Kuramaa "kotist" polaarjoone taha IV

Sõjavangilaagrid nii siin kui seal, vangide kohtlemine jne.
Vasta
Vaikal
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 17 Okt, 2004 10:19
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Kuramaa "kotist" polaarjoone taha IV

Postitus Postitas Vaikal »

Taas töötsoonis
Nädala pärast panime Georgiga oma ameti maha ja ma hakkasin taas brigaadiga koos tsoonis välitöödel käima. Nüüd oli meie brigaadi töökoht laagrist kaugel eemal tsooni kõige idapoolsemas servas. Siit edasi algas lage tundra ja selle tagant paistis kaugelt Punasteks mägedeks hüütud mäeahelik.
Sinna rajati suurt niklitehast, mille ehitusel töötas tuhandeid vange. Tohutu suure tehasekorpuse ülemiste korruste ehitus alles käis, kui alumisel korrusel alustasid sulatusahjud juba tööd. Pooleli oleva tehasekorpuse juures seisid suurtes virnades monteerimist ootavad seadmed, mis olid toodud sõjasaagina Saksamaalt.
Meie brigaadi ülesandeks oli koos mitme teise brigaadiga tehase hoonete vahele mitmesuguste torujuhtmete jaoks suure tunneli – kaheksa meetri laiuse ja kolme meetri sügavuse süvendi – rajamine. Töö muutis raskeks asjaolu, et igikelts oli seal üsna õhuke. Selle all oli horisontaalsete kihtidena graniitkivim, mida oli võimalik purustada ainult lõhkamisega. Külmunud igikelts tuli kõrvaldada kirka ja labidaga. Mõnel pool kasutati igikeltsa kõrvaldamiseks ka elektrivoolu. Selleks taoti külmunud pinnasesse paarimeetriste vahedega raudkangid, mis ühendati ööseks läbi elektripinget alandava transformaatori vooluvõrku. Järgmisel hommikul podises ja auras sulanud pinnas nagu nõiakatel, mida oli nüüd kerge labidaga välja kaevata.
Kuid meie rajatava tunneli juures seda meetodit ei kasutatud, mistõttu tuli igikeltsa raiuda kirkaga. Polnud sugugi kerge kogu päeva jäises pakases maad raiuda, kui paljad jalad (jalarätte ega sokke vangidele ei antud) lubjaviltides varsti külmetama hakkasid ja hingeõhk näo paksu härmatisega kattis. Jämedast puuvillanöörist kootud hõredad kindad venisid käes suureks ja kirkavarre hoidmisel olid need pigem tülinaks kui käte kaitseks pakase eest. Külmetavaid käsi ja jalgu polnud aga kusagil soojendada. Tehasehoonesse sisenemine oli meil keelatud ja lõkke tegemiseks puudusid tuletikud. Mõnikord saadi neid mõnelt vabakäiguvangilt, siis käidi kordamööda end lõkke juures soojendamas.
Kui igikelts oli graniidilt kõrvaldatud, alustasid tööd lõhkajad. Graniitkivisse puuriti sügavad augud, kuhu paigutati lõhkeaine. Meie ülesandeks oli lõhatav lõik katta umbes sõrmejämedusest ümarrauast valmistatud võrguga, et purustatud graniiditükid kaugele ei lendaks.
Lõhkamistöid tehti reeglina öösiti, kui ehitusel oli vähem inimesi. Hommikul tööle tulles tõstsime kaitsevõrgu süvendilt kõrvale ja loopisime purustatud graniiditükid kaevikust välja. Suuremad tükid, millest jõud üle ei käinud, tuli raudhaamriga väiksemateks tükkideks klompida. See oli väga raske ja kurnav töö. Kuid õhtuks pidi süvend kiviprahist puhas ja järgmiseks lõhkamiseks ette valmistatud olema. Nii kordus töö tsüklite kaupa, kuni tunnel oli vajalike mõõtmeteni süvendatud.
November saabus Norilskisse koos polaarööga. Päike, mis seni oli kerkinud üle silmapiiri vaid keskpäeval, enam ennast ei näidanud. Kogu elu tsoonis ja laagris käis nüüd tehisvalguses.
Ilmad olid juba pikemat aega püsinud pakaselised, kuid õnneks tuulevaiksed. Suur termomeeter laagri väravas näitas pidevalt 50-55 külmapügala vahel. Sellise pakasega oleks väikseimgi tuuleõhk põhjustanud katmata kehaosade, nagu põskede ja nina, külmumise. Seepärast jälgisime pidevalt üksteise nägusid ja andsime kaaslasele otsekohe märku, kui ta põsed või nina olid valgeks tõmbunud. Sel juhul tuli kiiresti alustada kummardamisharjutuste tegemist, kuni külmunud kehaosa jälle oma loomuliku värvuse omandas. Nende hõõrumine oleks olnud ohtlik, sest nahk võinuks rebeneda või nina murduda. Sageli tekkisid külmumise tagajärjel näole külmavillid, mis hiljem mädanema hakkasid.
Välitöödel käivad brigaadid olid sunnitud kogu pika kümnetunnise tööpäeva väljas pakase käes viibima, kusjuures puudus võimalus end soojendada. Välitöödele ei viidud, kui väljas oli külma üle viiekümne viie kraadi. Seni aga oli termomeetri elavhõbedasammas seisnud juba pikemat aega 45-50 külmakraadi vahel.
