Hurt: Masinavärk, mis toodab paljaid mehi

[Kapten Trumm]

Need sinu toodud monumentaalsed näited on lihtsalt avaliku info põhjal kõigile kättesaadavad ja arusaadavad.

Side asjad on varjatud veel suurema saladuselooriga ja avalikult ei kommenteerita suurt midagi.

Taktikalised sidevõrgud on muidugi vajalikud ja OK, mina hetkel igatsen hoopis ühte laevatäit täitsa mittesalajasi ICOM'e, et ei peaks reaalses elus Bunderswehri ja Försvarsmakten'i vanakraami putitama.

[tommy]

Kui jutt läheb õige-vale skaalale ja tuuakse näiteid raha raiskamisest siis käib jutt peamiselt ikka miinijahtijate, C-17 osaku ja Ämari lennuvälja ümber.

Sellest C-17 osaku ümber toimuvast halast ma hästi aru ei saa.
Me maksame selle eest miski 30-35 EEK'i aastas, mis pole just suur summa eelarvest. Ja arvestades, et meil üle kompanii suurune üksus maa ja merede taga, siis teatud kogus lende on meile vajalikud nii või teisiti. Alati ka mitte militaarvallas, vaid hoopis näiteks päästemeeskonna ja abikoguste liigutamise alal.
See selleks.
Pealegi, ilmneb vahel, et me ei suudagi kõiki neid lende ise ära kasutada. Mis ei pea tähendama, et raha raisus. Nimelt, saavad osanikriigid neid lende omavahel müüa või vahetada.
No näiteks...
Jäi jälle meil kogus lende üle. Samal ajal, näiteks Hollandil jälle puudus. Holland sai lennud, meie vastavalt alet veokite tehingu pealt.
Seega, läheks osakuteraha igati nn. "iseseisva kaitsevõimekuse" alla.

[Kapten Trumm]

Me maksame selle eest miski 30-35 EEK'i aastas, mis pole just suur summa eelarvest

Kuskil 30 miljonit EEKi aastas. Kokku aga 600 miljonit EEKi.

Meil on ju reservistid palja tilliga nagu kamina asjamees kirjutas. Pole varustust, relvastust, laskemoona, toidupakke jne jne jne, pole kodusõppusi - sest pole RESSURSSE ka pole REAALNE.

Selles valguses mingeid kasutuid transpordilennuki osakuid maksta ning naiivselt loota, et ühelt pakkujalt tehtud hankes kõvasti alet sai - on tegelikult lausa kuritegelik kahjurlus. Seal muutub ebareaalne reaalseks, sest rahvusvahelise koostöö sildiga asjad käivad "väljaspool järjekorda" ja kasutegurit küsimata.

Lööks need madala tõhususega "linnukeste saamise" investeeringud kokku ja võin kinnitada, et saate muljetavaldava summa, millega pole palja tilliga reservistid teab mis reaalne nähtus enam.

[tommy]

Meil on ju reservistid palja tilliga nagu kamina asjamees kirjutas. Pole varustust, relvastust, laskemoona, toidupakke jne jne jne, pole kodusõppusi - sest pole RESSURSSE ka pole REAALNE.

Polegi või..
Ja palja tilliga.??
Õpiks äkki teatavatest kujundlikest väljenditest üle vaatama.

[Lemet]

, vaid hoopis näiteks päästemeeskonna ja abikoguste liigutamise alal.

Aasta vana jutt. S.t. kõik kolm lennukit kõigi oma osakutega juba käigus...

•• Ajakirjandusest on jäänud mulje, et kohalesaamisega on tõesti igavene häda. On nii?

Pahatihti on see tõesti nii. Muidugi väga pikalt suudab sellest rääkida ÜRO rahvas ja UNDAC (United Nations Disaster Assessment and Coordination Team – ÜRO alalises valmisolekus olev kriiside ja katastroofide hindamise ja koordineerimisega tegelev meeskond – toim), sest nemad on seal kaoses esimesena kohal. Kui meeskonnaga minna, siis on meil omad probleemid, sest Eesti riigil ei ole oma suurt kaubalennukite väge. Kõige raskem moment kriisikoldesse minekul ongi transport. Sul on oma kindel hulk inimesi, kindel hunnik kaupa ja ka elamiseks vajalikku kraami. Sa pead kõige sellega ennast kuhugi sisse pigistama. Tavaliselt nii palju, kui on soovi, sinna kunagi sisse ei mahu. Hakkadki logistikute etteantud arvude järgi siit ja sealt lõikama, et mida vaja ei ole. Ühel hetkel muutub minek täiesti mõttetuks – kui sa lähed nii-öelda, käterätik rinnataskus.

http://www.epl.ee/artikkel/575158

Nii et veelkord- milleks meile neid osakuid nüüd siis vaja oligi...?

