Järgmisel sügisel saab USA armee Afganistanis veel ühe superarvuti. Kuid paigaldatakse see mitte peastaapi või komandokeskustes, vaid hakkab hoopiski rippuma kuue kilomeetri kõrgusel lahinguvälja kohal, tohutu dirižaabli pardal, mis kuuleb ja näeb kõike toimuvat.
Vähemalt on programmi „Sinine saatan“ käigus loodud pehme dirižaabli katselend määratud eelseisvaks sügiseks, 15 oktoobriks . Teatatakse, et praeguseks hetkeks on üksikud aukartustäratavate mõõtmeetega aparaadi detailidest juba valmis ning varsti algab selle koostamine. USA õhujõud, tõsi küll, pole veel lõplikult otsustanud, millised on täpselt need andurid, pealtkuulamisseadmed, kaamerad ja radarsüsteemid, mis lennuaparaadile paigutatakse.
Loomulikult viivad Afganistaanis sõdivad USA väed ka praegu läbi aktiivset luuretegevust, kuulates pealt mobiiltelefone ning raadiosidet. Kuid kõike seda toimetatakse suurelt hulgalt lennuaparaatidelt ning nende tegevuse koordineerimiseks kulub hullult aega ja ressursse. Tihti lastakse hindamatud minutid käest. Just mõte ühendamaks kümneid erinevaid kaasaegse luure seadmeid ühtsesse süsteemi sai ajendiks projekti „Sinine saatan“ teostumiseks. Kümned taolised seadmed, paigutatud ühte aparaati, ning seotud võimsa superarvuti võimalustega suudavad tegutseda kooskõlastatult ning anda plaanide kohaselt 15 sekundiga info edasi maapealsetele teenistustele.
Möödunud aastal viidi süsteemi katsetused läbi spetsiaalselt selleks modifitseeritud lennukite pardal, kuid loomulikult hakkab see süsteem efektiivsemalt tööle väheliikuvate, -manööverdavate ning sealjuures üllatavalt tõstevõimeliste ning pikaajaliseks ökonoomseks lennuks suuteliste dirižaablite peal. Seetõttu programmi „Sinine saatan“ teise faasi realiseerumine seisneski sobiva õhust kergema lennuaparaadi loomises, mis on ülesandeks tehtud firmale TCOM LP. „See tuleb tõepoolest tohutu,“ teatas „Sinise saatana“ meeskonnale lähedalseisev anonüümne allikas, „Üks suurimatest peale Teist Maailmasõda loodud lennuaparaatidest.“
Ameerika õhujõudude juhtkonna plaanide kohaselt tagavad just hiiglaslikud mõõtmed võimaluse võtta pardale piisava koguse kütust ja heeliumit pikaajaliseks- esialgu kuni nädalapikkuseks- vahetpidamatuks lennuks enam kui 6 km kõrgusel(harilikud dirižaablid tõusevad harva kõrgemale ühest kilomeetrist). Tulevikus loodetakse seda aega pikendada minimaalselt kuni kolme nädalani.
See on loomulikult vaid kaanepilt. Peamine on selle luuresüsteemi juures ikkagi elektrontäidis. Relss-suunajate abil suudab see automaatselt või maalt saadetavate käskluste järgi liigutada jälgimispositsioonidele vajalikke sensoreid ja instrumente. Need võivad olla pealtkuulamisseadmed, päevased ja öised kaamerad, radarid, sideantennid, aga ka kaamerad uusima lainurkobjektiivisüsteemiga системы WAAS (Wide-Area Airborne Surveillance System). Kõigi nende komponentide ühtsesse süsteemi integreerimise eest vastutab firma Mav6 LLC.
Kogu süsteemi nõrgeimaks kohaks jääb traditsionaalselt inimfaktor. Nii näiteks tegeleb tänasel päeval iga piloodita lennuvahendi MQ-1 Predator tehtud videosalvestiste vaatamisega paralleelselt 19 analüütikut. Kui aga kõnelda süsteemist WAAS (see sisaldab 96 kaamerat, mis igas tunnis koguvad 274 terabaiti infot) , siis võib see vajada kindral James Cartwrighti hinnangul juba paari tuhandet spetsialisti ainuüksi andmete läbivaatamiseks ja valimiseks.
Muideks, just seoses sellega panevad „Sinise saatana“ väljatöötajad suuri lootusi superarvutile, mille saaks paigutada otse lennuaparaadile. Eelnevate arvestuste kohaselt on see suuteline töötlema tunnis kuni 300 terabaiti andmeid. Niimoodi aparaat mitte ainult et ei kogu infot ja ei saada seda edasi inimestele, nagu see praegu toimub, vaid viiakse läbi ka esmane andmete sorteerimine. Maapeal saavad inimesed juba uurida neid vahetult huvitavaid andmeid.