Igal hommikul viis meie tee tsoonis mööda laagrist, mida siin tunti kolmekümne esimese nimetuse all. Selles laagris kandsid karistust vangid, kellele oli määratud 25 aastat sunnitööd pluss viis aastat asumist. Vangide hulgas hüütigi selle laagri vange katoržanin’iteks (vn sunnitööline).
Laager asus Šmiti mäe ja ühe kõrgendiku vahel olnud orus, kus see oli just nagu aerodünaamilises torus ja kus aasta läbi puhusid tõmbetuuled. Raske on ette kujutada, kuidas talusid seda vangid, eriti talvel, kus külmkraadidele lisandusid veel tuulepallid.
Kuid see oli vaid üks suure inimgeeniuse juhitava riigi kuratliku GULAGi süsteemi tagasihoidlikest detailidest teisitimõtlejate hävitamise viiside koletus ahelas.
Puutudes Norilski laagrite konglomeraadis kokku paljude vangidega, kuulsin ma neilt lausa ahastama panevat elutraagikat ning kohutavaid kannatusi, mis neil oli tulnud läbi elada. Paljudel juhtudel olid laagrisse saadetud täiesti süütud inimesed, kelle süüteod olid NKVD poolt fabritseeritud, kusjuures neilt oli ära võetud võimalus end kaitsta või oma süütust tõestada.
Sattunud polaarvöötme karmidesse tingimustesse ja NKVD sunnitöölaagrite tapvasse rutiini, olid need inimesed jätnud siia oma tervise ja ka suure tüki oma elust. Siin olid neile osaks saanud ränkraske ja tappev sunnitöö, haigused ja näljahädad. Rasketele elutingimustele järgnes sageli üldine kurnatus ja hingeline muserdatus, millega kaasnesid veel alandused ja mõnitused. Suur osa siia tooduist ei pidanud nendele katsumustele vastu ja läksid igaviku teele, saamata isegi korralikku viimast puhkepaika virmaliste all.
Möödudes mõnel vaiksel pakaselisel hommikul oma töökohta minnes tollest kolmekümne esimesest, kuulsime sageli sealt eestikeelset juttu. Peaaegu igal hommikul sattusime me tööle minnes tsoonis kokku sellest laagrist tööle viidavate vangide kolonniga. Neil kordadel aeti meiesugused lihtvangid vähemalt paarkümmend meetrit teelt kõrvale.
Paljude konvoisoldatite ja koertega piiratud vangidekolonnis kandsid kõik vöödilisi vangirõivaid, mille seljal ja mütsi ees oli vangi number. Kui mõnikord tekkis nende kolonni ette ootamatu takistus, jäeti kolonn seisma ja vangid käsutati põlvili, käed kukla taga.
Need vangid töötasid lahtises kipsikarjääris. See kujutas endast umbes poole hektari suurust ja paarikümne meetri sügavust lahtist süvendit, kuhu vangid lasti alla vintsi terastrossi otsas oleva lahtise platvormiga. All süvendis hõljus õhus paks kipsitolm, mis tekkis kipsi kaevandamisel. Tolm oli nii paks, et all töötavaid inimesi polnud näha ja elektrilampide valgus oli märgatav vaid nõrgalt helendavate laikudena. Neis tingimustes pidid katoržanin’id töötama 10-11 tundi järjest.
Meie brigaadist käisid mõned, nende hulgas minu narikaaslane Harri, tööl kipsijahvatamise veskis. Tingimused olid seal ülimalt rasked, kuna töötada tuli kuumade ahjude juures kipsitolmu sees.
Harri jutustas, et kipsijahvatusveski töötavat kolmes vahetuses. Üks vahetusbrigaad, kuhu Harrigi kuulus, koosnes 7. laagripunkti sõjavangidest. Teises vahetuses olid poliitvangid ja kolmandas naiste sunnitöölaagri vangid.
Naiste brigaad koosnevat 17-30aastastest sakslannadest, kellega Harri mõnikord vahetuse üleandmise ajal ka vestelda sai. Nagu selgus, olid sakslannad pärast sõda Saksamaal haarangute korras lihtsalt kinni võetud ning ilma kohtuta ja mingit süüdistust esitamata Norilskisse sunnitööle toodud.
Harri rääkis, et kipsipõletusahjude juures seisvat vangide töö kuumast kambrist raskete puukärudega mööda kaldteed välja pakase kätte ja sealt kipsikividega koormatud käruga tagasi põletusahjude kambrisse jooksmises. Ahjude ümber olevat õhk täis kipsitolmu ja see tungivat suhu ja ninna ning muutuvat seal kipsipurikateks.
Harri riided olid kipsitolmust läbi imbunud, muutunud kõvaks ja krobisesid nagu kasetoht. Tema seljast võetud ja põrandale pandud vatikuub ja püksid seisid seal ise püsti.

Õhtud narilaudadel
On enesestmõistetav, et iga normaalne inimene peab kalliks oma kodu, olgu see siis sünnikodu või paik, kus asuvad tema omaksed. Kui inimene oma loomulikust keskkonnast ja omaste keskelt välja rebida, panna ta traataiaga piiratud ja rangelt valvatavasse ruumi, jätta ilma igasugustest õigustest ja liikumisvabadusest, siis hakkab ta pidama oma koduks paika, kus asub tema magamisase. See on kurb vangiloogika. Kuid nii oli see vähemalt meiega, kuue noore eesti poisiga.
Kogu tööst vaba aja pidime me veetma narilaudadel. Sinna igatsesime me siis, kui olime tsoonis tööl. Sinna läksime me siis, kui tahtsime olla oma mõtetega üksi.