[Kapten Trumm]

Mulle meeldivad selliste tommy'de ultimatiivsed avaldused, nii väga kohe meeldivad, ega keegi peale tema ju tea midagi...ja kellelgi peale tema pole ajusid kujundlikkusest aru saamiseks. Lihtsalt meeldib

Palju sa muidu oled sellistest ladudest asju vastu võtnud ja riiulite vahel jalutanud?

Lemet - teiste soorituse valguses millegi tõestamine on onaneerimine, nagu siin tuntud ajaloolased juba tõestasid. Seega, kui sul pole usku meie transpordiprogrammi, siis ära palun onaneeri teiste soorituste najal

Sest esoteeriline tõde on mujal ja meie vaimne tase on ebapiisav selle mõistmiseks. Ja ei saa ka kunagi olema piisav. Seega las need lennukid olla.

[ruger]

Küll on hea teada, et riik hoolib meist nii palju, et suisa 2 M14 tüüpi relva on vajadusel ootamas Paluks siis ka arvestada mopi korral et tahaks neid näha ja ka reaalselt saada. Moona võiks ka siis olla. Väikese harjutamise korral ja pisikeste modifitseerimistega saab üsna hea relva. Põhimõtteliselt võiks siis M14 igale tegelasele pihku anda tagavaraks. Vaevalt, et naaberriik taha sõdida hulga TL-idega(või selle võimekusega relvadega). Kah heidutus Sellisesse ussipessa, kus on tahtmine ja võimalused lõhkeaine ja TL-idega tegeleda vaevalt, et keegi oma nina toppida tahab.

Mis on identifitseerimiseks vaja, et seda peetaks erariietes EV mobiliseerituks? Soome filmist Talvisota tuli välja eelpool õeldud näide-anti riigitunnusena mütsile märk peale. Riigitunnuste kandmine võiks olla õheks võimaluseks-käisele lipp, mütsimärk. Ei pea olema digilaigus jne. Ega seda nagunii jõua jälgida, kes mis laigus ringi päriselt jookseb. Kas igale inimesele on vaja Gore-Tex jalatseid ja ripstop riietust, killuvesti jne? Aru võib saada relvade kergemaks muutmisest, sihikute lisamisest jne.

Olulisem on see, et inimestel on tahe midagi teha ja usutakse oma riigi säilimisse ning ollakse iga hinna eest nõus sissetungijatele vähemalt vastu panema. Teist 1940 aasta vaikivat allaandmist enam ei tule. Sellega peaks arvestama ka naaberriik. Meil on siiski midagi kaotada. Olgu ta, kui õhuke riik tahes. Seda ka 60ndatest pärit relvadega. Peaasi, et on inimesi, kes mõtlevad samamoodi. See on aga vaja pikem jutt ja teema, mida arendatakse teiste teemade all.

[Kapten Trumm]

Kokkuvõtvalt - teadmamees räägib mingist armee suurusest kui võimatust nähtusest, mis tuleneb vääramatust jõust ehk ressursside puudusest.

Tegelikkuses on selline teema püstitus ekslik. Väga ekslik - jääb vaid oletada, kas ei aduta asja sisu või udutatakse teadlikult.

Eestis pole mingit karjuvat ressursside puudust, küsimus on lihtsalt ressursside (paremas) kasutuses ja valikutes. Kas suurendame veelgi palgalise struktuuri arvu (koalitsioonileping), millega käivad kaasas ka muud asjad nagu tuleviku palgatõusud, sotsiaalsed tagatised jne. Või paneme Iisraeli/Soome näitel reservi masina korralikult käima ja saame paljud tegevused anda neile, kes iga päev palka ei saa riigilt. Üsna selge, et hetke palgasaajate arv on ülejõu käiv ning see on üks arengut pärssiv ehk ressursse neelav tegevus. Jutt on sadadest miljonitest kroonidest aastas.