Moskva raketikaitsesüsteemi on otsustatud tugevdada aerostaatide ja dirižaablitega.
Tõde , et kõik uus on põhjalikult unustatud vana, leidis uue kinnituse. Tehnoloogia, mida edukalt kasutasid maailma edumeelseimad armeed ligi sada aastat tagasi, tuleb tagasi.Venemaa ja USA astusid uude võidurelvastumisse, sedapuhku dirižaabli- ja aerostaadiehituses. Lähima paari aasta jooksul plaanib Pentagon kulutada pea miljard dollarit uute sõjalise otstarbega dirižaablite ja aerostaatide loomiseks. Sellele vastuseks töötas VF Kaitseministeerium välja õhusõidukomplekside kontseptsiooni arengukava 2015 aastani. Esimene tulemus on juba olemas. Moskva lähistel katsetatakse neljanda põlvkonna aerostaati „Peresvet“, mis on loodud raketitõrje tugevdamiseks.
Millest on tingitud sõjaväelaste huvi nende õhus hõljuvate hiiglaslike, vaiksekäiguliste ja justkui kaitsetute „põite“ vastu. Eelkõige selle fakti tajumisest, et ainult taoliste platvormide abil võib luua terve rea kaasaegseid süsteeme kaupade vedamiseks, patrullteenistuseks ja visuaalluureks. Neile võib paigutada radarijaamu ning isegi raketitõrjesüsteemi stardiseadmeid. Liiatigi on dirižaablid odavamad luuresatelliitidest, -lennukitest ning piloodita luuremasinatest. Need võivad nädalate ja lausa kuude kaupa piloodita režiimil töötades asuda kõrgustel üle 20 000 meetri. Lõppude lõpuks on neile ka kerge paigutada erinevaid suuregabariidilisi laadungeid erinevate luure ja lahingusüsteemidega, kaaluga paarsada tonni.
Kuu piloodita luuredirižaabli vahetpidamatut ekspluatatsiooni läheb USA ekspertide hinnanguil riigikassale maksma 25 000 dollarit. Mis tundub lausa naeruväärse summana võrreldes rahaga, mis kulub täpselt samasuure infohulga hankimiseks piloodita lennuvahendite abil. Tund Predatori kasutamist läheb USA armeele maksma 5000 dollarit, raske Global Hawki oma aga viis korda rohkem.
Ja lõpuks, erinevalt oma eelkäiatest eelmisest sajandist, on kaasaegsed dirižaablid tükkis ohutumad. Nende suure vastupidavusega korpuseid ei täideta enam mitte plahvatusohtliku vesinikuga, vaid mittepõleva heeliumiga. Pealegi pole aerostaati või dirižaablit võimalik väga avastada, aparaat on raadiolainetele läbipaistev ja ei erita soojuskiirgust. Praktiliselt on seda ka võimatu õhutõrjeraketiga alla tulistada, enamus seniitkomplekside omab tulistamiskõrgust 25 kilomeetrit, „põitele“ aga ei maksa midagi ronida kümmekond kilomeetrit kõrgemale.
Northrop Grummani dirižaabel LEMV
Tänasel päeval on pilt sealpool Suurt Lompi järgmine. Ameerika armee on juba tellinud Northrop Grummanilt kolm dirižaablit LEMV. Nendest saavad pika lennuajaga luure- ja komandopunktid. Ekspertide arvestuse kohaselt on üks dirižaabel suuteline asendama 12-15 piloodita luurelennukit, kuna asuvad ööpäevade kaupa õhus. Nende sõjadirižaablite ehitus läheb ookeanitagustele maksumaksjatele maksma enam kui pool miljardit dollarit. Oletatavasti saabuvad uued kompleksid relvastusse 2012 aastal.
Samas suunas töötavad ka Lockheed Martini konstruktorid. Kompanii võitis DARPA lepingu maksumusega 400 miljonit dollarit ehitamaks 15-korruselist luuredirižaablit ISIS. Sellele paigaldatakse tohutu pindalaga (ligi 600 ruutmeetrit) antennid, mis teeb ISISE „nägevamaks“ kõigist kaasaegsetest ja perspektiivsetest AWACs tüüpi lennukitest.
Pentagon on valmis ehitama ka raskeid transpordidirižaableid, mis on ette nähtud vägede ja tehnika transpordiks suure vahemaa taha. Selleks on välja kuulutatud konkurss, mille võitjat ootab mitmemiljardiline leping.