Olime tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust. Siia oli meid toodud sunniviisil. Siin olime me täielikus teadmatuses oma tuleviku suhtes. See kõik muserdas hinge ja tekitas mõnikord lausa ängistava lootusetusetunde. Sellistel kordadel olid kõvad narilauad kohaks, kuhu võisid oma piinavalt ränkraskete mõtetega minna, et otsida valguskiirt, mis annaks jõudu edasi elada. Hea oli unistada end ka kaugel olevate omaste ja sõprade keskele.
Sageli arvatakse, et unistada on võimalik ainult üksinda või üksinduses olles. Laagris aga harjuti unistama ümbrust tähele panemata. Unistada võis ka mitmekesi koos, nagu me seda sageli tegimegi.
Kui arvatakse, et meiesugused alles kaheksateistkümneseks saanud noormehed unistasid vaid tütarlastest, nende kelmikalt kutsuvaist särasilmadest ja ahvatlevalt veetlevast naisekehast, siis see arvamus on ekslik. Ma ei tea ainustki korda, kus me omavahel seda teemat oleksime puudutanud. Tütarlastest ja naissoost rääkimine oli neis tingimustes tabu. See teema oli liialt õrn ja püha, et seda siinses jõhkras ja rõvedas keskkonnas puudutada. Küll aga olid meie ühistes unistustes esikohal unistused hüvadest roogadest ja maitsvatest hõrgutistest, milleks võisid olla isegi üsna tavalised ja igapäevased toidud. Ikka ja alati viis tühi kõht jututeema mõnele toidule, mille valmistamist siis üheskoos lahati.
Õhtul, kui brigaadid saabusid töölt, algas barakis vilgas tegevus. Meie naaberbrigaad käis tööl ühes maagirikastustehases, kus neil tuli töötada gaasimaskides. Raskete töötingimuste tõttu olid nende leivanormid suuremad, mistõttu neil jäi sageli leiba üle ja nad vahetasid seda tubaka ja riiete vastu. Seetõttu sagis meie juures pidevalt teiste barakkide elanikke, kes käisid siin leivaäri tegemas.
Sageli olid äritehingud üsnagi ebavõrdsed, kuna paljud olid nõus leiva eest ära andma oma viimase riidehilbu, et kordki kõht täis süüa. Kurb ja valus oli vaadata, kuidas teiste viletsust kasutasid ära need, kellel endal kõht täis.
Õhtul oma naril istudes oli huvitav jälgida meie paljurahvuselise naaberbrigaadis olevate eri rahvusest inimeste käitumist, tegevust ja tavasid. Meie jaoks oli selles palju huvipakkuvat.
Eriti eksootilistena näisid meile islamiusuliste õhtused palvused, mida nad oma naridel rätsepaistes istudes sügavas hardumuses ja kogu ümbritsevast välja lülitatuna pidasid. Palvused toimusid igal õhtul ja kestsid kokku umbes veerand tundi. Selles brigaadis olid ka mõned evengid, kelle puhtusearmastus pani meid imestama. Ükskõik millise tegevuse järel siirdusid nad koridori pesunõude juurde ja puudutasid seal märja näpuotsaga oma silmade ümbrust ja otsaesist. See oli nagu mingi kultus, mida nad tegid kümneid kordi õhtu jooksul.
Keegi turkmeen oli valmistanud endale lauajupist, millele oli peale tõmmatud üksainus traadist keel, mingi rahvuspilli. Seda instrumenti tinistas ta rätsepaistes oma nariotsal istudes. Tema ümber kogunesid rahvuskaaslased, kes keha õõtsutades seda tinistamist hardalt kuulasid. Minu kõrv ei eristanud selles monotoonses tinistamises mingit meloodiat.
Norilski 7. laagripunktis sain ma kaheksateist aastat vanaks. See on vanusepiir, kus noorukist saab täiskasvanu ja ta võib alustada iseseisvat elu. Meie kuuest eesti poisist oli nüüd vaid veel Oskar, kes oli vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse astunud, kuueteist aastane, kuid meil kõigil oli seljataga juba raske sõjamehetee, rida lahinguid ja raskeid katsumusi.
Jätsin oma sünnipäeva enda teada, kuna laagris polnud kombeks sellest rääkida. Kuid sel hommikul sain ma ootamatult ka sünnipäevakingituse: brigadir teatas, et hakkan senise üheksasaja grammi asemel saama kilo ja kakssada grammi leiba päevas. Laagris oli see parim kingitus.
Sel õhtul, kui ma peale väsitavat päevatööd narilaudadel oma vatiriietel lamasin, käisin ma mõttes kodus. Teatasin mõttes oma kallistele kodustele, et olen elus ja terve ja et tulen kindlasti koju tagasi. Ma teadsin, et minu vanemad on minu pärast mures. Minu lahkumisest kodust oli möödunud juba poolteist aastat ja oli võimalik, et minu Molotovski laagrist saadetud kiri ei jõudnudki kohale ja nad ei ole minu saatusest teadlikult. Samal ajal rõhus ka mind teadmatus koduste saatuse pärast. Keegi meist ei teadnud, milline olukord valitseb kodumaal pärast Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt.
Lasin mõttes silme eest läbi kõigi oma sõprade ja tuttavate näod. Lootsin, et nad elavad kodumaal oma igapäevast elu. Või polnud saatus ja sõjamasin neidki puutumata jätnud? Kui paljudele küsimustele oleksin tahtnud saada vastust. Kuid seda teadis vaid tuul.