Teiseks: võitlusvõimeline X meest võib olla võitlusvõimeline vägagi erinevate kuludega. Küsimus on selleks, et näiteks sissitegevuseks piisavalt varustatud sõdur on konventsionaalseks tegevuseks tõesti "palja tilliga". Kui ta ülesanne on muuta iga teerada surmalõksuks, kus vastane liigub käpuli kiirusega 200 meetrit tunnis, siis polegi öövaatlusseadmed või killuvestid olulised. Seepärast tuleb neile anda võimalustele vastav rakendus. Kui vaadata, kui palju Afganistani kogemustest on täna meil endil käiku läinud, tuleb tõdeda, et õppinud pole me s***gi. Eriti tekib tahtmine seda öelda, kui keegi jälle särki rebib tohututest A-stani õppetundidest. Kes tahab seda uuesti teha - vastake kolme lausega küsimusele: mis on täna reservi korralduses ja väljaõppes see, mida me A-stanist õppinud oleme?

Paraku sellest eksasekantsler ja tänane kaitseanalüütik ei räägi ja meedias sorides selgub, et pole ka rääkinud. Edasi on küsimus, kas kodanik kannab oma ametikoha ikka välja?

[Lemet]

Priit Simson: Kevadtormist ja paljast tillist.
http://www.epl.ee/artikkel/597849

Ilmselt poleks Hurt saanud teha enamat terve Eesti riigikaitse naeruvääristamiseks. Ja kuna tegemist on endise kõrge riigikaitseametnikuga, siis võiks just tema käest küsida, miks pole üksustel kõike vajaminevat. Rahapuudus pole eraldatud miljardite taustal arvestatav vabandus, miinitraalerite puuduse üle ta ju ei kurda. Muide, isegi USA-s pole kõikidel üksustel uusimat relvastust. Ka Wehrmachti üksuste enamik oli relvis vanamoeliselt.

[A4]

Mitmetele mõtetele Hurda blogipostituses võiks vastu vaielda või siis esitada retoorilisi küsimusi selle kohta, kas ta ka ametnikuna teenides nende ebakõlade ja puudujääkide vastu sõna võttis. (Samamoodi võib Kunnasele esitada retoorilise küsimuse, et miks ta pärast miinijahtijad ja „liiga väikese“ 16 000-mehelise SA-struktuuri toonud KSAP-i kinnitamist reserviminekuga ja avaliku kritiseerimisega veel kolm aastat ootas). Kuid sisulise debati algatajana ja riigikaitse ühele väga tõsisele probleemile osutajana on see artikkel kindlasti teretulnud.

Kokkuvõttes ei taandu asi ju mitte sellele, kas reservväelasele on selga anda EKV digilaik, Rootsi „kuningakuub“ või kodust kaasa võetud „Cajanderi-malli“, vaid asjaolule, et eksisteerivad käärid 2009. aasta alguses kinnitatud 10-aastase arengukava ambitsioonitaseme ning selle vahel, kui palju selleks tegelikult raha on. Probleem on selles, et arengukava lõplik versioon 10 aasta jooksul väljaarendatavate võimete, koolitatavate ja varustatavate üksuste loetelu jms koostati millalgi 2008. aasta keskel või teisel poolel tollal eksisteerinud viimase, veel suhteliselt optimistliku Eesti Panga või Rahandusministeeriumi pikaajalise majandusprognoosi alusel ning arvestusega, et vastavalt tollase valitsuse koalitsioonileppele tõusevad kaitsekulud tasemele 2% SKP-st juba 2010. aastal. Need kaks asja määrasid planeerijatele ära ka selle, kui suure rahasummaga on võimalik järgmise 10 aasta jooksul arvestada, mis omakorda tõmbas teatud joone sellele, millistele võimetele ja üksustele raha jätkub ja millistele alles pärast 2018. aastat. Arengukava enda kinnitamine jäi tõepoolest juba 2009. aasta jaanuarisse, mil algav majanduskriis oli ka palja silmaga näha, kuid siis ei olnud enam kellelgi soovi ega tahtmist hakata kogu arengukava ümber tegema ja selle vastuvõtmist veel vähemalt pool aastat venitama. Teatavasti kaitsekulud protsendina SKP-st 2009. ja 2010. aastal hoopis langesid majanduskriisi tõttu ning seesama kriis vähendas ka SKP enda suurust ja seeläbi ka kaitse-eelarve suurust. Kriisist oleme taastumas alles nüüd ning loodetavasti suudab valitsus kaitsekulutused kahele prossale tõsta 2012. aastal.