Dirižaabel „SSSR V-1“
Mis toimub aga Venemaal. Vaatamata võrreldamatule sõjalistele eelarvetele on ka meil, millega selles valdkonnas kiidelda. Abiks on unikaalne kogemus, ammutatud möödunud sajandi esimeses pooles. Mitte ilmaasjata ei töötanud Moskvalähedases Dolgoprudinos (noil aastatel Dirižablestroi asulas) kolmekümnendatel viie aasta jooksul väljapaistev Itaalia konstruktor kindral Umberto Nobile. 1932-1936 aastani juhatas ta „Dirižablestroi“ konstrueerimisbürood. Tema juhtimise all valmistati 1932 aasta novembriks neli esimest nõukogude dirižaablite mudelit- „SSSR V-1“, „SSSR V-2“, „SSSR V-3“ ja „SSSR V-4“, mida demonstreeriti järjekordsel Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks korraldataval paraadil Punasel väljakul
Nagu paljutki tol ajal, nii loodi ka need dirižaablid, aga samuti ka aerostaadid, eelkõige kaitseotstarbel. Selle tulemusena oli Suure Isamaasõja alguseks Punaarmee koosseisus kuus polku ja kümme üksikut õhusõidudivisjoni. Nõukogude dirižaableid kasutati langevarjurite väljaõppeks, ning transpordivedudeks, reidideks vaenlase tagalasse ning luure-diversioonigruppide kohaletoimetamiseks. Nendel eesmärkidel sooritati sõja jooksul pea poolteisttuhat lendu. Veelgi aktiivsemalt rakendati aerostaate. Neid küll põhiliselt õhukaitseeesmärkidel.
Muideks, pole välistatud, et ka kaasaegsetes sõdades tuleb seda kogemust meelde tuletada. On teada, et näiteks sõdades Balkanil leidsid serblased küllaltki originaalse meetodi võitluseks madalaltlendavate ameerika tiibrakettide „Tomahook“ vastu. Sellesse suunda, kust oli rakettide liginemist oodata, tõmmati tavaliste kraanade abil tugevad võrgud. Ning raketid, milliste põhiliseks väärtuseks oli nende täpsus hälbisid võrku takerdudes kursilt. Pole põhjust kahelda- oleks serblastel olnud olemas aerostaadid, oleks raketitõrjevõrgud nende abil üles veetud.
Peale sõda kasutati NSVLs dirižaableid miiniväljade luureks merel ning uppunud laevade otsingul. Huvi nende vastu kukkus NSVL järsult. Selle kõige tulemusena tõusid viimased nõukogude seeriadirižaablid õhku 1946 aastal.Tsiviilotstarbelisi ja militaarseid aerostaate lasti välja edasi. Teaduslikud uurimus ja konstrueerimistööd aga ei katkenud aastakski. Moskvalähedases Dolgoprudnõis viis ja viib ka praegu neid läbi Dolgiprudnõi automaatika konstrueerimisbüroo, mis loodud „Dirižabelstroi“ baasil. Uusi seadmeid katsetatakse aga Volskis, selleks spetsiaalselt loodud õhujõudude katsetuskeskuses.
Saraatovi oblastis õpivad sõjaväelased uuesti aerostaate tundma
Mida küll Volski keskuses pole katsetatud…Näiteks langevarjusüsteemi, mis loodi maandumiseks Marsile. Marsiprogramm aga suleti peagi ning langevarjusüsteemi ei läinudki tarvis. Volski keskuse aerostaate kasutati isegi Tšernobõli avarii tagajärgede likvideerimisel. Tuntud sarkofaagi purunenud neljanda bloki ümber ehitati palavlikuliselt ööd ja päevad. Aga millega öösiti gigantset ehitusplatsi valgustada. Sõjaväelased tõid kohale aerostaadid, riputasid nende külge võimsad prožektorid ning probleem sai lahenduse.