Vangielu rutiin
Meie rutiinne ja troostitu vangielu jätkus. Hommikul vara äratus, mis meid just nagu vedruga maast üles viskas, et töölemineku ajaks valmis olla. Siis oodatud hommikusöök ja kiiresti laagriväravasse, kust konvoisoldatid meid töötsooni viisid.
Seejärel kümme tundi väljas paukuvas pakases kirka ja labidaga töötamist, et, jumal hoidku selle eest, brigaadi leivanormi ei vähendataks. Siis sai veel kord õhtusest supivedelast mõnu tunda, et seejärel end narilaudadele magama sättida. Niiviisi päevast päeva ja kuust kuusse. Ilma sihita ja lootusteta. Ümberringi vaid julmus, jõhkrus ja masendus.
Käes oli detsember ja meie rajatavast tunnelist oli valmis saanud tubli kolmandik. Siitpeale edenes töö aga väga visalt. Tugev pakane ajas mehed tööplatsilt minema, et otsida kohta, kus saaks külmetavaid jalgu ja käsi soojendada.
Vahepeal olid tehasehoone alumisel korrusel hakanud tööle niklimaagi sulatusahjud ja üsna meie töökoha lähedale rajati sulatusahjudest väljaveetava šlaki mahapanekukoht. Kaks korda päevas sõitis tehasest siia väike diiselvedur, mis vedas pikka šlakiga täidetud tiiglitega rongi. Vedelale laavale sarnane mass kallutati tiiglitest välja ja see hakkas mööda maad laiali valgudes kohe hanguma. Osa massist jõudis aga pakase käes tiigli seinte küljes kõvaks hanguda ja välja valades olid need just nagu ümara põhjaga kuplitaolised onnid. Väliselt sarnanesid need kangesti eskimote lumeonnidega, olid ainult et läikivad, pruunikasmustad ja tulikuumad.
Sellest šlaki mahapanekukohast sai nüüd meie Riviera. Pidevalt käisid mehed end seal soojendamas, lamades hangunud šlakil nagu hülged jääl. Samal ajal pidi olema hästi ettevaatlik, et vatiriided tulikuumal laaval tuld ei võtaks. Seda juhtus aga üsna sageli.
Üks meie brigaadi liige, Juksa-nimeline lätlane, oli kangesti külmakartlik. Ükskord ronis ta just äsja tiiglist välja valatud šlakionni, mille üks külg oli purunenud ja moodustas nagu ukseava, sisse. Varsti kostis sealt aga mehe suur hädakisa ja suitsev Juksa tormas onnist välja. Oli tükk tegemist, enne kui tulepesad tema vatiriietes said ära kustutatud. Vaese mehe ülikond oli täis põlemisauke, mida ta nüüd õhtuti barakis lappis.
Tugev pakane sundis meid pidevalt oma riietust täiustama ja seda vastavalt valitsevatele tingimustele kohendama. Nii õnnestus mul vormipluusi vastu vahetatud tubaka eest saada mõned vatiriidetükid, millest õmblesin endale labakindad ja burkade sisse tossud. Ihukatetega olid hädas eriti suurt kasvu mehed. Meie brigaadis oli üks ligi kahe meetri pikkune lätlane, keda kõik Laĉplĕsiseks 1) kutsusid. Kuna laagri laos sellise hiiglase jaoks riideid polnud, oli ta sunnitud oma vatiriided ise pikemaks tegema ja pikendas püksisääri vatikuue küljest lõigatud käistega. Kuna tema jaoks polnud ka vajaliku suurusega lubjavilte, oli ta sunnitud oma viltide ninad maha lõikama ja varvaste otsa vatiriidest “kindad” õmblema. Selline riietus kõlbas pigem maskiballile, mitte polaaralal töötamiseks.
Kuna tsoonis töötas kümneid tuhandeid vange, oli nende hulgas nii vargaid, röövmõrtsukaid kui poliitvange. Ei läinud mööda ühtegi päeva, kui töötsoonis poleks toimunud mõnda röövimist, tapmist või vägistamist. Küll oli keegi kellelgi labidaga pea maha löönud või mõne riidehilbu pärast oma ohvri kirkaga tapnud. Sageli leiti mõnest hoonete labürindist mõne paljaks röövitud ja surnuks külmunud mehe või vägistatud naisvangi laip. Inimelul polnud mingisugust väärtust. Mõni räbaldunud riidekalts maksis enam kui inimese elu. Oma madalaid instinkte rahuldati inimelu hinnaga.
Õnneks olid meie brigaadi liikmetest seni vaid paar meest varaste ohvriks langenud ja mõnest oma seljariidest ilma jäänud. Elu kallale polnud seni veel kellelegi kiputud.
Ühel õhtul, olles töötsoonis teel selle värava juurde, kuhu kogu brigaad kogunes, olin oma töökaaslastest veidi maha jäänud. Sammusin mõttesse vajunult mööda tuttavaks saanud teerada, mis viis mööda maagirikastustehase kõrghoonest. See oli sama tehas, kus töötas meie baraki naaberbrigaad. Äkki vihises vaid mõnekümne sentimeetri kauguselt minu peast mööda mingi raske ese. Jäin instinktiivselt seisma. Minu jalge ees lamas neli nööriga kokku seotud telliskivi. Vaatasin üles ja nägin hoone kõige ülemise korruse aknaavas kahte irvitava näoga tüüpi. Neil polnud vedanud. Raske tellisekimp oli vaid juuksekarva võrra ohvri peast mööda vihisenud.
