Millised võimalused olid näiteks oma maja ehitamiseks tavalisel vabrikutöölisel? Ja neid krunte ei jagunud sugugi väga jalaga segada.
Oleks üsna jabur väita, et see täna võimalik oleks. Võrreldavuse mõttes räägime ehitamise võimalustest säästudest+jooksvatest tuludest.
Kõige odavama üheperelamu materjal+vajalikud liitumised alla 30 000 euro ei tule. Seda siis eeldusel, et maa tasuta keegi annaks (oletame et annab, et oleks ENSV-ga võrreldav). Tegelikult maksab täna elamukrunt Nõmmel või Keilas miinimum 60 000 eurot veel lisaks.
Peres 2 last, mõlemad vanemad vabrikutöölised, kuupalgaga 600 eurot kuus.
Reaalselt õnnestub sellisel juhul kõrvale panna 200 eurot kuus (võtad maha senised eluasemekulud+elamine)
Millest majaehitamiseks tulude ja säästude arvelt kulub
150 aastat. Või vahet suurt polegi, paned ka 400 eurot, siis kulub 75 aastat, matusteks saad maja valmis.
Ainuke, mis seda täna teha võimaldab, on pangalaen, võttes 30 aastaks laenu, on võimalik tõesti maja ehitada.
Selle hind on pidev stressamine, selline masu võib tähendada vabalt kuuse alla kolimist. Nagu arstid ütlevad, Eesti mehe tervis sinna läinud juba ongi. Aga ilma laenuta pole see isegi mitte teoorias võimalik.
Tegelikult säästudest+jooksvast rahast pole töölisel võimalik maja ehitada ka näiteks Soomes, ikka laenu abiga.
Minu vanaisa ehitas 1966 silikaadist ühepereelamu, olles kolhoosis autojuht ja vanaema oli külapoes pakkija.
Lihtsalt sukasäärde kogutust, materjal tuli enamasti osta. Ise tuli ööd läbi ehitada.
Hämmastavalt paljud inimesed suutsid tollase "töölise palgaga" endale maja ehitada, näib neid rohkem kui neid,kes laenuga uue ostnud on.
Seega võib üsna vist väita, et ühepereelamu tollal kättesaadavam oli kui täna?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.