Tõsi küll, äärepealt oleks Venemaa Volski katsekeskusest jäädavalt ilma jäänud. Kaitse-eelarve röögatu ökonoomimise tulemusena 1996 aastal see suleti, kuid õnneks jõudis kiirelt kohale, et tegu oli vale otsusega. Seda eriti siis, kui avastati, et ookeani taga koguvad sarnased projektid järjest suuremat hoogu. Üks toonastest mittetoimunud likvideerimise initsiaatoritest armeekindral Deneikin kahetseb tänasel päeval:
„Kahetsen, et selline asi toimus. Kuid ka aastad sõja-õhujõudude juhtimiseks sattusid mulle rasked. Kõik jõud olid suunatud lahingulennuväe kui sellise säilitamiseks.“
Praegu, kui relvajõududele raha eraldati, hakati õhupallindusega tõsiselt tegelema. Kui väga perspektiivse asjaga. Ning sõjaväelenduridki hakkasid uuesti „põisi“ katsetama. Alles hiljuti tõid Dolgoprudnõi konstruktorid nende juurde sellesama „Peresveti“. Uuringute tulemused olid lootustandvad. Madalaltlendavaid ameerika tiibrakette on see suuteline avastama juba 400 km kauguselt. Kusjuures igast suunast. Kuna „Peresvetile“ paigaldatud radarjaam ripub mitme kilomeetri kõrgusel ja tal puuduvad „surnud tsoonid“.
Üksikasjalisemalt rääkis uusimast tehnikast rääkis Dolgoprudnõi automaatika konstrueerimisbüroo esindaja Sergei Bendin.
Sergei Vladimirovitš, kas „Peresvet“ on see, mis läheb ka seeriatootmisse ning saabub ka reaalselt õhujõudude relvastusse?
„Esialgu on meil ainult näidiseksemplar. Kuid loodame, et varsti saab see seeriasse. Pärast seda, kui katsetused lõppevad ja tellija selle vastu võtab. See tähendab Kaitseministeerium. Järjekordne katsetsükkel lõppes just Volski katsekeskuses. Nüüd viidi „Peresvet“ tagasi Dolgoprudnõisse ning tööd selle kallal jätkuvad spetsiaalsetel ellingutel. Muideks, nendelsamadel, kus ehitati kuulsaid nõukogude dirižaableid. Praegu seda tohutut 8-korruselist hoonet restaureeritakse.
Kui on raha „Peresveti“ loomiseks ning tootmisbaasi rekonstrueerimiseks , siis kas see tähendab , et sõjaväelaste poolt on finantseerimine stabiilne?
Meil olid 90-ndatel väga rasked ajad. Kuigi ka toona jätkasid sõjaväelased tasapisi aerostaatide tellimist. Põhiliselt kinniseotuid. Kuskil 2004-st läks kergemaks.
Kas te jälgite ka seda, mida teevad selles valdkonnas teie ameerika konkurendid?
Loomulikult. Ka nemad töötavad väga energiliselt. Ainuüksi eelmisel aastal tarnisid nad vägedele 31 aerostaati. Neist 15 olid sarnased „Peresvetile“ See tähendab madalaltlendavate objektide avastamiseks. Ülejäänud läksid Afganistaani. Kuna selgus, et et tegu on väga efektiivse vahendiga vähendamaks kaotusi elavjõus. Kujutage ette, aparatuur sellistel aerostaatidel on suuteline avastama inimgruppe ja autosid kuni 14 kilomeetri kauguselt. Kui tegu on vaenlastega, siis on piisavalt aega lahinguks valmistuda.
Ettekandest.
Esimene lahingudirižaabel võeti Esimese Maailmasõja eelõhtul saksa armee poolt. 1915 aasta jaanuarist alustasid „tsepeliinid“ Londoni pommitamist. Rünnakud avaldasid Inglismaa pealinna elanikele šokeerivat mõju. Tuli kiirelt linna õhukaitset lennukite ja seniitsuurtükkidega tugevdada. Selle tulemusena kaotati 75 rünnakutes osalenud dirižaablist 52. Kusjuures 19 nendest hukkusid koos meeskonnaga. Kõigele vaatamata viskasid dirižaablid pomme kogukaalus 340 tonni.
Sõjajärgsel perioodil sooritasid „Tsepelliinid“ isegi Atlandiüleseid lende. Neist suurim oli „Hindenburg“, pikkusega üle 200 meetri. Lennuaparaat ületas Atlandi ookeani 126 korda, kuid hukkus 1937 aastal tulekahjus. Nendel aastatel hukkusid ka saksa „Graf Zeppelin“ ja ameeriklaste P-101. Need katastroofid tõmbasid kommertslikule dirižaabliehitusele suure ja rasvase risti peale.
Teise Maailmasõja ajal kasutasid ameeriklased dirižaablit saksa allveelaevade otsimiseks ja hävitamiseks. 1943 aasta suveks tegutses tähelipu all ligi 150 heeliumiga täidetud dirižaablit, mis olid relvastatud radarite, kahurite ja süvaveepommidega. Saksamaa merevägede juhataja suuradmiral Karl Dönitz oli sunnitud keelama oma allveelaevadel konvoide ründamist, mida saatsid dirižaablid.
http://topwar.ru/3144-protivoraketnuyu- ... lyami.html