Ma ei usu, et need tüübid tahtsid mind röövida. Mul polnud ju peale räbaldunud vatiriiete seljas midagi väärtuslikku. Nende jaoks oli see vaid tavaline mäng. Aga võib-olla ka kihlvedu.
Nädalapäevad enne jõule läks Voldemar laagri haiglasse. Tema tervis oli hakanud järjest halvenema. Algul paistetasid tal üles jalad, seejärel käed ja lõpuks kogu keha. Samal ajal vaevas teda liigesevalu. Lõpuks tõusis palavik, tänu millele ta haiglasse pandi. Nii paradoksaalne kui see ka pole, tunnistati laagris ainukeseks haiguse tundemärgiks vaid palavikku. Haiglas avastati Voldemaril tuberkuloosne puusaliigese põletik ja teda opereeriti.
Laagrihaigla koos ambulantsiga asus suures barakis. Siia satuti aga vaid siis, kui häda juba üsna tõsine. Haigete jaoks ettenähtud ruum oli täis tuubitud raudvoodeid ja selle keskel oli suur Vene ahi. Kõik arstid, kes haiglas ja ambulantsis töötasid olid samuti vangid. Kokku oli laagris kolm arsti, kellest leedulane Patsulis ning Venemaa sakslane, keda hüüti Karl Karlovitšiks, olid vabakäigu vangid ja töötasid samal ajal ka Norilski linnahaiglas. Kolmas arst, Ive-nimeline, oli varem olnud Läti 19. diviisi arstiks ja töötas laagrihaiglas kirurgina.
Kirurgi tööpõld oli laagris väga lai. Iga päev tuli vangidel opereerida külmunud varbaid ja sõrmi. Väga palju esines vangide hulgas mädast kopsutuberkuloosi, sageli juba kaugele arenenud juhtumeid, kus mädane infektsioon oli tunginud läbi rindkere naha pinnale. Ülirasked haiged viidi siit mõnikord Norilski linnahaiglasse.
Puuduliku arstiabi tõttu põeti raskeid haigusi, nagu kopsutuberkuloos ning mitmesuguseid sise- ja nakkushaigused, sageli püstijalu. Igapäevaseks nähtuseks olid vitamiinivaesest toidust põhjustatud kanapimedus ja skorbuut. Kanapimeduse ravimiseks keetsid vangid lehiseokastest vett.
Paljud hukkusid või jäid invaliidiks tööõnnetuste tõttu. Rääkimata neist, kelle platnoid laagris või töötsoonis paljaks röövisid ja läbipekstuna maha jätsid, kus nad polaarpakases ära külmusid. Palju vange hukkasid NKVD mõrtsukad.
Need, kes vangilaagri vaevadele vastu ei suutnud panna, viidi jalalabast läbi torgatud traadi küljes oleva numbrilipikuga, surirüüks seljas kaks otsakuti tõmmatud tsemendikotti, haigla taha virna. Surnute nimesid teadsid vaid GULAGi asjamehed.
Sealt viidi külmunud laibad reele virna laotuna laagriväravast välja ja heideti mõnda mahajäetud kaevandusšahti või kallutati varem valmis kaevatud ühishauda. Ühte hauda pandi 25-30 laipa. Kui haud ühe päevaga täis ei saanud, hoiti see seni lahti, kuni arv täis sai. Hauad, mille vangid ise olid kaevanud, täideti pealt kaevandustest toodud aherainega või tehastest toodud šlakiga.
Meie brigaadis põdesid mitu meest, nende hulgas ka eesti poiss Reinhold, laagris laialt levinud veetõbe. Nende käed ja jalad paistetasid ümmarguseks nagu saiakakud. Kuna neil palavikku polnud, siis sellise tühise haigusega neid haiglasse ei võetud.
Haiguse põhjuseks oli liigne keedusoola ja vee tarbimine, mille eest eestlastest vangid olid meid hoiatanud juba Dudinkas. Et saada täiskõhu tunnet, lisasid vangid oma niigi vedelale supile veel vett ning soola ja ajasid selle pliidil keema. Samuti tikkisid nad leiva sisse soolateri ja jõid vett peale. Ikka selleks, et kõht täis tunduks.
Norilski 7. laagripunktis oli seitse tuhat vangi. Vähemal kord nädalas, aga mõnikord ka sagedamini, toimusid vangide üleloendused. Seda tehti kas hommikul enne brigaadide tööleminekut või õhtul pärast sööki, kui kõik brigaadid olid laagris tagasi. Loenduse ajaks aeti barakkidest ja laagriasutustest tänavale kõik, kes vähegi liikuda suutsid. Laagri komandant ja korrapidajad otsisid läbi kõik barakid ja kõrvalruumid. Üleloendusele aeti samuti kõik kokad, rätsepad, sanitarid, arstid ning teised laagri asjamehed ja isegi kergemad haiged.
Tavaliselt kestis üleloendus poolteist-kaks tundi. Sageli ei saadud esimese loendusega vajalikku arvu kätte, siis loeti vangid üle teist, mõnikord aga ka kolmandat korda, kusjuures iga uue loenduse eel otsiti läbi kõik barakid ja laagri abihooned. Vangidel aga tuli kogu see aeg seista 40-50kraadises pakases. Hommikuste üleloenduste venimisel hilines ka brigaadide laagrist väljalaskmine, mistõttu ettenähtud töönormi täitmiseks venis tööpäev tavalisest pikemaks.