Kurb fakt on aga igatahes see, et ainuüksi kolmel viimasel aastal on raha olnud plaanitust tunduvalt vähem, mis „loksutab paigast“ ära suurema osa SKAK-i tähtaegadest. See aga ei tähenda, et arengukava ise koos oma nelja kõige prioriteetsema võimeprogrammiga (side- ja luure, keskmaa-ÕT, kopterivõimekus ja soomusmanöövervõime) oleks fundamentaalselt vale, küll aga seda, et kõiki neid toredaid asju ning 40 000 SA-väge ei ole ilmselt võimalik 2018. aastaks plaanitud kujul teostada. Iseenesest polegi selles midagi hullu (väikeriigi majandus-stiihiaid ongi selle väiksuse tõttu kohati ettearvamatud ja väga kiiresti muutuvad), sest 10-aastane arengukava vaadatakse iga nelja aasta tagant üle, et viia hetkeolukord ja tulevikuplaanid tasakaalu rahalise seisu ja ajaliste piirangutega.

Seetõttu pole „maailmarevolutsiooni seisukohast“ minu arvates suurt vahet, kas SKAK-ile kui tervikule oleks tulnud „pidurit“ tõmmata kohe, kui 2009. aastal majandus kukkuma hakkas, või kannatab selle ülevaatamisega oodata 2012.-2013. aastaga. Igal juhul on aga selge, et ajalised horisondid ilmselt pisut nihkuvad (kuid prioriteedid ise ei muutu) ja samuti tuleb nii mundris kui ülikonnas kaitseplaneerijatel läbi mõelda see, kas me teeme siiski vähem, kuid korralikumalt, või rohkem ja lohakalt? Kas vähendame mõnevõrra plaanitud SA-struktuuri (mis suures osas koosneb niikuinii kergejalaväest) ja säilitame uued „suured“ prioriteedid; või tõmbame mõne prioriteedi nimekirjast maha ja arendame selle arvel suuremat ja korralikumat SA-struktuuri. Selles küsimuses on kindlasti igal ühel oma arvamus oma peenikeste nüanssidega ning head lahendust minusugune diletant öelda ei oska. Aga kui me tahame olla realistid ning maksumaksja raha ja usaldust heaperemehelikult kasutada, siis tuleb arvestada sellega, et igasugustele lennukatele plaanidele seavad aeg ja olemasoleva raha hulk oma teatud piirid.

Teine variant on sulgeda silmas tegelikkuse ees ning minna kaitseplaneerimisega tagasi 1990. aastatesse, mil paberi peal joonistati Eestile 100 000-pealist SA-väge, mõtlemata eriti pikalt sellistele „teisejärgulistele“ asjadele nagu kuidas sellist väge mehitada, relvastada, varustada ja välja õpetada.

Aga kui tulla tagasi palja tilliga Sinimägede suunas tormamisse ehk meie tavaliste reservüksuste varustamise juurde, siis siinkohal on minu arvates seda kirjutist natukene valesti mõistetud ja tähelepanu pööratudki peamiselt piltlikule kujundile reservväelase automaadist ja mundrist. Sellel pole tõesti tegelikult suurt vahet, milline automaat ja munder reservväelasel on, või kas kõigil sõduritel on punatäpp-sihik või mitte. Küll aga on väga suur vahe selles, kas sellel reservüksusel on lisaks automaatidele ka kõik muud tabelrelvastusse kuuluvad relvad; üksuse kaotuste suurust ja seeläbi võitlusvõimet mõjutab selgelt see, kas kõikidel sõduritel on vähemalt killuvest ja kaasaegne kiiver; kui puudub ettenähtud arv kaasaegseid raadiojaamu, siis on see üksus samahästi kui juhitamatu; kui üksusele pole hankekavas ettenähtud laskemoona jm DOS-e, siis on ka ülejäänud sellesse üksusesse investeeritud raha sama hästi kui mahavisatud. Ja kui me räägime nt. kaitseringkonna raamistikus tegutsevatest reserv-jalaväepataljonidest, siis kerkib ka küsimus ringkonna koosseisus olevatest ja neid jalaväepataljone toetavastest kaudtule-, ÕT-, side-, logistika- ja pioneeriüksustest ja nende varustatuse-relvastatuse tasemest. Kõiki neid asju suudab Eesti endale tänapäeval lubada ja kõikide nende asjade loomisega igapäevaselt ka tegeletakse, kuid kõikide nende üksuste kvantiteedile paneb piirid ette ajaline ja rahaline piirang.

