Miks on kuulipildur näiteks sitem mees, kui staabis konutav kapten? Kes reaalselt midagi korda saadab sõjalises mõttes ja kes on sekretär lehehunniku ja pastakaga? Kes see tegelikult väärib tervistkahjustava töö eest mingit garantiid, eripensioni?
Mis proletaarne mõtteviis on taas tasahilju meie keskele imbunud?
Eks siin ole ka varem igasugu küll avalikult väljaöelduna, küll varjatumalt väljendatuna taolisi meeleolusid levitatud.
"staabis konutav kapten", "miks need instruktorid peaks selliselt toidetud olema, kui meie ...", Kes see tegelikult väärib..."
Aga ärge unustage, et need leitnandid, kaptenid, majorid jne. on selle etapi sõjaväeteenistuses, kus austatud kommentaatorid oma kibestumuses parasjagu olla suvatsevad, juba läbinud. Ka nemad on omal ajal olnud külmas, näljas ja oma automaadi laskude taktis hambaid lõgistanud.
Või polegi neid ülemusi üleüldse vaja? Las ikka tõelised sõjamehed teevad tegusid? Milleks üldse mingit "staabirotti" vaja? Jne., jne., jne. (võtsin fraase ka mõningatest teistest postitustest)
No küll te aga annate, mehed! Hoia ja keela!
Lenin, Dzeržinski, Kingissepp, Lauristin, Pöögelmann j.t. oleks omal ajal leidnud teis kindlasti oma mesijuttudele viljaka pinnase.
Noo-jah, ega ma muidu polekski siin prääksatanud, kuid vahepeal hakkab nagu taoline väärakas arusaam kuidagi närvisüsteemi ruineerima.
P.S.
Aga nüüd üheks juhtumusest ca. 15 aastat tagasi, missugune väga hästi peaks haakuma eelpoolkirjeldatud kommentaariumiga.
Arvan, et kes juba pikemat aega EKV-ga seotud on olnud, sellele ei pea vist tutvustama sellist nime, nagu Shepard.
Vaat, see mees viis meile Lahingukoolis läbi 2-kuulist nn. väikeüksuste taktika kursust (EKV rühma- ja kompaniiülematele) ja selle raames oli siis ka selline tsükkel - 1-nädalane patrull "vaenlase" tagalas. Kõik ikka nagu päris. Metsas, soos ja lagedal. Külmas ja näljas-magamata, ja kogu aja jälitas "vastane". Päeval ja öösel.
Instruktorid (k.a. Shepard ise) olid kogu aeg kuivad, söönud ja puhanud. Mõnel mehel (õppurid) ei pidanud närvid vastu. Hakkasid põtkima. Kah sama jutt, et miks ikka nemad nii, ja meie naa, ja pole neil siin miskit öelda ja muud samas laadis.
Ja nii nad riburada mööda ära kukkusid - saadeti minema. Kes tervislikel põhjustel, kes lihtsalt ei pidanud vastu, kes aga taoliste vastuhakkamiste pärast.
Hiljem, kui oldi peale õppust juba piisavalt välja puhanud, selgitati meile tagasisides seda asja. Jah, tõsilugu see on. Igaühel sellel õppusel olid oma ülesanded. Õppurid tegutsesid vastavalt nagu reaalses olukorras. Instruktorid vastavalt selliselt, et nende teadmistest-oskustest maksimaalselt kasu oleks - aga seda said nad teha just selliselt, et olid hästi toidetud ja soojas ning puhanud. Omaette komponendina aga oli õppuse käigus arvestatud ka sellega, et kontrollida õppurite psüühilist vastupidavus - selle üks element aga oligi see teatav vastandamine.
NB! Ärge kunagi unustage (eriti need omaarust kõik-see parimad lahingulööjad-kaitseliitlased), et sõjaväelase (ja suvalise sõduri) üks peamisi ja parimaid (ja ka vajalikumaid) omadusi on - OSKUS ALLUDA ja kõige paremal võimalikul viisil oma käsku täita.Ja uskuge mind! Ükski ametikoht ei ole asjatu. Iga neist on igal juhul vajalik ja võib-olla just see, selle "tõelise lahingumehe" poolt põlatud staabimehe töö on see, millest lõppkokkuvõttes sõltub kümnete, kui mitte sadade meeste elu.
Ja vähemalt minu silmis pole taolised isemõtlejatest (nn. tõelised lahingumehed) sõdurid mitte s...gi väärt, sest mitte iialgi ei saa selliste peale kindel olla - jumal teab mis ta omast arust mõtleb ja kas üldse peab vajalikuks käsku täita. Parem saaks ma juba ilma nendeta läbi, kui et nad mulle taagaks kaelas oleksid. Seda räägin ma sellisel juhul, kui ma neile ülemaks (nn. põlatud ohvitser, tagalarott, staabiroju jne.) oleksin.
Aga see selleks. Kena kevadet ja päikesekiiri läbi vulkaanilise tuha pilvede!
Ei teagi kas veab näo hapuks või meele mõruks. Ohh... Stressi ja ebakindlust ikka juurde 