Jõuluõhtu barakis
Lähenemas olid jõulud. Need olid juba teised jõulud, mis mul tuli kodust eemal vastu võtta. Kuid ega vangilaagris õiget jõulumeeleolu tekkinudki. Jõulupühade tähtsust teadsid siin vaid Baltimaadest pärit vangid. Suurelt kodumaalt pärit laagriasukad polnud neid arvatavasti kunagi pühitsenud.
Jõululaupäev juhtus olema eriti pakaseline ja puhus läbilõikavalt vinge tuul. Õhtul, kui tagasi barakki jõudsime, olime kõik tugevasti läbi külmunud. Sellegipärast pühitsesime kogu brigaadiga jõuluõhtut.
Meie naaberbrigaad oli õnneks tööl öises vahetuses ja barakis oli ebatavaliselt vaikne. Isegi tavaliselt lärmakas toidujagamine toimus üpris vaikselt. Ka oma kasinat õhtusööki söödi hardas vaikuses, kusjuures meeste mõtted rändasid küllap tuhandete kilomeetrite kaugusele kodudesse omaste keskele.
Pärast õhtusööki naril lamades meenusid jõuluõhtud kodus. Meenus õhtune saanisõit läbi kuupaistest sätendava lume kirikust koju, kus ema võttis ahjust välja särisevad jõuluvorstid. Peale õhtusööki süüdati kuusel küünlad. Vanaema võttis kandle ja tema krobeliste näppude alt kõlasid hardad jõuluviisid.
Keegi meestest oli töötsoonist kaasa toonud mõned siberi lehise oksad, millest kimpuseotuna sai improviseeritud jõulupuu. Kuuse ainukeseks ehteks oli väike küünlajupp, mis kellelgi oli õnnestunud läbiotsimistest hoolimata laagrisse tuua.
Kui kõik olid söömise lõpetanud, süüdati kuusel küünal. Mehed kogunesid selle ümber ja vaatasid harda pilguga nagu väikesed lapsed värelevat küünlaleeki. Nii mõnigi pühkis vargsi silmanurka tekkinud pisara. Siis võttis keegi üles kõigile tuttava lauluviisi ja läbi külma polaaröö vaikuse kõlas meeste karedate häältega kuid püüdlikult ja suure pühalikkusega lauldud
„Püha öö, õnnistud öö.
Kõik on maas rahu sees …“
Mehed laulsid seda läti keeles, ja mõtetes olid nad kodus oma lähedaste keskel. Mööda nende habetunud põski veeresid alla pisarad.
Äkki löödi barakiuks lahti ja koos pahmaka pakasega tormas paari valvuri saatel barakiruumi laagri režiimiülem. Tema käes oli kepp, mis nüüd esimese ettejuhtuva vangi seljal maandus. Ka mõned jõulukuusele lähemal seisjatest said kepihoope selga ja pähe.
Laul vaikis ja mehed taandusid vaikselt oma naridele. Seejärel haaras režiimiülem laualt lehiseoksa koos küünlaga, viskas selle põrandale ja trampis jalge all puruks. Seejärel lahkus ta mahlakaid vene kolmekordseid ladudes saatjate saatel ruumist.
Oli jõululaupäeva õhtu aastal 1945.

Lootus kustub viimasena
1946. aasta võtsime vastu narilaudadel lesides, et algavaks tööpäevaks jõudu koguda. Keskööl valitses barakis vaikus. Väsinud mehed olid langenud sügavasse unne. Sel ööl uinusin ma lootuses, et vahest toob uus aasta muutusi meie vangiellu ja selgust meie edasises saatuses.
Päevad laagris venisid ühtmoodi hallilt ja monotoonselt. Nii meid kui meie saatusekaaslastest lätlasi muserdas ja näris endiselt teadmatus ees ootavate päevade suhtes. Selles mõttes olid kümned tuhanded teiste laagrite vangid meist paremas olukorras, sest nemad teadsid, kui kaua neil tuleb sunnitööl olla. Sõjavangid seda aga ei teadnud. Meie teadsime vaid, et inimvaenulik süsteem, mille ohvrid me olime, ei tunnista inimsuhetes kehtivaid õigusnorme. Et selles süsteemis kehtivad vaid NKVD mõrvarlikud seadused, mille põhjal võidakse meid laagris hoida aasta, kaks või isegi kümme aastat. Meie väärtuseks oli meie odav tööjõud.
Vahelduseks meie rutiinsele vangielule korraldas laagrivalve aeg-ajalt barakkides läbiotsimisi. Tavaliselt tehti seda öösel, kui kõik juba magasid. Une pealt aeti maast lahti kõik barakis olevad mehed ja käsutati pesuväel ning jõhkra sõimu saatel baraki teises otsas olevasse ruumi. Enne seda otsiti mehed läbi ja käsutati siis põrandale istuma. Seejärel otsiti tühi barakiruum ja naridel olevad riided ning toidunõud põhjalikult läbi. Otsiti põhiliselt terariistu. Kuid ära võeti ka kõik metallesemed ja isegi õmblusnõelad. Ära võeti kõik kirjad, märkmikud ja fotod. Kuid läbiotsijad ei põlanud ka paremaid riideesemeid, kui kellelgi juhtus neid veel olema.
Hiljem, kui olime selliste läbiotsimistega juba harjunud, leidsid läbiotsijad harva mõne keelatud eseme. Olles hankinud endale mõne terariista, oskasid mehed neidki oskuslikult peita.