Ehk piltlikult öeldes, kui nt. ajakirjanik Priit Simson viitab sellele, et ka mitte kõik USA armee tänased ja Wehrmachti omaaegsed üksused ei omanud kõige moodsamat relvastust, siis vahe on selles, et need üksused omasid siiski kogu vajaminevat tabelrelvastust (mis sest, et vananenut) ning kõik üksused olid tagatud laskemoona jm varudega, ilma milleta ei suuda sõdida ka kõige moodsamalt relvastatud-varustatud üksus.

Hurt endise pikaajalise ametnikuna leiab oma blogipostituses (vähemalt mina sain sellest niimoodi aru), et 40 000 meest on ülejõukäiv, aga 20 000 oleks tehtav. Ühesõnaga – valik on selle vahel, kas hõõruda olemasolev raha laiali 40 000-mehelise struktuuri peale ning omada mobilisatsiooni korral suurt arvu, kuid puudulikult relvastatud, varustatud ja laskemoonaga tagatud üksusi; või siis koondada raha nt. poole väiksemale väele ning omada mobilisatsiooni korral küll vähem üksuseid, kuid samas vastaks kõikide nende üksuste võitlusvõime ka üksuse ametlikule nimetusele.

Teine variant on valida kardinaalsem tee ning vaadata põhjalikult üle nt. kaitsepoliitilised prioriteedid nagu nt missioonidel osalemine senises mahus ja lahinguüksustega. Palju odavam on ju jalaväekompanii asemel saata Afganistani rühmasuurune baasikaitseüksus šlagbaume tõstma, aga välispoliitiliselt ja lahingukogemuse mõttes oleks sellise üksuse kasutegur null. Või siis tõmmata maha mõni suurem plaanitud võimearendusprojekt, nagu nt. keskmaa-ÕT või soomusmanöövervõime, kuid paraku on need võimed ühtemoodi hädavajalikud nii 20 000 kui ka 40 000-mehelise SA-strutktuuri tegevuse toetamiseks. (Ja ärge hakake halama nendest plaanitud kopteritest – ka neid on vaja, samuti ei annaks nendest loobumine sellist rahalist säästu, mis lubaks 40 000-mehelist väe vajalikul tasemel relvastada-varustada-moonaga tagada).

Soome näide on siinkohal väga õpetlik. Tuleks vaadata seda, milline on Soome SA-vägi täna ja kuhu suunas ta liigub, mitte hakata üks-ühele kopeerima Talvesõja-aegseid häda-lahendusi või 1980. aastate plaane 550 000-mehelisest SA-armeest, mis liigub ringi talumeestelt rekvireeritud traktorihaagistes. Suuremale osale Soome SA-üksustest on tänaseks tagatud täiskomplekt varustust, relvastust ja laskemoona, kuid siiski on Soome kaitseväelased ise ausalt ja avalikult öelnud, et umbes 100 000-mehele nende 350 000-mehelisest SA-armeest pole suurt midagi peale automaadi anda. Soomes peetakse sellist väljaütlemist riigikaitselise debati normaalseks osaks, ainult meil leiab ise Soomes hariduse omandanud (sic!) major, et asjadest ausalt rääkiv eks-ametnik tegeleb riigikaitsjate solvamisega. Seetõttu soovivad ka Soome kaitseväelased ise SA-struktuuri 100 000 võrra vähendada ja keskenduda allesjääva struktuuri veelgi paremale varustamisele – just nendesamade viguritega (tasemel individuaalkaitse vahendid, punatäpp-sihikud jms), mida meil tarbetuks tilu-liluks peetakse. Kui Soome sõjaväelased leiaksid, et 100 000 meest omavad ka pelgalt automaatidega varustatult mingit sõjalist relevantsust, siis oleksid nad samas paadis Soome poliitikutega, kes mingil põhjusel ei taha midagi kuulda SA-struktuuri vähendamisest.

Hurda väitega, et debatt nende teemade üle Eesti ühiskonnas on olematu, tuleb samuti nõustuda. Aga ma ei usu, et debati puudumise taga oleks niivõrd ametnike ja ohvitseride soovimatus debatti taluda, vaid pigem see, et meil sisuliselt puuduvad piisav arv endisi kaitseväelasi ja ametnikke, kes oleksid üldse võimalised seda debatti sisuliselt pidama. Meie riigikaitse-aparaat pole tegelikult 20-aastanegi ning enamus pädevaid inimesi on endiselt riigi palgal. Mis omakorda paneb kahjuks päris tõsised piirangud oma arvamuse avalikult väljaütlemisele. Seetõttu on ka nii ametnike kui ka ohvitseride vastulaused Kunnase kriitikale olnud pea olematud. Mujal arenenud riikides peavad avalikku debatti riigikaitseküsimustes mitte niivõrd tegevteenistuses olevad ohvitserid ja ametnikud, vaid just endised sõjaväelased ja bürokraadid, kes, tõsi küll, tihti peegeldavad süsteemi-siseseid meeleolusid ja debatte. Meil aga hakkab selline „eru-riigikaitsjate“ põlvkond alles tekkima (Kunnas ja Hurt on ühed esimesed pääsukesed) ning pakun välja, et umbes 10 aasta pärast on meie riigikaitseline avalik diskussioon hoopis teise kvantiteedi ja kvaliteediga.

[Lemet]

(Ja ärge hakake halama nendest plaanitud kopteritest – ka neid on vaja,

MILLEKS meile neid PRIORITEETSETENA vaja on????

samuti ei annaks nendest loobumine sellist rahalist säästu, mis lubaks 40 000-mehelist väe vajalikul tasemel relvastada-varustada-moonaga tagada

Ühe uue kopteri maksumus jääb 50 miljoni dollari piiresse (kuuldavasti räägitakse uutes masinatest ja vene odavamate kopteritega meil ju lennata ei passi), kaks kopterit kipub tuntavalt üle miljardi vanas rahas.

[A4]

(Ja ärge hakake halama nendest plaanitud kopteritest – ka neid on vaja,

MILLEKS meile neid PRIORITEETSETENA vaja on????

samuti ei annaks nendest loobumine sellist rahalist säästu, mis lubaks 40 000-mehelist väe vajalikul tasemel relvastada-varustada-moonaga tagada

Ühe uue kopteri maksumus jääb 50 miljoni dollari piiresse (kuuldavasti räägitakse uutes masinatest ja vene odavamate kopteritega meil ju lennata ei passi), kaks kopterit kipub tuntavalt üle miljardi vanas rahas.

Kopterite vajadusest olen ma natukene kirjutanud siin: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 99&start=0
Mis puudutab nende võimalikku maksumust, siis olukorras, kus kogu SKAK-i hangeteks kümne aasta peale on arvestatud üle 20 miljardi krooni vanas rahas, ei saa öelda, et kopterihankest loobumine annaks kuskile mujale ülisuure kvalitatiivse võidu (isegi kui arvestada, et seda prognoositud raha on masu ja kaitsekulude ajutise külmutamise tõttu plaanitust vähem). Võrdluseks proovi välja arvutada, kui palju võib maksta ainuüksi üks DOS lahingumoona kogu KV SA-strtuktuurile (st. mitte ainult automaadipadrunid, vaid ka mürsud, miinid, TT- ja ÕT-raketid, tulevikus ilmselt ka keskmaa-ÕT moon ja tankikahurimürsud). Ühesõnaga – ei ole mõtet hakata sellest kopterihankest kujundava mingit müütilist elukat, millest loobumine lahendaks nõiaväel kõikide teiste väe- ja relvaliikide mured ja puudujäägid.

[tommy]

MILLEKS meile neid PRIORITEETSETENA vaja on???

Kesse väidab, et tegemist PRIORITEEDIGA..??

[Lemet]

MILLEKS meile neid PRIORITEETSETENA vaja on???

Kesse väidab, et tegemist PRIORITEEDIGA..??

SKAK 2018. Oled kuulnud, et sihuke asi on olemas... Seal prioriteedid puha kirjas.

[tommy]

Aa, kui nii võtta, siis küll.
Mulle jäi eelnevast sõnakasutusest mulje, nagu oleks nimetatud koperdised prioriteet kõiges, tegeletaks ainlt nende hankimisega, jättes tahaplaanile kõik muu.