Jaanuari lõpul läksid ilmad äkki väga külmaks. Elavhõbedasammas laagrivärava kraadiklaasil näitas pidevalt alla viiekümne viie külmapügala, saavutades rekordnäiduks sel talvel miinus kuuskümmend kaks kraadi. Valitses absoluutne tuulevaikus ja barakkide seinad paukusid pakasest. Maapinda kattis paks tehisvalguse käes sätendav lumekord. Jääkülmas õhus hõljusid imetillukesed jääkristallid.
Välitöödel töötavaid brigaade sellise pakasega tööle ei aetud ja neil algas külmapüha. Endiselt käisid tööl aga need brigaadid, kes töötasid tehastes, kaevandustes või muudes kinnistes ruumides. Nii käis ka meie naaberbrigaad edasi tööl.
Meie aga lesisime pesuväel päevade viisi kõvadel narilaudadel, tundes esimestel päevadel külmapühast suurt rõõmu. Kuid peagi muutus see tüütavalt igavaks. Barakist väljas käisime ainult siis, kui oli vaja külastada välikäimlat, mis asus meie barakist umbes paarisaja meetri kaugusel. See kujutas endast suurt kuurialust, mis oli ehitatud maasse kaevatud süvendile. Kempsu põrandas oli rida nelinurkseid auke. Samasuguseid peldikuid võis kohata veel aastaid hiljem paljudes Venemaa raudteejaamades.
Olin kunagi koolipoisina lugenud, et Põhja-Siberi pakases kukuvad linnud külmunutena lennu pealt alla. Sama toimus ka selles kehakergendusasutuses. Kõik, mis kukkus alla neist nelinurksetest aukudest, külmus momentaanselt. Siis kasvasid varsti aukudest välja püramiidid, mis hiljem ühinesid suureks mäeks ja, väljunud käimla uksest, kasvasid seal aina suuremaks ja kõrgemaks.
Sageli aeti meid barakkide kaupa neid mägesid madalamaks raiuma ja ära vedama. See oli äärmiselt vastik ja ropp töö. Jääks külmunud fekaalid tuli kangi või kirkaga lahti raiuda ja seejärel kelgul olevasse kasti kühveldada. Raiumisel lendasid fekaalide jäätunud killud riietele ja näole, kus need hiljem üles sulasid ja haisu levitasid.
***
Meie külmapühad kestsid kokku kolm nädalat. Selle aja jooksul jõudsime kõik üksteisele ära jutustada oma elulood ja elusündmused ning õppida üksteist paremini tundma. Pidevas suhtlemises lätlastest brigaadikaaslastega õppisime olme tasemel ära läti keele, nii et võisime lätlastega vestelda nende emakeeles.
Üritasime paaril korral ka laagri kinno pääseda, kuid sinna soovijaid oli väga palju, aga väike kinosaal võttis vastu vaid umbes sadakond külastajat, mistõttu pääsesime kinno vaid ühel korral. Tookord näidati seal filmi “Volga, Volga”.
Veebruari keskel nägime kolm kuud kestnud polaaröö järel jälle päikest. See ilmus vaid mõneks minutiks Medvežja Gora ja Šmiti mäe tagant ja vajus siis jälle silmapiiri taha. Sellegipoolest oli see suursündmus kõigile vangidele. Siitpeale hakkas päike end iga päevaga ikka kauem näitama. Päikese ilmumine tõi taas päevavalguse siia polaarjoone taha. Ja koos päikesevalgusega sulasid üles ka juba tarduma hakanud lootused meie tuleviku suhtes. Päevavalguse saabudes avanes meie ees täiesti uus, seni märkamata karm, kuid kaunis põhjamaa loodus, mis samuti andis uut hingejõudu.
Aeg-ajalt külastasime laagrihaiglas lamavat Voldemari. Tema käed ja jalad ei olnud enam paistes, kuid pärast operatsiooni oli ta hakanud kõhnuma ja nüüd olid tema käed läbipaistvad ja kõhnad, nagu klaasist, läbi mille oli nähtav iga soon ja liiges. Ta ei suutnud enam püsti seista ega omal jalal käia. Lohutasime teda, et küllap kevad toob ka tervise tagasi.

Taas ülekuulamised
Lõpuks hakkas pakane raugema ja langes piirini, kus välitöödel käivaid brigaade hakati jälle tööle ajama. Esimesed päevad pärast nädalaid kestnud naridel lamamist olid rasked. Olime kaotanud karastuse taluda pakast, mis nüüd püsis 45-50 külmakraadi piires.
Külmaga on üldse raske harjuda. Eriti sellise pakasega, mis läbi riiete tungib ja katmata näo hetkega valgeks tõmbab. Kaug-Põhjas polaarjoone taga kogetud külmatunne jäi meie mällu kogu eluks.
Ühel õhtul, kui me peale pikka ja väsitavat tööpäeva jälle tagasi soojas barakis olime, sai Harri käsu minna laagri väravasse. Ei osanud meist keegi sellise ootamatu käsu põhjust ära arvata. Ka Harri ise ei teadnud endal mingit pattu hingel olevat.
Pärast mitme tunni pikkust äraolekut tuli ta barakki tagasi üsna närvilisena. Tema jutust selgus, et teda oli laagrist konvoi saatel viidud väljaspool laagrit olnud hoonesse, kus teda oli hakatud üle kuulama. Keegi NKVD kapten oli talle esitanud küsimusi, mille kohta tal polevat olnud õrna aimugi. Ohvitser oli tema peale lausa karjunud ja visanud teda kirjapressiga ning lubanud kartserisse saata, et ta seal oma süütegude üle järele mõtleks.
Harri näost ja käitumisest oli näha, et teda oli ülekuulamisel üsna tugevasti töödeldud. Muidu alati lõbus ja huumorimeelne poiss oli nüüd sõnaaher ja morn. Ta heitis narile pikali ja keeras meile selja.
Järgnevatel päevadel said samasugused kutsed minna ülekuulamisele mitu meie brigaadi nooremate aastakäikude meest. Ühel päeval sain samasugu käsu ka mina.
Laagri väravast viis konvoisoldat mind väljapoole laagrit madalasse barakitaolisesse hoonesse. Selle ühes ruumis, kus peale laua ja kahe tooli polnud ühtegi teist mööblieset, võttis mind vastu NKVD vormis tahumatu ja morni näoga kapten. See oli arvatavasti sama mees, kes oli üle kuulanud Harrit.
Ohvitser viipas laua vastas oleva tooli suunas ja käskis mind istuda. Seejärel hakkas ta lehitsema laual olnud pabereid. Ta süvenes nende lugemisse, tõstes aeg-ajalt silmad ja uurides mind läbitungiva pilguga. Oletatavasti olid tema ees minu Vainode laagris toimunud ülekuulamiste protokollid.
Esimesed küsimused, mis ohvitser mulle esitas, olid traditsioonilised ja puudutasid minu isikuandmeid. Kogu vestlus toimus vene keeles, millest ma nüüd juba veidi rohkem aru sain.
“Sa astusid fašistliku Saksamaa armeesse vabatahtlikult,” oli ohvitseri esimene küsimus, mis aga ei kõlanud tema suus küsimusena, vaid otsese süüdistusena. Laagris valitseva korra kohaselt sinatas ta mind, mida tegid kõik laagriülemad.
“Ma polnud vabatahtlik. Mind mobiliseeriti 1944. aasta augustis lennuväe abiteenistusse,” vastasin pikemalt mõtlemata. NKVD-mees kergitas kulme ja süvenes jälle paberite lugemisse.
“Sa teenisid Saksa fašistliku armee lennuväes ja aitasid seega kaasa Nõukogude Liidu linnade pommitamisele ja elanike hävitamisele.”
See polnud küsimus, vaid otsene süüdistus. Märkasin, et ohvitser püüdis igas lauses eriti rõhutada sõna fašist, püüdes just nagu kinnitada, et ma olengi fašist. Mulle tundus, et ta püüdis oma küsimustega leida seda niidiotsa, mis sunniks mind tema süüdistusi aktsepteerima.
“Ma olin mobiliseeritud lennuväe abiteenistusse ja teenisin õhutõrjeväeosas. Oma tegevusega me kaitsesime Eesti ja Läti linnu ning nende tsiviilelanikke Nõukogude hävitavate pommirünnakute eest,” oli minu vastus. Närvipinge oli viimase võimaluseni üles kruvitud ja ma kartsin, et kaotan vastuste koostamisel enesekontrolli. Pealegi tuli vastata vene keeles, mida ma valdasin veel kehvasti.
Kuid minu selline peaaegu et süüdistav vastus ajas ülekuulaja marru. Ta põselihased tõmblesid ja tema verd täis valgunud silmad puurisid mind põlastavalt. Tugeva raksatusega langes ohvitseri rusikahoop vastu lauda, nii et paberid lendu tõusid.
“Vait, poisinolk! Tahad kartserisse? Sa tahad öelda, et meie lennukid pommitasid rahulikke elanikke? Seda tegid vaid fašistid. Meie lendurid pommitasid vaid fašistide sõjalisi objekte ja lennuvälju.”
Olin üleni pinges ja püüdsin ülekuulaja küsimustes tabada sinna peidetud süüdistusi ning olla äärmiselt tähelepanelik ja ettevaatlik oma vastuste koostamisel. Selle tegi ülimalt raskeks puudulik keeleoskus, iga väär vastus võis aga põhjustada ametliku süüdistuse esitamise ja sõjavangi staatusest poliitvangiks muutumise. Siis tuli ohvitser välja uue küsimusega.
"Mille eest sulle Kuramaal fašistide autasu anti?" Taipasin, et jutt on sõja lõpul Kuramaal olnud võitlejatele antud käiselindist, mille said kõik, kes olid algusest peale kuni kapituleerumiseni Kuramaa kotis olnud. Kuidas aga oli NKVD ülekuulaja sellest teadlik? Olime ju kõik need lindid veel Vainode laagris hävitanud. Nii ma ülekuulajale ka ütlesin.
Minu vastused ei meeldinud NKVD ohvitserile sugugi. Seda kinnitasid tema närviline olek ja ähvardavad žestid. Ta lubas mind nädalaks külma kartserisse saata. Ilmselt oli ta lootnud mulle esitatud süüdistusele saada seda kinnitava vastuse. Siis esitas ta veel mõned küsimused, millele ma olin vastanud juba Vainodes.
Arvatavasti toimus kogu ülekuulamine selleks, et kontrollida minu varasemate, Vainodes SMERŠi ülekuulajale antud vastuste paikapidavust, lootes, et võib-olla hakkan ma nüüd, pool aastat hiljem, oma ütlustes vassima. Mingit protokolli seekord ülekuulamise kohta ei koostatud ja allkirju minult ei võetud.
Nii käisid meie brigaadist ülekuulamisel kõik kuus eesti poissi ning nooremate aastakäikude (1924 - 1927) lätlased. Samuti käisid ülekuulamisel ka teiste läti brigaadide vangid.
Järgneb V osa http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 825#263825
Võitjal on alati õigus?
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist