William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"

[nuhk.Albert]

Kuna raamat on paljude tsitaatidega ning viidetega allikatele, siis loetavuse huvides toon joonealused märkused välja tsitaatide kujul ja tekstis oleva taandreaga teksti kaldkirjas. Muidu jääks asi liig segaseks.
Vabandan ette kirjavigade pärast (tekstituvastus tõlgendab kapsaks loetud raamatu tähti oma tarkust mööda), ei jõua neid kõiki parandada. Ilmselt tekib ka pause postitamisel, aja ja viitsimise puudusel käib asi jooksvalt raamatust foorumisse...
..........................................................................................................


EESSÕNA

Eesti omariikluse ajaloos esineb kahel korral sündmusi, mida nimetatakse riigikukutamiseks (riigikorra muutmiseks kehtivaist seadusist hoolimata). Nende sündmuste daatumid on 1. detsember 1924 ja 12. märts 1934. 1. detsembri 1924. a. sündmust nimetatakse võõrsilt plaanitsetud, finantseeritud ja võõra riigivõimu poolt telgitagusest juhitud mässukatseks. See ebaõnnestus. Riigikord Eestis jäi muutmata. Sündmuste sarjale, mille alguseks oli 12. märts 1934, on peaminister Kaarel Einbund-Eenpalu pannud nimeks «vaikiv ajastu». Ka kutsutakse seda Põhiseaduse kriisiks, riigipöördeks, kojarevolutsiooniks. See õnnestus. Selle tulemusena muudeti Eesti riigikorda ulatuslikult.
Vaikivat ajastut, mis kestis 12. märtsist 1934 (üleriigilise kaitseseisukorra väljakuulutamine peaminister K. Päts'i poolt) kuni 21. juunini 1940 (dr. J. Vares'e valitsuse ametisse määramine president K. Pätsi poolt), võib hinnata seesugusest vaatepunktist, nagu seda igaüks heaks arvab. Kuid ühes põhimõttes peaksid küll ühtima kõikide vaated: vaikiv ajastu on omapäraseim periood Eesti ajaloos. Selle algusest on nüüd möödunud enam kui 25 aastat. See on aeg, mida traditsiooniliselt peetakse küllaldaseks, et selle möödumisel võida sündmusi hinnata objektiivselt ja ülevaatlikult. Samuti lubab selline ajaline kaugus avaldada andmeid riigisaladusi või muid huvisid riivamata. Tähtsuselt on vaikiv ajastu väärt, et see leiaks põhjalikku uurimist. Seda nimelt ühelt seisukohalt — tegeliku tõe lähtepunktist. Meie rahvuslik uhkus ei luba meie ajalugu «friseerida», nagu seda teevad vene kommunistid, kes võltsivad nii oma riigi kui ka Eesti Vabariigi minevikku.
Kahjuks ei ole seni Eesti vaikiva ajastu kohta ilmunud ühtki ülevaatlikku teost, milles tõetruu objektiivsusega ja SINE IRA ET STUDIO oleks kirjeldatud kõnesolevat perioodi. Vaikival ajastul avaldamiseks lubatud trükisõna käsitleb sündmusi valitsusvõimude poolt ettekirjutatud «positiivselt» ja «jaatavalt» seisukohalt, mis alati ei hiilga erapooletusega ega tõe austamisega. Selle üle pole midagi imestada, sest et tol ajal kõik avaliku arvamise väljendusvahendid olid rakendatud ainuüksi «haige» rahva arstimiseks ja «uue vaimu» loomiseks.
Paguluse ajakirjanduses on vaikivat ajastut harukorril puudutatud, aga seda vaid katkendlikult. Paguluse kirjanduses ei ole sellel teemal ilmunud ühtki teost.
Käesoleva teose eesmärgiks on anda materjali tulevastele ajaloolastele lõpliku hinnangu langetamiseks vaikiva ajastu kohta. Et vaikiva ajastu sündmusi punase joonena läbib Põhiseaduse probleem, on ainestiku käsitlus ka vastavalt kohaldatud sellele saatemotiivile. Kuna selle ajastu sündmustega teataval määral on seotud eesti rahva hea nimi, samuti ka au, mida kõikide oma liikmete suhtes on alati tahtnud kõrgel hoida Eesti sõjavägi, kelle asutamisest 1917. a. mul oli õnn osa võtta, julgen arvata, et ülevaade peaks osutuma vajalikuks ja nüüd pärast 25 aasta möödumist ka mitte varajaseks.
Kui käesolevat teost võib lugeda esimeseks sammuks sündmuste valgustamisel, mis osaliselt või üldiselt seni on tundunud tumedama või vastuoksuslistena, siis pärast esimese raja lahtiraiumist peaks järgnevate autorite töö osutuma kergemaks, huvitavamaks ja tänulikumaks.

New York, 12. märts 1961
William Tomingas


SISSEJUHATUS


Alates 21. juunist 1940 kannatab Eesti võõra võimu vägivalla all. Sel päeval vabariigi president K. Päts kirjutas alla oma kahele eriõigusega antud käskkirjale: nr. 55, millega ta ametist vabastas prof. J. Uluots'a valitsuse, ja nr. 56, millega ta seadis ametisse dr. J. Varese valitsuse («Riigi Teataja» nr. 54, 26. juuni 1940). See K. Pätsi käsuga ametisse seatud J. Varese valitsus osutus selleks teguriks, millega katkestati eesti rahva demokraatlike põhiõiguste ja vabaduste järjestus (kontinuiteet). Nendele oli alus pandud Asutava Kogu poolt 15. juunil 1920 vastuvõetud Põhiseadusega. Sellest kurbloolisest päevast, 21. juunist 1940 alates pole Eestis kõrgeima võimu kandjaks enam rahvas, nagu see oli määratud igas meie kolmes Põhiseaduses, vaid selle kõrgeima võimu teostamine haarati temalt võõraste poolt. See päev tähistab eesti rahva pikas ja kannatusterohkes ajaloos jälle ühe raske ajastu algust, mille lõppu meie pikisilmi ootame.
Aga juba mitu aastat varem, 19. märtsil 1934, võeti kõrgeima võimu teostamine eesti rahvalt ja koondati ühe isiku, kuigi mitte võõra kätte. Selle kuupäevaga dateeritud riigivanema ja riigikogu valimiste peatamise dekreet peaminister K. Pätsi poolt märgib samuti ühe kurva ajastu algust, mille lõpetamise kohta rahvale anti küll lubadusi, kuid milliseid ei täidetud ausalt. Ka seda ajastut, mil valitseti kaitseseisukorra katte all ega hoolitud sageli rahva põhiõigustest, tekitati kannatusi paljudele kodanikele — seda kõike demokraatia kaitse tähe all —, ei saa jätta nimetamata meie ajaloos.
Eesti riik oli üleöö sattunud eriskummalisse olukorda. Isik, keda rahvas oma esinduse kaudu oli kutsunud oma teenistusse, s. o. olema sulaseks peremehele

Tarvitan K. Päts'i enda väljendust, millega ta esines Rahvuskogu mõlema koja pidulikul lõppkoosolekul 17. augustil 1937. Rünnates tema poolt vaikivasse olekusse seatud riigikogu süüdistustega, nagu oleks riigikogu talitanud halvasti rahva põhiõigustega, ütles K. Päts: «Sulane astus üle peremehe pea. Sulane tahtis peremehe suu kinni panna.» (Rahvuskogu protokollid. Tallinn 1937).

kuulutas oma peremehe, eesti rahva, haigeks ja seadis end tema arstiks, kelle asemele kedagi teist ei olevat panna. Täiesti terveks rahvast kuulutada ei usaldatudki kuni selle hetkeni, kui tulid võõrad — Nõukogude Vene «arstid» — ja võtsid haige arstimise üle juba oma meetoditega. Seesama isik, selle asemel et mõista kehtivat Põhiseadust, nagu see oli kirja pandud ja välja kuulutatud, tõlgendas seda nii, kuidas ta seda mõista tahtis.

Jällegi tsiteerin K. Päts'i. Põhiseaduse eelnõu arutamisel Asutavas Kogus 3. juunil 1920 ütles ta: «Mina arvan, et seadust tuleb ikka nõnda mõista, kuidas ta on kirjutatud, aga mitte nii, kuidas teda mõista tahetakse.» (Asutava Kogu protokollid. Kirjastusühing «Täht» trükk, Tallinn 1921).

Kui tehti katseid panna piir sellistele subjektiivsetele Põhiseaduse tõlgendamistele sügisel 1935. a. Põhiseaduse paranduse ettepanekute rahvahääletamiseks esitamisega, keelas ta dekreediga igasugused rahvahääletuse üritused ilma tema nõusolekuta. Rahvalt võeti sõna-, trüki-, koosoleku-, ühinemisvabadus. Ka rahvaesindusele keelati tegutsemine. Kodanikel, kellel selle isiku oma sõnade järele olid suured teened, tuli kannatada vanglates oma isamaal, mida nad armastasid ja mille eest nad olid võidelnud küll «võitmatu» punaarmee kui ka von der Goltzl «raudsete diviiside» vastu. Samuti sattusid kannatuste alla ka nende ilmselt süütud perekonnaliikmed (kaasaarvatud naissoost omaksed).
Eesti, kes oli jõudnud endale luua välismaailma ees hea kuulsuse, langes äkki diktatuurriikide nimekirja. Näiteks kirjutab Eesti kohta Encyclopaedia Britannica (USA, 1958 VIII köide, Ihk. 741):
Artur Sirk'i juhtimisel õnnestus vabadussõjalastel esitada oma maale rahvahääletuseks uus Põhiseadus, mis oktoobris 1933 võeti vastu 416.879 häälega (56,3% hääleõiguslikest kodanikest). K. Päts, kes oli võimul, pidi ette valmistama esimesed riigi presidendi valimised. Et mitte riskeerida vabadussõjalaste valimisvõidu võimalusega, kuulutas ta 12. märtsil 1934 välja kaitseseisukorra. Vabadussõjalaste organisatsioon suleti, ta juhid vangistati ja kõikide poliitiliste parteide tegevus pandi keelu alla. Kolm aastat valitses K. Päts heatahtlikuna tunduva diktaatorina. Valimised peeti veebruaris 1938. Alam-kotta pääses 63 liiget K. Päts'i poolt veebruaris 1935. a. asutatud Isamaaliidust ja 17-liikmeline opositsioon, keda juhtis J. Tõnisson.

Kuid veelgi markantsemalt on selleaegseid Eesti olusid kirjeldatud ühes teises, laia levikuga informatsiooni käsiraamatus «The New International Year Book» (1935, Ihk. 222 ja 1938, Ihk. 239, Funk & Wagnall, New York):
Diktatuur, mis kuulutati välja 12. märtsil 1934 presidendi kohuste-täitja ja peaminister K. Päts'i poolt, vägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner'i ja siseminister Karl Einbund'i kollaboreerimisel, valitses Eestit kogu 1935. a. kestel. Fašistliku riigipöörde oht oli serveeritud juhuse diktatuuri püstitamiseks ja see triumviraat oma ebapõhiseadusliku režiimi jätkamiseks esitas vabandusena ettekäände, nagu kestvat fašistlike salanõude sepitsemine edasi. «Et päästa kodanikke parteitülidest», sulges diktatuurivalitsuse 6. märtsil 1935. a. kõik poliitilised parteid, keelas ära kõik koosolekud ja pani keelu alla kõik poliitilise iseloomuga kõned ja artiklid. 9. märtsil 1935. a. kehtestati ühepartei süsteem nn. Isamaaliidu näol. See tugines presidendi kohustetäitja pooldajaile põllumajanduslikest kihtidest. Kõik muud poliitilised parteid kuulutati illegaalseteks. Neli endist riigivanemat esitasid nõude demokraatlike valimiste läbiviimiseks ... Kaitseseisukorda, mille kattel K. Päts'i režiim oli valitsenud, ei kaotatud ka uue Põhiseaduse kehtima hakkamisel, vaid seda pikendati 13. sept. 1938 jällegi 12 kuu võrra. Valitsus tõi oma sammu põhjenduseks ette Euroopas valitseva kriitilise olukorra, mis põhjustavat Põhiseaduses kindlustatud kodanike vabaduste ja õiguste teostamise jätkuvat edasilükkamist. Väike grupp liberaale ja tööera-kondlasi, kes oli pääsnud rahvaesinduskotta, protesteeris ägedasti sellise poliitika vastu, väites, et valitsus on murdnud tema poolt antud lubaduse seada jalule demokraatlikud õigused.

Olgu veel näitena toodud Bolšaja Sovetskaja Entsiklopedia (II väljaanne, 1957, Moskva, 49. köide, Ihk. 206). Ma ei too seda näidet mitte sellepärast, nagu oleksid kommunistide arvamused meile mõõtuandvad, vaid selleks, et kasutada juhuslikku võimalust valguse heitmiseks K. Päts'i režiimi seletustele, millede kohaselt Eestit olevat oodanud hukatus N. Liidu poolt sel hetkel, kui vabadussõ j alastel oleks õnnestunud püstitada oma fašistlik diktatuur. Nõukogude Liidu ametlik käsiraamat kirjutab:
Omavahelises võitluses kahe kodanlise rühmituse vahel võitis Päts-Laidoner'i klikk, kes pidas kurssi Briti imperialismi suunas. Märtsis 1934 teostas ta riigipöörde ja asus kogu maa fašiseerimisele, mis rahvahulkade petmiseks viidi läbi «demokraatia kaitse» maski all hitlerliku agentuuri hädaohu eest päästmise ettekäändel. Kuid pärast Inglise-Saksa merejõudude reguleerimise lepingu sõlmimist a. 1936, mis suuresti tõstis Saksa mõju Baltikumis, läksid valitsuse ringkonnad Eestis üle saksa fašismi teenistusse.

Rootsis laialt tarvitusel olev ja populaarne Bonniers Folk-lexikon (II köide, 1954, Ihk. 262) märgib:
1930. a. algul kerkis esile fašistlikult korraldatud opositsioonipartei, vapsid, vabadusvõitlejad A. Sirk'i juhtimisel. Pärast vabadussõjalaste võitu 1933. a. teostas K. Päts riigipöörde, katkestas kõikide vanade parteide tegevuse ja pani maksma diktatuuri.

Ülaltoodud väljavõtted välismaa raamatukogude põhivaradest ei ole meeldivad lugeda. Meie demokraatliku põhiloomuga rahvas' ei ole pälvinud, et Eestist niiviisi kirjutatakse. Kas on see vale või tõde?
Vastuse otsimisel peab mõistagi pöörduma Eesti omade allikate poole ja vaatama, kuidas kirjeldavad vaikiva ajastu sündmusi Eesti ametlikud andmed, ajakirjandus ja muud informatsiooniallikad.
Teatavasti loodi a. 1934 riiklik propagandatalitus (esimene selline Eesti omariikluse ajaloos). Selle ametliku asutuse versioonid olukorrast ja sündmustest olid määravad kogu vaikiva ajastu kestel. Sellele lisaks esinesid rahvale veel nn. aktusekõnedega K. Päts ja K. Einbund-Eenpalu, harvemini J. Laidoner. Propagandatalituse eeskirjadele oli allutatud ajakirjandus ja üldse kogu trükisõna Eestis. Ühiskondliku tegevuse ja avaliku arvamise reguleerimiseks asutati veebruaris 1935 veel Isamaaliit. Nõnda organiseeritud «positiivse mentaliteedi», «jaatava avaliku arvamise» ja «ülesehitava informatsiooni» abil arstiti rahvast endistest vaadetest ja istutati temasse uusi tõekspidamisi. Nende tõdede kohaselt kirjeldati olukorda Eestis üldjoontes järgmisena: Ära kasutades majanduslikust surutisest tekkinud ärevat meeleolu, hakkasid vabadussõ j alased rahvast ässitama valitsusvõimu vastu ja agiteerima uue Põhiseaduse loomist kehtiva riigikorra muutmiseks. Selleks ässitustööks asutati Vabadussõjalaste Liit. Liidu liikmeskonnas leidus ka ausaid inimesi, kuid väga vähe. Vabadussõjalaste Põhiseadus oli halb, kuna see, seades ametisse riigi presidendi, andis temale liiga suure võimu. See oli tehtud selleks, et vabadussõjalased saaksid püstitada oma fašistliku diktatuuri. Ära nähes, et nende presidendi kandidaadil A. Larka'1 pole väljavaateid valimistel võita, otsustasid vabadussõjalased haarata võimu relvajõuga. Sellele jõudsid ette Päts ja Laidoner, kes päästsid riigi hukkumisest sise- ja välisohu ees. Vabadussõjalaste poolt ülesässitatud ja terroriseeritud rahvast ei saadud lasta valimiskastide juurde, kuna ta poleks oma palavikuhaiguses osutunud otsustamisvõimeliseks. Vabadussõjalaste ohtliku ässi-tustöö kõrval olid riigile kahjulikud ka parteid. Sellepärast suleti koos Vabadussõjalaste Liiduga ka kõik muud erakonnad. Avaliku elu edustamiseks loodi Isamaaliit, mis ei ole erakond, vaid riigi-ustavate isamaalaste koondis. Riigikogu pidi samuti pandama vaikivasse olekusse, kuna selle enamik osutus valitsusele vaenulikuks. Kõik valitsuse sammud on juriidiliselt õiged ja poliitiliselt otstarbekohased. Need on tehtud ainuüksi demokraatliku riigikorra päästmiseks ja säilitamiseks. Vabadussõjalased tahtsid sooritada verevalamist teistkordselt 8. dets. 1935, et sisse seada Põhiseaduse-vastast fašistlikku režiimi. Ka seekord jõudis valitsus sellisele riigikorra kukutamise katsele ette ja süüdlased said teenitud karistuse. Et see veretöö kavatsus lõplikult selgitas, kui ohtlikud olid vabadussõjalased, samuti ka seda, kui halb oli nende Põhiseadus, anti rahvale rahvahääletamisega võimalus volitada Rahvuskogu välja töötama uut Põhiseadust, missugust võimalust ka rahvas kasutas. Uus Põhiseadus kujunes paremaks endisest. Selle alusel teostati demokraatlikud riigikogu ja presidendi valimised. Riigikogu andis amnestiaseaduse, millega kustutati kõik poliitilised süüteod, nende hulgas ka vabadussõjalaste omad. Niiviisi kehtestati demokraatlik riigikord, mida vabadussõjalased olid ohustanud, kindlasti üldiseks rahuldustundeks. Eestis pole kunagi lakanud olemast põhiseadusepärane õiguslik ja rahvavalitsuslik riigikord, ei kodanike vabadused, ei rahva kui kõrgeima võimu omaja õigused. Vahepeal oli ajutiselt valitsenud küll «vaikiv ajastu», kuid see oli vajalik riigi ja rahva kasuks riigimeeste K. Päts'i ja J. Laidoneri ennastsalgaval tööl ja hoolel, kellel oli rahva enamuse poolehoid.
Niisugused on üldjoontes ametlikud andmed, mida vaikiva ajastu uurija on kohustatud arvestama. Kuid vastutustundega Uurija kohustuseks on koguda kõiki olemasolevaid materjale, neid sõeluda, võrrelda ja kaaluda. See on ainuõige tee, mille kaudu võib jõuda tõe leidmisele. See on olulisim eeltingimus tõe avaldamiseks.
Kuid siin tekib küsimus: kas tõe avaldamine, mis vaikival ajastul iga kord ei olnud lubatud, on lubatav tänapäeva olukorras — olukorras, mil Eesti on meie rahvale vaenulike jõudude poolt anastatud ja mil võidakse öelda, et käimasolevas võitluses Eesti taastamise eest ei tohi vaenlasele kätte mängida vähimatki materjali, mida võidakse lugeda kompromiteerivaks? Enamik vaikiva aja peategelasist pole enam elavate kirjas, nende suhtes võidakse nõuda käitumist vanasõna kohaselt DE MORTIBUS UT BENE UT NIHIL (surnuist tuleb kõnelda kas head või mitte midagi). Meie järeltuleva põlve suhtes on levinud joon, et paguluses ja kodumaal kasvavat noorsugu peab hellalt hoidma isa-maa-armastuses, mispärast on vajalik varjul hoida kõike seda, mis võiks vähimalgi viisil kõigutada noorte aukartust Eesti kangelasliku mineviku ja Eesti riigijuhtide eksimatuse ees. Isegi vanema põlve suhtes võib riskida pahameeletormiga, kui pannakse purunema mõni propagandatalituse poolt püstitatud pettepilt. Kas ei oleks seepärast parem edasi jääda «vaikivasse olekusse», nüüd juba vabatahtlikult, mitte enam sunniviisil? Aga kui kauaks? Kas igavesti?
Ettevaatus, kartus või argus meie vaenlase ees ei tohiks olla takistuseks tõe avaldamiseks meie mineviku kohta. Teame, et ta käsutuses seisavad meie arhiivid kodumaal, mida ta igal ajal võib kasutada ja on ka kasutanud. Varjata ei ole meil tema ees midagi. Ei ole mõeldav, et tahtmist meeldida temale või kellegile muule me peaksime tasalülitama hakkama oma ajalugu, s. o. ümber jutustama koike seda, mida oleme kirjutanud ja kirjutame tulevikus oma omariikluseaegsest kodumaast ja tema sündmustest. Asjaolu, et vaikiva ajastu tegelased on enamikus kõik surnud või teadmatuses, mis võiks sundida pieteediga suhtuma nende elupäevade tegevusse, ei saa olla takistuseks tõe esiletoomisel. Pieteedi doktriini rakendamisel oleks ajaloolisel krititsismil ja objektiivsel ajaloo viljeldamisel ammu olnud lõpp ja oleksime kuulmas aina kiidukoore CromwelFile, mõlemale Napoleonile, Bismarcklle, Hitlerlle, Stalinlle — kui nimetada mõnda ajaloolist kuju. Pieteedi nõudjaile paguluse oludes võiks öelda, et ka enamus vabadussõjalaste juhte, eesti sõjamehi, on surnud. Kas ei ole nemadki õigustatud kui mitte pieteedile, siis vähemalt reha-bilitatsioonile nende vastu tõstetud halvustamisrünnakute suhtes.
Mis meie noorsoo ajalooliste tõdedega valgustamisse puutub, siis kõnnivad paljud meie lastevanemad rabasel pinnal, varjates meie noorte eest tõde. Seda on seni pahatihti teinud ka meie kirjamehed ja ajalooõpikute autorid. Tõele kõige lähemale jõudnult on 1934. a. sündmusi kirjeldatud M. Ojamaa ja T. Varmase (Eerik Laid ja Eerik Suurväli) teoses «Eesti ajalugu» (kirjastus «Eesti raamat», Stockholm 1946), kuigi ka sellest teosest nähtub, et autorite käsitlus ei suuda laiemat ülevaadet anda andmete puudulikkuse tõttu. Kordustrükina Rootsis 1949. a. ilmunud Eduard Laamani teos «Konstantin Päts» ja «Orto» kirjastusel 1953. a. Torontos avaldatud Märt Raudl «Kaks suurt» näivad olevat kirjutatud n.-ö. riikliku tellimuse korras. Viimatinimetatud teose К Pätsi elu käsitav osa ilmus 1938. a. Eestis tiitli all «Eesti vabariigi president Konstantin Päts» ja see on liidetud teosesse «Kaks suurt». Nii Laamani kui ka Raudl raamat sai täieliku rahulolu ja heakskiidu osaliseks riikliku propagandatalituse poolt. Mõlemad teosed sisaldavad vihjeid sündmustele, mis kunagi pole aset leidnud, või omistavad vabadussõ j alastele tegusid, mis hilisemal kohtulikul uurimisel osutusid' tõestamatuiks. Eriti M. Raudl teose stiil on mõnitav, halvustav ja insinueeriv vabadussõjalaste suhtes. M. Raud peab kindral A. Larkal kõlbmatuks presidendi kohale sellepärast, et kindral on sõjainvaliid (Ihk. 261). Tõsi, Maailmasõja rindevõitlustest läbi käinud, laitmatu minevikuga sõjamees, Eesti rahvaväe üks varasematest juhtidest, pidi Vabadussõjas saadud raske terviserikke tõttu ravimise otstarvel avalikkusest kuni 1930. a. ajutiselt tagasi tõmbuma. Kuid M. Raud ütleb, et ka Päts on haige (Ihk. 267): «Sõbrad lõid kartma, kas vanadus ja haigused ei ole vana riigijuhti juba teguvõimetuks teinud.» (On teada, et К Päts kogu vaikiva ajastu jooksul oli pidevalt ravialune, kannatades tõsisel kujul suhkruhaiguse, raske reuma ja muude haiguste all.) M. Raudl oli hoiatatud sellise teose kirjutamise eest tema ülemuse, haridusministri kindral A. Jaaksoni poolt: «Hakkab aga ametnik presidenti ülistama, siis seletatakse seda kui lömitamist. See on niisugune delikaatne töö, et parem mitte kõrvetada näppe» (STE, 23. veebr. 1953). End. minister J. Lattik oma teoses «Teekond läbi öö» №— Ihk. 316) ütleb vabadussõjalaste kohta: «Eks ole nii, et ikka on sellel õigus, kellel parajasti võim käes. Kuna võidetu on igal juhul ikka kohtualune ja süüdlane.» Diplomaadi ja end. välisministri abi Oskar Õpiku (O. Mamers) memuaarteosed «Kahe sõja vahel» ja «Häda võidetuile!» (EMP kirjastus Stockholm) on ajalooliselt väärtuslikud teosed, hea maitse, stiili ja kena vaimukusega kirjutatud. Kuid ka nende teoste autor pole vaba püüdest sihilikult halvustada vabadussõjalase 1960. a. ilmus Stockholmis «Vaba Eesti» kirjastusel koguteos «Jaan Tõnisson». Selles esitatud materjalid meie omariikluse viimaste aastate sisesündmuste kohta toovad mõndagi andmeid K. Pätsi režiimist ja J. Tõnissoni katsetest eluõigust nõutada demokraatlikule opositsioonile. Vabadussõjalaste osa käsitlevate autorite kirjeldused on aga ka selles teoses kohati tõsiolusid salgavad. Samu tendentsliku värvinguga eelarvamusi esitab prof. E. Blumfeldt oma ülevaates «Eesti riigi rajamine ja areng» («Eesti riik ja rahvas teises maailmasõjas» EMP Stockholm 1954, I, Ihk. 25—39), kus ta muuseas kirjutab: «Nii oma organisatsiooni ülesehituses kui ka poliitilis-ideoloogilistes sihisead-lustes matkisid vabadussõjalased parajasti Läänes võimutsevaid autoritaar-totalitaarseid eeskujusid ja võtsid vastavalt sellele eitava hoiaku meie senise poliitilise praksise vastu. .. Pärast K. Pätsi töökabineti ametisseastumist 21. okt. 1933 uuesti teotse-misloa saanud vabadussõjalased tugevdasid oma organisatsiooni veelgi ja alustasid A. Larka ja A. Sirgu juhatusel endisest ägedamat rünnakut demokraatliku korra ja parlamentarismi vastu eesmärgiga haarata võim riigis endi kätte.» Tõeliste andmete kogumisel ja nende analüüsimisel aga selgub, et vabadussõjalased üritasid võimule pääsmist mitte parlamentarismi ründamisega, vaid parlamentarismis ette nähtud abinõude (valimiste) kasutamisega ja et meie senise poliitilise praksise vastasteks kuulutasid end avalikult välja pigemini Päts ja Laidoner.
Kas katset otsida ja selgitada tõde vaikiva ajastu kohta peab tõesti pidama ohtlikuks praegusel ajal meie riigile, rahvale ja järeltulevale põlvele? Kadunud minister Karl Selter oma. poliitilises testamendis, mille ta saatis Genfist 10. juunil 1956 minister O. õpikule («Eesti Post», 9. sept. 1960), ütleb: «Kui meie noorsoole kõneleme Eesti uuesti ülesehitamisest, siis on meie kohus talle öelda, missugustes oludes meie vanema põlve Eesti hukkus ja missuguseid vigu noorsugu ei tohi korrata, kui ta ei taha, et tema Eesti sama hukatuse teed läheks. See kaalutlus sunnib mind Teile kirjutama. Ma olen nõus, et Teie minu mõtteid avalikult kasutate.»
Neile minister Selterl sõnadele lisaks olgu toodud veel riigitegelase Karl Astl seisukoht andmete avaldamise üle meie mineviku kohta. Ka Ast kirjutab Stockholmi ajalehes «Vaba Eesti» nr. 1, 1955: «Olen «Vaba Eesti» toimetusega ühel nõul, et 1934. a. sündmuste telgitaguste valgustamine objektiivsete andmetega ei ole meile enam kahjutoov.»
Eesti rahvas nii vanemas kui ka nooremas põlves ei pruugi häbeneda tõde ei oma kaugema ega lähema mineviku kohta. Rahvas ei ole süüdi selles, et vaikival ajastul kannatasid paljud Eesti kodanikud füüsiliselt ja moraalselt. Ka mitte selles, et Eesti sattus diktatuurriikide nimekirja. Kas demokraatia päästmine ja selle nautimise edasivõimaldamine, mida K. Päts kuulutas oma režiimi lipukirjaks, tõepoolest toimus ja kas vaikivast ajastust põhjustatud kannatused olid küllalt odavaks hinnaks K. Pätsi uue riigikorra paremuste ostmiseks — on kokkuvõttes käesoleva teose teemaks.

[nuhk.Albert]

EELLOOD

EESTI VABARIIGI I PÕHISEADUS

Asutav Kogu astus kokku 23. aprillil (jüripäeval) 1919. a. Tallinnas «Estonia» kontsertsaalis ja läks laiali 20. detsembril 1920. a. Üheks meie sõjaväe suursaavutuseks Vabadussõjas peab lugema just olukorra kättevõitmist, et juba varakevadeks 1919. a. oli punavägi riigipiiridest välja löödud ja meie rahvale loodud võimalus hakata mõtlema tõsisele vajadusele — oma riigi põhialuste ehitamisele. Nii Asutava Kogu valimised kui ka selle kõrge kogu hilisem töö võis toimuda rahulikult kindlas tagalas, mille kaitsemüürina seisis meie sõjavägi.
Asutav Kogu koosnes 120-est saadikust. Selle kogu poliitilises meelsuses peegeldus järellainena 1917. a. vene veebruarirevolutsioonist päritolev ajavaim. Saadikud jagunesid rühmakuuluvuselt järgmiselt:

Eesti Sotsiaaldemokraatline Tööliste Partei 41
Eesti Tööerakond 30
Eesti Rahvaerakond 25
Eesti Maarahva Liit 8
Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei 7
Kristlik Rahvaerakond 5
Saksa Vähemusrahvuse Erakond 3
Vene Rahvusest Kodanike Kogu 1

Asutava Kogu juhatusse valiti:

esimees August Rei (s.-demokraat)
I abiesimees Lui Olesk (tööerakondlane)
II abiesimees Ado Birk (rahvaerakondlane) sekretär Hans Martna (s.-demokraat)

Vasakpoolse tiiva Asutavas Kogus moodustasid sotsiaaldemokraadid ja sotsialistid-revolutsionäärid, kellede juurde kuuluvaks tol ajal võis lugeda ka tööerakondlasi — kokku 78 saadikut (68,3% üldkoosseisust). Need olid sünnipäraselt noored parteid, oma ideoloogia saanud peamiselt Venemaal tegutsenud nimekaimudelt ja selle ideoloogia kohaldanud Eesti oludele nii hästi-halvasti, kui see sobis eesti rahva omapärale. Vasakpoolsete suurima rühma juhiks ja kogu tiiva eestvedajaks oli August Rei. Ta oli Esimese maailmasõja lipnikuna tulnud Tallinna ja sai avalikkusele tuttavaks Eesti sõjaväelaste kongressil Tallinnas 18. juunil 1917 (vana kalender), mil ta valiti selle üheks abijuhatajaks (teiseks abijuhatajaks oli lipnik Gustav Kirshbaum, juhatajaks n.-leitnant William Tomingas).
Parempoolsel tiival seisis esikohal Eesti Rahvaerakond, keda õigupoolest võiks nimetada ainsaks ja vanimaks puht eesti omapäraga poliitiliseks rühmituseks, rahvatribuun Jaan Tõnissoni poolt 26. nov. 1905. a. asutatuna ja juhituna. Eesti Maarahva Liidule pani aluse rühm Lõuna-Eesti agronoome mai kuul 1917. K. Päts astus selle liidu liikmeks 1917. a. lõpul. Teisel põllumeeste kongressil septembris 1920. a. loodi ülemaaline organisatsioon nimega Põllumeestekogud, millega ühines Maarahva Liit ja millest hiljem kujunes eesti konservatiivseim poliitiline partei. Eesti Maarahva Liidust ehk Maaliidust, nagu seda rahvasuus nimetati, hakati kuulma laiemalt Saksa esimese okupatsiooni ajal. Liit sai tuntuks laialt levitatud kuulduste tõttu, nagu oleks see organisatsioon kaldunud koostööle okupatsioonivõimudega. Maaliidu juhid K. Päts ja J. Teemant olid küll jõudnud endile nime teha üle maa, kuid peamiselt ühenduses 1905. a. vene revolutsiooni sündmustega, kui nad, olles meelsuselt veel käredad vasakpoolsed, oma maailmavaate pärast langesid tsaarivõimude tagakiusamise ja karistuse alla. Pööre nende poliitilistes veendumustes näis teostuvat 1917. a. Eriti K. Päts asus siis agarasti tegevusse mitmesugustes rahvuslikes organisatsioonides, kus tal näis olevat otstarbekohasem esiletõusmiseks evida konservatiivsemat värvingut taktikalistel või muudel põhjustel. Kristlik Rahvaerakond oli avalikkusele peaaegu tundmata. Ka see partei tekkis alles pärast 1917. a. veebruarirevolutsiooni. Maailmavaateliselt ei erinenud ta Rahvaerakonnast nimetamisväärselt. Asutava Kogu aegadel tegutses ta tavaliselt Jaan Tõnissoni juhtimisel. Mis puutub paremal tiival istuvaisse saksa ja vene vähemusrahvuste esin-dajaisse, siis piirdusid nad Asutava Kogu töös vaid vähemusrahvuste huvide kaitsmisega ega avaldanud oma poliitilist meelsust millegagi. Võiks märkida vaid seda, et kõik kolm sakslast: Hermann Koch, Мах Воск ja Johann Meyer, samuti ka ainus Asutavasse Kogusse pääsnud venelane Aleksei Sorokin — kõik neli Tallinnas sündinud ja üles kasvanud — ei kirjutanud alla 19. mail 1919. a. vastu võetud Eesti iseseisvuse deklaratsioonile. Venelane kuulutas end erapooletuks, sakslased puiklesid kõrvale.
Asutava Kogu poolt delegeeritud seadustest peab tähtsamaiks pidama Põhiseadust, mis võeti vastu 15. juunil 1920. a. vaid kolme vastuhäälega. See hakkas kehtima 21. detsembril 1920.
Selle seaduse väljatöötamiseks valiti 4. juunil 1919 Põhiseaduse komisjon koosseisus:
Juhan Jans (s.-dem.)
Emma Asson (s.~dem.)
Minni Kurs-Olesk (s.-dem.)
Jaan Vain (s.-dem.)
Karl Ast (s.-dem.)
Andres Loorits (s.-rev.)
Ado Anderkopp (tööerakondlane)
Tõnis Kalbus (tööerakondlane)
Lui Olesk (tööerakondlane)
Julius Seljamaa (tööerakondlane)
Kaarel Parts (rahvaerakond.)
Kaarel Einbund (rahvaerakond.)
Jakob Vestholm (kr. rahvaer.)
Nikolai Kann (kr. rahvaer.)
Jüri Uluots (maaliitlane)
Põhiseaduse komisjoni aruandjaks valiti Ado Anderkopp. Ta tegutses ka 1937. a. Rahvuskogu II koja Põhiseaduse üldkomis-joni aruandjana.
Asutava Kogu protokolle lugedes ilmneb, et meie riigi esimese Põhiseaduse arutamisel polnud põhimõttelisi lahkarvamisi ega ideelist piikide murdmist. Kõik läks ladusasti. Eriliste vaidlusteta määrati kindlaks tähtsamad riigi valitsemise põhialused: Eesti riigivormiks on vabariik; kõrgeima võimu kandjaks on rahvas; riigivõim on jaotatud seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtulikuks; valimised (otsesed, ühetaolised, salajased) toimuvad proportsionaalsuse süsteemi alusel; rahvaesindus on ühekojaline; kõrgeima võimu kandjal, rahval, on rahvaalgatamise ja rahvahääletamise õigus, mille alla kuulub Põhiseaduse muutmise algatamine ja otsustamine. Selles liberaalsuses peegeldubki see ajavaim, millest oli juba juttu. Kuid protokollidest selgub veel midagi muud, nimelt, et sellele liberaalsusele lisandus ka veel üks omapärane joon, mida võiks iseloomustada kas poliitilise umbusuna või armukadedusena. See väljendub selgeimalt Asutava Kogu aruteludes kolme riigivõimu elemendi tasakaalustamise küsimuses. Asutav Kogu, lugedes end ainsaks rahva usalduse ja temalt saadud võimu kandjaks, näitab Põhiseaduse struktuuris tahet, et see usaldus ja võim peab ka tulevikus jäetama ainuüksi rahvaesinduse (riigikogu) kätte. Küllap vist sellepärast Asutav Kogu ongi oma Põhiseaduses kolmest riikliku võimu organist — riigikogu, riigikohus, valitsus — riigikogu varustanud suurema kaalu ja võimusuurusega. Riigikogu paneb ametisse valitsuse, pidades teda vahetult endale alluvaks. Riigikogu määrab ametisse ka riigikohtunikud. Avalikkusele näis, et protokollide järele Põhiseaduse loomine sünnib vastuoludeta. Kuid tegelikult polnud see nii. Ühe probleemi pärast tekkis suur jõukatsumine vasaku ja parema tiiva esindajate vahel ja seda võitlust ei kantud avalikkuse ette. See oli nimelt riigipea küsimus. Asutava Kogu Põhiseaduse komisjon tahtis paigutada Põhiseaduse eelnõusse vabariigi presidendi instituudi õige väljaarendatud kujul. Selle ettepaneku kohaselt pidi president valitama neljaks aastaks. Valimised pidid toimuma kas rahvaesinduse poolt teostatuina või pidi selleks moodustatama eriline valijameeste kogu, kes pidanuks koosnema rahvasaadikuist ja omavalitsuskogude liikmeist. President oli varustatud küllaltki suure võimuga. Ta pidi juhtima riigiasjade ajamist, valvama seaduste täitmise järele, määrama ametisse ja sellest vabastama riigiametnikke, esindama vabariiki, sõlmima välislepinguid, kuulutama sõda ja tegema rahu rahvaesinduse sellekohase otsuse põhjal, otsustama armuandmise küsimusi, olema rahuajal kaitsevägede juhatajaks, evima suspensiivse veto õiguse, evima õiguse rahvaesinduse laiali saatmiseks enne selle volituste lõppemist ja uute valimiste väljakuulutamiseks, kutsuma ametisse peaministri ja tema ettepanekul ka teised ministrid. Niiviisi loodud valitsusel pidi olema presidendi ja rahvaesinduse usaldus.
Presidendi küsimuses olid poolt- ja vastuväited väga rohkearvulised, kuid need on väga vähesel määral märgitud komisjoni protokollides. Lõpuks otsustati presidendi küsimus põhimõttelisel kujul esitada Asutava Kogu üldkoosolekule. Pärast pikki vaielusi otsustati üldkoosolekul presidendi institutsiooni sisseseadmine väikese hääleenamusega eitavalt. On vajalik märkida, et see Asutava Kogu üldkoosolek kuulutati kinniseks ja eraviisiliseks. Seetõttu selle omapärase ja tähtsa koosoleku käik küsimuse kohta, millest hiljem arenes tõsine tüliõun meie Põhiseaduse kriisis, jäi ametlikult üldse protokollimata.

Sellest kirjutab lähemalt prof. Uluots ametlikus koguteoses «Põhiseadus ja Rahvuskogu» (Rahvuskogu üldkoosoleku juhatuse väljaanne, Tallinn 1937).

Asutava Kogu Põhiseadus jäetigi presidendita ja riigivõimu kõrgemaiks organeiks määrati kindlaks riigikogu, valitsus ja riigikohus.
Oleks ju võinud arvata, et tegelik elu ise aitab tasandada vahekordi riigikogu ja valitsuse vahel. Oleks võinud kujutella, et energiline, iseloomukindel ja tahtejõuline valitsusepea, riigivanem, koostöös riigikoguga suudab end maksma panna, s. o. oma kohuste täitmisel ja oma tegevusest aruandmisel riigikogu ees saab ka hankida suuremaid õigusi valitsuse tegevuse otstarbekohastamiseks. Kuid tegelikult juhtus nii, et juba esimene valitsus Otto Strandman'i (Tööerakond) juhtimisel, kes Asutava Kogu poolt ametisse seati 8. mail 1919, seda võimalikku selgroogu ei näidanud ja erilisi ambitsioone avaldamata resigneeritult laskus mingisse Asutava Kogu komisjoni ossa. O. Strandman'i valitsus moodustati kolme erakonna koalitsioonina koosseisus:
haridusminister J. Kartau
välisminister J. Poska
kohtuminister J. Jaakson
rahaminister J. Kukk
siseminister A. Oinas
põllutööminister Th. Pool
tööstus-kaubandus- ja teedeminister N. Köstner
töö- ja hoolekandeminister A. Palvadre

O. Strandmani valitsus sunniti lahkuma võrdlemisi ruttu, 18. nov. 1919. Temale järgnevaks riigivanemaks sai J. Tõnisson. Kuid ka tema temperament, eruditsioon ja tegutsemistahe jooksid karile, osalt juba eelmise valitsuse käitumisega loodud traditsiooni tõttu vahekordade tõlgendamisel Asutava Koguga, osalt selle rahvaesinduse vahepeal veelgi suurenenud innu tõttu mitte kellegagi jagada oma võimupositsioone. Nii tekkiski olukord, milles tahtevõimsatel valitsustel ka pärast Asutava Kogu laialiminekut sellele järgnevate rahvaesinduste ees ei olnud kas üldse elu või oli nende iga väga lühike. Ikka pidid nad arvestama tuuli, mis Toompeal puhusid. Ja need riigikogudes puhuvad tuuled olid pahatihti muutlikud ja väga tujukad.
Teine häda, mis Asutava Kogu Põhiseaduse rakendamisel varsti ilmnes, oli proportsionaalsuse süsteem valimistel (belglase Hondfi oma). Õigupoolest mitte süsteem ise, vaid selle ettenähtamatult kirjud tulemused Eestis. Teatavasti proportsionaalse vali-misviisi juures ei vali kodanik mitte isikut, vaid annab oma hääle teatava partei kandidaatide nimestikule. Valimiste tulemuste põhjal jagatakse kohad rahvaesinduses proportsionaalselt sellele, kui palju hääli ühele või teisele erakonnale oli antud. Põhiseaduse loojad ei võinud ette aimata, et Eestis hakkab tekkima parteisid nagu seeni pärast vihma. Nõnda see juhtuski ja riigikogu koosseisud muutusid niivõrd mitmemeelseteks, et Eestis said valitseda ainult koalitsioonikabinetid, s. o. valitsused, mis olid loodud mitme erakonna vahelisel kokkuleppel, kuna ühelgi erakonnal ei õnnestunud riigikogusse pääseda absoluutse enamusena. Riigikogu II koosseisus (1923—1926) istusid mitte vähem kui 14 partei esindajad, nende hulgas ka «üürnikkude partei» ja «demobiliseeritud sõdurite partei» esindajad. Hilisematel aastatel see kummaliselt kõrge parteide arv hakkas küll kahanema ja a. 1932 valitud riigikogu V koosseisus langes kord isegi kolmele. Alljärgnev tabel annab ülevaatliku pildi rahvaesinduste koosseisudest Eestis, riigi algpäevadest kuni vaikiva ajastuni.

* 29. okt. 1931 Rahvaerakond ja Kristlik Rahvaerakond moodustasid ühise partei. 29. jaan. 1932 liitus sellega Tööerakond, kusjuures ühise erakonna nimetuseks võeti Rahvuslik Keskerakond. 5. veebr. 1932 ühines selle erakonnaga veel Majaomanike Rühm.
** Iseseisvad ja erapooletud 4, erapooletud 7, marksistlik töörahva esindus 3 ja pahempoolsed kehvikud 3.
*** Pärast 1924. а. 1. detsembri mässukatset kuulutati kommunistlik erakond Eestis illegaalseks.
**** Iseseisvad sotsialistid.
On vajalik veel märkida, et 26. jaan. 1932 põllumehed ühinesid ühte erakonda nimetusega Põllumeestekogude, Põllumeeste, Asunike ja Väikemaapidajate Koondis. 18. mail 1932 astus K. Päts'i juhtimisel sellest ühisest riigikogu rühmast välja 17 rahvasaadikut ja jätkasid tegutsemist oma endise nimetuse — Põllumeestekogude — all.

Vaatamata parteide vähenemisele 1932. a. valitud V riigikogus olid eelmiste aastate suurest erakondade arvust tingitud ebakõlad end jõudnud tunda anda küllaltki tõsiselt. Nende lahkhelide tulemuseks oli valitsuste vahetamine ja uute koalitsioonide kombineerimine paar korda aastas. Ajavahemikust 8. maist 1919, mil kutsuti ametisse O. Strandmanl valitsus, kuni K. Päts'i valitsuse moodustamiseni 21. okt. 1933 (enne vaikiva ajastu algust), s. o. 14 aasta ja 5 kuu kestel seati riigikogu poolt ametisse üldarvult 20 valitsust. Valitsuse keskmine eluiga oli seega kaheksa ja pool kuud. On selge, et nii lühike võimulolek ei võimaldanud ühelgi valitsusel läbi viia põhjapanevamaid ja pikemat aega nõudvaid hädavajalikke üritusi ja reforme. Vana valitsuse kukutamine ja uue moodustamine (rahvasuus kriisitamine ja lehmakauplemine) ei alanud mitte umbusalduse avaldamisega riigikogu poolt. Kriis puhkes sellega, et mõni koalitsioonis olev erakond kutsus äkki ära oma esindajad valitsusest, kalkuleerides saavutada endale kasutoovamaid kombinatsioone uue kokkuleppe kauplemisel ja järgmise valitsuse loomisel.
Riigikogu esimehe algatusel ja juhtimisel algasid siis pikemad või lühemad läbirääkimised erakonnajuhtide vahel, missuguste parteide toetusele saaks ehitada uue valitsuse. Kui selles küsimuses oli kokkulepe saavutatud, asuti kauplemisele, mis valitsuskriiside lahendamisel osutus kõvimaks pähkliks. Kui palju peab iga koaleeriv erakond saama portfelle? Portfellide tegelike kandjate nimetamisel kauplevate erakondade poolt ei peetud igakord oluliseks kandidaadi kõlblikkust ühe või teise ministeeriumi juhtimiseks. Oli ju teada, et minister on vaid oma erakonna sildiks valitsuses ja peab alistuma erakonna korraldustele, s. o. erakonna distsipliinile alistumist peeti tähtsamaks ministri erialäoskusest. Niisugust erakondade ringmängu valitsuse ümber kutsuti rahva hulgas portfellide valsiks, ka riigipiruka jagamiseks ja selle kallal nosimiseks. Tõepoolest, ringmäng see oligi, kui vaadata riigivanemate nimestikku ja nende poolt juhitud koalitsioonide koosseise. Eesti valitsusi on riigivanematena juhtinud kümme riigimeest: Konstantin Päts, Jaan Tõnisson ja Jaan Teemant 4 korda; Otto Strandman 2 korda; ühekordsed riigivanemad olid: Ants Piip, August Rei, Juhan Kukk, Friedrich Akel, Jüri Jaakson ja Karl Einbund. Põllumeestekogud võtsid osa 14 koalitsioonist, Asunikud 9-st, Rahvaerakond 17-st, Tööerakond 16-st ja sotsialistid 6-st.
Aastate jooksul oli Toompeale tekkinud grupp inimesi, keda võiks nimetada elukutselisteks poliitikuteks ehk riigitegelasteks (nagu nad ise end eelistasid nimetada). Nende veendumuseks oli, et nad tegid oma asja hästi ja et teistel ei kõlba mitte nende asemele kippuda.

K. Päts'i suust purskas see veendumus välja tema raadiokõnes 1. märtsil 1936: «Räägitakse, et mina olevat halb jne. Aga te peate ometi nõustuma, et mina ei saa tagasi astuda sellepärast, et minu asemele ei ole ju kedagi panna ...»

Olid ju nemad riigi loonud ja niiviisi omandanud õiguse (kui mitte otsese kohustuse) riiki juhtida. Ka oli nende veendumuseks, et neid toetab rahvas erakondade näol. On kahju, et meil puuduvad andmed, kui palju ühel või teisel poliitilisel parteil oli maksumaksjaid liikmeid erakondade arhiivide alusel. Umbkaudse arvestuse järele võiks ütelda, et suurimal poliitilisel organisatsioonil, Põllumeestekogudel (ka nende hiilgeaega-del, kui nad olid liitunud asunikega), ei küündinud maksumaksjate liikmete koguarv mitte kümnetesse tuhandetesse, vaid ainult tuhandetesse. Väikepartei — Kristlik Rahvaerakond — võis arvestada liikmemakse vaid vähestelt sadadelt. Eesti rahva enamus ei tunnud huvi poliitilise organiseerumise vastu ega tahtnud selleks otstarbeks kanda mingisuguseid kulutusi. Muutus kulutuste tegemine erakonnale vältimatuks, näiteks valimiskampaania aegu, siis otsiti raha mitte rahvalt, vaid tööstus-kaubanduslikelt ring-konnilt. Mõistagi andis iga erakond seejuures lubaduse saadud annetuse eest rahaandjale olla kasulik. Neid lubadusi püüti ka jõudumööda täita, et järgmisel rahaküsimisel mitte sattuda rahulolematusele. Eriti arukad ärimehed andsid raha mitte ühele, vaid mitmele poliitilisele erakonnale.

Ed. Laaman kirjutab («Põhiseadus ja Rahvuskogu»): «Valimisvõitlused muutusid suureviisilisteks majanduslikkude lubaduste ülepakkumisteks erakondade vahel, kus poliitilised ideed ja riiklikud kaalutlused mängisid järjest vähemat osa. Seejuures pea kogu majanduselu Eestis sõltus riigipoliitikast, mis omakorda muutus võitluseks riiklikkude soodustuste pärast. Meie ühiskonna isetegevus arenes tagurpidi, samuti ka üksiku kodaniku sõltumatus. Eriti vaesestüs haritlaskond koos keskkihtidega.»

Mis puutub rahvasse, siis oli tal võimalus iga kolme aasta järel astuda valimiskastide ette hääleandmiseks ühele või teisele erakonnale. Tavalisele kodanikule jäigi see ainsaks võimaluseks avaldada «rahva häält». Valimiste-eelses kihutustöös püüdsid erakonnad üksteise võidu seda häält mõjutada, et see antaks soovitud suunas. Seda tehti küll parteide kõnelejate kaadri, küll partei kirjanduse kaudu. Eesti mõjukamad ajalehed olid teatavasti ühe või teise partei omanduses ja seega ka selle teenistuses. Kihutustöös ei piirdunud seda teostav partei ainult lubaduste loeteluga, mida ta rahva heaks tahab teha, ja inimlikult mõistetava eneseülistamisega. Niisama palju energiat, kui mitte rohkemgi, kulutati teiste võistlevate parteide halvustamisele ja nende poolt pakutud lubaduste diskrediteerimisele. Kui tavalisele kodanikule oli seadustega keelatud tema tegeliku töö ja elukutse alal tegelda kõlvatu võistlusega ja seda keeldu ka austasid kut-seinimesed (arstid, advokaadid, kaupmehed, töösturid, pankurid jne.), siis poliitikamehed ei hoolinud kõlvatu võistluse keelust põrmugi. Tõsi küll — oma kõnedes ja kirjutustes tegid nad «rahva häält», s. t. serveerisid oma ebaeetilist poleemikat harilikult nii, nagu ei oleks esitatud avaldused pärit mitte neilt endilt, vaid et need on võltsimatult rahva omad. Sellised vastastikused sõnelused ei võinud rahva hulgas tõsta lugupidamist erakondade vastu ega aidanud kaasa nende populariseerimisele. Paremal juhul löödi käega parteide tülitsemistele, ei tehtud neist välja, käidi valimas ja unustati parteid järgnevaks kolmeks aastaks hoopis. Unustamine oli seda kergem, et ka parteid valimiste möödumisel õige kähku unustasid «silmade tegemise» kodanikele. Halvemal juhul hakkas kodanikus koguma vimma. Ta hakkas üht-teist meeles pidama, küll seda, mida lugenud-kuulnud, kuid sedagi, mida ta ise oli jõudnud avastada. Ta hakkas tarvitama valimiskampaaniate leksikaalseid väljendusi, nagu «potipõllumehed», «härrassotsid», «riigisandid» ja muid niisuguseid kõnepärleid ja mõnitusi. Ta hakkas võrdlema temale antud lubadusi talle osutatud tegudega. Lühidalt — kodanik hakkas mõtlema.

[nuhk.Albert]

Kuid toompealaste üheks veendumuseks oli ka see, et poliitikategemisele ei ole hea, kui rahvas iseseisvalt mõtleb. Tuleb pigemini eelistada seda, et mõtlemine ja selle juhtimine jäägu vilunud poliitikategelaste hooleks, kuna riigi ja rahva saatuse eest muretsemine oh õrn toiming ja selle käsitlemisel peab evima oskusi ja kogemusi. Kõigist kodanikest võivad aga seda omada ainult need, kes riigiasjadega on juba tegelnud, s. o. endile eesõigustatud positsiooni saavutanud toompealased. Need erakondlastest meistrid ei tahtnud sallida oma kõrval õpipoisse, keda nad pidasid seisvaks väljaspool oma seisust ja nimetasid «vastutamata elemendiks». Ed. Laaman iseloomustab niisugust Eestis tekkinud poliitilist olukorda: «1920. a. Põhiseaduse teostamisel ilmnes, et juriidiliselt valitses küll piiramata demokraatia, tegelikult aga võimutses parlamendi taga seisvate erakondade keskkomiteede piiramatu oligarhia (väheste valitsus)»

«Põhiseaduse kriisi arenemine 1928—1933» («Põhiseadus ja Rahvuskogu»).

Kui eespool oli juttu sellest, et valitsuste tihedate vahetuste tõttu riigi huvid kannatasid, siis ei pea sellest järeldama, nagu poleks valitsused millegagi toime tulnud. Otse vastupidi. Peab lausa imestama, et Toompeal valitsevale ebaratsionaalsele poliitilisele olustikule kiusteks ühest kriisist teise kistud valitsused nii palju suutsid ära teha. Ajavahemikust 1919 kuni maailma majanduskriisi alguseni 1929, s. o. kümne aasta kestel teostati maareform; pandi alus kodumaa tööstuse kiirele arenemisele; jõuti niikaugele, et Eesti suutis end ise toita; võideti välisturud meie karjasaadustele; asuti tõsiselt õlikivi ekspluateerimise võimaluste käsitlemisele; suurendati ja ratsionaliseeriti piimaühingute võrku (1929. a. seis: 331 ühingut üldpiimatoodanguga üle 300.000 tonni); stabiliseeriti Eesti kroon; hangiti Rahvasteliidu garantiil 1,3 miljoni inglisenaelaline välislaen; tõsteti rahva hariduslikku taset (1929. a. oli Tartu ülikoolis 174 õppejõudu ja 3700 üliõpilast) jne. Loetledes neid suuri saavutusi, tekib tahtmatult küsimus: kui kõrgele oleks võidud Eesti heaolu tõsta veel siis, kui mõnele meie andekast järelkasvust — ütleme Leo Seppale või Karl Selterlle — oleks antud võimalus ministritoolil istuda kui mitte viisaastaku, siis kas või kolmaastaku läbiviimiseks?
Senikaua kui Eesti majandus liikus tõusu suunas, võis Toompea ja rahva suhet pidada selles olukorras rahuldavaks. Kuid suhetes algasid muudatused majanduskriisi tekkimisega. Maailma majanduskriisi ava-aktiks oli «must teisipäev», 29. okt. 1929, New Yorki börsil, kui väärtpaberite hinnad langesid katastroofiliselt.

Sel päeval paisati New Yorki börsil müügile üle 16.400.000 väärtpaberi ja aktsia (tavaline börsi läbikäik kõikus päevas 2—3 miljoni väärtpaberi piirides). Selle ainsa päeva kestel langesid väärtpaberite hinnad (väärtused) ümmarguselt 9 miljardi dollari võrra. Järgnevatel nädalatel ja kuudel jätkus börsil väärtuste langus uutele madalseisudele. Katastroof kutsus esile sularaha puuduse, pankrottide laine ja pankade moratooriumid.

Kiiresti levinud üldkrüsi näheteks olid:
1) toorainete hindade järsk langus,
2) rahvusvahelise kaubanduse kokkukuivamine,
3) terav kapitalipuudus.
Kõik need kolm fenomeni tabasid Eestit eriti raskesti. Koosnes ju meie eksport peaaegu täiesti toorainetest (karjasaadused, mets, lina jne.). Meie noorele, kasvavale majandusele oli äärmiselt tähtis evida ja hoida pidevaid ostjaid meie kaupadele ja seda üha suurenevate kogustena. Olles vaene maa, vajasime väliskapitali kui elustavat verd. Hinnad kaupadele, mis seisid meie ekspordi nomenklatuuris, langesid 60—70% võrra. Seda hinnavahet ei saanud meie heaks teha väljaveo mahulise suurendamisega, kuna meie paremad ostjad, Inglismaa ja Saksamaa, kehtestasid sisseveo kitsendused. 13. juulil 1931 läks pankrotti Saksa Danat Pank (Darmstädter & Nationalbank), mis vapustas kogu saksa rahandust ja mille lainetused andsid end ka tunda Eestis saksa kapitali tagasitõmbumise näol. Septembris 1931 lahkus inglise nael kullaaluselt. Kuna Eesti Pank hoidis oma valuutavarud inglise naeltes, tähendas selle vääringu langus talle üleöö 30% kahju, kogusummas 7 miljonit krooni. Eesti riigi sissetulekud langesid ajavahemikus 1929—1932 üle 25% võrra. Registreeritud töötute arv ületas 1931. a. detsembris 40.000 piiri.
Meie valitsusvõimud olid seatud äärmiselt tõsise olukorra ette. Toompeal tunti, et peab midagi tegema, kõiki jõude kokku võttes. Valitsus seadis sisse valuutalitsentside süsteemi, et sel viisil hoida krooni kas või kunstlikultki selle kõrgel kullaalusel. Litsents tähendas eriluba valuuta ostmiseks ja selle süsteemi ümber tekkis kähku korruptsioon. Ka ei aidanud see süsteem kaasa mingil viisil majanduse elustamiseks. Majandustegelaste hulgast kerkis üha enam mehi, kes nõudsid krooni devalveerimist, kuid neid tembeldati kohe «kroonikukutajateks». A. 1932 võttis riigikogu vastu seaduse, mis ähvardas karistusega neid, kes avalikult propageerivad krooni langetamist. Lihtsurelikele oli krooni küsimuses suu suletud, kuid Toompeal käisid ägedad sõnalahingud kroo-nikursi säilitamise ja langetamise ümber. Nende vaidlustega kaotati palju kallist aega ja tehti kahju valitsuse prestiižile, kuna rahva hulgas levis veendumus, et valitsuse peataolek tähendab vaid tema abitust selle asemel, et olla seisukorra peremees. Lõpuks siiski, 28. juunil 1933, langetas J. Tõnissoni valitsus, hoolimata Põllumeestekogude riigikogu rühma protestidest, krooni 35% võrra, viies selle Rootsi krooni tasemele. Sama aasta oktoobris kohandati kroon selle J. Tõnissoni julgustüki järele juba K. Pätsi poolt inglise naela väärtusele. See samm oleks pidanud astutama Eesti majanduse huvides juba kaks aastat varemini. Selline halbus ei jäänud rahvale silmapaari vahele. Esmakordselt meie omariikluse ajaloos olid suured rahvahulgad põnevusega jälginud Toompea tülisid ja vaidlusi. Põnevusega sellepärast, et kodanikud teravasti tundsid majanduslike murede muljutusi ja ootasid Toompealt oma hädade peatset leevendamist. Selle asemel aga nägid nad Toompea tegelaste pidevat vastuseisu valitsuse katseile uue majanduspoliitika alustamiseks. Seda vastuseisu tõlgitses rahvas kui erakondade omahuvi, asjatundmatust ja võimumängu. Maal hakkas üha laiemalt levima lootusetuse tunne, kui nähti, et valitsuse ringkonnis viivitati olukorra parari-damisvahendite tarvitusele võtuga. Rahvas hakkas otsima teid, et rakendada kuidagi omaabi.
Esimesed avalikud laiaulatuslikud pahameele avaldused puhkesid Lõuna-Eestis. Suvekuudel 1930 peeti Karksis, Viljandi- ja Pärnumaal põllumeeste koosolekuid. Eridelegaatidega saadeti valitsusele märgukiri, milles nõuti põllumeeste majandusliku olukorra parandamist. Kuid ühel hoobil nõuti ka Põhiseaduse muutmist. Nõudmiste mitterahuldamise puhul ähvardasid Karski mehed protesti avaldamiseks Tallinna marssida. See aktsioon, mist. Nõudmiste mitterahuldamise puhul ähvardasid Karksi jäi rahvale meelde nime all «Karksi meeste lapua tegemine».

Nn. Lapua liikumine, mis sai alguse Soomes 1929. a. ja jõudis oma haripunkti 1932. a. Mäntsälä vastuhakuga, oli puhtakujuliselt poliitiline parempoolne liikumine, mõjustatud rahvuslikest ideedest. See liikumine oli teravalt sihitud Soomes sellal leviva kommunismi vastu. Lapua-mehed harrastasid oma poliitiliste vastaste küüditamist. Mäntsälä mässu tulemusena mõisteti rida Lapua liikumise juhte vanglakaristuse kandmisele. Lapua liikumise silmapaistvaks juhiks on Viktori Kosola, soome vabatahtlik Eesti Vabadussõjas ja Eesti Vabadusristi kavaler.

PÕHISEADUSE MUUTMISE NÕUDMISED

Meie 1920. a. Põhiseaduse muutmise küsimus ei kerkinud päevakorrale mitte üksnes ühenduses nende raskustega, mida oli esile kutsunud ülemaailmline majanduskriis, vaid oli juba varemaltki olnud arutluse all. Sellest kirjutab Ed.. Laaman oma teoses «Konstantin Päts» järgmist:

Eduard Laaman, Tööerakonna häälekandja «Vaba Maa» peatoimetaja, kirjutas selle raamatu Riikliku Propagandatalituse tellimisel. Teos esitab puhtal kujul K. Päts'i režiimi seisukohti. See avaldati vaikival ajastul Tallinnas 1940. a. kevadel. Sellest ilmus järeltrükk kirjastuselt «Vaba Eesti» Stockholmis a. 1949.

Põllumeeste kongressil 1926. a. esines K. Päts paaritunnilise ettekandega Põhiseaduse muutmise vajadusest. Ta näitas, et Eesti valitsemiskord on üks omapärasemaid. Eesti rahvas on täiesti riigikogu võimu alla sattunud. Riigikogu võib ka Põhiseaduse vastu seadusi maksma panna. Valitsustel ei ole muud teha, kui riigikogu tujusid täita. Meie valitsuskoalitsioonid on kunstlikud sünnitused, kus alaliselt keeb kodusõda. Mitte mõne suure erakonna silmapaistvamad mehed pole meil valitsuses, vaid suure kauplemise järel jaotatakse valitsuseliikmete kohad nii, et lambad terveks jääksid ja hundid söönud oleksid. Pole siis ime, et rahva hulgas ei tõuse lugupidamine valitsuse vastu ja ministrite valik jääb ikka kehvemaks. Vaja on otse rahva poolt valida presidenti ning valitsusele anda kindlam võim ja suurem usaldus.
Ed. Laaman kirjutab, et kongress kiitis ettekande heaks ja Põllumeestekogud esitasid 29. sept. 1926 riigikogule «Eesti vabariigi Põhiseaduse muutmise seaduse» eelnõu, mis nägi ette riigikogu vähendamise 100-lt liikmelt 75-le, valijate vanuse tsensuse tõstmist 20-lt aastalt 23-le ja presidendi institutsiooni sisseseadmist. Kuid seda eelnõu ei võetud riigikogus arutusele. 8. jaan. 1930 esitas Rahvaerakonna riigikogu rühm samuti Põhiseaduse muutmise kava. Riigikogu ei suvatsenud arutusele võtta ka Põllumeestekogude, poolt teistkordselt 1929. a. sügisel esitatud Põhiseaduse muutmise kava.
Erakondade poolt esitatud Põhiseaduse muutmise eelnõude kohta märgib selleaegne riigivanem O. Strandman riigikogus 6. okt. 1930 oma ettekandes poliitilise ja majandusliku olukorra kohta:
Minule kui valitsuse juhile on esitatud kaks Põhiseaduse muutmise kava. Üks neist on esitatud Põllumeestekogude, teine Rahvaerakonna poolt... Tõsi, meie Põhiseadus on puudulik, kuid kas päästab meid riigipresidendi instituut? Kui Põhiseadus näitab puudusi, siis on loomulik, et selle muutmisele asume ja võib loota leida süsteemi, mis paremaks osutub. Esialgu otsustati oodata praeguste, minu kätte saadetud kavade kokkuseadjate omavahelist kokkulepet. Meie ootame selle peale veel praegugi.
(Riigikogu istungite täielikud protokollid. «Ühiselu» A/S trükk, Tallinn 1931.)
A. Tupits (Põllumeestekogud) rõhutab riigikogus 9. okt. 1930:
Põhiseaduse muutmisega viivitamine on riiklikult otse hädaohtlik. Rühmad, kes Põhiseaduse parandamises mõtlevad koos minna, peaksid nüüd sügisel ühel nõul asja käsile võtma, et ometi kord sõnadest tegudeni jõuda.
Kuid sotsialistide esindaja Leopold Johanson ei ole nõus Põhiseaduse parandamise vajadusega ega rahva meelepaha põhjustega. Samal riigikogu koosolekul hüüab ta pateetiliselt:
ee Karksi või Lapua liikumine ei ole pärit ei Viljandimaalt, ei Pärnumaalt. See on praeguse valitsuse valitsemise viisi tulemus. See on meie majanduselu ummikusse viinud.
Edasi järgneb äge kallaletung Strandmanl valitsusele sotsialistide erakonna nimel. Rahva meelepaha aga võtab tõsiselt J. Tõnisson, kes riigikogus 10. okt. 1930 kurdab:
Olen varemgi avalikult rõhutanud, et otse saatuslik on see, et meil ühtki valitsuse kombinatsiooni ja koalitsiooni ei ole lastud kunagi lõpuni töötada. Ikka on tulnud poliitilisi intriige, mille tagajärjel valitsus on enneaegu töölt ära aetud. Selle tagajärjeks on see, et kui kodanikud tulevad riigikogu valimistele, siis ei saa nemad kätte vastutajat. Üks kui teine Toompea inimene ütleb, et ega mina selles süüdi ei ole, see on enne või pärast mind tehtud. Ja seda vist tahetaksegi, et valijad ei saaks otsustada, kelle üle tuleb kohut mõista.
Kui Tõnisson on olukorra üle õnnetu ja tunneb rahvale kaasa tema meelepaha põhjustes, jätkab sotsialist Karl Ast samal riigikogu koosolekul süü veeretamist ikkagi vaid Strandman! valitsusele:
Meil on hakatud Põhiseaduse vastu sellisel kujul sõna võtma, et diskrediteeritakse mitte ainult maksvat Põhiseadust, vaid Eesti demokraatlikku riigikorda üldse. Vähe on muid instituute, mida nii põhjalikult ja nii halvakspanevalt Eestis hinnatud oleks, kui meie valitsemiskorda ja seadusandlust. Võib-olla on rahvaesindus põhjust annud mõneks kallaletungiks. Kui rühmadevaheline olukord riigikogus on kujunenud halvaks, siis on see küllaltki raskendavaks olnud seadusandlikule ja muule tööle... See põhjus, mis meil õhku mürgitab ja inimsüdameid ja inimhingesid rüvetab, on asjaolu, et meil ei ole enam korralikku valitsust. Siin peitub peamine põhjus, miks meil tekivad «lapuad», miks meil meeleolu on mürgitatud, miks meil inimesed hakkavad käega lööma ja ütlevad — ega paremust tule. Nagu ma nimetasin, seisab suur õhumürgitus selles, et meil millegi pärast ei ole suudetud kujundada valitsust, kelle kohta võiks öelda — see on tõesti riigivalitsus.
Poleemika samal teemal kestab edasi. 10. okt. 1930 deklareerib riigivanem Strandman riigikogus:
Ma arvan, et see, mis meil sotsialistid teevad, see on peapõhjus, mispärast tekkis rahulolematus Põhiseadusega. Kui sotsialistid demagoogiliste väljaastumistega rahva koosolekutel ja siin riigikogus põhiseaduslikku korda igal silmapilgul ei kõigutaks, kui nad teiste kohta nii halbu jutte nii avalikult ei räägiks, siis ei oleks meil tõusnud küsimus, kas Põhiseadust ei tuleks muuta. Kardan, et sotsialistid Eestis ka kord niisuguse liikumise välja kutsuvad, nagu see mujal on sündinud. Ja siis Põhiseadust muudetakse ja ollakse sunnitud muutma. Omal ajal oli teie lehes, härrad sotsialistid, «Rahva Sõnas» lugeda, et diktatuur tuleb maksma panna (vahelehüüe L. Johansonilt: «See oli teie lehes!»). Ei, teie lehes (L. Johanson: «Teie lehes!»). Ei, teie lehes. See oli Teie proua poolt kirjutatud, härra Oinas.
Kuigi rahva meelepaha oli riigikogule teatavaks saanud, samuti ka soovid Põhiseaduse muutmiseks, ei olnud rahvaesindajail kiiret konkreetsete sammude astumiseks, et luua parandust tekkinud olukorras. Üldise ärevuse temperatuur aina tõusis. Sellele andis veel suure tõuke intsident, mis lõi laialt laineid nii riigikogus, rahva seas kui ka ajakirjanduses. Nagu juba eelpool märgitud, reageerisid sotsialistid riigivanem Strandmanl üldolukorra aruandele ägedate rünnakutega niihästi tema valitsusele kui ka ta isikule. Eriti valimatute väljendustega teostasid kallaletunge Aleksander Oinas ja August Rei. Laseme nüüd neile vastata ärritatud Strandmanil. See sündis riigikogus 10. okt. 1930.
Tuletagem meelde, kui rasked ajad olid, kui meie riigi olemasolu eest võitlesime Vabadussõjas. Siis oli see mees, kes mulle praegu kallale tungib, vaenuliste jõudude juhataja Viktor Kingissepp'a varjaja oma korteris. Ja mida tegite Teie, härra Rei, ka minule kallaletungija? Siis kui oli sõda ja soomlased meile appi tulid? Siis kirjutasite Teie Soome lehes soome lihunikkudest, kes inimesi tapavad, mille tagajärjel härra Päts Soomest ultimaatumi sai ja Teid Teie ametist tuli likvideerida. See on Teie riiklik tegevus ja sellega Teie uhkustate ja sellepärast arvate, et Teil õigus on teiste peale ülevalt alla vaadata. Kas see on meie riigi prestiiži alalhoidmine?
A. Oinas ruttab kõnetooli teatama, et tema on küll Viktor Kingissepp'a seltsis olnud, kuid teinud seda riiklikel kaalutlustel, et sondeerida pinda rahu tegemiseks Nõukogude Venega. A. Rei aga selgitab oma lugu alljärgnevalt (riigikogus 10. okt. 1930):
Härra riigivanem luges võimalikuks minu kohta öelda, et mina olevat soome lehtedes kirjutanud soome lihunikkude üle. Ei ole mina üheski soome lehes ei kusagil mujal kirjutanud soome lihunikkudest. Ma ütleksin, see on häbi, kui riigivanem tuleb nii kergemeelselt oma poliitilistele vastastele süüdistusi kaela loopima. Kui härra riigivanem esineb siit kõnetoolilt niisuguste süüdistustega, nagu näiteks soome lihunikkude asjas, siis võin mina öelda, et niisugune riigivanem on kõige vähem kvalifitseeritud selleks, et siit kellegile moraali lugema hakata.
Kuna A. Rei nõudis, et Strandman toogu tõendeid, millal ja missuguses lehes on A. Rei kirjutanud soome lihunikkudest, esineb Strandman riigikogus 14. nov. 1930 järgmise teadaandega:
8. jaanuaril 1919 ilmus Tallinnas ajalehes «Sotsiaaldemokraat» nr. 5 artikkel pealkirjaga Soome klassisõda ja Saksa «kultuurikandjad», kus muuseas sõna-sõnalt kirjutatakse: «Meie lugijad teavad, missuguse hirmsa ja metsiku «rahustamise» meie lahetagused partei-vennad hiljuti läbi elasid. See metsloomalik võidetud vaenlaste mahanottimine ilma kohtuta ja ilma ühegi õiguse varjuta; see elajalik vaenlaste äranäljutamine jne. jne. — kõik see jätab kaugele varju Versailles'i valitsuse verejanulise hullustuse peale Pariisi kommuuna langemise 1871, a, ja ülepea kõik «valge terrori» ajajärgud, mis meie ajaloost tunneme.»
Artikkel oli alla kirjutatud tähtedega A. R. Selle artikli trükkis ära Helsingis ilmuv «Suomen Sosialidemokraatti» nr. 12 kuupäevaga 16. jaanuar 1919 kui Eesti tööministri härra August Rei oma. Ühtlasi oli A. Rei sel ajal Eesti peaministri abi.
«Helsingin Sanomat» oma 18. jaan. 1919 numbris kirjutab: «Eesti valitsuse tööminister Härra August Rei on hiljuti Eesti «Sotsiaaldemokraadis» avaldanud kirjutise «Soome klassisõjast», mis oma ühekülgsusega, eriti aga valitsusliikme kirjutisena äratab suurimat imestust. Kuigi Rei on sotsialist, oleks lootnud teda asjade üle muretsevat natukenegi parema ja objektiivsema selgusega ning kirjutavat veidikenegi korralikumalt. Selle Eesti valitsuseliikme hämmastamapaneva provokatsioonilise avalduse juurde, mis ilmub samal ajal, kui tema poolt sõimatava Soome valge sõjaväe mehed saabuvad vabastama Eestit sama bolševismi hävituse käest, millest nad möödunud talvel vabastanud oma isamaa, pöörame ehk omalt poolt veel kord tagasi.
Samal riigikogu koosolekul 14. novembril 1930 annab A. Rei Strandmanile vastuse:
«Sotsiaaldemokraadis» ilmus tõesti artikkel, mis teeb kokkuvõtte tervele reale artikleile, mis olid selles lehes avaldatud Soome kodusõja üle. Mis selles artiklis Soome klassisõjast kirjutatud, seda oli tõesti vapustav lugeda. Artikkel Soome klassisõda ja Saksa «kultuurikandjad» ilmus tähtede all A. R. «Suomen Sosialidemokraatti» avaldas selle artikli, tähendades pealkirjas, et autoriks on Eesti tööminister A. Rei, ilma et niisuguseks autori avastamiseks keegi oleks Soome lehte autoriseerinud. Sellele, mis tähendatud artiklis öeldud, kirjutan mina mõlema käega alla, ja terve maailma sotsialistid kirjutavad sellele alla. Seepärast ei lugenud mina enda vääriliseks seda õiendama hakata, et seda artiklit pole Eesti tööminister avaldanud, sest minu arvamine Soome kodusõjas asetleidnud metsikuste kohta on täpselt niisugune, ja mina ei tahtnud muljet avaldada, nagu ei tunnistaks mina seda õigeks, mis selles lehes kirjutatud on. Etteheidetega, et mina olen riiklikku prestiiži maha kiskunud, võib mõni muu tulla, aga mitte niisugune inimene, kes omal ajal oli sunnitud riigikogu esimehe kohalt lahkuma sellepärast, et olles riigikogu esimeheks, pidas võimalikuks juriskonsultiks olla eraäri juures, kes riigilt kauples põlevkivi kontsessiooni.
A. Rei lugu, mis omal ajal summutati ja nüüd üles kerkis riigimeeste omavahelises sõneluses, tekitas tormi üle maa. A. Rei trotsiv toon, millega ta artikli sisu omaks võttis ja isegi veel tagantjärele kahe käega alla kirjutada tõotas, samuti ka väljendused «kodusõda» ja «klassisõda», milledega ta nimetas meie suguvendi tabanud sõda, põhjustas rahva laiades kihtides pahameelt A. Rei isiku suhtes. Samasuguselt võeti vastu ka endise ministri A. Oinas'e seletus põhjustest, miks ta oli suhteid pidanud kommunistide põrandaaluse juhi V. Kingissepp'aga ja teda oma elukohas varjanud (A. Oinas oli sellal, kui politsei kõigi jõupingutustega Kingissepp'a otsis, siseministriks!). Sellest kõigest jäi laiematele hulkadele suhu väga halb maik. Rahvas kaldus arvamisele, et kõik tuntumad poliitikud on vähemal või suuremal määral diskrediteeritud, ja hakkas nende tegudega samastama ka nende erakondi, mida nad esindasid, ja valitsusi, milledes nad täitsid ministri kohti.
Toompeal aga ei lakanud tülid ja intriigid ja nende tulemuseks oli Strandmani valitsuse kukutamine 3. veebr. 1931. Uus valitsus kutsuti riigikogu poolt ametisse 12. veebr. 1931 koosseisus:
riigivanem К. Päts
majandusminister M. Pung
kaitseminister A. Kerem
põllutööminister A. Jürman
teedeminister A. Oinas
haridus-sotsiaal-minister J. Puskar
välisminister J. Tõnisson
kohtu-siseminister J. Hünerson
Rahvas ristis selle valitsuse Pätsi abieluks sotsidega, nähes meelekibedusega ministrite nimekirjas sama A. Oinas't, kelle nimi veel hiljuti oli käinud suust suhu ühenduses Kingissepp'a varjamisega. Päts'i erioskust sotsialistide tantsitamiseks oma isiklike poliitiliste ambitsioonide teostamisel jäädvustas «Vaba Maa» andekas karikaturist Gori (Georg Tõnisson, eestindatult Vello Agori). Ta joonistus kujutab püsti kõndivat karu, kelle järel keti otsas ja rõngas ninas longib sonimütsi kandev mees. Allkiri:
Küll sotsile Pätsi on teenida piin,
Ei Marks ega Engels saa parata siin.

[nuhk.Albert]

12. veebr. 1931 tänas Päts teda riigivanemaks pannud rahvasaadikuid:
Tänades usalduse eest teatan, et nüüd peame jätma väiklased üksteise vastu võitlemised ja peame katsuma töötada tõesti nii, et meie rahvas tunneks seda. Tunneks, et riigikogus, selle peale vaatamata, et temas erakondlikud lahkuminekud on, tähtsamates küsimustes siiski leidub üksmeelt ja üht tahtmist.

K. Päts'i valitsusele asusid opositsiooni Asunikud, Tööerakond ja Kristlik Rahvaerakond. Opositsioon ei viitnud palju aega sõjakäigu alustamisega valitsuse vastu. 9. okt. 1931 võtab riigikogus sõna asunik R. Penno:
Nüüd, kus majandusliku kitsikuse tont kõiki pigistab, nüüd arutab ja korraldab Pätsi valitsus üksikute koalitsioonirühmade — Põllumeestekogude ja sotside — erakonnapoliitiliselt tähtsaid asju, sobitab sõprust salapiiritusevedajatega, korraldab oma erakonnameeste valimiskassat tulevaseks kihutustööks jne. Samal ajal aga näeme, et meie majanduselu läheb vastu järjest raskemale ja raskemale ajajärgule. Üldine oksjonite laine valgub üle maa. Põllusaaduste — meie tähtsamate väljaveoartiklite — hinnad on langenud, langenud nii, et ühelgi põlluharijal pole võimalik oma arveid tasakaalu viia. Seapõrsaid saab osta 50 senti tükk. Lina ei tasu tema peale puhastamise kulusid, piimaliiter maksab 4 senti. Valitsus on end oma teguviisiga järjest kompromiteerinud, järjest alla kiskunud valitsusvõimu prestiiži. Meie ei usalda seda valitsust ja sellepärast ei või meie temale anda ka mingit volitust.

R. Penno järel asub kõnetooli tööerakondlane Oskar Kask, Pärnu linnapea:
Olukord paneb tõsiselt mõtlema. Ükskord on aeg, kaheteistkümnes tund, kus on tarvis ühendada kõik jõud Eestis, olgu nad siis koalitsioonis või opositsioonis, ja jätta see demagoogia, jätta see parteilik omakasu, mis seni lopsakalt õitsenud. Nii ei saa Eesti valitsus talitada, nii ei saa Eesti valitsus valitseda, kui unustatakse riigi poliitika ja jagatakse riigipirukat partei huvides. Meie arvates õhkkond riigis on sarnane, et peame otse imestama ja isegi õnnelikud olema, et eesti rahval niipalju külma verd ja kannatust on ka sarnastel kriisi- ja rasketel aegadel. Kuid peame ütlema, ükskord võib kannatus lõppeda, kui ei lakka see joon, mis seni on olnud Pätsi koalitsiooni aluseks: omavaheline parteiline jagamine, kus unustatakse riiklikud huvid. Meil ei ole usaldust härra Pätsi valitsuse vastu.

Pätsi ruttab kaitsma sotsialist Leopold Johanson, kes aga ei oska muud ette tuua kui:
Raskused andsid end Eesti elus tunda ka siis, kui see koalitsioon oli, millest härra Kase partei, Tööerakond, osa võttis. See oli põhjuseks, miks Strandmani valitsus langes. Ta ei suutnud raskusi võita ja seepärast tuli luua uus, Pätsi valitsus.

Vaikival ajastul ja nüüd ka paguluses tagantjärele on K. Päts'i igati püütud glorifitseerida, asetada teda paistusse kui parteihuvidest sõltumatut, ainult riigi heaolu eest võitlevat rahvajuhti, kes riigilaeva ületamatu osavusega on tuurinud läbi raskuste ja üle karide. Kuid nagu eeltoodust nähtub, ei paista kõik riigikogu liikmed jagavat sarnast aukartust Pätsi ees.
28. oktoobril 1931 pikendas riigivanem K. Päts kaitseseisukorda (osalist) üheks aastaks. Riigikogu kinnitas selle otsuse, kusjuures rahvasaadik K. Kornel avaldas imestust, miks sotsialistid, kes nüüd on Pätsiga koalitsioonis, protesti ei tõsta, nagu see neil varemalt kombeks oli teha nendel puhkudel, kui nad ei istunud valitsuses. «Kuhu on jäänud teie ideoloogia, härrad sotsialistid?» küsis K. Kornel. Muide kaitseseisukorra seaduse

Vabadussõjast alates kuni Nõukogude Liidu okupatsiooni kehtestamiseni 1940. a. maksis Eestis pidevalt nn. osaline kaitseseisukord. Selle alla kuulusid Tallinn, Nõmme, Narva, Petseri linn, Eesti territoriaalveed, piiriäärsed maa-alad, raudteede piirkonnad, terve rida valdu Harju-, Viru-, Tartu-, Võru- ja Petserimaal. Valitsused pikendasid perioodiliselt seda kaitseseisukorda. Viimast korda pikendati osaline kaitseseisukord 29. dets. 1933 Päts'i valitsuse poolt kestvusega kuni 1. jaan. 1935. Kolmel korral on Eestis välja kuulutatud nn. üldine ehk üleriigiline kaitseseisukord: detsembris 1924 (Fr. Akel'i valitsus), augustis 1933 (J. Tõnisson'i valitsus) ja märtsis 1934 (K. Päts'i valitsus), mis jäigi püsima meie omariikluse lõpuni. Asjalikke, ümberlükkamatuid põhjendusi Eesti riigis alalise kaitseseisukorra jõushoidmise vajaduseks ei ole kunagi antud, õigupoolest ei vajanudki K. Päts oma riigipöörde teostamiseks välja kuulutada üleriigilist kaitseseisukorda — suurem osa Eesti territooriumist oli niikuinii kaitseseisukorra all.

arutamisel riigikogus 20. juunil 1930 deklareeris sotsialistide juht A. Rei oma partei suhtumist kaitseseisukorda järgmiselt (A. Rei oli sel korral ka valitsuse juht):
Mis puutub kaitseseisukorda, siis on meie rühm alati olnud seisukohal, et meie riigis sõjaseadust tarvis ei ole. Oma (A. Rei) valitsuse moodustamisel püüdsin mina ka teisi rühmi sellele veendumusele viia, et väga hästi on võimalik meie riiki valitseda ilma sõjaseaduseta. Kahjuks ei läinud mul korda neid sellele veendumusele viia. Leppisime aga kokku teatavate eelsammude suhtes, mis viiksid sõjaseaduse kaotamisele. Kuni nende eelsammude teostamiseni ei pidanud koalitsioonirühmad võimalikuks sõjaseadust kaotada ja seepärast pidi minu valitsus sõjaseadust pikendama.

Kuid jätame nüüd hetkeks riigikogu reageerima K. Pätsi üleskutsele «leida üksmeelt ja üht tahtmist ja töötada tõesti nii, et meie rahvas tunneks seda».
Pöörame vahelduseks pilgu veidi teisale. Sama mentaliteet, mis valitses Toompeal erakondade esindustes ja mis liialt tihti väljendus ebaeetilises suhtumises üksteisesse — teise silmas pinnu nägemises, võimetuses ühise keele leidmiseks —, sama mentaliteet lokkas ka meie ajakirjanduses. Kõik meie loetavamad ajalehed seisid parteide teenistuses. «Vaba Maa» esindas Tööerakonda, «Kaja» Põllumeestekogusid, «Postimees» Rahvaerakonda, «Rahva Sõna» sotsialiste. Eesti suurim ajaleht «Päevaleht» ei pidanud end ühelegi erakonnale alluvaks, kuid et ta oli samasugune poliitiline ajaleht nagu teised eelnimetatud, siis lõi ka tema avaliku arvamise tegemisel täie jõuga kaasa. Meie ajalehtede üldine toon ei saanud hiilata korrektsusega. See on ka arusaadav, kuna ajalehtede peremehed, erakonnastaabid, nägid poliitikategemises eeskätt võitlust üksteisega. Lahinguväljadena kasutasid nad mitte ainult riigikogu, vaid ka nende teenistuses seisvate ajalehtede veerge. Trükimust pidi pahatihti kannatama veelgi ebasündsamaid sõnu ja suuremat ebatõtt, kui seda kultiveeriti Toompeal. Kirjamees, keda üks või teine staap endale lehte tegema palkas, pidi vaimult olema militantne, toonilt arrogantne ja südametunnistuselt mitte pedantne. Erakondade häälekandjate poliitiliste artiklite kirjutajateks olid tihti riigikogu liikmed, neid tunti nende avaldusviisist ja stiilist. Kahjuks peab tunnistama, et poliitiline debatt eesti omariiklusaegse ajakirjanduse veergudel oli kurvastavalt keskpärane. Puudus vaimukus, au-mehelikkus, puudus avardatud vaade käsitletava teema ulatusse ja sügavusse. Väljenduste elegantsiga ei paistnud silma ükski meie poliitiline kirjamees. Sõjakusele Toompeal seltsis sõjakus all-linna ajakirjanduses. Külma sõja pidamine meie riigi sisepoliitikas oli saanud üldiseks ja krooniliseks. Selle harrastamine toompealaste, ajalehemeeste ja parteide kuldsuude poolt ei leidnud heakskiitmist rahva hulgas. Seda tunnistasid aeg-ajalt ise ka erakonnad oma deklaratsioonides, kuid heast tahtest ei piisanud tekkinud olukorra parandamiseks. K. Päts'i üleskutse riigikogus — «mehed, näitame rahvale, et meil on valitsus, nagu see olema peab!» — ei annud tagajärgi, nagu teisedki samasugused «ärganud südametunnistuse» puhangud. Populaarse valitsuse eeskuju loomises ei näinud Pätsil olevat õnnelikumat kätt kui teistelgi erakondade juhtidel.
Niisugune poliitiline virvarr ja äkki kerkinud majanduslik kriis panid rahva kannatlikkuse katkema ja abi leidmiseks lootusi rajama vaid Põhiseaduse parandamisele. Selle teostamisel ei loodetud kasu mitte erakondade algatusest ja nende poolt mõistuse pähe võtmisest, vaid eeskätt riigi juhtimist koordineeriva ja riigivõimu üksikuid elemente tasakaalustava presidendi institutsiooni sisseseadmisest. Eesti sisepoliitika ummikusse sattumise kohta kirjutab Ed. Laaman koguteoses «Põhiseadus ja Rahvuskogu»:
Kollektivistlikud kutse- ja majandushuvid etendasid meie avalikus elus nii ülivõimsat osa, et täitsid rahvaesinduse. Katsed Eestis välja arendada poliitilisi erakondi, mis ei oleks ainuüksi olnud juhitud majanduslikest omahuvidest, ei andnud tulemusi. Majandus «politiseerus». Majanduskriisi tulekul sai riigikogu otsekohe klassivõitluse tallermaaks.


VABADUSSÕJALASTE SEKKUMINE POLIITIKASSE

Kui aegade ja sündmuste arenemisel Eestis üheks teetuLbaks võtame vabadussõjalaste esimese esinemise poliitilisel laval nende kongressil Tallinnas märtsis 1932, peab sellele järgnevate sündmuste objektiivse hindamise huvides konstateerima järgmist:
Pahedest ja pattudest, millede paljastamises ja arvustamises hiljem nii rängalt süüdistati vabadussõjalasi, kõneldi ja kirjutati kui igapäevasest nähtest juba kaua aega enne Vabadussõjalaste Keskliidu sündi ja selle organisatsiooni sekkumist poliitikasse. Eelpool on toodud näiteid sellest, kuidas juba 1930. a. hurjutati nii kõrgelt kohalt kui riigikogu kõnetoolilt üksteist küll demagoogias, küll diktatuuri püüetes, vastutustunde puuduses, riigihuvide salgamises erakonna omahuvide ees, presidendi-institutsiooni idee kuritahtliku ekspluateerimise kavatsustes jne. Kui uskuda kõiki neid jutte riigikogus ja artikleid ajalehtedes, siis võiks arvata, et Eestis ei leidunud ainsatki ausat, riiklikult mõtlevat, ideelist erakonda. Sotsialistid juba oma kutsumuse poolest ei pidanud lugu ühestki kodanlisest erakonnast. Kuid ka parempoolsed erakonnad ei saanud omavahel suhelda aumehelikult, üksteist sallivalt ja teineteise teeneid hindavalt. Ülevaatena ohtlikest oludest, mis olid haaranud Eesti sisepoliitilise elu, võiks tuua «Vaba Maa» juhtkirja, mis on dateeritud küll 14. märts 1933, kuid tegelikult käsitab juba kaugelt enne seda ilmsiks saanud olukorda. Pealkirja all «Kohus vabadussõjalaste üle» ja alapealkirjaga «Kas ei oleks aga aeg erakondil ennastki peeglist vaadelda?» kirjutab «Vaba Maa»:
Kaks päeva rünnati riigikogu komisjonis sotsialistide algatusel vabadussõjalaste liikumist, tehti ta maatasa, nii ei jäänudki kivi kivi peale. Nõuti valitsuselt selge vahejoone tõmbamist liikumisega, riigikogu enese poolt kindlamaid seisukohti ning et ka ajakirjandus ennast sellest liikumisest eraldaks kui katkutõbisest. Oli jälle kord niisugune meeleoluline silmapilk, kus korda läks koondada kõike valgust ühele, kõike varju teisele poole, justament kui mõnes ärkamisaegses jutukeses «Sellest heast Priidolingist ja sellest pahast Diidrekust».
Vaevalt on meie lehel põhjust vabadussõjalaste liikumist oma kaitse alla võtta... Kuid kõrvale jättes kõik vabadussõjalaste viimasel ajal tehtud eksisammud, peab siiski tunnistama, et sellel liikumisel oma teened ei puudu, eestkätt just selles, et ta riigikogu on sundinud pisut kriitilisemalt olukorda hindama... Teiste sõnavõttude seast äratas tähelepanu oma asjalikkusega sise- ja kohtuminister A. Anderkopp'i sõnavõtmine. Tema diagnoosiga peab üldjoontes kindlasti ühinema... Vabadussõjalaste liikumisele on kahtlemata kaasa aidanud kõik need varjuküljed, mis meie riigielu juhtimisel on nähtavale tulnud. Vabadussõjalaste liikumine on kui vari, mis riigikogu töö ekraanile heidab... Rahva meeleolu ei kihvtita niivõrd need asjad, milledest lehtedes kirjutatakse, kui see, millest vaikides mööda minnakse, kuid mis siiski rahvale teadmatuks ei jää. See on kõik see kohtade jagamine, need võimutarvitamised erakondlikkudes huvides, mis sagedasti rühmade suhtumist isegi kõige tähtsamatesse päeva-küsimustesse mõjutavad. Sageli oleneb rahva teades üks või teine hääletamine riigikogus sellest, kas mõnele asutusele nõutud toetussumma juba on määratud või mitte, või kas silmapaistev erakonna-tegelane on tulutoova koha saanud või mitte. Kas on siis imestada, kui teatud ringides pettumus tuleb neist mädapaisetest, mida kuidagi ei suudeta välja arstida. (Autori sõrendus).
Rühmade seisukoha võtmised isegi põhjapanevates küsimustes on saladuslikud kui vana Kreeka oraakel. Vastasrinnas olles laimatakse kõike seda maha, mis valitsuses tehtud, aga paar nädalat hiljem valitsuse laua taha sattudes süüakse täissülitatud kapsad uuesti ära. Arvatakse, et valija on pime ja rumal, et ta ei saa millestki aru ning kunagi ei mäleta seda, mis talle eile oli öeldud. Aga mis siis, kui valija sugugi nii lühikese mäluga ei ole? Kas ei valmista siis niisugune käitumine demokraatiaga temale kõige hirmsamaid pettumusi? Ja siis viimaks see demagoogia, millesse kõik meie riiklik poliitika on uppunud, see ühede kihtide eesõigustamine ja ratsutamine teiste turjal, et aga valimisteks omale häält kindlustada. Riik ja rahvas jääb tahaplaanile, kõik on ainult saagimaa küsimus. Kas arvatakse, et rahvas pimedusega on löödud, et ta seda ei näe?

Olgu veelkord tähendatud, et «Vaba Maa» oli Tööerakonna häälekandja. Selles ajalehes maalitud sisepoliitilist freski on asjakohane täiendada joontega, mida tõmbab juhtkirjanik Leopold Kenn 7. märtsil 1934 (vähem kui nädal enne vaikiva ajastu algust) «Päevalehes»:
Ajalugu öeldakse olevat selleks, et tast midagi õppida tuleviku jaoks. Tõde on aga, et meie poliitikategelased ei taha ajaloost, möödunud aegadest, midagi õppida. Eriti vähese õppimise tahtmisega on meie erakonnad. Võiks koguni öelda, et nad on otsekui pimedusega löödud. Viimane rahvahääletus, uue Põhiseaduse vastuvõtmine rahva poolt, pidi meie poliitilistele erakondadele küllalt selgel sõnal ütlema, et rahvas on tüdinenud erakondade senisest omavahelisest võitlusest, ja eriti nende võitlusviisidest, et tahetakse näha otsekohest ja ausat mängu. Meie praegustele erakondadele — kõigile, ühtki välja-arvamata — lüüakse praegu surmakella. Nende meeste juba aastatelt pärit pattude ja süü pärast. Aastate viisi on jätkunud omavaheline hoolimatu võitlus, sissisõda, üksteisele jala taha panemine, mis rahvast juba ammu ära vihastanud ja teda sundinud erakondadele selga pöörama.

Ja lõpuks on sõna olukorra kohta, mis valitses Eestis enne vabadussõjalaste astumist avalikku ellu, K. Päts'il endal. Ed. Laaman oma teoses «Konstantin Päts» toob selle ära:
Kuulates ühe Soomest tulnud kaasmaalase jutustust sealsete lapualaste 1930. a. marsist Helsingi peale, ohkas K. Päts: «Ega vist meilgi muud ei jää, kui tuleb seda Lapua värki tegema hakata.»

Olles tutvunud pildiga üldolukorrast, osutub vajalikuks teha visiit vabadussõjalaste juurde. Pärast Vabadussõda pöördus suur enamus sellest osavõtnuid tagasi koju oma igapäevase töö juurde. Osa neist jäi sõjaväkke edasi teenima. Osa tundis tarvidust sõja-aastail loodud sõprust ja ühistunnet mitte roostetama jätta. Tingitud sellest vajadusest ja saatuslikul ajal kujunenud ühtekuuluvuse tundest, loodi üle maa mitmesuguseid vabadussõjalaste organisatsioone mitmesuguste nimetuste all, nende hulgas ka Vigastatud Sõjameeste Ühingud. Need koondusid ühe katuse alla — Eesti Vabadussõjalaste Keskliitu. Ühe vabadussõjalaste organisatsioonina asutati a. 1931 Tallinnas admiral J. Pitka poolt Lahinguvendade Klubi. Elasin sellal pidevalt Londonis. Kui aga olin 1931. a. sügisel tagasi tulnud kodumaale, sain Pitkalt ettepaneku astuda tema klubi liikmeks. Ettepanekut tuli võtta austava kutsena, sest Lahinguvendade Klubi liikmeskonda võisid kuuluda vaid tegelikult tuleliinil võidelnud mehed. Varsti valiti mind ka klubi juhatusliikmeks.
20. märtsil 1932 astus Tallinnas kokku vabadussõjalaste organisatsioonide ülemaaline kongress. Sellest valis Lahinguvendade Klubi osa võtma oma esindajatena adm. J. Pitka't ja mind. Vana ja põline Börsisaal Pikas tänavas oli delegaate tulvil täis. Tuttavaid mehi leidus palju, meeleolu oli ülev ja ühtekuuluvuse tunne valdas kõiki. Aruandjatena üksikute päevakorrapunktide alal esinesid A. Sirk, P. Telg, Th. Rõuk ja teised. Artur Sirk'i nägin esmakordselt ja sellel kongressil kõnetasin teda esimest ja viimast korda. Ta esinemine kongressil jättis minusse, ma arvan, ka kõigisse teistesse, hea mulje. Noor mees, keskmist kasvu, sõjamehelikult sirge, otse silmi vaatava pilguga. Kõnelemisviis siiras, lühikeste lausetega, tabavate võrdlustega, nappide liigutustega. Improvisatsioon sulav ja loogikast kantud. Hääl mikrofooniline, rahulik, vaiksete modulatsioonidega nii tugevuses kui kõrguses üksikute lausete rõhutamise vajadusel. Hiljem kuulsin tema esinemiste suurest menust kõnekoosolekuil. Arvan, et kui oleks A. Sirk'i arenemisele aega antud, oleks temast kahtlematult kujunenud rahvatribuun järelkasvuks meie parimatele tegelastele. Vajalik jumalasäde oli talle selleks kaasa sündinud.
A. Sirk'i ettekanne osutus kongressi kõrgpunktiks. Ta mõttekäik oli järgmine: Vabadussõjalastel kellede kohustuseks langes omal ajal välja astuda välisvaenlase tõrjumiseks, tuleb nüüd teistkordselt anda oma panus rahva heaolu huvides. Seekord sise-ohu vastu. Rahvalt kui kõrgeima võimu kandjalt on võim sattunud erakondade kätte. Erakonnad ei ole mitte suured, kuid neid pole vähe ja nad oskavad teha palju kära. Valitsusi pole muidu võimalik moodustada kui ainult «lehmakauplemise» teel. Valitsuste viga seisab selles, et nad on lühiealised, peavad erakondade sõna kuulma ja nende erihuve kaitsma, seda mitte alati riigihuvide kasuks. Rahval ei ole sellejuures palju ütlemist, kuna ta valimistel saab hääle anda vaid erakondadele, mitte isikuile. Tekkinud poliitilise ja majandusliku kriisi lahendamiseks on rahvas ainsa lootuse pannud Põhiseaduse muutmisele. Seda juba pikema aja eest ilmsiks tulnud üldist soovi on erakonnad seni ignoreerinud ja selle teostamisse suhtunud ükskõikselt. Siin peavad vabadussõjalased koos minema rahvaga ja samuti kui Vabadussõjas rahva eesrinnas võitlema meie maa parema tuleviku eest. Vabadussõjalased peavad astuma aktiivsesse võitlusse uue Põhiseaduse loomiseks ja selle rakendamiseks.
Läbirääkimistel võeti elavalt sõna. Sõnavõtja sõnavõtja järel, mehed kõikidest maanurkadest, tõid ette rahva hulgas levinud meelepaha, kritiseerisid erakondi, kaebasid abinõude puuduse üle majanduslike murede vastu ja pidasid tarvilikuks vabadussõjalaste käte külgepanemist hädadest ülesaamiseks.
Võiks ütelda, et täielikku üksmeelt olukorra hindamisel rikkusid ainuüksi adm. Pitka ja minu ülesastumised. Seletasime oma sõnavõttudes, et ei kõlba vabadussõjalastel laskuda poliitikasse. See killustaks meie traditsioonilist sõjamehelikku ühistunnet ja lõhuks meie ridu. Meie ei vaielnud Põhiseaduse parandamise tarviduse vastu ja pooldasime niisuguse parandamise kiiret elluviimist. Küll aga vaidlesime vastu sellele, et niisugust puht-poliitilist asja tahetakse ajada vabadussõjalaste lipu alla ja niisuguse, kuigi õilsa eesmärgiga politiseerimiseks tahetakse rakendada Vabadussõjalaste Keskliitu. Kes poliitikat tahab teha, mingu parteisse, ja kui meie hulgast sinna palju läheb, saab erakonnaasjandusele mõistust pähe panna ja sellest saab veel korralik tööloom. Kui aga ükski erakond ei kõlba, võib ju asutada täiesti uue erakonna. Mingil juhul ei tohiks aga Vabadussõjalaste Keskliitu teha vahendiks poliitilisele tööle, mida kergesti võidakse tembeldada erakondlikuks. Erakondi võib ju rünnata, kuid ei saa eitada tõsiasja, et demokraatlik riigikord pole mõeldav erakondadeta.
Sirk võttis sellepeale sõna ja näitas oma vastuses suurt leidlikkust ja poleemilist osavust. Ta väitis muuseas:
«Siin öeldakse, et vabadussõjalased, olles sõjamehed, ei tohtivat teha poliitikat. Hea küll. Kuid kui meie sõjas Eesti iseseisvuse eest võitlesime, kas see ei olnud poliitika? Kas riigi rippumatus ja rahva vabadus sellal või ka praegu oli ja on vaid asi, millele meie ei tohi kaasa tunda või võime tunda kaasa vaid ülemuse loal? Kas Tomingas sõjas iga paugu tegemisel enne ootas oma ülemuse admiral Pitka käsku? Kas sündmuste juures 1. detsembril 1924, kui kommunistide partei ohustas meie riigi olemasolu, oleksime meie, vabadussõjalased, pidanud jääma passiivseiks, erapooletuiks või patriootideks ainult platooniliselt? Ei — meie osavõtt Vabadussõjast ja muude ohtude tõrjumisest on olnud poliitika kõige puhtamas mõttes. Ja ka praegu, mil rahvas tahab saada tagasi oma õigusi ja suveräniteeti erakondade omavoli küüsist, on see sama sihiga võitlus kui sõjas venelaste ja sakslaste vastu. Tomingas soovitab meile erakonda minna, et seal hingeära-tustööd teha. Ütleme, ta läheb homme Pätsi juurde ja hakkab teda äratama. Et nii ja naa — sinul ikka ei kõlba potipõllumees olla kui endisel ohvitseril ja Eesti sõjaväe kaasasutajal. Hakka nüüd kord ometi leiba teenima advokaadiametiga, mida oled ju õppinud, ja ära kipu rikkaks minema poliitikaga. Ehk Tomingas läheb äratama sots August Reid. Võta ometi mõistus pähe ja ära kirjuta enam soome lihunikkudest, jäta klassivõitlusele kihutamine ja tuleta meelde, et ka sina, lipnik August Rei oled kord olnud ohvitser. Mis te arvate, kui kaugele Tomingas sellega jõuab?» (üldine naer) Hääletamisel tõusis A. Sirk'i ettepanekute vastu vaid mõni üksik käsi. Siis võttis veel kord sõna adm. Pitka, keda rahva naer ilmselt oli ära vihastanud. Ta rõhutas uuesti, et Vabadussõjalaste Kaitseliitu ei tohi kasutada poliitilisteks eesmärkideks, ja teatas, et tema ja Lahinguvendade Klubi säärasest liidust välja astub ja et ta protestiks lahkub kongressilt. Mul ei jäänud muud üle kui kinnitada oma solidaarsust Pitka seisukohaga ja kõndida välja temaga koos. Teisel päeval tõid ajalehed kongressi kirjeldusel meie lahkumise sõnumi rasvase trükiga.

[nuhk.Albert]

Kongressi otsusega rakendati Vabadussõjalaste Keskliit oma uueks ülesandeks ja organiseerimistöö toimus kiiresti. Keskliidul oli keskjuhatus Tallinnas ja osakonnad üle maa. Keskjuhatuse koosseis 1934. a. oli järgmine: A. Larka, A. Sirk, E. Kubbo, J. Holland, P. Laaman, V. Reier, L. Pallon, O. Mitt, P. Telg, L. Krull, O. Luiga, A. Seiman, A. Limberg, H. Rästas, K. Podrätsik, A. Klassman, A. Kook, K. Jalakas ja Th. Rõuk. Peaaegu kõik nendest olid Vabadusristi kavalerid. Enimalt vääristatud neist olid res.-kol.-leitn. O. Luiga (Vabadussõjas 3.-nda soomusrongi ülem, VR H/2, VR H/3, VR 1/2), res.-kol. A. Seiman (Vabadussõjas 4. polgu ülem, VR II/2, VR H/3 ja VR 1/2), res.-kol. E. Kubbo (Vabadussõjas II div. ülema abi, VR H/2 ja VR 1/2) ja res.-kapt. J. Holland (Vabadussõjas Sakala Part. Pataljoni rooduülem, VR II/2 ja VR II/3). Kuigi Keskliit end poliitilistel kaalutlustel hoolega hoidus erakonnaks nimetamast ja võttis endale nimetuse «Vabadussõjalaste Liikumine», oli ta mõistetavalt erakond, kuid erakond, kelle edu ületas asutajate roosilise-madki lootused. Tung liikmeks astuda oli selline, mida Eestis veel ei oldud nähtud. Seda ei pidurdanud vähimalgi määral suhteliselt kõrge liikmemaks (3 krooni aastas). Pole mingi eksitusega tegemist, kui arvata, et Vabadussõjalaste Liidu liikmeskond 1934. a. algul ületas kõikide muude erakondade liikmete üldarvu. Organisatsiooni struktuur oli niivõrd hea, et selle hiljem kogu ulatuses kopeeris K. Pätsi poolt veebruaris 1935 asutatud Isamaaliit. Ka Isamaaliidus anti korraldusi ülevalt alla, ka seal olid osakonnad alljuhatustega kõikjal provintsis, samuti propagandatali-tused, kõnelejate- ja korrapidajaterühmad jne. Samuti pani Isamaaliit Vabadussõjalaste Keskliidu eeskujul käima oma häälekandja «Uus Eesti»,

Kolmekümnendate aastate paiku ilmus Tallinna majaomanike häälekandjana nädalleht «Pealinna Teataja», mis hiljem sai laiema seljataguse Eesti Kesk-, Väike- ja Käsitöösturite Keskühingu ja Eesti Kaupmeeste Keskliidu näol, kelle ühisel väljaandel hakati nädallehte välja andma «Uus Eesti» nime all. Selle nime omastas hiljem omavoliliselt Isamaaliidu häälekandja.

mida muide trükiti Vabadussõjalaste Liidult pärast 1934. a. riigipööret valitsusvõimude poolt konfiskeeritud rotatsioonmasinaga.

Vabadussõjalaste Keskliitu süüdistati, et ta olevat selle rotatsiooni-pressi saanud Saksamaalt Hitlerl rahadega. Seda ei suudetud tõestada.

Mõlema organisatsiooni võrdlemisel tuleb märkida, et ka Isamaaliit ei lubanud nimetada end erakonnaks ja tõrjus tagasi kõik katsed nimetada last tema õige nimega, võttes seejuures eeskuju Vabadussõjalaste Keskliidu põhjendustelt. Võrreldes neid kaht omapärast eesti poliitilist organisatsiooni, meenub tahtmatult, et teatavasti nii äri- kui ka poliitikamaailmas võetakse suurima edu ja avaliku tunnustuse märgina seda, kui võistleja hakkab matkima oma rivaali.
Kuid vabadussõjalaste organiseerimisel ilmnes ka väärvõtteid, mida kuidagi ei saa seletada ei vajaduse ega otstarbekohasusega. Liit ei oleks karvaväärtki kannatanud, kui need oleksid ära jäänud. Ilmselt väär oli võõrsilt laenatud tervitus käe püstitõstmisega. Narrusena tundusid ka pingutused oma mundri ja peakatte kandmiseks, marssimiseks, paraaditamiseks. Nende võtete õigustus ei saanud kunagi liikmeskonna enamuses jalgu alla, võimaldasid aga liidu vastastele taevast langenud kingina vabadussõja-lasi naeruvääristada, mõnitada, hitlerismis süüdistada. Mundri-kandmise, marssimise ja käetõstmise võlu ei viinud vist küll kedagi vabadussõjalaste leeri, küll aga peletasid sellised tembuta-mised nii mõnegi mehe ära. Kui organiseerijad arvasid, kas või propaganda-tehnilistel põhjustel, et massi saab meelitada väljastpoolt laenatud lavastustega, siis on see eesti kaine ja tasakaaluka rahva suhtes kindlasti väär. Niisama väär kui meie sotsialistidest liidrite ja mõne teise erakonna tuusade hirm näha bareti («mütsivoodri») kandmises ja päka taeva poole ajamises hitlerliku diktatuuri tuleku tonti. Vaieldava väärtusega otstarbekohasuse mõttes oli ka veel nõue vande andmiseks Liidu liikmeks astumisel, kuigi selle teksti suhtes ei olnud midagi norida. Neid viperusi võiks lugeda peamisteks puudusteks Vabadussõjalaste Keskliidu organiseerimise välise külje juures.
Mis puutub olulisemasse küsimusse — Liidu siseasjusse —, siis võib ka selles osas nimetada puudusi ja pahesid. Need sisemised pahed aga osutusid enamikus paratamatuteks. Sellest hetkest peale, kui kongress oli otsustanud rakendada Liidu Põhiseaduse parandamise tööle, oli ta selle organisatsiooni paisanud poliitiliste tormide keerisesse. Nagu eespool märgitud, oli politiseerimine Eestis võtnud kahetsusväärselt hoolimatu ja valimatute võtetega võitluse ilme. Võitluses tarvitatav keel oli üksteise võidu üleskruvitud niivõrd körgekraadiliseks kui vägijook, mille kõrval soodavesi ei tundunud kostitamiskõiblikuna poolehoiu võitmiseks. Niisama jalustlöövalt leppimatuks oli kujunenud ka võitlusväljal valitsev mentaliteet, mis eitas aumehelikkust, ausust, valmisolekut rahu tegemiseks, nähes niisugustes reeglites vaid sentimentaalsust ja ebaratsionaalset nõrkuse avaldamist. Värsked isehakanud ja iseõppinud vabadussõjalastest poliitikud, seisid valiku ees: kas oma ideede propageerimiseks võtta tarvitusele juba Eestis traditsiooniks kujunenud meetodid, mis moodustasid nende vastaste relvastuse, või leiutada midagi uut, veel katsetamatut.
Ei saa imeks panna, kui nad otsustasid vastase kahurväe vastu mitte välja minna vibuga ja revolvrit tõrjuda mitte ainult rusikaga. Kuid imestama peab seda, et kui vabadussõjalased sõjameestele omase kartmatuse ja asjalikkusega tulevahetusse astusid samade relvadega kui nende vastased, siis kogu kirevakoosseisuline vastasleer äkki üleöö leidis ühiskeele. Tõusis vägev pahameele torm: vabadussõjalased tarvitavad pomme ja mürkgaase!
Süüdistuste torm tõusis seda suuremaks, mida tihedamalt vabadussõjalaste relvadel õnnestus märki tabada ja mida edukamad nad olid maa-ala võitmises. Võib-olla on süüdistajate viha seletatav veel sellega, et militantne toon, kui seda olid tarvitanud erakonnad, rahvale ei meeldinud, küll aga näis sama toon meeldivat vabadussõjalaste poolt tarvitatuna. Võib-olla seisneb seletus ka selles, et võitluses ühe-sama relvaga löödi erakonnad üsna ruttu taganema. Riigikogu oli sunnitud juba samal aastal, s. o. 1932, panema rahvahääletusele Põhiseaduse muutmise eelnõu, mille taotlemisse puutuvaid ettepanekuid, ta seni oli hoidnud , kalevi all ligemale kuus aastat.
Nimetasime noorte, algajate poliitikute valikut konventsionaalsete relvade kasuks halvaks asjaks, kuigi paratamatuks. Halvaks sellepärast, et põhimõtteliselt oleks olnud parem, kui vabadussõjalaste! oleks korda läinud Eesti avalikku ellu sisse tuua uudsust — korrektset käitumisviisi. Vaevalt oleks niisugune eeskuju järeletegemist leidnud nende vastaste juures, kuid rahvas oleks seda osanud hinnata mitte sinult suurema, vaid mis peaasi, püsivama poolehoiuga vabadussõdalastele.
Teiseks paheks peab lugema seda, et kuigi vabadussõjalased eitasid süüdistusi, nagu oleksid nad parlamentarismi vastu ja pooldaksid diktatuuri ja ühe-partei-süsteemi, ei avaldanud nad omi eitamisi küllalt kategooriliselt ja küllalt tihti. Selletõttu tekkis mulje, nagu kõhkleksid nad või kobaksid oma eesmärkide küsimuses. Mõistagi kasutas vastasleer seda kohta, et sinna koondada kõikide oma parteide tuli.
Euroopa oli kolmekümnendatel aastatel autoritaarsete süsteemide moevoolu tõmbetuulte tallermaaks. Pole midagi inimlikumat, kui mõista, et ka meie uued amatöörpoliitikud oleksid võinud olla teataval määral nakatatud sellest moest.

Leedus seati autoritaarne riigikord sisse juba а. 1926 peaminister Valdemaras'ega eesotsas. Peaminister Ulmanis ja vägede ülemjuhataja kindral Balodis valitsesid Lätit alates nende poolt toimepandud riigipöördest 15. mail 1934. Poolas dikteeris marssal J. Pilsudski. Austrias oli diktaatoriks Dollfuss. Ka demokraatliku riigikorra juurde püsima jäänud maades — Inglismaal, Prantsusmaal, Belgias, Soomes — olid pead tõstnud autoritaarsuse poole tüürivad liikumised. K. Päts võttis omaks «uue vaimu loomisel» Mussolini korporatiivse riigikorra (kodade süsteemi), mis Eestis sai režiimi poolt ristitud «juhitud demokraatiaks».

Kuid niisugusel puhul oleks pidanud jätkuma ausust ja julgust seda avalikult näidata ja tunnistada või väsimatut energiat ja kavakindlust selle omaksvõtmise eitamiseks. Kuna aga vabadussõjalased küllalt teravalt oma värvi ei näidanud (mille taga võis seista valesti arvestatud poliitiline ettevaatus), tekkis olukord, milles K. Päts neid hiljem üle külvas tõestamatute süüdistustega, sellejuures ise kõike seda tehes, mille kavatsemist ja teostamise katsetamist ta pani patuks vabadussõjalastele. Sellega võitis K. Päts isegi teatava poolehoiu nagu Kaval Ants võitluses Vanapaganaga. Nii tekkiski ja jäi püsima legend vabadussõjalaste fašismist K. Päts'i ja tema koalitsioonikaaslaste, sotsialistide, õhutatuna ja ärakasutatuna.
Kuid tuleme nüüd tagasi Toompeale riigikogu juurde. Üheks heaks uudiseks poliitikapõllul oli Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonna ühinemine — jõudude koondamiseks, nagu riigikogus sellest ametlikult teatati 29. okt. 1931. Sellele järgnes 26. jaan. 1932 ametlik teadaanne Põllumeestekogude ja Asunike liitumisest ühisesse parteisse nimetuse all Põllumeestekogude-Põllu-meeste-Asunike ja Väikemaapidajate Koondis. Kolm päeva hiljem, 29.. jaan., astus äsjaühinenud Rahvaerakond liitu Tööerakonnaga, võttes nimeks Rahvuslik Keskerakond. Sellega ühines 5. veebr. 1932 veel Majaomanike ja Töösturite Rühm. See oli suur samm edasi riigikogu töö ratsionaliseerimises.
29. jaan. 1932 lahkus K. Pätsi valitsus. Selle lahkumise põhjuseks ei olnud mitte tüli, vaid sündmus, mida K. Päts'i oma erakond pidas teretulnuks. Selle kohta kirjutab Ed. Laaman teoses «Konstantin Päts»:
Ühinemise eestvedajaks oli K. Einbund, kes pidulikul ühinenud erakondade kongressil 29. veebr. 1932 tõstis hüüdsõna, «Kõik põllumehed ühise lipu alla!» Liituma pidid ka kummagi erakonna paralleelsed majanduslikud ettevõtted — põllumajanduskeskseltsid, pangad, eks-porttapamajad ja teised tulutoovad ühingud. Sellel kongressil 29. veebr. 1932 K. Einbund ütles: «Mis seni on kantud eitavat meie vaimu- ja kultuuriellu, see on tulnud linnast. Meie hüüdsõnaks olgu: 51 põllumeeste esindajat riigikokku! Kui see kord nii teostub, siis meie alles näitame, kuidas peab valitsema riiki!» Kui aga ühinejad pidulikult kongressilt siirdusid rühmatuppa Toompeal, ei hakatud muust mõtlema kui valitsuse ümberkujundamisest. Enne ühinemist olid Põllumeestekogud valitsuse eesotsas. Asunikud aga vastasrinnas. See käis vastu kõigile headele abielureeglitele. Asunike nõudmisel tuligi Pätsi valitsusel lahkuda uue valitsuse loomise võimaldamiseks.

Uueks riigivanemaks sai 19. veebr. 1932 J. Teemant, kelle valitsusse kuulusid:
haridus-sotsiaalminister J. Hünerson
kohtu-siseminister A. Anderkopj
põllutööminister O. Köster
kaitseminister A. Kerem
majandusminister O. Suursööt
teedeminister J. Raudsepp
välisminister J. Tõnisson

See valitsus esindas kahe värskelt ühinenud suure erakonna koalitsiooni Keskerakonnaga, kellele opositsiooni jäi kolmas suur erakond, sotsialistid. Tähtsamaks sündmuseks Teemanti valitsuse ajal olid riigikogu V koosseisu valimised 21., 22. ja 23. mail 1932. See on see riigikogu koosseis, kellega K. Päts sattus vastuollu oktoobris 1934 ja kelle ta pani «vaikivasse olekusse». Sellesse riigikogusse said valimistel kohti:
Põllumeestekogude-Põllumeeste-Asumke ja Väikemaapidajate Koondis 42
Rahvuslik Keskerakond 23
Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei 22
Pahempoolsete Tööliste ja Kehvikute Rühm 5
Vene Vähemusrahvuse Rühm 5
Saksa—Rootsi Valimisblokk 3

Vabadussõjalased nendel valimistel ei kandideerinud. Selle kolmeks aastaks valitud riigikogu koosseisu volitused oleksid hiljem kehtima hakanud uue Põhiseaduse kohaselt pidanud lõppema hiljemalt 3. maiks 1934.
Tähelepanu väärib J. Teemanti valitsuse ajal ka veel sündimuste arenemine ühenduses Põhiseaduse parandamise nõudmistega. 26. veebr. 1932 valis riigikogu Põhiseaduse muutmise seaduse komisjoni koosseisus: J. Soots, J. Uluots, A. Leps, A. Laur (põllumehed-asunikud); A. Rei, J. Klesment, K. Ast (sotsialistid); T. Kalbus, M. Pung, H. Kukke (keskerakondlased) ja A. Hasselbladt (sakslane). Komisjoni aruandjaks sai J. Uluots. Komisjoni poolt esitatud eelnõu arutamisel riigikogus võtab 22. märtsil 1932 sõna K. Päts. Ta pooldab väga Põhiseaduse muutmist ja I presidendi instituudi sisseseadmist. Hädaohu, mida mõnelt poolt kardetakse tekkida võivat presidendi võimuküllusest, tõrjub K, Päts sõnadega:
Mina olen paljude inimestega kõnelenud. Ei ole kuulnud, et tahetakse pulli panna portselani poodi. Kõva kätt tahab rahvas küll, kuid see käsi võib ju ka pehmelt paitada. Vaadake, ma ei tea, see on rahva tahe, keda ta valib, aga harilikult on see nii, et presidendiks valitakse enam-vähem inimene, kellel üldse teravaid külgi ei ole. Ma usun, et meie tasakaaluka rahva juures kellelgi seda karta ei ole, et meil mitte-tasakaalus inimene presidendiks valitakse. Kui peaks aga president niisugune olema, kes parlamendiga läbi ei saa, siis muidugi võivad sellest rasked järeldused tulla. Nõudmine presidendi järele ei ole mitte vabadussõjalaste agitatsiooni tagajärg, vaid see on väga sügavalt ja tõsiselt rahva enda hulgas levinud. Rahvas tahab mitte rusika-põrutajat, vaid lepitajat, tasakaalustavat ja võitlustest kõrgemal seisvat võimukandjat presidendi näol

Kahjuks osutus just Päts ise presidendi kohuste täitja ametis «niisuguseks, kes parlamendiga läbi ei saa» ja muid tema enda poolt soovitatud presidendi omadusi ei evi, nagu «võitlustest kõrgemal seisja», «pehme käega paitaja», «lepitaja» jne.

24. märtsil 1932 võtab riigikogu Põhiseaduse paranduse eelnõu vastu häältega 43:30. Selle eelnõu järele pidi riigikogu valitama neljaks aastaks 80-ne liikmelisena. President oleks olnud rahva poolt valitud viieks aastaks. Presidendile anti õigus määrata uusi valimisi. Ta võis anda dekreete, milledel oli seaduse jõud. Kuid tal oli keelatud anda dekreete, mis oleksid võinud muuta rahva-algatamise, rahvahääletamise, presidendi ja riigikogu valimiste seadusi. Samuti oli presidencnl keelatud dekreediga muuta riigikogu kodukorda ja riigi eelarvet. Kui president oleks tahtnud anda seadusvastast akti, pidi asjaomane minister olema kohustatud keelduma niisugusele aktile kaasallkirja andmisest. Presidendi ja riigikogu valimised pidid olema teostatud hiljemalt 90 päeva jooksul, arvates Põhiseaduse muudatuste kehtimahakkamise päevast.
See Põhiseaduse muutmise ettepanek tuli rahvahääletamisele 13., 14. ja 15. aug. 1932. Riigikogu sotsialistide rühma algatusel pandi kehtima määrus, millega osavõtt rahvahääletusest tehti sunduslikuks. Põhiseaduse parandamise põhimõtteliste vastastena lootsid sotsialistid sellest määrusest vahendit Põhiseaduse paranduse eelnõu läbikukutamiseks. Rahvahääletuse tulemused osutusid järgmisteks:
poolt 333.979 häält
vastu 345.215 häält
Nii siis lükati see riigikogu poolt väljatöötatud ettepanek rahva poolt väikese hääleenamusega tagasi. Kuna vabadussõjalased olid töös oma Põhiseaduse parandusettepaneku kallal, agiteerisid nad riigikogu eelnõu vastu. Kuid kaugemalt suurema hooga õhutasid vastuseisu sellele ettepanekule sotsialistid, kes teatavasti üldse eitasid Põhiseaduse muutmise vajadust.
Riigikogu poolt esitatud seaduseelnõu tagasilükkamine rahvahääletusel oli väga tõsine sündmus. See näis riigikogu kohustavat laiali minema ja tingivat uute valimiste väljakuulutamist. Ütles ju Põhiseaduse § 32:
Kui rahvas lükkab tagasi riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued riigikogu valimised, mis võetakse ette hiljemalt 75 päeva pärast rahvahääletamist.

Seda paragrahvi aga siiski ei rakendatud. Riigikogu jäi töötama edasi, uusi valimisi välja ei kuulutatud.

Riigikogu juhatus asus seisukohale, et see ei olevat olnud seadus, mille rahvas tagasi lükkas, vaid seaduseelnõu. Nii pidas riigikogu juhatus V koosseisu edasijäämist juriidiliselt legaalseks ja poliitiliselt korrapäraseks.

Vahepeal olid vabadussõjalased oma organiseerimistööga jõudnud nii kaugele, et neil alates 16. apr. 1932 hakkas Tallinnas ilmuma nende oma häälekandja «Võitlus», esialgu kord nädalas. Peab kahetsema, et see ajaleht oma toonilt oli teiste, erakondadele kuuluvate ajalehtede koopia. Kuid õigluse nimel tuleb jällegi ütelda, et nendelt noortelt meestelt, kes toimetusse kuulusid, oleks olnud ülekohtune nõuda eeskuju andmist kogu eesti ajakirjandusele. Nende seas oli vaid üks mees, ajaloolane Juhan Libe, kes ajalehe toimetamisetöös oli juba jõudnud omada teatavaid kogemusi. Nii jäi ka «Võitluse» toon propagandas ja poleemikas niisama madalale tasemele kui teistegi lehtede oma.
Toompeal aga elati omasoodu ja endist viisi. J. Teemanti kabinett kukutati 20. juunil 1932. Uus valitsus moodustati 19. juulil järgmiselt:
riigivanem K. Einbund
majandusminister J.Zimmerman
põllutööminister O.Köster
teedeminister J: Raudsepp
haridus-sots.minister J. Hünerson
kohtu-siseminister A. Anderkopp
välisminister M. Pung
kaitseminister A. Kerem

Seda valitsuskriisi võib tuua näitena, kui kergelt ja kergemeelselt Toompeal valitsusi vahetati. Ja seda keset kõige raskemat majanduskriisi. J. Teemant oli saanud riigivanemana tegutseda ainult neli kuud! Tema asemele pandi K. Einbund, mees samast erakonnast. Kui ministrite nimestikku vaadelda, siis nähtub, et kõik portfellide kandjad jäeti ametisse edasi, peale kahe. Selline kriisitamine oli täielik mõttetus ja vastutustundetu tegu. Riigikogu protokollid selle valitsusvahetamise telgitagustest ei kõnele, sepitsused sündisid erakondade staapides.
Mõni päev hiljem esineb uus riigivanem K. Einbund valitsuse deklaratsiooniga riigikogus. Seda kasutab end. riigivanem A. Rei 27. juulil pikemaks kõneks vabadussõjalaste kohta. Loeme riigikogu protokollidest:
Sisepoliitika alal on meil viimasel ajal aset leidnud nähted, ma mõtlen demokraatiavaenulist liikumist, mida meil viimastel aegadel on õhutatud vabadussõjalaste sildi all. Valitsuse deklaratsiooni ärakuulamisel tekib kahtlus, kas mitte üks osa valitsusest vast teataval määral ei suhtu heatahtlikult või koguni pooldavalt sellele demokraa-tiavaenulisele liikumisele. Mida siis see liikumine enesest õieti kujutab ja milliseid sihte ta taotleb? Selle liikumise eestvedajaks on teatavasti erukindral Larka ühes paari advokaadiga, kel nähtavasti on kange tahtmine etendada suurt poliitilist osa. Kahjuks on küll kõik vabadussõjalaste mõtteavaldused niivõrd segased ja täis vastuolusid, et raske on neist kindlat ja selget mõtet välja koorida. Ometi on aga viimastes nende häälekandja numbrites need poliitikategelased kaunis selgesti välja paista lasknud, kuhu nad tüürivad. Nii loeme neist numbreist: «Vabaks saagiahnitsejate poliitiliste erakondade köidikutest, millesse on aheldatud Eesti riik ja rahvas!», «Eesti riik ja rahva vabadus ei pea1 saama hävitatud kõdunema paneva parteide võimukorraga!», «Tugev ja võimas rahvuslik jõud peab mõjule pääsma, kes päästab meie riigi praegusest olukorrast!»
Eks ole selge, kuhu siin sihitakse. «Maha erakonnad!» — see kajab uue erakonna, Vabadussõjalaste Liidu, kõigist avaldustest, igal real. Kõigis halbtustes ja väärnähetes Eesti riigielus olevat süüdi erakonnad. «Võitluses» nr. 13 — 9. juulist 1932 — loeme: «Vabadussõjaaegne üksmeel pole jäänud püsima rahva seas. On tekkinud saagiparteid, kes tegutsedes formaalse demokraatia sildi all kõige häbitumalt ja vastutustundetult toimivad, et kindlustada endile ajutistki poolehoidu. Ei ole siis ime, et rahvas on killunenud vaenulisteks kihtideks, kes ei leia enam ühist keelt. Parteide omakasupüüdlikud ja kihihuvilised sahkerdamised süvendavad aina vastuolusid kodanikkude seas.» Sellest muidugi järgneb, et erakondi ei tohi Eestis olla. Kuidas nende erakondade köidikutest vabanemine võiks sündida, seda ei öelda. Ainuke järeldus saab küll see olla, et kui võimule pääseb «tugev ja võimas rahvuslik jõud», arvatavasti erukindral Larkaga eesotsas, siis kõik erakonnad keelatakse ära. Samal ajal aga kirjutatakse («Võitlus» nr. 12 — 2. juulil 1932): «Võitluse» toimetuse nõudmine olevat see, et «Eesti riik ja rahva vabadus ei saaks hävitatud kõdunema paneva parteilise korraga, vaid võidetud vabadus peab viima Eesti rahva paremale tulevikule vastu.»

Edasi A. Rei seletab pikalt ühiskonna klassivahesid ja möödapääsmatust, et «vabas ja demokraatlikus riigis tekivad poliitilised erakonnad, kes väljendavad ja kaitsevad suurte rahvaklasside kasusid.» Ta jätkab:
Jah, tsaariajal oli lugu küll tõepoolest nii, et erakondi ei tohtinud olla. Tsaarivalitsus nngu iga teine «tugev ja võimas rahvuslik jõud» ei sallinud ega võinudki lubada ühtki erakonda.

A. Rei unustab vist poleemika tuhinas, et tema enda erakond on tsaariaegse vene sotsiaaldemokraatliku tööliste partei poeg. Enne Eesti iseseisvust tegutsesid meie kohalikud pahempoolsed jõud vene parteide osakondadena. Tsaariajal olid riigiduumas esindatud sotsiaaldemokraatide kõrval veel muudki erakonnad — tööerakond, kadetid (konstitutsionaalsed demokraadid), narodnikud, sotsiaalrevolutsionäärid, monarhistid, ka
kommunistid jt.

Kui aga erukindral Larka pahandab selle üle, et rahvas koosneb rahvaklassidest, kelle huvid lähevad lahku ja käivad vastamisi, ning kui temal on tahtmine erakonnad ära kaotada, siis ta sellega vaid näitab, kuivõrd ta oma tsaariaegsete arusaamistega on ajast ja arust läinud... Et murda erakondade võimu, selleks on vabadussõjalaste erakonna tegelased hakanud ägedalt nõudma meie Põhiseaduse muutmist, muu seas selles mõttes, et praegune proportsionaalne valimisviis saaks asetatud majoritäär-valimisviisiga ... Kui Vabadussõjas eesti rahvavägi tõepoolest saatis korda kangelaslikke tegusid, siis oli tema tiivustajaks, vabaduse, rahva enesemääramise ja sotsiaalse õigluse kõrged aated, aga mitte need mustad tagurluse tuuled, mille kandjaks on erukindral Larka ja tema mõtteosalised. Muuseas, kui erukindral Larka ikka ja ikka armastab toonitada, kuidas «meie» Vabadussõja hiilgavalt võidukale lõpule viisime, ja armastab iseäranis halvakspanevalt kõnelda sellest, kuidas poliitikategelased olevat kõik ära rikkunud, mille «nemad», s. o. kindral Larka ja tema sõbrad, kätte võitnud — siis on aeg ükskord otsekoheselt öelda, et, kui keegi hakkab rääkima oma Vabadussõja-aegsetest teenetest, siis küll kindral Larkal põhjust oleks hästi hoolega oma suu kinni pidada, aga mitte tulla hooplema oma Vabadussõja-aegsete teenetega.

A Larka oli tuntud oma tagasihoidliku iseloomuga, ei teinud kunagi juttu oma teenetest. A. Larka teenete küsimuses olgu nimetatud peaminister K. Päts'i aruanne Asutavas Kogus 30. apr. 1919: «Mina pean tunnistama et võivad mitmesugused vaated olla ühe või teise tegevuse kohta, kuid mina olen tunnistaja, kui raskeid tundisid minu eelkäija, kindral Larka üle elas. Ta istus päevad ja ööd kui lind puuris. Ühelt poolt nõuti juhatust, teiselt poolt tuli käskusid anda. Igal pool pidi ta korraldama. Abiks olid tal ainult noored adjutandid, sest kõik staabid olid veel organiseerimata.»

Kümne aasta jooksul see härra oli vait ja ei hädaldanud mitte selle üle, et Eesti riik on kuristiku äärel, et poliitikamehed on riigiasjad rappa ajanud jne. Hirmus hädakisa ja räuskamine algas vaid siis, kui riik oli sunnitud muu hulgas kindral Larka pensioni kärpima. Kindral Larkat võib küll nimetada rekordiliseks suurpensionääriks, sest oma 14-kuulise teenistuse eest ministriabi kohal, kus talle niikuinii üsna ilusat palka makseti, sai tema sõja lõppemisel pool miljonit senti autasu, ühe parima mõisa südame Tallinna lähedal ja peale selle veel pensioni, mis ulatas 575.000 sendini, aastas. Niikaua, kui neid hiigelpensione makseti, olid Eesti riigis kõik asjad väga hästi korras. Kui aga eelmise valitsuse ajal majanduslik häda riigivõimu sundis neid suuri pensione vähendama, et neid veidigi kooskõlla viia meie riigi kandejõuga, siis algas hüsteeriline karjumine, siis muutus vaikne erukindral äkitselt otsekui tuldpurskavaks mäeks, mida kaua aega oli peetud kustunuks, ja mis nüüd järsku hakkas tuld ja tõrva sülitama. Kui üldse keegi meie riiklikus ja avalikus elus otse skandaalselt läbi kukkunud ja seepärast peaks hästi vaikselt nurgas istuma, et kellelgi põhjust ei oleks meelde tuletada, kui vähe tema ülivastutaval riiklikul kohal olles seisis oma ülesannete kõrgusel, siis on küll too kindrali härra esimene niisugustest. Kui meie nüüd meeles peame kõik ettetoodud andmed ja asjaolud, siis peaks selge olema, kuidas riigivanem, valitsus ja kõik vastutustundelised poliitikategelased peaksid suhtuma niisugusele poliitilisele kildkonnale. Mitte üksi valitsus, vaid iga poliitiline erakond, iga avalik tegelane peaks hoolitsema selle eest, et ennast selge joonega eraldada seesugusest mustasajaliste

A. 1905 vene revolutsiooni ajal tekkis legend mingisugusest mustsajast (venekeele sõnast «tshornaja sotnja»). Mäletan oma poisipõlvest, kuidas sellega lapsi hirmutati. Kuid ka täiskasvanute seas nähti selles ohtu. Mis lohe see mustsada oli, jäigi lõplikult selgusetuks. Igatahes ei olnud minu isa ega teised vanemad mehed mustasajalisi näinud ega teadnud neid näidata ka mulle.

demagoogide liikumisest. Loodame, et praegune valitsuse juht selgemalt väljendab ja ütleb, et valitsus niisuguse demagoogia mõistab täielikult hukka ja tarbekorral ei jäta ka riigivõimu abinõusid kasutamata.

Tõime riigitegelase A. Rei sõnavõtu riigikogu kõnetoolilt nii pikalt, et anda pilti, kuidas vabadussõjalasi kirjeldasid nende vastased. Ka sellepärast, et esitada põhjusi, mis vastasleeri arvates olevat annud tõuke vabadussõjalaste liikumisele. Lõpuks ka seepärast, et oleks näha, missuguse demagoogiaga A. Rei loodab valitsuselt «riigivõimu abinõude kasutamist» kaitseks «mustasajaliste demagoogide» vastu. Riigimees A. Rei esinemise väärikuse hindamiseks olgu öeldud, et tal oli teada, mispärast A. Larka sõjaväeteenistusest lahkus (kindral A. Larka haigestus tiisikusse raskeimal kujul, millest ta tervenes vaid pikaajalise kuluka ravi läbi Šveitsi sanatooriumeis). A. Rei nõuande puhul A. Larkale, et see peaks hästi vaikselt nurgas istuma, kui on juttu tema teenetest Vabadussõjas, meenub, et samasugust nõu andis riigivanem O. Strandman A. Reile riigikogus 10. okt. 1930.

[nuhk.Albert]

Ka K. Einbund'i valitsus oli väga lühiealine. Ta pidi ameti maha panema juba 3. okt. 1932, pärast seda. kui ta kabineti koosseisust äkki lahkusid ministrid Pung, Anderkopp ja Kerem. Telgi-tagused läbirääkimised uue valitsuse loomiseks kestsid nädalaid. 28. okt. esineb riigikogus sotsialist K. Ast oma rühma nimel kurtmisega, et nii raskel põllumajandusliku ja rahandusliku kriisi ajal valitsuse moodustamine nii kaua viibib. Ta ütleb:
Üks osa meie avalikust arvamisest, ja mis kõige pahem - suurem osa ajakirjandusest on arvamisel, nagu poleks rahvaesindus üldse enam võimeline andma, maale teguvõimsat valitsust. Riigikogu ta üldsuses süüdistatakse selles, nagu puuduks tal hea ja aus tahe, nagu oleks ta uppunud parteipoliitilistesse intriigidesse, nagu ajaksid seal erakonnad ainult omakasu poliitikat. See sõjakäik riigikogu vastu ei ole millegagi põhjendatud. Riigikogu esimees (J.. Tõnisson) on astunud kõik tarvilikud sammud, et uut valitsust kiiresti ellu kutsuda. Kuid kõik see hea tahe, kõik see ajakulutus on nurjunud ühe ainsa rühma liigse türannia, ühe ainsa rühma liigse kildkondliku vastuseisu ees. Nimelt, ma mõtlen oma teadaandega riigikogu suurimat rühma — Põllumeestekogude-Asunikkude- ja Väikemaapidajate Koondist. Sellega valmistatakse rahulolematuse meeleolu ja mõjutatakse kodanikke ebaseaduslikkudeks tegudeks. Sellega ühtlasi hävitatakse usk riigikogu kui rahvaesinduse vastu. Sellega ühtlasi tehakse riigikodanikud vastuvõtlikuks igasugusele agitatsioonile, mille tulemused ei ole kasulikud riigile, rahvale ega meie tulevikule. Naelutame selle kinni ja loodame, et sellest järeldused tehakse.

A. Rei oma sõnavõtus sisepoliitiliste raskuste kohta süüdistas vabadussõjalasi. Nüüd aga tema rühmakaaslane oma ametlikus teadaandes kogu rühma nimel paneb patud samades asjades põllumeeste parteile.
See sotsialistide teadaanne kutsub välja ägedad sõnalahingud rahvasaadikute seas. Tormiline riigikogu koosolek lõpeb veidi enne keskööd põllumees Kustas Tonkmani ettepanekuga koosoleku lõpetamiseks, «kuna samase meeleolu juures nagu täna siin on mõttetu tööd teha. Sellest ei tule midagi välja.»
Mõne päeva pärast, 1. novembril, saadi siiski uus valitsus kokku. Selle koosseis oli järgmine:
riigivanem K Päts
haridus-sots.min. H. Kukke
kaitseminister kindr. A. Tõnisson
kohtu-sisemin. A. Anderkopp
majandusmin. A. Jürman
põllutöömin. A. Tupits
teedemin. L. Johanson
välismin. A. Rei

Jällegi oli K. Päts riigivanemaks saanud sotsialistide kaasabil. Põllumeestekogude ja Asunike Koondis leiab J. Sootsi suu läbi vajalikuks ametlikult teatada, et ta oma rühmamehe K. Pätsi valitsust ei toeta, vaid jääb erapooletuks.
Teatavasti lükati riigikogu poolt Väljatöötatud Põhiseaduse muutmise eelnõu esildus rahva poolt tagasi. Rahvasaadikud valivad nüüd, 22. nov. 1932, teistkordselt Põhiseaduse muutmise seaduse komisjoni. Sellesse kuuluvad: J. Soots, K. Einbund, O, Köster, O. Tief (põllumehed); T. Kalbus, R. Eliaser (keskerakondlased); K. Ast, J. Jõeäär, I. Gorškov (sotsialistid) ja H. Koch. (sakslane). Komisjoni aruandjaks saab T. Kalbus, kes samal päeval teatab, et riigikogule on tulnud petitsioon 5000 allkirjaga Põhiseaduse muutmise algatamiseks. (See petitsioon ei olnud esitatud vabadussõjalaste poolt). T. Kalbus palub riigikogu Põhiseaduse muutmise komisjonile anda volitus alustada muudatuste väljatöötamisega. Riigikogu annabki selleks volituse sotsialistide vastuseisul, kelle nimel M. Martna teatab, et sotsialistid põhimõtteliselt ei leia mingit tarvidust Põhiseaduse muutmiseks. Selles küsimuses võtab 22. nov. sõna riigivanem K. Päts:
Ei ole kellegi saladus, et meie riigiaparaat 15 aasta jooksul on teatavaid puudusi avaldanud; Ei ole kellegi saladus, et oleme katseid teinud Põhiseaduse muutmise näol neist puudustest üle saada. Kõigile on teada, et esimene katse ei õnnestunud, ja meie näeme et pärast meie esimese katse nurjumist tekib meie vabariigis rahutu meeleolu. Ma tahan avameelselt, julgelt ja varjamatult oma arvamisi avaldada, ja lubage ka siis öelda siin riigikogus, et meie riik oli niikaugele jõudnud, et üldine nurin meie riigiaparaadi üle juba lausa kõigile teada oli. See rahutu meeleolu ei ole üks meie ajakirjanduse sünnitus, vaid ajakirjandus on siin ainult vastukajaks sellele meeleolule, mis rahva keskel tekkinud.
Meie riigielus on kahjuks veel üks teine nähe, millele tahaksin tähelepanu juhtida. Meil Toompeal on niisugune arvamine maad võtnud, härrad riigikogu liikmed, et valitsus, riik — see olen mina. Valitsusel mingit autoriteeti ei ole, seda ei taheta tunnistada. Meie raske seisukorra sisepoliitilises elus ja kõrvalnähted riigiaparaadi tegevuses on välja kutsunud see majanduslik sõda kõikide riikide poolt kõikide vastu, mis meie rahvalt nõuab raskeid kannatusi ja ohvreid. Ta on raskemate tagajärgedega, kui oli meie Vabadussõda.

Majanduslik olukord Eestis oli tõesti pidevalt liikumas kriisi süvenemise suunas. Osalise pildi rasketest aegadest annab Eesti ekspordi statistika üha langust näitavate andmetega:
Eesti väljavedu ; tonnid ; väärtus (kr. 1000)
1928 - 591.113 - 127.109
1929 - 444.195 - 117.471
1930 - 385.610 - 96 434
1931 - 407.410 - 71.073
1932 (8 kuud) - 162.773 - 28.339

Tööpuudusest kõneles riigikogus L. Johanson (sotsialist) 26 juulil 1932:
Olen siit kõnetoolilt juba toonud arvusid tööpuuduse kohta, kuidas ka praegu suvel, kus hooaja töö, tööpuudus annab end teravalt tunda, nii et tuhanded perekonnad nälgivad tööpuuduse tagajärjel. Isegi nii kaugele on jõutud, et maanteedel leitakse inimesi, kes nõrkenud seepärast, et nad tööd on otsinud, kuid tööd ei ole leidnud. See näitab, missuguses seisukorras suured rahvahulgad on.

Kuigi K. Päts näitas teadlikkust raskest majanduslikust surutisest, polnud ta suuteline seda leemendama ei nüüd ega ka oma eelmise valitsuse ajal. Kriisi lahendamise võtmeks oli Eesti krooni kursi küsimus. Päts koos oma erakonnaga krooni devalveerida ei tahtnud. Seda tegi tema järglane J. Tõnisson, kes selle sammuga saavutas tõhusaid tulemusi. Võiks ütelda — ta päästis meie majanduse vaakumisest.
Omapärased sõnavõtud toimusid riigikogus, kui Pätsi valitsus 11. nov. 1932 riigikogule esitas kinnitamiseks valitsuse otsuse järjekordseks kaitseseisukorra pikendamiseks jällegi ühe aasta võrra. Kuigi riigikogu selle jälle kinnitas, pilgati uuesti valitsuses istuvaid sotsialiste, kes seal olles teevad seda, millele nad on oponeerinud. Vaidlused sellel teemal aga võtsid huvitava kuju, kui toodi ette, et ajakirjas «Õigus» nr. 1 ja nr. 2 — 1932-st aastast — sõjaringkonnakohtu prokurör kol. August Trakman oli avaldanud artikli kaitseseisukorra kohta. Artiklis küsib selle autor selgitust, missugused võiksid olla need asjaolud, mida tõeliselt võiks nimetada erakorralisteks ja kaitseseisukorra pidamist põhjustavateks. «Ja kui peaks selguma,» kirjutab kol. Trakman, «et ajad ei olegi erakorralised, siis peaks hinnatama, kas kaitseseisukorra alaliseks tegemine põhjeneb mõnel arusaamatusel või on siiski olemas põhjused, mis peituvad mujal — mitte asjaoludes, vaid kodanikkude mentaliteedis või isegi meie seadustes enestes, mis ei vasta praegusaja nõuetele.»
Märgatavalt piinlikult mõjus sotsialistidesse, kuid ka teistesse rahvasaadikutesse, samal päeval, 11. nov., rahvasaadik A. Gretšanov'i kõne (vene keeles), mis oli lühike ja mille toome täielikult:
Härrad rahvasaadikud! Mind paneb väga imestama, mispärast riigikogu kardab rahvast ja hoiab teda juba 12 aastat sõjaseisukorra hirmu all. Rahvas andis teile oma usalduse, aga teie ei taha usaldada rahvast. Riigikogu valimistel annate teie, kõik kes te siin istute, rahvale lubadusi olukorra parandamiseks kõigis poliitilis-majanduslikes küsimustes, kuid saadiku toolile saades te jälle asute oma vanade asjade ajamisele, mis meie elanikkonnale tunduvad halbadena. Minu arvates on rahvast juba küllalt kaua peetud sõjaseisukorra hirmu all ja oleks juba aeg teha lõpp niisugusele ebanormaalsele nähtele, mis ainult ärritab rahvast. Kui mitte, siis võib juhtuda, et ükskord ka rahvas võib kaotada usalduse oma parlamendi ja valitsuse vastu. Härrad rahvasaadikud, panen teile ette mitte karta rahvast, omada temasse usaldust ja sõjaseisukord kaotada.

A. Gretšanovl kõne kuulati ära surmavaikuses ja — mindi päevakorras edasi. Päevakorras seisis Põhiseaduse muutmise eelnõu, mille komisjon oli esitanud järgmistes põhijoontes. Riigivanem valitakse rahva poolt viieks aastaks, tal on õigus määrata uusi valimisi, samuti on tal õigus anda dekreete, mis kuuluvad riigikogu kinnitamisele, kuid dekreet ei tohi muuta rahvaalgata-mise, rahvahääletamise, presidendi ja riigikogu valimisseadusi, samuti ka mitte riigi eelarve seadust. Riigikogu on 100-liikmeine ja valitakse neljaks aastaks. Riigikogu seadusandlikus töös omab president suspensiivse veto õiguse (nii seisis ka eelmises, rahvahääletusel läbikukkunud riigikogu eelnõus). Nende muudatuste arutamisel deklareeris K. Ast (sots.) 19. veebr. 1933 riigikogus:
Kui vabadussõjalaste poolt ei oleks esitatud Põhiseaduse muutmise eelnõu, ei oleks ka riigikogu käesolevat eelnõu algatanud. Põhiseaduse muutmise algatus ei ole meie avalikus arvamises praegu enam populaarne. Vabadussõjalaste eelnõu on kirjaoskamatu eelnõu. Mina isiklikult olen kindlasti veendunud selles, et eelseisev rahvahääletus Põhiseaduse muutmiseks annab veel negatiivsemad tulemused kui eelmine rahvahääletus. Ei ole hea, kui rahvaesindus rahva ette astub niisuguse algatusega, millest on ette teada, et ta rahva poolt tagasi lükatakse.

Teistsugusel arvamisel on K. Einbund, 14. veebr. 1933 riigikogus tehtud deklaratsiooni põhjal:
Ega Põhiseaduse muutmise meeleolud ei ole tingitud ainuüksi vabadussõjalaste liikumisest, nagu seda väidavad Ast ja tema mõttekaaslased. Palju suuremal määral Põhiseaduse muutmise meeleolu on tingitud rahva enese otsesest nõudmisest ja arusaamisest, et meie riigikorras tuleb ette võtta muudatusi. Ja tõepoolest, need meeleolud olid arenemas juba ammu enne vabadussõjalaste liikumist. Kui meie otsekohesed tahame olla, siis peame ütlema, et ka sotsialistlik liikumine ei ole praegu sugugi, nii väga Põhiseaduse muutmise vastane. Aga meie saame aru, et selles asjas revisjon on sotsialistidele raske ja seepärast ei ole sotsialistidel kerge avalikult deklareerida Põhiseaduse muutmise tarvet.

Riigikogul näis olevat kiire oma Põhiseaduse eelnõuga ette jõuda vabadussõjalastest. Vastavalt oma Liidu keskjuhatuse otsusele 26. jaan. 1932 olid vabadussõjalased 10. nov. 1932 esitanud riigikogu juhatusele oma ettepaneku rahvahääletamisele panemiseks. Sellele olid alla kirjutanud Artur Sirk, Andres Larka, Leopold Tõnson ja Theodor Rõuk, ligi lisades nõutavad 500 allkirja. (RT Lisa 97 — 9 dets. 1932). Riigikogu juhatus oli algatajatele annud loa asuda rahvahääletamiseks nõutava 25.000 allkirja kogumisele. Allkirju tuli tegelikult kokku üle 50.000, nii et vabadussõjalaste eelnõu osutus tõeliseks rahvaalgatuseks. Kui riigikogu tahtis vabadussõjalasi lüüa kiirusega, siis tegi ta seda peamiselt oma prestiiži säilitamise pärast. Riigikogu ja vabadussõjalaste Põhiseaduse muutmise kavad ei näidanud erinevusi tähtsaimas küsimuses — presidendi instituudi sisseseadmises ja presidendi võimupiirides. Riigivanem pidi valitama viieks aastaks. Riigivanema dekreediõigus oli mõlemas eelnõus piiratud ühel ja samal viisil. Valitsuse nimetas ametisse riigivanem ja valitsusel pidi olema riigivanema ja riigikogu usaldus. Riigivanemal oli suspensiivse veto õigus, s. o. tal oli õigus riigikogu poolt vastuvõetud seadust uueks arutamiseks peatada, mitte aga tagasi lükata. Mõlema eelnõu sarnasust konstateerides saatis riigikogu Põhiseaduse komisjon Vabadussõjalaste Keskliidu juhatusele kutse oma esindajatega osa võtta komisjoni eelnõu arutamisest. Vabadussõjalased ei reageerinud kutsele.
Kuid äkki alustati Põhiseaduse parandamise aktsiooniga veel kolmandalt poolt, kiiresti ja üllatuslikult: riigivanem K. Päts asus riigikogu liikmete seas levitama oma isiklikku Põhiseaduse muutmise kava, «eraviisiliselt» ja «konfidentsiaalselt». K. Päts'i kava esines juba väga oluliselt niihästi riigikogu eelnõust kui ka vabadussõjalaste ettepanekust. Avaldan selle dokumendi täpse teksti, kuna see heidab mitmekülgset valgust Päts'i juba sellal tehtud plaanidele, mille teostamine temalt hiljem võttis nii palju aega, väsimatut visadust ja hoolimatust maksvate seaduste vastu. See kava ei leidnud poolehoidu isegi Pätsi rühmakaaslaste poolt, rääkimata teistesse parteidesse kuuluvaist toompealasist.

K. Päts'i hilisema usaldusmehena on Eduard Laaman teadlik sellest «salajasest» Põhiseaduse parandusprojektist. Ta kirjutab («Põhiseadus ja Rahvuskogu»): «Päts esitas oma salajase 1933. a. Rahvuskogu projekti ka vabadussõjalastele. Kuid need suhtusid sellesse eitavalt.»

Dokument on paljundatud kirjutusmasinal ja kannab pealkirja «Rahvuskogu kokkukutsumise seadus. Väga salajane». Tekst on järgmine:
Eesti Vabariigi Põhiseadus koostati Asutavas Kogus, mis ärevatel sõjaaegsetel meeleoludel valitud ja millest osa võtta ei saanud meie riigi loojad — vabadussõjalased. Asutava Kogu meeleolulised ja ilmavaatelised kalduvused olid harukordsed, nad ei ole kunagi pärast sel ulatusel riigikogude valimistel esile pääsenud. Selle tagajärjel ei vasta Eesti Vabariigi Põhiseadus mitmeti rahva õigekspidamistele. Põhiseaduse parandamine on hädatarviliseks saanud. Oma riiki juhtivat tahet avaldades otsustab Eesti rahvas kokku kutsuda Rahvuskogu Põhiseaduse parandamiseks järgmistel alustel:
1.
Rahvuskogu on erakorraline seadusandline asutus, kelle tähtsamaks ülesandeks on Eesti Vabariigi Põhiseaduse parandamine ja muudetud Põhiseaduse väljakuulutamine. Selle peaülesande kõrval teostab Rahvuskogu ka harilikku seadusandlust.
2.
Rahvuskogu koosneb: 1) Riigikogust ja 2) Vanematekogust. Riigikogus on 80 rahvaesindajat, kes valitud senini maksnud üldistel alustel, kuid liikuvate nimekirjade järele. Vanematekogu koosseis on 40 liiget, kes kutsutud järgmise korra järele: 1) Riigikohtu eesistuja ja Riigikohtu liikmete valikul üks Riigikohtu liige; 2) Kohtupalati esimees; 3) Eesti Panga president; 4) ülikooli rektor ja üks professor ülikooli nõukogu valikul; 5) Ev. Luteri usu piiskop; 6) Eesti Apostliku usu metropoliit; 7) Põllutöökoja esimees ja kaks koja liiget nõukogu valikul; Kaubandus-Tööstuskoja esimees ja kaks koja liiget nõukogu valikul; 9) kolm linnapead kõikide linnapeade poolt valitud; 10) kolm maavalitsuse esimeest kõikide maavalitsuste esimeeste poolt valitud; 11) saksa rahvuslise kultuuromavalitsuse juhatuse esimees; 12) juudi rahvuslise kultuuromavalitsuse juhatuse esimees; 13) vannutatud advokaatide nõukogu esimees; 14) kaks päevalehtede peatoimetajat valitud kõigi Eestis ilmuvate päevalehtede peatoimetajate poolt; 15) kolm kindralit Eesti Vabariigi kindrali auastmel seisvate kaitseväelaste poolt valitud ja 16) kaksteistkümmend vabadussõjalast, kes selle sõja teenete eest vabadusristi saanud, valitud sõjateenete eest vabadusristi saanud sõjaväelaste poolt. Eeltähendatud ametite järele osa võtma kutsutute asemel kutsutakse nende asetäitjad, kui ametkohtade täitjad kutset vastu ei võta või ei saa võtta. Riigi- ja omavalitsuse teenistuses olevad Vanematekogu liikmed jäävad oma ametitesse edasi.
3.
Mõlemad Rahvuskogu osad töötavad iseseisvalt. Mõlematel on algatuse õigus. Kui mõlema kogu otsused mõne küsimuse kohta lahku lähevad, siis antakse need otsused lepituskomisjoni, kus kumbalgi poolel kaksteist liiget. Ei jõua pooled ka selles komisjonis kokkuleppele, siis kutsutakse mõlemad Rahvuskogu pooled kokku ja lahkuminekud otsustatakse üldkoosolekul häälteenamusega.
4.
Põhiseaduse muutmisel on Rahvuskogu kohustatud jääma rahvavalitsuslise vabariiklise korra alusele ja kõik kodanlised vabadused alles jätma, vastu võttes parandusi, mis muudaksid Eesti riiklise valitsemiskorra kindlamaks, püsivamaks ja tasakaalukamaks. Eriti olgu Rahvuskogul rahva tahtena juhtnööriks: 1) vähendada rahvaesindajate arvu riigikogus vastavalt Eesti elanikkude arvule ja meie riigi seadusandlise töö nõuetele; 2) maksma panna põhimõte, et riiklikkudel valimistel oleks võimalik valida isikuid; 3) riigi võimude tasakaalustamiseks rahva poolt otsekohe valitav riigipea ametisse seada; 3) kiiremas korras otsustada maaomavalitsuste uuendamine; 5) pinevatele majanduslistele küsimustele lahendamist leida, eriti Vabadussõja ajal tehtud võlgade asjas kindlamaid sammusid astuda, võttes lähtekohaks, et meie vereohvrid mitte ainult Eesti vabaduse eest ei ole kantud.
5.
Rahvuskogu töötab riigikogule ettemääratud eelarve piirides, kulusid mitte suurendades.
6.
Rahvuskogu lõpetab Põhiseaduse parandamise hiljemalt kolme kuu jooksul. Tema kuulutab vastuvõetud seaduste põhjal uued valimised välja. Oma tegevuse lõpetab Rahvuskogu siis, kui tema poolt väljakuulutatud valimised teostatud ja uued ametivõimud oma kohuste täitmisele asunud.
7.
Rahvuskogu kokkutulekuks tarvilikud seadused ja korraldused lõpetab riigikogu kõige hiljemalt ühe kuu iooksul Pärast selle saaduse väljakuulutamist. Rahvuskogu astub kokku hiljemalt kahe kuu jooksul pärast selle seaduse jõusseastumist. (Saadik Kaarel Pusta era-arhiiv.) .

Selle põhiplaani teostamine õnnestus K. Pätsil a. 1937, kui ta võis avada esimese tema poolt vaikival ajastul lubatud rahvaesinduse Rahvuskogu nime all ja selle tegevust juhtida Põhiseaduse muutmiseks oma tahtmise kohaselt.
Peab veel märkima, et samal, 1933. aastal ka prof. Ants Piip esitas riigikogule ühe isikliku kava, mis taotles valitsemiskorra ratsionaliseerimist Põhiseadust muutmata. See nn. Piibu kava oli laenatud Sveitsist ja selles kavas soovitati korda, mille kohaselt riigikogu pidi kohustuma sama valitsust ametis hoidma kogu rahvaesinduse mandaadi kestel, s. o. kolm aastat. Valitsusele võis umbusaldust avaldada vaid kahe kolmandiku rahvaesindajate häältega. A. Piipl kava ei leidnud tähelepanu ja rahvasaadikud kõnelesid sellest vaid pilkamisi.
Kiire tegutsemise kõrval lootis riigikogu vabadussõjalaste Põhiseaduse kava lüüa veel ühe teise võttega. 21. veebr. 1933 muutis riigikogu Asutava Kogu aegadest kehtinud riigikogu valimise, rahvaalgatamise ja rahvahääletamise seaduse §-i 37. Selle paragrahvi redaktsiooni muudeti nii, et Põhiseaduse parandamise eelnõu vastuvõtmiseks rahvahääletusel loetakse küllaldaseks, kui selle poolt hääletab 30% hääleõiguslikest kodanikest. Selle aktiga langetas riigikogu rahvahääletuse kvoorumi endiselt 50 % -lt uuele, «kergemale» määrale — 30%-le. Kuid kõik need ettevalmistused jooksid karile.
Rahvahääletus teistkordse riigikogu Põhiseaduse eelnõu rakendamiseks või tagasilükkamiseks leidis aset 10., 11. ja 12. juunil 1933 ja andis tulemuseks:
Registreeritud hääleõiguslikke kodanikke 749.453
Võtsid osa hääletamisest 498.139
Osavõtnuist hääletas eelnõu poolt 161.598
Hääletas eelnõu vastu 333.118
Maksvuseta hääli 1.711
Erapooletuid 1.709

Põhiseaduse parandamise eelnõu teiskordne tagasilükkamine rahva poolt oli ränk hoop riigikogu prestiižile. Toompeal puhkes tõsine ärevus. Ed. Laaman kirjutab («Põhiseadus ja Rahvuskogu»):
Ei teatud enam, mida peale hakata. Rahvuslikult Keskerakonnalt tuli (14. juunil) ettepanek: rahvalt umbusalduse saanud riigikogu mingu laiali. Sellele vaieldi Põllumeestekogude poolt vastu: Põhiseaduse eelnõu pole olnud seadus, mille tagasilükkamise puhul Põhiseadus käseb riigikogu laiali minna.

[nuhk.Albert]

Jällegi otsustas riigikogu juhatus, et Põhiseaduse § 32, mida eespool juba tsiteerisime ja mis määrab uue riigikogu valimised juhul, kui riigikogu poolt vastuvõetud seadus on rahvahääletusel tagasi lükatud, ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Riigikogu ei läinud laiali.
Kuid ärevus tavaliselt kõrgemal määral oli riigikogus immitsemas juba kevadest alates. K. Pätsi valitsus sunniti lahkuma 26. apr. 1933, kuna Keskerakond kutsus valitsusest ära oma ministrid. Jällegi ei saadud hulgal ajal valitsust kokku, hoolimata riigikogu esimehe J. Tõnissoni pingutustest. Ei leidunud riigivanemat, kes oleks tahtnud Pätsi lühiaegse valitsuse (5 kuud) järglaseks hakata raskel ajal. K. Einbund tahtis küll, kuid teda ei tahtnud tema oma rühma mehed. Viimaks esitas J. Tõnisson hädavahendina riigikogule 18. mail kabineti, mille juhiks ta oli asunud ise, pannes maha riigikogu esimehe ameti. Koosseis:
riigivanem - J. Tõnisson
haridus-sots.min. - K. Konik
kaitseminister - A. Kerem
kohtu-sisemin. - V. Rooberg
majandusmin. - P. Kurvits
põllutöömin. - J. Zimmerman
teedemin. - O. Köster
välismin. - A. Piip

18. mai 1933 oli tormine päev riigikogus. Kõigepealt tehti teatavaks, et K. Pätsi juhtimisel on 17 rahvasaadikut lahkunud Põllumeestekogude-Põllumeeste-Asunike ja Väikemaapidajate Koondisest, jätkates tegevust oma endise nimetuse all — Põllumeestekogud. Suur ja ühine põllumeestepartei oli sellega lõhki aetud. Järgnevalt teatas K. Einbund üldise müra saatel, et tema ja veel 7 endist Põllumeestekogude meest on otsustanud mitte Pätsiga koos Koondisest lahkuda, vaid et nemad jäävad Koondisse edasi. K. Einbund süüdistas K. Päts'i põllumeeste ühispere lõhkumises. Süüdistusele vastas A. Tupits:
Einbund kinnitas Põllumeestekogude üleriikliku täiskogu ees, et ta on olnud ja jääb alati Põllumeestekogude üleriikliku täiskogu korralduste täitjaks. See ei takistanud aga samal härral mõni päev hiljem oma vaateid muutmast, kuigi ta enne seda tuli üleriikliku esinduskogu juhatuse ette ja ütles: mina tahan kuulata teie sõna. Niisugust inimest, kes oma vaateid vahetab kui kindaid ei taha meie oma ridades näha. Õnn kaasa, kui ta nüüd meist eemale tahab jääda.

Karl Einbund (pärast nime eestistamist Kaarel Eenpalu) sai Eestis kuulsaks peale muu ka veel oma poliitilise karjääri mitmepalgelikkuse tõttu. Asutavas Kogus istus Einbund Rahvaerakonna liikmena ja Tõnisson'i truu käsilasena. Suurt rahvatribuuni püüdis ta kõigiti jäljendada nii kõnes kui ka esinemises. 7. apr. 1923 suunas Einbund oma poolehoiu Päts'i isikule ja astus Põllumeestekogudesse. Päts'iga kaasaminekust keeldumisega 18. mail 1933 pööras Einbund Põllumeestekogudele selja ja hakkas asunikuks. Kuid kui hiljem, 21. okt. 1933. Päts jälle sai riigivanemaks lahkus Einbund sel päeval asunike leerist ja pöördus tagasi Päts'i tiiva alla. Pärast oma õnnestunud riigipööret märtsis 1934 pani Päts K. Einbund'i 25. aug. 1934 siseministriks ja veidi hiljem usaldas teda oma asetäitja kohaga.

Kuna J. Tõnissoni riigivanemaks astumisel riigikogu esimehe koht jäi vakantseks, valiti samal päeval, 18. mail, uueks riigikogu esimeheks K. Einbund kellele asunikud tänutäheks andsid oma häälte kaalu. Temperamentne J. Teemant (Põllumeestekogud) nimetas äsjaesitatud J. Tõnissoni valitsust «musta maski» ja «kroonikukutajate» valitsuseks. Ka teatas Teemant, et Põllumeestekogud hääletavad selle valitsuse vastu, «teades, kellega neil tegemist.» Samuti deklareeris K. Ast, et ka sotsialistid hääletavad «kroonikukutajate» valitsuse vastu. Ometi sai J. Tõnissoni valitsus siiski 52 häält poolt. Selle valitsuse eluiga oli sama lühike kui ta eelkäija oma — 18. maist kuni 17. oktoobrini, s. o. kõigest viis kuud — kuid see aeg oli tulvil dramaatilisi sündmusi.
Ilmselt oli Tõnisson endale võtnud ülesandeks asuda kogu tõsidusega ja aega viitmata lahendama kaht ängistavat probleemi — majanduskriisi ja poliitilist pinevust. 27. juunil 1933 esines ta riigikogus erakorralise teadaandega üldolukorra kohta, üteldes muuseas:
Põllumajanduse ja tööstuse kogutoodangu väärtus ühes metsasaaduste ekspordiga on 1928. a. saadik langenud 47%. Põllumajandussaaduste hinnad on langenud 65% võrra. Põllumajandussaaduste eksport andis meile 1932. a. eest kr. 23,2 miljonit, võrreldes kr. 58,6 miljoniga 1928. aastal. Töötute arv tõusis 1933. a. alul 25.000-le. Riigikassale on see kõik toonud nii suuri raskusi, et seda ei suuda riik ega rahvas enam välja kanda. Tänavu on riigi üldtulude langus 15,4%. Valuuta tagavarade seis oli 1. okt. 1928 kr. 42 miljoni, nüüd aga, 1. mail 1933, kr. 20 miljoni.

Tõnissonile järgnev sõnavõtja, majandusminister P. Kurvits, tegelik majandusmees (end. Tallinna Linnapanga direktor), teeb ettepaneku krooni kursi langetamiseks 35% võrra. Sellele ettepanekule raiuvad suure ägedusega vastu nii põllumehed kui ka sotsialistid. Kõnemehed insinueerivad, et Tõnisson tahtvat krooni kukutada selleks, et kergendada temale kuuluva ajalehe «Postimehe» võlakoormat. Lõpuks teeb samal riigikogu koosolekul J. Soots Põllumeestekogude nimel ettepaneku avaldada valitsusele umbusaldust. Hääletamisel sai Sootsi ettepanek poolt 42 ja vastu 48 häält. Nii jäi valitsus püsima õige napi häältevahega. Määrusega 28. juunist 1933 söandas valitsus ometi krooni devalveerida Rootsi krooni tasemele. See dramaatiline samm, kuigi hiljaks jäänud, mõjus Eesti majanduse elustamisele oluliselt kaasa, nagu Tõnisson seda hiljem andmete varal riigikogule võis tõendada.

End. minister A. Kerem kirjutab selle krooni devalveerimise lahingu kohta riigikogus («Jaan Tõnisson töös ja võitluses», Tartu 1938): «Jaan Tõnisson oli võitnud lahingu, mille eest teda sel momendil küll paljud üleskihutatud inimesed oleksid valmis olnud kas või kividega surnuks viskama. Kuid see samm päästis Eesti sureva ja lämbuva majanduse ja mõni kuu hiljem kui tühja olid jooksnud kõik kahtlustused, mis keerlesid krooni ümber, leidis juba üldist pooldamist see samm ka kõige vihasemate vaenlaste hulgas.»
Majandustegelane Jaan Taklaja hindab kõrgelt J. Tõnissoni julget ja vajalikku sammu («Eesti kroonika», Tallinn 1933) ja rõhutab, et kiiresti muutuvad olukorrad nõuavad juhtivailt tegelasilt oma ala täielikku tundmist ja orienteerimisoskust. Ta ütleb, et kõige selgemal kujul avaldus juhtivate meeste asjatundmatus ja otsustamisnõrkus vääringupoliitika küsimustes enne Jaan Tõnisson'i valitsust (kui riigivanemaks teatavasti oli K. Päts).
Seda omalt poolt konstateerides kirjutab Oskar Mänd koguteoses «Jaan Tõnisson» (Stockholm 1960): «Nõnda võime konstateerida, et need, kes krooni «hoidmise» eest seisid ja J. Tõnisson'i valitsuse uuele suunale teravalt vastuseisu avaldasid, ometi sellest ise hiljem nii majanduslikku kui ka poliitilist kasu on saanud. Kuid järgnenud nn. vaikival ajastul ei ole seda lähemalt saadud käsitella, veel vähem Jaan Tõnisson'i valitsusele tunnustust avaldada.»
Tõepoolest sai Eesti majanduslik tõus, mis vaikival ajastul näitas pidevat arenemise tendentsi, oma olulise aluse ja jõulise tõuke J. Tõnisson'i valitsuse otstarbekohastest sammudest.

Mis puutub käimasolevasse poliitilisse kriisi, siis tabas riigikogu, nagu juba eespool mainitud, ränk hoop tema Põhiseaduse paranduskava tagasilükkamisega juunikuu rahvahääletusel. J. Tõnisson tegi sellest järelduse, et süüdlased rahva opositsiooni avaldamises riigikogule on vabadussõjalased ja et valitsus peab nende vastu alustama avalikku sõda. Ta nägi vabadussõjalaste üha kasvavas populaarsuses otsest ohtu Toompeale, s. o. erakondade (ka tema oma partei) prestiižile. Oma spontaanse temperamendi kohaselt otsustab Tõnisson teha dramaatilise žesti. 12. aug. 1933 loeb rahvas üllatusega ajalehtedest suurte tähtedega trükitud teadet:
Vabariigi valitsuse otsus
11., augustist 1933
Arvestades Eesti Vabariigis maksva demokraatliku korra vastu sihitud liikumist ja vastutustundeta kihutustöö levimist, mis tekitab ärevust laiemates kodanikkude kihtides ning on ohtlik demokraatlikule riigikorrale ja avalikule julgeolekule, kuulutada välja Eesti Vabariigi Põhiseadusega määratud demokraatliku riigikorra kaitseks kaitseseisukord kogu vabariigis tähtajaga kuni 1. jaanuarini 1934., et vabariigi valitsusel oleks võimalik vajadust mööda tarvitusele võtta mõjuvaid abinõusid riigielu rahuliku arenemiskäigu kindlustamiseks.
Käesolev otsus panna maksma telegraafi teel. Alus: Kaitseseisukorra seaduse § 1 (RT 61 — 1930).
Riigivanem J. Tõnisson
Kohtu- ja siseminister V. Rooberg

Edasi loeb rahvas, et samal eelmisel päeval on valitsus määranud sisekaitse ülemaks kindralmajor Gustav Jonson'i (hiljem, 1940. a. nõukogude võimude poolt kindral Laidoneri asemele pandud vägede ülemjuhataja). Viimast korda olid kodanikud kuulnud üldisest kaitseseisukorrast detsembris 1924, pärast kommunistide mässukatset. Uus kaitseseisukorra väljakuulutamine tekitas kihinat-kahinat.
J. Tõnissoni valitsuse otsus oli kõigiti põhiseadusepärane. Kuid on iseasi ja küsimus, kas oli Tõnissonil tõesti tarvis välja veeretada kaitseseisukorra rasket kahurit, et sellega hakata tulistama omaenese riigi kodanikke. Kuid Tõnisson oli veendunud, et see oli vajalik ja et ta sellega pälvib nii erakondade kui ka kogu rahva tänu. Ehmunumaks ja üllatunumaks inimeseks vabariigis aga osutus Tõnisson ise, kui ta nägi, et Toompea tänu asemel teda veel enam mõnitama hakkas, ajakirjandus teda pilkas ja rahvas tema suurest žestist väljagi ei teinud.
Pika rea sundmäärustega kaitseseisukorra kehtimahakkamise hetkest ja hilisemaist kuupäevist suleti vabadussõjalaste organisatsioonid, keelati ära koosolekud, meeleavaldused, ühingute asutused, lugupidamatuse avaldused valitsusele jne. Erakondi ei suletud, kodanikke ei arreteeritud, sõjakohtu kätte andmist ei harrastatud. Sõjaväge tänavale ei toodud ega riigikogu tööd ei takistatud. Sundmäärusega nr. 10 — 26. aug. 1933 — seati sisse trükitoodete tsensuur (kohustus «esitada kontrollametnikule trükitootest kaks eksemplari hiljemalt poole tunni jooksul pärast esimese eksemplari trükkimist»).

Endine «Päevalehe» toimetuse liige Oskar Mänd kirjutab («Jaan Tõnisson», Koguteos, Kirjastus Vaba Eesti, Stockholm 1960): «12. märtsi 1934 sündmusile järgnenud ajajärgul «pidurdati» ajakirjandust hoopis teissugusel viisil, nõnda et Jaan Tõnissoni valitsusaegne eeltsensuur tundus ajakirjanikele tagantjärele siidkinnastega käsitsemisena.»

Ajalehed uhkeldasid sellega, et tulid välja «palja pealaega», s. o. valgete kohtadega veergudes, et demonstreerida tsensorite tööd. Samuti avaldasid ajalehed oma kirjutustes pilkavaid mõistukõnesid, hoidudes küll lugupidamatuse avaldustest valitsuse vastu, kuid veel suurema sihikindlusega hoidudes temale avaldamast lugupidamist. Nii sattus vana ajakirjanik Tõnisson vastuollu peaaegu kõigi oma ametivendadega. Palju rohkem õnne ei olnud Tõnissonil kui tunnustatud riigitegelasel ka oma muude ametivendade, toompealaste juures. Parima pildi tekkinud teravaist suhteist valitsuse ja rahvasaadikute vahel annab riigikogu koosolek 2.—3. okt., mil Tõnisson tegi ametliku ettekande tunduvalt paranenud majanduslikust olukorrast, sõjalaevade «Lennuk» ja «Vambola» müügist ja kaitseseisukorrast. Ta ettekanne on väärt, et seda kõrvutada samalaadse ettekandega kaitseseisukorrast, millega hiljem, 15. märtsil 1934, esines riigikogu ees K. Päts. Võrreldes Pätsi mängimist emotsioonidel, insinueerimistel, demagoogial, on Tõnissoni esinemine asjalik ja kainelt riigimehelik. Kaitseseisukorra kohta seletas J. Tõnisson:

Otsese tõuke kaitseseisukorra väljakuulutamiseks andis rahvakoosolek Tartus «Vanemuises», kuhu oli Tallinnast sõitnud kõnelema J. Tõnisson, et oma kodulinnas öelda välja seda, mis tal südamel. Ta oli lasknud Tartu prefektile teatada, et ta kõneleb eraisikuna, mitte kui riigivanem. Koosolek kujunes väga tormiliseks, rahvas karjus vahele. Tõnisson omakorda püüdis rahvast üle karjuda. Politseinike vähene arv ei suutnud korda pidada ja koosolek pidi lõpetatama. Koosoleku saalis hakkasid lõhkema paukherned ja see tekitas veel rohkem segadust. Hüüded ja mõnitused saatsid Tõnisson'i kuni autoni. Tagasisõidul Tallinna peatus Tõnisson Tapal. Seal tegi ta korraldused kaitseseisukorra väljakuulutamiseks ja vallandas Tartumaa prefekti Vares'e. Viimane kui süütult kannataja sai hiljem sel teel hüvituse, et Tõnisson ta määras Viljandimaa prefektiks. Näotu demonstratsioon «Vanemuises» pandi vabadussõjalaste arvele, kuid ei ole kahtlust, et sellest ulakusest osa võtsid ka Põllumeestekogude leeri kuuluvad elemendid.
Endine minister ja riigikogu liige Jaan Lattik märgib: «Kuid tõenäoline on see, et seal aitasid mürgleid kaasa teha ka Põllumeestekogude tegelased, kes ei sallinud toda viimast Tõnissoni valitsust silma otsaski sellepärast, et Tõnisson kukutas eelmise Päts'i valitsuse üleöö» («Teekond läbi öö» I, Vadstena 1950).

Otsusega 11. augustist pani vabariigi valitsus demokraatliku riigikorra kaitseks ja avaliku julgeoleku kindlustamiseks maksma kaitseseisukorra kogu vabariigis, tähtajaga kuni .1. jaanuarini 1934, esitades selle otsuse riigikogule kinnitamiseks (riigikogu pidas sel ajal suvevaheaega). Kaitseseisukorra väljakuulutamisega pandi ühtlasi maksma uued määrused avalikkudel koosolekutel kindlama korra loomiseks ja trükisõna kurjasti tarvitamise vastu. Vabariigi valitsus luges selle tarvilikuks kindlas äratundmises, et kahjuks see viis, kuidas meil oli kujunenud trükisõna ja koosolekute vabaduse tarvitamine, raskendas üldist poliitilist olukorda ja tekitas rahva keskel üldist rahulolematust. Kui vabariigi valitsus on omalt poolt katsunud siin tervendust tuua, nõudes koosolekutel kindlamat korda ja rahulikumat asjalikkust ajakirjanduse veergudel, siis ei või seda temale keegi ette heita, nagu oleks vabariigi valitsus talitanud siin muus kui ainult riigi ja rahva huvides. Kultuuriliste, usuliste, majanduslikkude ja poliitiliste ühingute asuus kaitseseisukorra maksmapanemisega ja sõjaväeliselt korraldatud eriorganisatsioonide sulgemisega täitnud ainult seda kohust, mis temal kui riigi täidesaatval võimul lasub Eesti demokraatliku riigtamine ning tegevus on endiselt võimalik. Keelatud on ainult sõjaväeliselt ehitatud eraühingud ja nende ühingute mundrikandmine. Koosolekute pidamist, kõnesid ja läbirääkimisi ei ole takistatud. Nii on vabariigi valitsikorra, sisemise rahu ja kodanikkude julgeoleku kaitsmisel. Selle juures ei ole vabariigi valitsus astunud üle ühestki maksvast seadusest ega vabariigi Põhiseadusest. Põhiseadus ja maksvad seadused on valitsusele vankumatuks juhteks tema tegevuses. Vabariigi valitsus täidab kindlalt Põhiseadust (naer, vahelehüüded). Rahulolematus praeguse korraga on algust saanud endise riikliku korra võõriti ja puudulikust käsitamisest. Senise valitsusvõimu pidevuse ja stabiilsuse puudus, liiga sagedasti korduvad valitsuste kriisid, riigikogu ülivõim ja poliitiliste rühmade kestvalt määrav mõju valitsuse kohta on aitanud rahva keskel luua meie poliitilise korra ja riigivõimu kindlusetuse tunde ja tekitanud teatavat pettumust, mida osatakse ära kasutada selleks, et sünnitada rahulolematuse psühhoosi, mis nüüd kihutab enesele aruandmata tormi jooksma demokraatliku riigikorra aluste vastu. Kui meie rahvas peab üle saama senisest pettumusest ja rahulolematuse ärevusest, siis peab ka põhjalikult muutuma meie demokraatliku riigivõimu käsitamine. Riigikogu peab tõsise enesekitsenduse ja distsipliini teel näitama, et tema suudab riigivõimu teostamise seada stabiilsele ja pidevale alusele kogu riigi ja rahva teenistuses, ühtlasi aga ka valvates tõsise rahvavalitsuse ja rahvavalitsuse mõtte teostamise üle. See aitaks kõrvaldada rahva hinges tekkinud ärevat elevust ja kindlustada meie riigielu rahulikku arenemist tõsise rahvavabaduse alusel, ilmä et selleks tarvis teha meeletut hüpet üksiku inimese ainuvõimu üllatuste teadmatusse.

Riigivanema esinemisele järgnes Põllumeestekogude esindaja A. Tupits'a sõnavõtt:
Harilikkudes olukordades on meil olnud viisiks, et läbirääkimised niisuguste ettekannete puhul lükatakse edasi järgnevate aegade peale. Kuid praegustes oludes, kus on välja kuulutatud kaitseseisukord ja kus ajakirjandus on tsensuuri all, mille järeldusel ajalehed ei saa üldse midagi kirjutada, ja kus on maksmas täieline parteipoliitiline diktatuur — niisuguses olukorras ei või meie ühekski minutiks edasi lükata läbirääkimisi. Terve maa ootab, mis riigikogu ütleb praeguse seisukorra ja härra Tõnissoni tegevuse kohta. Sellepärast ma teen ettepaneku pidada läbirääkimised selle erakorralise teadaande puhul kohe praegu.

Hääletamisel otsustab riigikogu pidada läbirääkimised riigivanema ettekande kohta järgmisel koosolekul, 3. oktoobril. Kui see aset leiab, võtab sõna jällegi A. Tupits:
Praegune valitsus on kõik need vabadused, kodanikkude põhiõigused, mis maksvas Põhiseaduses ette nähtud, suurel määral tühistanud. Oleme riigikogus rühmaks, kes selle vastu tõstab häält. Tõstsime ka eile häält. Ja ma tõstan täna uuesti siit häält ning ütlen teile, härrad riigikogu liikmed, ja ka teile, härrad sotsialistid, et meie rahvas ja riik minu sügavamate veenete järgi saab püsida ainult demokraatlikul, rahvavalitsuslikul alusel. Aga praegune valitsus on selle rahvavalitsusliku korra täiel määral hävitanud ja on ta asemele seadnud parteipoliitilise diktatuuri. Vaadake, härrad riigikogu liikmed, Vabadussõjalaste Liidu liikmed lähevad koosolekutele, ja kui seal vahelehüüetes neile öeldakse, et teie tahate panna Eestis maksma diktatuuri, vaadake, mis nad siis ütlevad. Nad ütlevad, et seal, kus on diktatuur juba maksma pandud, ei saa seda enam teist korda maksma panna. Ja meie ei kuule ühtki vastuvaidlust sellele ütlemisele. Ükski ajaleht ei vaidle sellele vastu, olgugi, et igal koosolekul selle lausega välja tullakse. Kui meie parlament niiviisi laseb talitada, kui riigikogu niiviisi laseb trumbid oma käest ära minna, kui meie oma maksva Põhiseaduse, oma demokraatliku korra kaitseks välja ei astu, siis ma tahaksin teada, millega meie võitleme? Meie valitsus ja tema seljataga seisev riigikogu enamus on teinud viimasel ajal andeksandmatuid samme meie õigusliku korra suhtes, ja kui siin astutakse veel teisi samme selles suunas edasi, siis asetab see vabadussõjalaste liikumise märtri ossa ja annab neile uut tungi ja jõudu võitluseks. Sellega suurendate teie ise seda liikumist. Meie oleme näinud viimaste kuude jooksul, kuidas maksvatest seadustest kuigi palju ei hoolita. Näiteid võib tuua palju. Võtame kaitseseisukorra väljakuulutamise. Kas see on seadusepärane? Võtame tsensuuri. Jah, täna saime sellest aru, et kaitseseisukorra ajal võib kõik teha. Nähtavasti ka Põhiseadus ei maksa kaitseseisukorras enam.

Kui Päts mõni kuu hiljem kuulutas välja kaitseseisukorra, millega võrreldes J. Tõnissoni oma jäi kaugelt varju, ja kui Põllumeestekogude kuulsamad tegelased Päts, Laidoner ja Einbund. valitsesid riiki nii kuidas tahtsid ja niikaua kui tahtsid, siis ei leidunud ei Tupits'al ega Põllumeestekogudelgi niisuguse omapärase valitsemisе ja tema omavoliliste sammude kohta ühtki laitust.

[nuhk.Albert]

Tõnissoni pihta juhitud kallaletungide järelkajad puhkesid veel riigikogu koosolekul 19.dets, kus Tupits deklareeris:
...Ja nüüd läheme siis selle kõige viimase küsimuse juurde, mida härra Tõnisson siin ette tõi — riigikogu prestiiži ja riigikogu au juurde. Härra Tõnisson tegi siin suuri sõnu selle kohta, kuidas Eesti iseseisvuse kestel riigikogu prestiiži on alla kistud. Ma tahaksin küsida, kes on kõige suuremat laimu Eesti parlamendi ja parlamendi tegelaste kohta avaldanud? See on tehtud just «Postimehe» ringkondadest. See tuli Teie ridadest, härra Tõnisson. Sellepärast võite parlamendi au mahakiskumise täiel määral endale võtta. Ja selle sammuga, et Teie niiviisi ilma riigikogu teadmata Eesti Vabariigi sõjalaevad maha müüsite ja siis Eestis kaitseseisukorra välja kuulutasite ja oma erakondlikkudes huvides diktatuuri sisse seadsite ja siis selleks, et kuidagi jääda riigitüürile, nn. Piibu kava katsusite läbi viia — vaadake, kõige sellega olete Teie kõige suuremal määral Eesti riigile kahju teinud.

Need rängad etteheited J. Tõnissonile oleksid jäänud vabaks kahtlustustest erapoolikuses ja parteihuvides, olnuksid nad esitatud ka hilisema K. Pätsi režiimi korrapäratustele.

Kindral J. Soots (Põllumeestekogud) pani samal riigikogu koosolekul oma rühma nimel J. Tõnissoni valitsusele selle viimse pommi:
Kuna Tõnissoni valitsusel, kes sõjalaevad maha müüs, rahva laiemates kihtides usaldust ei olnud, nimetati teda musta maski valitsuseks. Niisugust metsikut valitsust (autori sõrendus) kui see valitsus ei ole ennem olnud.

Kõneldes asjalikult J. Tõnissoni poolt väljakuulutatud kaitseseisukorra poliitilisest vajadusest selles osas, kuivõrd see oli sihitud vabadussõjalaste vastu, kerkivad üles mitmed arusaamatused. Rahvahääletuseni oktoobris 1933 koosnes vabadussõjalaste kogu tegevus ja propaganda Põhiseaduse parandamise vajaduse rõhutamises. Kuid seda vajadust tunnustasid kõik erakonnad, välja arvatud sotsialistid. Riigikogu oli isegi kahel korral pannud rahvahääletusele Põhiseaduse parandamise eelnõud, milledele — tõsi küll — vabadussõjalased ja sotsialistid vastu agiteerisid. Kui need eelnõud rahva poolt tagasi lükati, keskendasid vabadussõjalased kogu oma propaganda nende oma, vahepeal valminud Põhiseaduse paranduskava kasuks. Kui võrrelda riigikogu Põhiseaduse parandamise eelnõusid vabadussõjalaste omaga, siis ei näita kõik need kolm kava sisulisi erinevusi peaküsimustes: rahvavalitsusliku riigikorra säilitamises, presidendi instituudi loomises ja selle instituudi võimuga varustamises. On samuti vajalik märkida, et kuni detsembrini 1933 ei tegelnud vabadussõjalased ka mitte valimiskampaaniaga, kuna mingitest valimistest veel üldse juttu ei olnud. Kuid J. Tõnisson vastutava valitsuse juhina peab ometi vajalikuks oma 11. aug. kaitseseisukorra kuulutamises omistada vabadussõjalastele «demokraatliku riigikorra vastast liikumist», «hädaohu sünnitamist julgeolekule ja demokraatlikule riigikorrale», «vastutustundeta kihutustööd», «ärevuse tekitamist.» Sundmäärusega nr. 12 (12. okt.1933) keelab Tõnisson ära igasugused koosolekud rahvahääletuse päevadeks 14.—16. oktoobrini, seda küll vist lootuses raskendada selgitustöö tegemist rahvahääletusel. Aga ometi võttis rahvas vabadussõjalaste Põhiseaduse kava vastu. Seda võiks nimetada tõeliseks arusaamatuste draamaks, olukorra väärhindamiseks J. Tõnissoni poolt. Seda mitte üksi Tõnissoni suhtumise mõttes vabadussõjalastesse ja nende Põhiseaduse kava läbimineku takistamisse, vaid ka ootuste mõttes sääraste repressioonidega tänu teenida Toompeal või teisal.
Kuid Tõnissoni valitsuse ajal juhtus veel üks draama, mille järelkaja kaikus avalikkuses veel kaua aega. See oli eesti sõjalaevade «Lennuk» ja «Vambola» müügilugu.
Juunis 1933 ilmus Tallinna kaitseministeeriumi keegi juut Prenzlau, Hamburgi firma Ludvig Bing & Со osanik. Ta esines ettepanekuga, et valitsus müüks ära miiniristlejad «Lennuk» ja «Vambola», mis olevat juba vananenud ja Eestile kasutud. Prenzlau kinnituse kohaselt olevat laevade ostust huvitatud Peruu valitsus, kelle ülesandel tema tegutsevat. Vaheltkauplejat Prenzlau'd abistas tõhusalt vene rahvusest kindral Lebedev, kes oma inimesena käis sisse ja välja Eesti kaitseministeeriumis. Sõjavägede staabi ülem kindral J. Tõrvand. ja kaitseminister A. Kerem haarasid ettepanekust kinni. Nad määrasid komisjoni sõjalaevade hindamiseks ja tõstsid laevade müügi mõtte üles sõjanõukogus, kus mõõduandvaks meheks oli kindral J. Soots. Vahepeal käisid kaitseministeeriumis kauplemised Prenzlauga hinna suhtes. Lõpuks lepiti kokku, et Peruu maksab Eesti valitsusele mõlema laeva eest üldsummas 410.000 kulddollarit. Müügitehinguga ja -summaga oli päri sõjanõukogu (ka J. Soots, laevade müügi hilisem ägedaim hukkamõistja, hääletas poolt) ja tegi valitsusele ametliku ettepaneku laevad $ 410.000 eest ära müüa. Selle ettepaneku kinnitas valitsus, 7. juulil 1933 ja laevad viidi Eestist ära sama aasta septembris.
Rahva meelepaha aga oli väga suur, müügitehingu üle kirjutati ja räägiti palju. Talve tulekul vaibusid jutud, asi näis olevat unustatud. Siis aga saabus Berliinist Tallinna sealne Peruu saadik Gildemeister ja käis välisministeeriumis kaks korda välisminister J. Seljamaa jutul, 8. ja 12. jaan. 1934 (juba K. Pätsi valitsuse ajal). Gildemeister teatas Seljamaale, et Peruu valitsus on juhuslikult lugenud itaalia ajalehest «Popolo dTtalia», et Eesti valitsus on Peruu valitsusele müünud kaks miiniristlejat ja nende eest saanud kogusummas $ 410.000. Kuna aga Peruu valitsus nimetatud laevade eest ostuhinnana tegelikult ühe Londoni panga kaudu oli välja maksnud 750.000 kulddollarit, siis on Peruu valitsus teda, saadik Gildemeisterit, delegeerinud pärima, kuidas kogu müügitehinguga lood olid ja kui palju Eesti valitsus oma laevade eest sai. Ka esitas Gildemeister lihtsameelse küsimuse, miks ajas Eesti valitsus asja Bing ja Prenzlau'ga, aga mitte otseselt Peruu valitsusega? Mõistagi panid Peruu saadiku küsimused meie avalikkuse uuesti kihama. 16.jaan. 1934 valis Riigikogu ankeetkomisjoni «Lennuki» ja «Vambola». müügioperatsiooni uurimiseks. Komisjon leidis muuseas, et nii Bing kui ka Prenzlau on rahvusvaheliselt tuntud aferistid ja avantüristid ning Saksa valitsusvõimude poolt tagaotsitavad. Ilmnes, et nad on tegelnud salakauba- ja relvadeveoga Venezuela mässulistele a. 1929. Uurimise tulemusena tegi ankeetkomisjon 6. märtsil 1934 riigikogule esildusel «Lubada Põhiseaduse alusel endine kaitseminister August Kerem võtta kohtulikule vastutusele «Lennuk» ja «Vambola» müügioperatsiooni teostamise asjas.» Riigikogu kinnitas selle esilduse. Meelepaha rahva laiades hulkades selle laevade müügiloo paljastamisel kestis kaua. Süüdistus A. Keremi ja kindral J. Tõrvandi vastu tuli arutusele riigikohtus juba vaikival ajastul. Riigikohus oma istungil 5. dets. 1934. a. mõistis süüdistatavad õigeks. Protsessil esines tunnistajana ka kindral Laidoner. Kohtus selgunud asjaolude valgustamine keelati ajakirjandusele.
J. Tõnissoni valitsuse sündmusterikkast ajast tuleb nimetada veel üht tähelepanu leidnud juhtumist riigikogus. Kui valimiste peakomitee oli juba välja kuulutanud rahvahääletuse päevad, 14., 15. ja 16. okt., esitas keskerakondlane pastor Th. Tallmeister enese ja 32 rahvasaadiku nimel ettepaneku muuta rahvaalgatamise ja rahvahääletamise seadust selliselt, et nõutav kvoorum tõstetakse tagasi 50%-le.

J. Klesment, kohtuministeeriumi nõunik ja hiljem K. Päts'i peaesindaja Rahvuskogus, kirjutab poliitilise olukorra kohta 1933 a suvel artiklis «Sisepoliitiline kriis ja Põhiseadus» («Põhiseadus ja Rahvuskogu»)-«Riigikogu ja valitsuse tegevusel pärast 1933. a. rahvahääletust oli kaks ülesannet: 1) vabadussõjalaste poolt algatatud Põhiseaduse muudatuste läbiviimise raskendamine rahvahääletusel, 2) vabadussõjalaste kihutustöö peapunktideks olevate küsimuste lahendamine enne rahvahääletust. Esimese ülesande teostamisel kehtestati kaitseseisukord ja tõsteti rahvahääletuse kvoorumit. Tegelikult ei avaldanud aga kaitseseisukorra alusel ettevõetud sammud mingit mõju, vaid pigemini küll kiskusid alla valitsuse prestiiži. Rahvahääletuse kvoorumi tõstmisega taheti rahvahääletusele tuleva Põhiseaduse muutmise eelnõu läbiminemist pidurdada Kui aga Põhiseaduse muudatused siiski läbi läksid, oli riigikogu prestiiž lõplikult hävitatud.»

Sellele sotsialistide poolt algatatud ettepanekule olid alla kirjutanud 18 sotsialisti, 6 keskerakondlast, kõik 5 vene vähemusrahvuslast, 3 asunikku ja 1 rootslane. Mäletavasti alandas riigikogu mõni kuu varem rahvahääletuse kvoorumit 30%-le, et tagada oma Põhiseaduse parandusettepaneku läbiminekut. Nüüd aga, mil riigikogu kava oli läbi kukkunud, tuldi heale ideele kvoorumi tõstmiseks, et tõkestada vabadussõjalaste eelnõu võimalikku edu rahvahääletamisel. Pastor Th. Tallmeister põhjendas oma kvoorumi tõstmise ettepanekut 3. okt. 1933 riigikogus järgmiselt:
Uus eelnõu, mis tuleb rahvahääletamisele 14., 15. ja 16. oktoobril, tahab luua olukorra, kus riigipea omab suuremaid õigusi kui vene tsaar. Kui oli peetud võimalikuks 30% enamusega rahvahääletusel lubada viia läbi muudatusi, mis ei kaota demokraatiat, siis ei tohi see kunagi lubatav olla diktatuuri sisseseadmise katsel. Kui meie tõstame kvoorumit, ei ole midagi loomulikumat kui nõudmine, et kui seda diktatuurikorda on soovinud vähemalt pool hääleõiguslikest kodanikest, siis tuleb sellega leppida, et see on nüüd tõesti meie rahva tahe.

Selle Tallmeister'i ettepaneku puhul tekkisid ootamatult suured vaielused. Huvitavaim on K. Pätsi sõnavõtt samal riigikogu koosolekul 3. okt.:
Täna aruandja (Tallmeister) algas oma põhjendust sellega, et see seaduseelnõu, mis rahvahääletamisele tuleb paari nädala pärast, on sisult täiesti vastuvõtmatu ja just sellega ongi põhjendatud käesolev seaduseelnõu, mida soovitakse vastu võtta kvoorumi tõstmiseks ... Igas riigis, olgu see nii demokraatlik ja nii modernne kui tahes, on ikkagi üks võim, mis on lahutamata, üks võim, mis on piiramata, see on riigi suveräänne võim, see võim riigis, mis võib Põhiseadust anda, seda muuta ja parandada. Meil on Põhiseaduses öeldud, et see võim on meie rahva käes. Meie rahvas on selle kõrgeima võimu kandja . .. Igas riigis, minu härrad ja daamid, on olemas seadused, millel põhiseaduslik iseloom. Niisugune seadus on oma loomu poolest ka see seadus, mis puudutab rahvahääletamise kvoorumi määramist sel puhul, kui otsustada on Põhiseadusse puutuvad eelnõud ... Kui meie nii talitame, et täna ütleme, et Põhiseaduse muutmise eelnõu meile ei meeldi ja seepärast paneme kõrgema kvoorumi, siis meie võtame seega rahva hooldamise enda kätte, kuna siin on arvamist avaldatud, nagu rahvas ei oskaks otsustada. Härra Ast pidas siin ilusa kõne, ta arvas, rahvas olla rumal, ta ei saavat aru talle esitatud Põhiseaduse eelnõust. Ja et seda rumalust ära hoida, tahetakse uksele riiv ette panna ja asi arvatakse seega korras olevat. Mis õigusega teie seda rahva suveräänõigust enese kätte hakkate võtma?

K. Päts'i sõnavõttu rahva kui kõrgeima võimu kandja suveräänõiguste kaitseks tuleb kiita ja hinnata. Kuid see sõnavõtt seisab täielises vastolus Päts'i tegudega pärast tema 12. märtsi riigipööret, kui ta rahva suveräänõiguse oma kätte võttis.

A. Leps (Põllumeestekogud-Asunikud) oma sõnavõtus toetab K. Päts'i:
Ei saa selle peale välja minna, et rahvas on alaealine ja et seepärast on tarvis rahva tahtele aed ette teha, et rahvas ei saaks vabalt otsustada. Mis puutub 1932. a. rahvahääletusse, kus riigikogu kava läbi ei läinud, siis ma härradele sotsialistidele heidaksin midagi ette. Meil ei oleks tarvis olnud maad mööda ringi jooksta ja vastuseismist õhutada. Siis oleks Põhiseaduse eelnõu läbi läinud ja härradel sotsialistidel ei oleks seda suurt hirmu, mis neil praegu on. Nüüd siis peame meie sotside tulekahju kustutama minema kvoorumi tõstmisega. Härra Ast, meie rahvas on tagasihoidlik, aga kui Teie tema õigusi kipute rikkuma, võib ta kurjaks saada.

Järgmisel riigikogu koosolekul, 4. okt., mil kvoorumi tõstmise seadus tuli kolmandale lugemisele, deklareeris A. Tupits Põllumeestekogude nimel:
Eileõhtusel riigikogu koosolekul meie rühma sõnavõtjad näitasid asjalikult, missugused puudused sellel seadusel on ja mikspärast meie ei saa seda vastu võtta. Vahepeal vabariigi valitsus ei ole võimaldanud meie ajalehtedele seda rahvale teatavaks teha, mis meie siit ette kandsime. Mitte ühte sõna ei ole võimalik olnud edasi anda, viimane kui lause on tsensori poolt maha tõmmatud. Mina rõhutan siit uuesti, et Põllumeestekogude rühm on kvoorumi tõstmise vastu olnud täies koosseisus algusest peale kuni lõpuni ja seda väga kaaluvatel põhjustel. Meie arvates on see samm, mis praegu riigikogu astub, Põhiseaduse vastane, ta ei ole kooskõlas meie Põhiseaduse sisuga ega Põhiseaduse mõttega. Teiseks, see samm kujutab endast rahva õiguste kärpimist ja seepärast ei saa meie selle sammuga mingil tingimisel nõus olla.

Peab andma au Põllumeestekogudele rahva põhiõiguste ja suveräänvõimu kaitsmise eest. Need Põllumeestekogude protestid jäävad Eesti ajaloosse. Kuid nendel Põllumeestekogude teenetel oleks suursugusem ja püsivam ilme, kui see partei oleks rahva suveräänvõimu ja väärikuse kaitsmist jätkanud ka K. Päts'i diktatuuri ajal, mil Päts kuulutas rahva haigeks ja otsustamise võimetuks.

Riigikogu võttis kvoorumi tõstmise seaduse 4. okt. 1933 siiski vastu häältega 47:29. Vabadussõjalaste Põhiseaduse muutmise eelnõu vajas selle kohaselt enda läbiminekuks juba 50% kõigi registreeritud hääleõiguslike kodanike häältest. Kvoorumiga edasi-tagasi mängimises nägi rahvas riigikogu pahatahtlikkust enda suhtes, enda ignoreerimist ja tahet viimse võimaluseni ei kellegagi jagada seda võimuküllust, mida erakonnad olid nautinud neliteist aastat.
Ja siis toimus ka see kõige suurem sündmus a. 1933 — Põhiseaduse rahvahääletus 14., 15. ja 16. oktoobril. Rahvahääletuse tulemused, mida Toompeal oodati suure põnevuse ja ärevusega, olid järgmised («Riigi Teataja» nr. 86, 28. okt. 1933):
Hääleõiguslikke kodanikke 739.416
Võttis osa rahvahääletusest 576.317 (77.8%)
hääli anti eelnõu poolt 416.378 (56.3%)
eelnõu vastu 156.894
Tunnistati maksvusetuks 1.469
Erapooletuid 1.076

Hääletuse tulemused ületasid ka vabadussõjalaste optimistlikuimad ootused ja lootused. Toompealastele mõjus niisugune tulemus rabavalt. Ed. Laaman oma raamatus «Konstantin Päts» nimetab oktoobri rahvahääletuse resultaati «veretuks revolutsiooniks». Rahvahääletus peeti üleriigilise kaitseseisukorra ajal, kui olid igasugused sundmäärused keelamas sõna- ja trükivabadust ja valitsuse poliitika arvustamist. Nii nagu kogu suve kestel kaitseseisukorra ajal, nii valitses ka rahvahääletamise päevil üle maa kõige sügavam rahu, kõige kindlam kord ja julgeolek. Politsei ei registreerinud ainsatki korrarikkumist ega teostanud ühtki arreteerimist poliitilistel põhjustel. Põllumeestekogude kongressil 18. juunil 1933 võeti vastu K. Pätsi poolt esitatud otsus: pooldada eelseisval rahvahääletusel vabadussõjalaste Põhiseaduse eelnõu (Ed. Laaman, «Konstantin Päts»).
Väga segastes ja kaootilistes meeleoludes

J. Klesment kirjutab («Põhiseadus ja Rahvuskogu») Põhiseaduse muudatuste läbimineku põhjustest 1933. a. oktoobri rahvahääletusel: «1) Rahva hulgas oli küpseks saanud mõte, et on vaja kõvendada valitsusvõimu. Riigikogu enda algatused sel alal olid riigikogu ja poliitiliste rühmade endi süü tõttu kannatanud nurjumist. Seepärast hääletati Põhiseaduse muutmise viimse võimaluse poolt, kuna ka selle viimse eelnõu läbikukkumine oleks võinud kaasa tuua riiklikult seesuguseid korratusi, millede tulemusi oleks olnud raske ette näha. 2) Riigikogu oli kaotanud rahva usalduse. 3) Valitsuse sammud 1933. a. kaitseseisukorra väljakuulutamisega andsid vastupidiseid tagajärgi. 4) Kodanikud olid tüdinenud alalistest sisetülidest. Nagu eespool tähendatud, ei saa 1933. a. Põhiseaduse muudatuste läbiminekut panna ainuüksi vabadussõjalaste arvele. Et aga nende liikumine võttis sellest uut hoogu, see on täiesti mõistetav.»

astus riigikogu koosolekuks kokku rahvahääletusele järgneval päeval, 17. okt., ja kohe istungi algul luges riigikogu esimees K. Einbund ette järgmise riigivanem J. Tõnissoni kirja:
Vabariigi valitsus on teostanud endale võetud tähtsama ülesande — üle viia meie rahvas majandusliku kitsikuse raskustest vabamajandusliku arenemise teele (naer). ;
Ühtlasi on valitsusel olnud võimalik viia riik erakordsetes oludes rahvahääletuseni vabariigi Põhiseaduse muutmiseks. Nüüd kus rahvas on oma otsuse Põhiseaduse muutmiseks annud ja kus tuleb asuda esijoones just uue Põhiseaduse maksmapaneku ettevalmistamise töödele, tahab vabariigi valitsus anda riigikogule võimaluse vabalt otsustada, kelle hoolde usaldada see uus ülesanne. Neil kaalutlustel otsustas vabariigi valitsus oma koosolekul tänasel päeval lahkuda ametist (käteplaksutamine paremal tiival).

Kaks päeva hiljem, 19. okt., otsustas ametikohuseid jätkav Tõnissoni valitsus kaotada kaitseseisukorra, jättes selle kehtima vaid osaliselt, nagu see oli püsima jäänud riigi algpäevadest saadik. K. Päts ütles kehtimas olnud kaitseseisukorra kohta 18. okt. 1933 (Ed. Laaman «Konstantin. Päts»):
Tõnissoni valitsus pidi viima läbi rahvahääletuse. Ta tegi seda iseäralisel viisil — kaitseseisukorra väljakuulutamisega. Mind kutsuti Tallinnas koosolekule, kus pidi vaieldama Põhiseaduse üle. Kui teistele see ära keelati, loobusin minagi, samuti ka raadiokõnest. Rahvas protesteeris eelnõu hääletamisel selle viisi vastu, kuidas rahva tahet katsuti vägistada. Meie riigiaparaat on haige.

Pärast rahvahääletuse tulemuse teatavakssaamist sai J. Tõnissonile selgeks, et kõik ta tegevus vabadussõjalaste represseerimiseks oli olnud tühine. Ta sai oma eksitusest ausalt aru ja lõpetas kaitseseisukorra kohe pärast rahva otsuse ilmsiks tulekut, samuti esitas ta lahkumispalve. Tõnisson seadis kõik lahkumiseks korda ja asjade üleandmiseks oma järglasele. Toompea lossist lahkudes jättis ta oma adjutandile kapten Schillerile korralduse otsekohe temaga ühendus võtta, kui vabadussõjalased peaksid Toompeale ilmuma võimu üle võtma. Siis oleks J. Tõnisson tulnud, et kõnelda võimupüüdlejatega. Arvatavasti pidas Tõnisson võimalikuks, et sellises kõikuma löönud olukorras võiks tunduda loomulikuna, kui võitjad tulevad võidu vilja pärima. Kuid vabadussõjalased, asudes põhimõttel, et riigivõimu juurde pääsmiseks on vaid põhiseaduslik tee, ei mõtlenud vägivallale, kuigi võim oli pärast neile soodsat rahvahääletuse tulemust n.-ö. varnast võtta.
J. Tõnisson kui tõeline demokraat jäi truuks rahvavalitsuslikule korrale ja painutas end viibimata rahva tahte alla. Tõnissoni ausat käitumist peab seda kõrgemalt hindama, et ta kaitseseisukorra kuulutamisega on mängu pannud kogu oma prestiiži ja populaarsuse ja vaikselt enda sisemasse mattis selle suure isikliku traagika, mis kujunes tema arvamuste ja otsuste kokkuvarisemise tõttu. Samuti kui Päts oli ka Tõnisson inimene, kes omas auahnust. Kuid seda mitte säärasel määral, et see oleks võinud saada ohustavaks õiguslikule ja demokraatlikule korrale. Seepärast jääb Jaan Tõnisson Eesti ajaloosse eeskujuna demokraatlikust riigimehest, kellesse peab suhtuma suurima lugupidamisega.

[nuhk.Albert]

PÄTSI VALIMINE UUE PÕHISEADUSE TEOSTAJAKS

J. Tõnissoni lahkumine riigivanema kohalt 17. okt. 1933 kutsus esile valitsuse kriisi. Selle kriisi lahendamisekäigust kirjutab Ed. Laaman («Konstantin Päts»):
Koalitsiooni rühmades (Keskerakond, Asunikud—Põllumehed) leiti, et valitsuse koosseis pidi võimalikult jääma endiseks. Ainult riigivanemaks pidi kutsutama «uus inimene» väljaspool riigikogu. Niisuguse kandidaadina kerkis üles riigikohtunik Peeter Kann, Vabadussõja-aegne kolonel, kes seni poliitikast oli eemal seisnud. Riigikogu esimees (Einbund) pöördus kindral Laidoneri poole ettepanekuga tulla riigivanemaks. Laidoner ütles ära. Siis tegi Einbund ettepaneku Pätsile. Senise koalitsiooni esindajad käisid Einbundi juures selle vastu protesteerimas, ikkagi nõudes ettepaneku tegemist P. Kannile, kellele garanteeriti toetust riigikogu enamuse poolt. Kuid Einbund vastas, et ta Pätsule ettepaneku juba teinud ja et ta riigivanemat, kelle nimi hulkadele tundmata, keerulises olukorras peab ebasoovitavaks.

Tänu Einbundile esitati 21. okt. 1933 riigikogule ametisse kutsumiseks K. Pätsi valitsus järgmises koosseisus:
riigivanem - K. Päts
haridus-sots.min. - N. Kann
kaitseminister - kindr. P. Lill
kohtu-sisemin. - J. Müller
majandusmin. - K. Selter
põllutöömin. - N. Talts
teedemin. - O. Sternbeck
välismin. - J. Seljamaa

Esitatud ministritest oli Nikolai Kann Tallinna poeglaste reaalgümnaasiumi direktor; kindralmajor Paul Lill — kaitsevägede staabiülem; Johannes Müller — kohtukoja prokurör; Karl Selter — noor, avalikkusele tundmata end. kaitsevägede staabi juris-konsult; Nikolai Talts — agronoom; kolonel Otto Sternbeck — kaitsevägede laskeinspektor, vana sotsialist aastast 1905 ja endine Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei liige; Julius Seljamaa — poliitik Tööerakonnast.
21. oktoober on ajalooline päev Eesti riigi elus. Sellel päeval seadis rahvaesindus põhiseadusepäraselt ametisse valitsuse, kelle võimuloleku aeg oli Põhiseadusega piiratud 3. maini 1934. Viies riigikogu ei olnud teadlik, et ta selle valitsuse ametisse kinnitamisega määrab endale ja kogu uuel Põhiseadusel püsivale rahvavalitsuslikule korrale hauakaevaja. Seda tõdes ta kibedusega hiljem.
See Konstantin Pätsi valitsus sai riigikogus 49 häält poolt ja 38 vastu. Ka häältesuhte poolest on see valitsus teataval määral ajalooline. Kunagi varemalt polnud K. Päts enese poolt kombineeritud koalitsiooniga võimule tulnud riigikogu vähemuse häältega. Iga koalitsiooni esimene mure oli alati olnud kindlustada riigikogu enamus, s. o. vähemalt 51 häält. Esmakordselt juhtus, et riigikogu andis K Pätsile riigivanema tooli oma vähemuse tahtel. On põnev jälgida seda riigikogu ajaloolist koosolekut.
See algab teadaandega, et riigikogu esimees K. Einbund on riigikogu juhatusele saatnud alljärgneva kirja:
Minule teatas Põllumeestekogude—Põllumeeste—Asunikkude ja Väikemaapidajate Koondise riigikogu rühma esimees, et kõik rühma liikmed on kohustatud hääletama vastu K. Pätsu valitsuse ametisse kutsumisele.
Kuna see otsus tähendaks minu parima arusaamise ja südametunnistuse rasket kitsendust praegusel erakorralisel ajal nii tähtsal riiklikul toimingul, teatan, et astun välja ülemaltähendatud rühmast ja ühinen riigikogu Põllumeestekogude rühmaga.

Sellega sooritas Einbund oma järjekorras kolmanda hüppe ühest parteist teise. Tema riigikogule määratud kirjas nimetatud põhjus oli vaid otsitud ettekääne. Juba Tõnissoni valitsuse lahkumise päeval, 17. okt., oli Põllumeestekogude-Põllumeeste-Asunike ja Väikemaapidajate Koondise juhatus saanud kindla informatsiooni Einbundi kavatsusest Pätsi poole üle minna ja käis teda palumas, et ta ei hakkaks ülejooksikuks. Kuna Einbund jäi oma kavatsuses kindlaks, läks järgmise päeva hommikul Koondise peasekretär Ilmar Raamot Einbundi veel eriliselt manitsema. Selle juures viibis ka proua Linda Einbund, kes oma abikaasat käsi ringutades ja nuttes palus «mitte enam häbi teha oma nimele ühest leerist teise minemisega ja uuesti oma värvi vahetamisega.» Kuid miski ei aidanud — Einbund jäi oma otsuse juurde.
K. Einbundi kirja ettelugemisele järgneb veel kaks rühmast lahkumise teadaannet — üks A. Anderkoppilt, teine M. Juhkamilt (mõlemad Keskerakonnast). Esimene teatab: «Kuna praegune aeg kiirelt uut valitsust nõuab, loen oma kohuseks hääletada esitatud valitsuse ametisse kutsumise poolt ja teatan, et lahkun Rahvuslikust Keskerakonnast ning jään riigikogusse edasi töötama iseseisvalt.» M. Juhkam avaldab: «Ühinen härra Anderkopi poolt ettekantud hääletamise motiividega, hääletan esitatud valitsuse poolt ja lahkun ühtlasi Keskerakonnast.» Nüüd järgnevad erakondade esindajate ametlikud deklaratsioonid. A. Jürman (Põllumeestekogud) teatab:
Riigikogu esimehe poolt meile vastuvõtmiseks esitatud uus valitsus vanema ja kogemusrikkama riigitegelase K. Pätsiga eesotsas on nn. moodustatud, et kõik selle valitsuse liikmed on väljastpoolt riigikogu ja nemad ei ole seotud parteide vahelise võitlusega. Kuigi Põllumeestekogude rühmal uue valitsusega ei ole mingit kokkulepet ja rühm tema eest ei vastuta, hääletab rühm selle valitsuse poolt ja suhtub temale heatahtlikult.

K. Ast (sotsialist) teatab:
Meie arvamise järele on tulevase valitsuse peamiseks ülesandeks kindlustada riigikodanikele rahu ja julgeolek, astuda kõik vajalikud sammud ja teha koos riigikoguga kõik tarvilikud ettevalmistused uuele põhiseaduslikule korrale üleminekuks. Meie julgeme loota, et uuel valitsusel ja tema lugupeetud juhil tõesti korda läheb seda suurt ülesannet täita ja juhtida maad ning rahvast üleminekuaja kriitilistest oludest rahulikule arengule, ilma et seejuures meie riigi demokraatlik aluspõhi ja õiguslik kord kannataks.

Selle kõne pidamisel oli K. Ast juba jõudnud sooritada kokkuleppe K. Päts'iga vabadussõjalastele «päitsete pähe panemiseks», võimaluseks, et valitsus tugineb vaid Päts'i ja Laidoner'i isikute autoriteedil jne., mis ei võinud olla kooskõlas demokraatliku ja õigusliku korra normidega.

Üleelatav aeg paneb meie kõikide peale suure vastutuse. Valitsuse kriis ei tohi mingil juhul venida. Kõigil neil põhjustel ja motiividel hääletab Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei riigikogu rühm — ka need üksikud tema liikmed, kes isiklikel veenetel sooviksid hääletamise vabadust saada — esitatud valitsuse koosseisu poolt, ilma et meie sellega valitsuse tegevuse eest vastutust enda peale võtaksime (vahele-hüüe). Riigikogu liikme härra Leps'i puriškevitšlikkudele

Vladimir M. Puriškevitš ja Nikolai J. Markov II olid Vene riigiduumas äärmise parempoolse tiiva (monarhistide) silmatorkavamaid tegelasi. Nende nimed seisid tihti ajalehtedes ühenduses intsidentide väljakutsumisega duumas, kus nad väljendasid marurahvuslikkust ja sallimatust teiste vastu.

vahele-hüüetele ei pea ma väärikaks vastata.

I. Gorshkov (vene vähemusrahvus) seletab:
Lootes, et ametisse kutsutav valitsus suudab täiesti erapooletult lahendada praeguse riigielu nõudeid ja kõikide kodanikkude hädalisemaid vajadusi, vene vähemusrahvuse riigikogu rühm oma täies koosseisus riiklikkudest huvidest välja minnes hääletab selle valitsuse poolt.

Järgnevad sõnavõtud vastasrinna poolt. Esimesena läheb kõnetooli Keskerakonna esindaja T. Kalbus:
Nüüd kus rahvahääletus möödunud ja tagajärjed teada, peab igaühele selge olema, et valitsuse juhi esimene ülesanne on, et uuest Põhiseadusest tingitud seadusi riigikogu kaudu lojaalselt läbi viia, jalule seada riigikogu rühmade solidariteet ja luua usaldusõhkkond produktiivseks tööks. Seda meie riigivanema kandidaadist härra Pätsist ei näe.
Meid kui suuremat koalitsiooni rühma on valitsuse koostamise küsimuses lihtsalt ignoreeritud. See näitab, et Härra Päts ei soovi meie koostööd. Nagu meil teada, härra Päts tahab oma tegevuses toetuda eriti sotsialistidele, kes kõigist härra Pätsi kavadest mitte ainult informeeritud ei olnud, vaid ka teatavat osa valitsuse koosseisu küsimuses etendasid. Algab jälle nii iseloomustav härra Pätsi tants, mille lõpetamist viimase rahvahääletamise tulemused ilmtingimata nõuavad.

Ed. Laaman raamatus «Konstantin Päts» kirjutab: «Oma koostööd sotsialistidega seletab Päts sõnadega: «Bismarck olla öelnud — kui poliitika nõuab, siis tantsin ka vanakuradi vanaemaga. Räägitakse, abielus sobida palju rohkem kokku just lahkuminevad iseloomud.»

Seepärast ei saa Rahvuslik Keskerakond härra Pätsi toetada ega vastutust tema valitsuse tegevuse eest kanda. Meie erakonna riigikogu rühm hääletab selle valitsuse vastu.

Oskar Kask (Pärnu linnapea, erapooletu) toonitab:
Ma ei kujuta ette seisukorda, kus praegu riigikogus valitsust luuakse ühe erakonna kõrgema juhiga eesotsas sotsialistide toetamisel. See ei loo meie riigis rahulikku olukorda. See on suur eksitus. Riigikogu peab veel täna selle küsimuse lahendama, ja andma valitsuse, kes on tõesti erapooletu ja kes viib maa rahulikult uue Põhiseaduse järgi seaduslikkuse ja korra teele. Hääletame koos Jüri Soontakiga härra Pätsi valitsuse vastu.

Rohkem sõna ei võeta ja selle järel asutakse hääletamisele, mis lõpeb juba nimetatud tulemusega. Lõppsõna sellel koosolekul ütleb äsjavalitud riigivanem K. Päts. Ta eitab kategooriliselt mingit kokkulepet sotsialistidega ja deklareerib:
Ma tänan ametisse kutsutud valitsuse nimel selle suure usalduse eest, mis riigikogu on meile avaldanud. . . Ma tahan kõik oma jõu ja mõistuse pühendada sellele, et meie riik ja rahvas võiks rahulikult praegusest ülemineku ajajärgust üle minna. Meie peame oma rahva tahtmise järgi tööd tegema ja peame viima riigi sinna välja, et ta võiks Põhiseaduse järgi jätkata tööd rahva edenemiseks ja õnneks (autori sõrendus).

Mis K. Päts enda sisemas sel hetkel sõnade all «rahva tahtmise järele» mõtles, on raske arvata. Valitsuse loomisele eelnenud kombineerimiste põhjal võib öelda, et Päts väga tahtis just ülemineku ajaks pääseda riigivanema toolile. Toeks endale valis ta seejuures sotsialistid, kelledest oli teada, et nad ei poolda Põhiseaduse muutmist ja et nad on vaenulikud Põhiseaduse parandamise autoritele — vabadussõjalastele. Igatahes pidi riigikogu Päts'i sõnadest aru saama selles mõttes, et Päts oli oma liitlased, sotsialistid, avalikult riigikogu ees maha salganud ja tõotas Põhiseadust ellu viia ausalt — nii, nagu rahvas seda seadust oli mõelnud ja selle kehtimapanekut tahtnud.
Koosolekul toimunud sõnavõttudest nähtub, et äsjavalitud K. Pätsi valitsus väärib nimetust «ajalooline» ka veel sellepärast, et ükski partei teda omaks võtta ei tahtnud ega tema eest vastutust kanda ei soovinud. Tema poolt hääletajaist jättis vaid väike vene vähemusrahvuse grupp eriliselt rõhutamata, et ta kuulda ei taha vastutuse kandmisest selle valitsuse eest.
Nii sündis maailma vaikiva ajastu peategelase, K. Pätsi valitsus. K. Pätsi ametisse astumisel antud tõotus «meie peame oma rahva tahtmise järgi tööd tegema» murti tema poolt juba mõne kuu möödumisel. Seda pealegi sellisel viisil, mis Eesti ajaloos veel kunagi polnud ette tulnud. Kuigi Pätsi kokkuleppest sotsialistidega on teada vähe üksikasju, kuid ei ole kahtlust, et vaikiva ajastu diktatuuri rajamine sundis ettekavatsetult sotsialistide kaasteadmisel ja selle eesti «kõige liberaalsema partei» juhtide õnnistusel ja toetusel. See oli tõepoolest eriskummaline tants «vanakuradi vanaemaga» Pätsi isiklike poliitiliste ambitsioonide teostamiseks. Näitena neist ambitsioonidest, mis Pätsis näisid olevat puhkema löönud tekkinud «üleminekuaja» esimesest hetkest alates, võib tuua järgmise episoodi.
Mõni tund pärast rahvahääletuse tulemuste teatavakssaamist 17. okt. ilmus Tallinnas auto-tankide rügemendi kantseleisse rügemendi vaimulik, ülempreester Nikolai Päts (luteriusulistele oli rügemendis vaimulikuks õpetaja Fr. Stockholm). Kokkusaamisel rügemendi ülemaga kol. Jaan Lutsarlga, mille juures viibisid veel rügemendi adjutant kapten Laks ja pataljoni ülem major L. Karjel, tegi N. Päts oma venna Konstantin Pätsi ülesandel ja nimel ettepaneku, et auto-tankide rügement oma soomusmasinatega läheks Toompeale ja garanteeriks seal võimu K. Pätsile. Kol. J. Lutsar lükkas N. Pätsi ettepaneku tagasi, mille peale preester Päts lahkus.

Major Lembit Karjel on minule annud tunnistuse selle tankide tellimise episoodi kohta K. Päts'i poolt.

Oktoobri-rahvahääletusel vastuvõetud Põhiseadus hakkas kehtima 24. jaan. 1934. See uus seadus nägi ette, et 100 päeva jooksul selle kehtimahakkamisest pidi olema teostatud riigivanema ja riigikogu valimised. Riigikogu asus kohusetruult ja lahkhelideta valmistama seadusi, mis olid vajalikud uue Põhiseaduse elluviimiseks. 19. jaan. 1934 võttis ta vastu valitsemise korraldamise seaduse. Samal päeval võttis riigikogu vastu ka riigivanema valimise seaduse. 22. jaan. võttis riigikogu vastu riigikogu valimise, rahvaalgatamise ja rahvahääletamise seaduse (kõik kolm seadust välja kuulutatud «Riigi Teatajas» nr. 5, 23. jaan. 1934). Kõigil kolmel nimetatud seadusel on Põhiseaduse iseloom ja neid ei saa muuta dekreedi korras. 2. märtsil 1934 ilmus «Riigi Teatajas» nr. 17 valimiste peakomitee teadaanne, milles kuulutati, et alates 5. märtsist 1934 võivad hääleõiguslikud kodanikud anda linna-, alevi- ja vallavalitsustes allkirju riigivanema kandidaatideks ülesseadmise nõudmistele. Samas teadaandes tehti teatavaks, et allkirjade andmine lõpeb 27. märtsil 1934. Sama 2. märtsi «Riigi Teatajas» kuulutati valimiste peakomitee poolt, et riigivanema valimised on määratud 22. ja 23. aprillile 1934 ja riigikogu valimised 29. ja 30. aprillile 1934. Nende seadusandlustega oli riigikogu oma peaülesande uue Põhiseaduse elluviimiseks sooritanud, s. o. kõik ettevalmistused teinud, et 3. maiks 1934 oleks Eesti Vabariigil olnud Põhiseaduse kohaselt valitud riigivanem ja riigikogu, nagu Põhiseaduse muutmise seaduse II osa seda mõlemate kohta selgesõnaliselt nõudis. Valitsus — näiliselt — asuski nende riigikogu poolt antud seaduste täitmisele. 5. märtsil avati üle maa punktid allkirjade andmiseks riigivanema kandidaatidele. Nii võis riigikogu rahuldustundega olla veendunud, et ta oli oma kohustused Põhiseaduse vastu ausalt täitnud.
Aga ka vabadussõjalased võisid rahul olla, et nad olid täiel määral toime saanud enesele võetud ülesandega. Hoolimata kõigist raskustest ja takistustest, mis nende Põhiseaduse parandamiskava realiseerimise teele olid veeretatud, oli see kava nüüd ometi heaks kiidetud Eesti riigivõimu kõrgeima kandja, rahva poolt. Nüüd seisid vabadussõjalased küsimuse ees: kas selle võiduga, mis kroonis nende poolteist aastat kestnud võitlust, jääda rahule ja end «demobiliseerida» või kasutada neile osaks saanud suurt poolehoidu rahva hulgas ja jätkata tegutsemist poliitika alal? Nüüd, enam kui 25-aastase distantsi perspektiivist vaadatuna, võiks objektiivsele hindajale tunduda, et võib-olla oleks endistest sõjameestest olnud suursugusem, kui nad pärast hiilgavat võitu oleksid läinud koju, nagu seda need mehed tegid pärast Vabadussõja lõppu, ja oleksid jätnud saavutatud võidu arendamise teiste hooleks.
Suur poliitiline erakond loobub vabatahtlikult kõigist edust ja võidetud positsioonidest ja keeldub neid kasutamast oma erakondlike huvide ekspluateerimiseks — niisugust imet polnud Eeslis veel juhtunud. Võinuks arvata, et selline ime, osutatuna vabadussõjalaste poolt, oleks võib-olla mõjunud kainestavalt erakondadele ja neid suuresti virgutanud riiklikult mõtlemisele ja hädavajalikule leplikule koostööle. Kahtlemata oli vabadussõjalaste juhtkonnal palju idealismi, kuid ka need, poliitilisest korruptsioonist seni veel nakatamata mehed osutusid jõuetuiks jagu saama sellest inimlikust kiusatusest, mis neid hakkas võrgutama pärast neile rahva poolt osutatud nii suurt poolehoidu. Kojumineku asemel otsustasid nad "«võidelda edasi selle eest, et uus kehtima hakanud Põhiseadus tegelikult paneks peremehena majasse rahva enese ja et rahva kätte tagasivõidetud võim tema käest ära ei libiseks» (Vabadussõjalaste Liidu keskjuhatuse otsus 2. nov. 1933).
Otsustati, et vabadussõjalased võtavad osa eelseisvast omavalitsuste, riigivanema ja riigikogu valimistest. Selleks registreeriti eriline organisatsioon — Vabadussõjalaste Rahvaliikumine. Otsustati vabadussõjalaste häälekandja, mis vahepeal oli hakanud ilmuma juba päevalehena, välja arendada suuremakaustaliseks ja selle trükkimiseks tellida rotatsioonmasin. Need põhimõttelised otsused tegevuse jätkamiseks ei jätnud avaldamata tagajärgi.
Kuigi erakondade staapides ei leidunud vist ühtki meest, kes vabadussõjalaste nahas olles oleksid teisiti toiminud, tõusis nüüd neis staapides hädahüüd: Nüüd on selge, et vabadussõjalased kipuvad võimu juurde, tahavad püstitada ühe-erakonna valitsuse, kehtestada fašismi. Mis sellest, et erakonna-meestel oli veel hästi meeles K. Einbundi poolt Põllumeestekogude kongressil püstitatud parool: 51 põllumeest riigikogusse, siis me alles näitame, kuidas peab valitsema riiki! Mis oli õige ja hea Pätsi parteile, ei saanud ju kuidagi olla lubatav Sirki erakonnale. QUOD LICET JOVI NON LICET BOVI (mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale).
Vabadussõjalaste valimisvõitlusse astumise otsuse puhul hakati nende ridades olevatele inimestele omistama peale muu veel üht eesmärki, mille eitamine ja tõrjumine polnud vabadussõjalastel kerge. Tundub, et erakondade juhtkondadel oli õigus, kui nad vabadussõjalaste liikumises hakkasid nägema eesti vaimse proletariaadi mässu. Ülikool oli jõudnud anda haritlaste üleproduktsiooni. Juba mõnda aega, eriti aga majanduskriisi aastail, ei leidunud haritlastele töökohti, kus nad võinuksid rakendada omi teadmisi, töötahet ja energiat. Kohtade otsimisel leidsid noored, et vanad olid igalpool ees. Seejuures teadsid erakondade strateegid, et laiades hulkades oli levinud arvamine, nagu oleks riigiteenistus parimaks ja tulutoovamaks ametiks.
Mulle meenub üks rahvakoosolek kino «Grand Marina» saalis Tallinnas valimiskampaania ajal veebruaris 1934. Seal esines kõnega A. Sirk, kes täis saalile selgitas riigipiruka jagamise tehnikat Toompeal. Kõne lõpul palus ta endale küsimusi esitada. Ettepanekule reageeris keegi halli habemega talumees: «Noorhärra jutt neist erakonnameestest oli väga huvitav. Nüüd sai mulle ka selgeks, mispärast pean ma olema vastu vabadussõjalastele. Need parteipullid on end juba täis süüa jõudnud, nii kui rääkisite. Aga kui teid, noori advokaate ja teisi kehvikuid Toompeale lasta, panete teie näljas nahka kas või viimased munakivid, mis teistele süüa ei kõlvanud. Ei, mina olen Pätsi poolt. Tal juba käes mõisad ja majad. Tema enam väiksele vargusele ei lähe.» Rahvas naeris ja Sirk oli tark küllalt, et vaidlusse astumise asemel rõõmsalt kaasa naerda.

[nuhk.Albert]

Pole kahtlust, et vabadussõjalaste pooldajaskond ei koosnenud ainuüksi idealistidest. Vabadussõjalaste liikumisega sidusid oma saatust ka materiaalsete huvidega inimesed, kes lootsid isiklikku kasu selle liikumisega kaasaminekust. Samasugune lugu oli ka iga teise erakonna pooldajatega. Kuid vabadussõjalastele pandi neile kaasakõndijaid eriti pahaks. Ka teadsid erakondade juhid, et valimisvõitlus maksab raha. Teadsid ka seda, et vabadussõjalased ammutasid samadest allikatest, kus erakonnadki oma rahad said — eesti äri- ja tööstusringkondadest. Kuid avalikkuses rünnati vabadussõjalasi pahatahtlikult süüdistustega, nagu finantseeritaks neid väljastpoolt.
Peamiseks tõendiks nendele väidetele toodi ette vabadussõjalaste poolt hangitud rotatsioonimasina lugu. Kuna see suuri laineid tekitas, pidas majandusminister K. Selter tarvilikuks esineda 5. dets. 1933 riigikogus järgneva ametliku seletusega:
8. nov. s. a. pöördus minu poole «Võitluse» kirjastusühisuse juhatus palvega, et lubataks Saksamaalt sisse tuua üks rotatsioonmasin firma «Vomag». Rotatsioonmasina hind öeldi olevat Rmk. 18.500, juurde lisades, et see masin on vähe pruugitud ja hästi alal hoitud, kusjuures veel juurde lisati, et uus masin maksab Rmk. 88.000. Tähendab, see hind, mis selle masina eest makseti, teeb välja üle ühe viiendiku uue masina hinnast. Ühtlasi teatasid nad, et nende masina ostuks välisvaluutat ei vajata. Minu küsimusele, kuidas on võimalik nii odavalt masinat osta, tähendasid nad, et see masin on sotsialistide käest konfiskeeritud. Kuna erafirma ei saa konfiskeerimist toime panna, esitasin küsimuse, kas Saksa valitsus müüb selle masina. Sellele sain vastuse, et masina müüb sama erafirma, kes masinaid on müünud «Päevalehele», «Vaba Maale» ja «Kajale». Nimelt Polygrafika G. m. b. H. Mis puutub masina sissetoomise loa küsimusse, siis kõneles loasaamise andmise poolt peale muu ka järgmine asjaolu. Kui oleksin keeldunud loa andmisest, siis oleks võidud ette heita minule, et olen teatud poliitilise rühmituse vastu ebaõiglane. Sel põhjusel, et käesoleva aasta suvel eelmise valitsuse poolt, nimelt augustikuul, on lubatud sisse tuua ühele teisele poliitilisele rühmitusele, kes välja annab «Maalehte», «Uudislehte» ja teisi lehti (asunikud), rotatsioonmasin ja ladumismasinad. Ka need masinad taheti osta Saksamaalt. Mind on informeeritud, et nende masinate ostmist on kaalutud koos vabadussõjalastega ja nad seltsis pidanud masinad tooma. Pidin loa otsustamise juures ka selle informatsiooniga arvestama, sest muidu oleks võidud ette heita, et ükski organisatsioon, ükski trükikoda ei saa muidu masinat tuua kui mõne riigikogus esitatud poliitilise rühmituse protektsiooni all. Kõiki neid asjaolusi arvesse võttes otsustasin mina luba anda käesoleva aasta 11. novembril.

See seletus ei rahuldanud sotsialiste, kes ikkagi oma arvamise juurde jäid, et mainitud trükimasinad on Saksa fašistliku valitsuse poolt vabadussõjalastee kingitud, eesmärgiga toetada fašistliku riigikorra kehtestamist Eestis. Ka kahtlustasid sotsialistid K. Selter'it vabadussõjalaste perre kuulumises. Valitsusvõimude kontrollimisel selgus, et masinad olid ostetud kirjastusühisus «Võitleja» vekslitega, mis kandsid mõnede vabadussõjalastest kinnisvaraomanike žiirosid.
Oma otsuse teostamisel poliitilise tegevuse jätkamiseks ja valimistest osavõtmiseks kerkis vabadussõjalastel esimese olulise probleemina küsimus, keda seada üles omapoolseks riigivanema kandidaadiks?
Siin ilmutasid vabadussõjalased, et nad vahepeal olid jõudnud politiseerimiskunstis juba midagi õppida. Nad ei keeldunud läbirääkimistesse astumast riigikogus tugevaimalt esindatud erakonnaga — Põllumeestekogude-Põllumeeste-Asunike ja Väikemaapidajate Koondisega. Artur Sirk, kes talupidaja pojana tundis end tihedalt olevat seotud maaga, kuulus asunike erakonda juba enne Vabadussõjalaste Keskliidu asutamist. Ta valiti Põllumeestekogude ja Asunike ühinemisel 1932. a. selle ühinenud erakonna Harjumaa komitee liikmeks. Erakonna peasekretär Ilmar Raamot oli Artur Sirk'i klassivend Tallinna realgümnaasiumis, samuti ta rühmaülem II soomusrongil Vabadussõjas. Samuti kuulusid Raamot ja Sirk Eesti Sõjakooli esimesse lendu. See nendevaheline vana sõprus oli teetasandajaks läbirääkimistele Sirk'i ja erakonna vahel, millest Päts teatavasti oma pooldajatega oli lahkunud.
Läbirääkimised toimusid A. Sirk'i, erakonna peasekretäri I. Raamoti ja erakonna keskjuhatuse liikme J. Zimmermanl vahel. Need algasid novembri algul 1933 ja võtsid algusest peale asjaliku ja regulaarse ilme. Zimmerman'iga kohtas Sirk hotelli «Kuld Lõvi» kabinetis nr. 5, mis selleks otstarbeks hotelli omaniku poolt oli eriti reserveeritud. Kõnelused Sirk'i ja Raamoti vahel toimusid enamasti kohvikus «Corso».
Läbirääkimiste esimeseks tulemuseks oli, et mõlemad erakonnad leppisid koos ühises riigivanema kandidaadis. Jõudnud kandidaadi isiku küsimuseni, tegi Sirk ettepaneku kutsuda riigivanema kandidaadiks prof. Jüri Uluots. Kuid see kandidatuur ei leidnud Põllumeeste-Asunike erakonna juhatuse poolt heakskiitmist, kuna arvati, et prof. J. Uluots'a nimi ei ole laiadele hulkadele küllalt populaarne selleks, et teda saaks suurema vaevata Pätsi vastaskandidaadina läbi viia. Seepeale tõstis Sirk kõnelustel üles Johan Laidoneri kandidatuuri, kuid sellega ühenduses seadis üles kaks nõuet: 1) riigipeaks saamisel nimetab Laidoner Sirk'i peaministriks ja 2) määrab kindral Larka vägede juhatajaks

Ed. Laaman oma raamatus «Konstantin Päts» puudutab neid läbirääkimisi, kuid möödaminevalt, följetonistlikult ja mitte õieti. Ta kirjutab, et Sirk olevat seadnud üles veel kolmanda nõudmise: riigipeaks saamisel peab Laidoner tunnistama juhi-printsiipi. Säärast nõudmist ei ole Laidoner'ile kellegi poolt kunagi esitatud.

Lepiti kokku, et need nõudmised esitatakse Laidoner'ile Raamoti ja Zimmermanl poolt.
J. Laidoner võttis eelnimetatud vastu oma elukohas Õllepruuli tänavas ja andis sel puhul ka oma nõusoleku kandideerimiseks vabadussõjalaste ja põllumeeste-asunike ühise kandidaadina riigivanema valimistel. Ta oli nõus nimetama Sirk'i peaministriks tingimusel, kui Sirk'i erakonnal õnnestub saada valitavas uues riigikogus enamus kas üksinda või koalitsioonis teiste erakondadega. Niisuguse tingimuse täitumises Laidoner ei kahelnud, kuna talle oli tehtud teatavaks Põllumeeste-Asunike Koondise valmisolek vabadussõjalastega koaleerumiseks. Küll oli aga Laidoner vastu kindral Larka nimetamisele vägede juhataja kohale. Põhjendusena tõi Laidoner ette, et riigivanemaks saamise puhul tahaks ta eesti sõjaväe korralduse üle viia territoriaalsüsteemile ja et selle reformi läbiviimiseks kindral Larka kvalifikatsioon polevat küllaldane. Kui Raamot ja Zimmerman olid aru annud Sirk'ile oma kohtamisest Laidoneriga, leppis Sirk Laidoneri seisukohaga Larka suhtes. Selle järel läks A. Sirk J. Zimmermanlga Laidoneri juurde kokkuleppe kinnitamiseks. Kokkulepe Laidoneri kanditatuuri ülesseadmiseks riigivanema kohale vabadussõjalaste ja Põllumeeste-Asunike Koondise poolt leidis kinnitust käe andmisega Laidoneri ja Sirk'i vahel, J. Zimmermann'i juuresolekul. Keskerakonna juht J. Tõnisson andis J. Laidoneri kandidatuurile oma õnnistuse, kuid ta ei olnud teadlik, et seda kandidatuuri toetavad ka vabadussõjalased.
Vabadussõjalaste ja asunike-põllumeeste omavahelistel nõupidamistel lepiti kokku, et põllumeeste-asunike kongress peetakse pühapäeval 10. dets. 1933 ja vabadussõjalaste oma nädal hiljem, 17. dets. Samuti lepiti kokku, et põllumehed-asunikud oma kongressil kuulutavad J. Laidoneri riigivanema kandidaadiks, millega seejärel ka vabadussõjalaste kongress ühineb. Et ei paistaks silma, nagu oleks Laidoneri kandidatuur üles seatud vabadussõjalaste ja põllumeeste-asunike poolt ühiselt, otsustati luua «erapooletu» Laidoneri valimiskomitee. Selle asutajaiks otsiti ja leiti viis vabadusristi kavaleri: kol. H. Vahtramäe (kohtukoja tsiviilosakonna esimees), F. Kuusekänd (kohtu-uurija), H. Tuksam (notar) res.-kapten E. Neps (talupidaja Kohilas, Vabadussõjas I soomusrongi ülem) ja juhuse tõttu ka Itn. Arak. Teades, et K. Päts väga igatseb saada riigivanemaks, sepitseti neid plaane suurimas saladuses. Kuid ootamatu ja halvasti mõjuva üllatuse valmistas H. Vahtramäe, kes oma poliitilises naiivsuses läks K. Pätsi juurde nõu küsima, kas võtta vastu ettepanek vabadussõjalastelt ja asunikelt Laidoneri komitee esimehe kohale asumiseks. K. Päts soovitas talle seda teha, lootes H. Vahtramäe kaudu saada veel enam andmeid oma võistlejate plaanidest. Et mõista anda, nagu sünniks Laidoneri kandidatuuri ülesseadmine ei kellegi muu kui rahva poolt ja tema tahtel, korraldati Põllumeeste-Asunike Koondise sekretariaadi kaudu pisitasa rahva meelsuse näitamist («lapuat») Viljandi- ja Valgamaal. Rahva meeleavaldused õnnestusid hästi. Laidoneri komitee asus tegutsema ja muu propaganda arendamise kõrval hakkas välja andma ka ajalehte «Rahva Tahe». Esimene number ilmus 6. veebr. 1934 juhtkirjaga «Riigivõimu ülesanded tänäpäeva Eestis» Laidoneri enda sulest. J. Laidoneri valimiskuludeks arvati minevat 70.000 krooni, missuguse summa kokkusaamiseks ei arvatud olevat raskusi.
Põllumeeste-asunike kongress 10. dets. 1933, mis peeti kinos «Gloria Palace», õnnestus hiilgavalt. Peale kongressi lõppu marssis ligikaudu 1300 delegaati oma erakonna roheliste lippude all J. Laidoneri maja ette ja said kindralilt nõusoleku riigivanemaks kandideerimiseks. Väike ring erakonna juhte (O. Köster, A. Sõster, I. Raamot, A. Leps) jäi Laidoneri juurde Õllepruuli tänavas hommikuni. Klaaside tõstmisel nõuti Laidonerllt sõna, et ta end oma rivaali Pätsi poolt «mitte alt vedada ei laseks, temaga telgitagustesse ei astuks, ei väärataks põllumehi ja vabadussõjalasi viima võidule». J. Laidoner tõotas kõigiti jääda, ustavaks kokkuleppele, kinnitas, et ta tundvat Pätsi küllalt hästi, ja väljendas korduvalt oma antipaatiat tema vastu. Kindrali külalised lahkusid rahuldustundega, et kõik on parimas korras.
Järgmisel laupäeval, 16. dets. 1933, vabadussõjalaste kongressi eelõhtul, istusid Raamot ja Zimmermann kohvikus «Kultas». Kella 22 paiku kutsuti Zimmermann telefonile. Kõneles Sirk ja palus Zimmerman'i viibimata tulla «Kuld Lõvisse» kiire ja tähtsa asja pärast. Tagasi tulnud Sirk'iga kohtamiselt Raamoti juurde, näis Zimmerman täiesti lööduna. Sirk oli talle teatanud, et tema ja ta poolehoidjad on Liidu keskjuhatuses jäänud vähemusse. Keskjuhatus olevat otsustanud järgmisel päeval kongressil vabadussõjalaste riigivanema kandidaadiks üles seada A. Larka ja selle juurde kindlaks jääda. A. Sirk oli käsi lahutanud ja kurtnud, et ta ei saavat midagi teha. Hilise aja tõttu ei osanud ka Zimmerman ja Raamot midagi muud ette võtta, kui informeerida Laidoneri vabadussõjalaste meelemuutusest. Laidoner oli telefonil tulivihane — ja seda õigustatult. Järgmisel päeval, 17. dets., vabadussõjalaste kongressil Peetri (Noblessneri) laevatehase ruumides Soo tänavas paluti A. Larka't hakata riigivanema kandidaadiks. Larka andis selleks oma nõusoleku ovatsioonide saatel.
Nii demonstreerisid vabadussõjalased, et nad politiseerimise tehnikas olid edasi jõudnud. Nad olid õppinud lava taga läbirääkimisi pidama, kuid olid õppinud ka kokkuleppeid murdma. Poliitiliste loorberite saavutamise asemel aga osutus Laidoneri kõrvalejätt vabadussõjalaste suurimaks ja saatuslikuks veaks. Seda võiks nimetada traagiliseks eksisammuks, mis vabadussõjalastele hiljem etteaimamatult kibedasti kätte maksis. Jättes kõrvale Laidoneri ja Larka kui riigivanemate kandidaatide võrdluse nende isiklike omaduste kvalifikatsioonilt lähtudes, ei saa jätta märkimata seda mõtlematust, millega vabadussõjalased loovutasid kahe suure erakonna toetuse. Laidoneri solvamine lõi vabadussõjalastele leppimatu vaenlase lisaks sotsialistidele. Kuid ei võinud vabadussõjalased ka ette aimata (nagu teisedki), et sündmused võiksid võtta säärase rabava pöörde, nagu see tegelikkuseks osutus paar kuud hiljem ja mis tõmbas kriipsu läbi igasugustest, ka õilsamailt kavatsetud plaanidest. Tekib küsimus, kuidas võis juhtuda, et Sirk koos oma pooldajatega pidi alistuma keskjuhatuse enamuse otsusele: asendada Laidoneri kandidatuur Larka omaga?
Nüüd, 25 aastat hiljem, kui on olnud võimalik käsitleda paljusid poliitilisi komponente, millest siis laiemad ringkonnad polnud teadlikud, paistab, et selle mängu tagant kerkib selgelt üles K. Pätsi isik. Ta oli algusest peale olnud informeeritud vabadussõjalaste ja põllumeeste-asunike vahelistest läbirääkimistest ja nende kokkuleppest Laidoneri riigivanema kandidaadiks esitamiseks. Kõik see ei sobinud tema võimu- ja positsioonitaotluste skeemi, kuna ta oli veendunud, et esimeseks Eesti presidendiks kõlbab vaid tema. See sundis Pätsi kokku võtma kogu oma pikaealise praktikaga omandatud poliitilise intrigeerimise oskuse, et võõrutada vabadussõjalasi Laidonerist, keda ta pidas enda ohtlikumaks võistlejaks. Laidoneri vastu, kui see olnuks toetatud nii vägevast koalitsioonist, kui seda endast esitas riigikogu enamus pluss vabadussõjalased, tundis Päts end võimetuna. See koalitsioon oli vaja lõhkuda, maksku mis maksab. Oma lahkumisega Põllumeestekogude-Asunike Koondisest oli Päts heitnud asunikele, samuti suurele osale põllumeestest (enamikule, nagu see hiljem selgus) vaenukinda. Keskerakonna juhiga oli Päts alati olnud sõjajalal. Niiviisi polnud tal mingeid väljavaateid kauplemiseks nende rühmitustega. Päts oli juba varakult katsetanud astuda läbirääkimistesse A. Sirk'iga. Sellest on minule materjalide andmise korras kirjutanud dr. Hjalmar Mäe, ainus ellujäänud juhtivaist vabadussõjalasist. Ta kirjutab:
Minu teada Laidoneri ringkonnad otsisid kontakti Sirk'iga, et saaks Laidoneri kandidaadiks seada ja mitmeid kanaleid mööda ka neid jutte aeti. Teisest küljest aga lõi ka Päts kontakti Sirk'iga Th. Rõuk'i kaudu, ning Sirk pidas päris tõsist kava Pätsiga kokkuleppe loomiseks. Eeskätt juba sellepärast, et Päts oli riigivanem ja kõik oleks muutunud palju kergemaks, kui tema oleks aidanud asjale kaasa. Sirk tegi aga saatusliku vea, et ta ei pannud läbirääkimisi Päts'iga mitte Rõuk'i peale, kes keskjuhatuse ringkondades oli juba jäänud enam tahaplaanile. Sirk võttis sellepärast läbirääkijaks Päts'iga dr. G. Dunkel'i, kes keskjuhatuses alati võttis sõna ja oli väga aktiivne. Seda ka korporatsioon Estica pärast (kus Päts ja Dunkel olid vilistlased). Aga Sirk'il polnud sugugi mitte teada, et Dunkel millegi pärast isiklikult vihkas Pätsi. Dunkel pidaski Päts'iga kõnelusi, kuid ta tegi seda sellisel haavaval viisil, et Päts solvus ja nägi selles kontaktivõtmises rohkem enda narrimist kui tõsist sammu. Päts tõmbus tagasi ja sel momendil nähtavasti otsustas lõplikult minna teisi teid mööda — teid, mis talle olid sugereerinud sotsialistid ja millede ees ta arvatavasti alul siiski tundis kartust.... Mulle jäi tunne, et Dunkel kirjeldas Sirk'ile läbirääkimiste nurjumist Päts'iga ka teistsuguselt, kui nad tegelikult olid, nii et Sirk sellest kirjeldusest tundis ka ise end olevat haavunud.

Pärast vabadussõjalastega peetud läbirääkimiste nurjumist jäi Pätsile võimalus katsetada oma lemmikkaaslaste sotsialistidega ja sondeerida sealpool, kas sotsialistid oma liidri Rei asemel ei seaks üles riigivanema kandidaadiks tema. Kuid Pätsil ei kõlbanud seda teha. Esiteks olid sotsialistid oma liidri pannud kandidaadiks juba partei prestiiži pärast. Teiseks teadis Päts väga hästi, et sotsialistide toetusest veel kaugeltki ei oleks jätkunud tema presidendiks saamiseks. Nii jäi Pätsil üle katsuda veelkord õnne vabadussõjalastega, keda ikka võis veel pidada amatöörideks poliitilises malemängus. Astudes ühendusse ükshaaval Liidu keskjuhatuse liikmetega, kasutades seejuures küll isiklikke tutvusi, küll teeseldud poolehoidu vabadussõjalastele, pani Päts mängu kogu oma kõne- ja veendumisosavuse. Eriti oli tal edu paljude provintsist pärit juhatusliikmetega, kes esindasid keskjuhatuses osakondi maalt. Pätsil läks korda neid veenda oma sümpaatiates vabadussõjalastele (oli ta ju avalikult pooldanud vabadussõjalaste Põhiseaduse eelnõu) ja neid teha vastuvõtlikuks oma hoiatustele, et Laidoner oma isemeelsusega ja kalduvusega domineerimiseks ja käsutamiseks võib vabadussõjalasi kergesti teha oma mängukannideks. Võib-olla õnnestus Päts'il vabadussõjalaste meelemuutmiseks ära kasutada ka veel seda seika, et Aleksander Viidik, Sirk'i intiimseim usaldusalune, oli salajane poliitilise politsei agent. Võib-olla ka seda, et Jaan Sooman ise (poliitilise politsei direktor) oli täitsa ametlikult Vabadussõjalaste Liidu liige ja liikus alaliselt vabadussõjalaste juhtkonna ringides. Kuid olgu kuidas on — Pätsi manöövrid võtsid küll aega ja vajasid mitmesuguseid käsitlemisviise, aga ta saavutas, mis ta tahtis. Tal õnnestus Laidoneri vabadussõjalaste juures välja intrigeerida.
Pärast Laidoneri kõrvalejätmist tõstsid vabadussõjalased oma kilbile kindralmajor Andres Larka, eesti sõjaväe esimese kindrali ja Ajutise Valitsuse esimese sõjaministri. Selle sammu tulemuseks oli kogu eesti erakondliku ajakirjanduse ühine rünnak A. Larka isiku vastu. Mitmesugustes variantides halvustati tema teeneid, isiklikke omadusi, rahvuslikku truudust, kõlblikkust riigivanema toolile, tervislikku seisukorda ja muud. Vabadussõjalased omalt poolt ei viivitanud palju kallaletungi avamisega Laidonerlle. Peamiseks tema vastu sihitud rünnakute aineks olid loetelud Laidoneri võlgadest ja nende kustutamistest valitsuse otsustega Eesti Pangas ja Pikalaenu Pangas. Laidoneril ei olnud aimu majandusasjadest, tema nõuandjaks oli ta sõber Karl Laussen, kes teda ikka ja jälle kiskus kaasa ärilistesse tehingutesse ja ettevõtetesse mis järjekindlalt pankroteerusid. Esimene pankrot oli Laidoner'ile juhtunud juba 10 aasta eest Harju Pangas, kus Päts ja tema olid juhtivateks tegelasteks.

9. mail 1925 kuulutas rahaminister Leo Sepp Tallinnas tegutsenud Harju Panga pankrotti läinuks. Asi võeti kohtulikule uurimisele. Uurimist toimetanud tähtsate asjade kohtu-uurija Eduard Lass tegi ametalalise esilduse prokurörile Harju Panga juhatusliikmete Madis Jaaksoni, Karl Gnadebergi ja Gustav Linkvisti vastutusele võtmiseks. Kuid nendele lisaks ka veel sama panga nõukogu liikmete Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kohta, keda E. Lass samuti oli leidnud segatud olevat seadusvastastesse operatsioonidesse. E. Lass pandi Toompea poolt tohutu surve alla, et ta võtaks tagasi süüdistusmaterjalid Pätsi ja Laidoneri kohta. Kuid E. Lass keeldus põhimõtteliselt korda saatmast ametalalist kuritegu ega nõustunud vastutuselevõtmise määruse tagasivõtmisega K. Pätsi ja J. Laidoneri osas. Kuna aga kohtu-uurijat seaduse järele ei saadud vallandada, siis kasutati E. Lassi suhtes teist võtet. Ta komandeeriti nn. tolli-panama (kuritarvitused -Tallinna tollil) uurimisele ja tema asemele Harju Panga eeluurimist toimetama toodi Tartust sealne tähtsate asjade kohtu-uurija Siegfried Tatar. See tegi nii, nagu temalt nõuti, s. o. ta jättis K. Pätsi ja J. Laidoneri vastutusele võtmise määrusest välja. 1929. a. mõistis Tallinna—Haapsalu rahukogu Jaaksoni, Linkvisti ja Gnadebergi mitmeks aastaks vangiroodu. Kui vanahärra Jaakson oli juba mõnda aega istunud ja keskvanglas haigestunud, käisin 1931. a. sügisel pr. Jaaksoni palvel selleaegse riigivanema K. Pätsi jutul Jaaksonile armu palumiseks. Kõike viisakust kokku võttes tuletasin K. Pätsile meelde, et siis, kui ta oli vaene mees ja tsaariajal istus kinni Peterburis Krestõ vanglas, oli Jaakson Peterburis pangadirektor ja käis teda igal nädalal vanglas vaatamas ja materiaalselt toetamas. Ütlesin ka, et K. Päts hilisemas koostöös Madis Jaaksoniga Harju Pangas sai jõukaks meheks (eriti Linkvisti kaudu), et nüüd on osad ümber pöördud ja et ta nüüd võiks haigestunud Jaaksoni saatust kergendada. Kuid miski ei aidanud. Päts keeldus Jaaksonile armu andmast, nii kui ta seda oli teinud varem, tagasi lükates pr. Jaaksoni poolt esitatud armuandmise palve.

Sellele oli järgnenud rida teisi. Riigivanema valimiskampaaniast kirjutab mulle materjalide andmise korras vabadussõjalaste propagandajuht dr. Hjalmar Mäe:
Kui asusin vahmispropaganda ettevalmistamisele, siis koostasin selleks kava. Juhuslikult oli nii, et Larka sai 55 a. vanaks just esimesel presidendikandidaatide soovitusallkirjade andmise päeval (5. märtsil 1834). Veidi hiljem sai Laidoner 50 ja enne vabariigi aastapäeva sai Päts 60. Esimeseks aktsiooniks lasksime siis parooli üle maa laiali: andke Larkale sünnipäeva kingina vajalik arv allkirju (10.000). Ning tõeliselt selgus ka öösistest andmetest igalt poolt, et esimese päevaga oli antud veidi rohkem allkirju kui üldse vaja oli Larkale. Valimisseaduses oli poliitiline viga: kui vajalik arv allkirju olemas, oleks seda vastava kandidaadi kohta kohe pidanud ametlikult konstateerima ning koheselt lõpetama edasise allkirjade võtmise sellele kandidaadile. Kuna sarnast eeskirja ei olnud, vaid allkirjade võtmine kestis kõikide kandidaatide kohta edasi, muutus allkirjade andmine teatud määral eelvalimiseks, mis oli vale. Järgmise aktsioonina oli minul võistleja Laidoneri väljalülitamine. Taktikaliselt oleks olnud vale kõikide võistlejate vastu korraga võitlusi pidada, seepärast pidurdasin igasugust propagandat Pätsi vastu ja suunasin kogu tule ainult Laidonerile. Koostasin ise «Võitluses» terve lehekülje pealkirjaga «J. Laidoner majandustegelasena» ning avaldasin selles ilma mingisuguse seisukohavõtuta vaid andmeid Laidoneri ametite, sissetulekute ja võlgade kustutamise üle. Avaldasin vaid neid andmeid, millede originaalid ise läbi lugeda ja fotokopeerida sain. Peamiselt olid need Laidoneri oma käega kirjutatud tulumaksu avaldused ning nende lisad. Osalt aga ka Eesti Panga juhatuse protokollide raamat ning Pikalaenu Panga protokollid. Hiljem said sellepärast nende pankade ametnikud kannatada. Nemad süüdi ei olnud, vaid need materjalid tõid minu kätte kummagist pangast üks direktoreid. Nendega koos käisime fotomehe juures, laotasime materjalid seinale ja neist siis said tehtud fotod, millede negatiivid võtsin ise kaasa. Mina pärast selle «Võitluse» numbri ilmumist kõnekoosolekul Avinurmes ütlesin avalikult ja tahtlikult avaldamiseks ajakirjanduses, et mina olen selle lehekülje autor ja ma palun mind võtta kohtulikule vastutusele, kui sel leheküljel peaks midagi olema, mis ei vasta tõele. See lehekülg enam-vähem likvideeris Laidoneri populaarsuse . ..
Materjal Pätsi kohta oli mul samuti ja sama süsteemiga koos. Kui oleks propaganda juba nii kaugele jõudnud, et Laidoner enam tõsine vastane ei ole, oleks ilmunud lehekülg ka Pätsi üle. Olen veendumusel, et see materjal oleks mõjunud Pätsi kohta just samuti nagu materjal Laidoneri kohta. Rei vastu polnud mul üldse kavatsust ühtegi sõna ütelda, sest tema oleks ju niikuinii läbi kukkunud — miks raisata propagandat lootusetule kandidaadile.

Võitlus Larka ja Laidoneri ümber võttis üha ägedama ilme. Trükisõna kõrval käisid propagandalahingud ka üle maa korraldatud kõnekoosolekutel. Rändavaid kõnemehi Larka-Liidust ja Laidoneri valimiskomiteest saatsid korrapidajate üksused kummaltki poolt. Korrapidajate ülesandeks oli oma meeste kõnede puhul hoida vaikust ja vastaste sõnavõtmisi igal võimalikul viisil häirida. Rahvas, kes oli juba valimisvõitlustega harjunud, kuulas seda vastastikust sõnasõda teatava üksluisusega ega lasknud end haarata ei kõnelejate ägedusest ega korrapidajate korrarikkumisest. Üleskutseid anda allkirju võistlevatele kandidaatidele täideti maal aeglaselt, ilma elevuseta, üksteisega vastuollu sattumata ühe või teise kandidaadi vooruste või ebavooruste pärast. Prantsuse saadik Louis de Vienne kurtis kord ühel ballil «Centum» klubis Tallinnas: «Eesti rahvas on temperamenditu nii armastuses kui ka poliitikas. Ka on ta pika mõtlemisega mõlemas asjas.» Prantslase arvamine eestlastest võib olla vaieldav, kuid poliitiliste kirgede kulminatsioonil, Eesti esimesele presidendile allkirjade korjamisel, meie maa siiski tasakaalust väljalangemisega ei hiilanud. Rahvas jäi rahulikuks, poliitika vastu tunti küll huvi, kuid ainuüksi igapäevase töö kõrval.

[nuhk.Albert]

Nagu eespool mainitud, seati J. Laidoneri ja A. Larka kõrvale üles veel kaks kandidaati: K. Päts ja A. Rei. Viimatimainitu kandidatuuri kohta võiks ju nüüd tagantjärele arvata, et sotsialistid seadsid selle üles vaid uhkeldamise pärast. Samuti on küsitav, kas sotsialistidel endilgi oli usku Rei läbiminekuks. Kuid teadlik inimene, folklorist dr. Oskar Loorits, kelle isa Andres Loorits oli Asutavas Kogus istunud sots.-revolutsionääride esindajana ja kellega Päts pidas sidemeid kui sotsialistiga, kirjutab tolleaegsetest sotsialistide seisukohtadest järgmiselt («Eesti ajaloo põhiprobleemid», kirjastus «Tõrvik», Löjdquist, Rootsi, 1955):
Sõitsin Tartust Tallinna hoiatama meie sotsialistide liidreid, ärgu nad nüüd Rei kandidatuuriga üldse jännaku, kui natslik riigipööre ja tasalülitus on silmaga näha, vaid koaleerigu jälle vana Pätsiga punaroheliseks blokiks... Aga sotsid kalkuleerisid, et kodanlaste hääled pulveriseeruvad nelja võistleja vahel, mille tulemusena võidab ja presidendiks valitakse just nende kandidaat Rei!... Läksin pettunult koju ja pidasin nõu oma isaga. See imestas kah oma seltsimeeste orienteerumisvõimetust..

K. Pätsi propageerimiseks asutati 8. veebr. 1934 eriline organisatsioon — Pätsi valimiskomitee. Asutajaina kirjutasid alla N. Kann, dr. J. Maasing, L. Raudkepp, E. Peterson, A. Jürman ja M. Juhkam. Pätsi komitee erilist ajalehte käima ei pannud. Trükisõnalise propaganda eest hoolitses Põllumeestekogude leht «Kaja». Pätsi populariseerimiseks kutsuti 18. veebr, kokku Põllumeestekogude kongress «Estonia» kontsertsaalis. Seal toonitas Päts oma kõnes, et need 416.000 häält, mis anti uue Põhiseaduse poolt, kuulusid mitte ainult vapsidele, vaid ka põllumeestele. Maruliste kiiduavalduste all lõpetas ta: «Vanapõllumehed pole kunagi kellegi käsu all olnud, ja niikaua kui meie elame, ei lange meie kellegi käsu alla» (Ed. Laaman «Konstantin Päts»). Kongressi liikmed said Pätsi sõnadest aru kui võitlushüüdest asunikuks läinud Laidoneri vastu. Huvitavat valgust telgitagustele asjaoludele K. Pätsi kandidatuuri ülesseadmisel heidab dr. O. Loorits («Eesti ajaloo põhiprobleemid»). Ta kirjutab (Ihk. 158—162):
13. dets. 1933 läksin Toompeale riigivanem Pätsi jutule. Hoiatasin selgesõnaliselt põllumeestekogude parteid vastutuse puudusest, sest hädaohtu ei suuda kirglikus õhkkonnas enam pareerida Laidoner, kelle rahaasju «Võitlus» oli skandaalselt paljastanud ja kelle vastu kihas sellepärast üldine meelepaha. Ütlesin lõpuks välja, et antud olukorras oleks vapsidele ainus võistlusvõimeline vastaskandidaat Päts ise, ja palusin teda kõigest hoolimata kandideerida — olgu kas või läbikukkumisega riskeerides ... Päts vastas päris liigutatult, et minu ettepanek tuleb talle üllatusena, kuna isegi ta ligemad poliitilised sõbrad miskipärast pole pöördunud veel tema poole sellise sooviga. Kuid lisas kohe, et tema läbi ei taha kukkuda, vaid kandideeriks ainult sel juhul, kui võidu garanteeriks lai koalitsioon väljaspool põllumehi... Leppisime siis kokku, et katsun pinda sondeerida laiaks rahvuslikuks koalitsiooniks ilma parteilise värvinguta, et mitte sotse peletada.

Edasi kirjeldab dr. Loorits, kuidas ta organiseeris koalitsiooni Pätsi kandidatuuri toetamiseks, ja ütleb:
Rahvuslike ja akadeemiliste ringkondade palvel Päts nõustuski 16. detsembril kandideerima. .. Seisukord ähvardas aga halva pöörde võtta, sest Pätsi hakati ikkagi «maaliidu» ja «kogumeeste» kandidaadina halvustama... Vastumanöövrina otsustasime Tartus korraldada aktuse Pätsi 60 a. sünnipäeva tähistamiseks. Päts nõustus tulema 4. märtsiks. «Vanemuise» saal osati meelitada murdu täis igasugu tegelasi, tegelinskisid ja isamaalikult meelestatud massi. Kuid peo- ja tervituskõned mõjusid nii magedalt, et ülevat meeleolu üldse ei tekkinud.

Dr. Loorits kirjutab, et «viimases hädas» olevat teda palutud pidada lõppkõne, «et kütta inimesi vähegi vaimustusse». Dr. Loorits pidaski selle kõne, millest ta kirjutab, et «see sõnavõtt mõjus tõesti elektriseerivalt ja provotseeris kogu aja aplause, mis lõppesidki võimsa austusavaldusega Pätsile». Dr. Loorits lisab juurde: «Hiljem, 2. juunil, Päts pihtis mulle ise, et minu ässitus andnuvatki talle viimase tõukejõu 12. märtsi riigipöörde otsustamiseks, et vältida märatsevate vapside võimulepääsu. «Vanemuises» Päts saanuvat mulje, et (ta) polevat siiski üksi, vaid et ka teised mõtlevad nõnda.»
Teadusemehe dr. O. Loorits'a seletuse järele näib, et sel ajal, kui vastavate kongresside poolt olid juba riigivanema kandidaatideks üles seatud Larka ja Laidoner, polnud isegi Päts'i ligemad poliitilised sõbrad veel temale teinud ettepanekut hakata kandidaadiks. Vist tundest, et ta oli maha jäätud, tänaski Päts Loo-ritsat ja haaras kinni tema ettepanekust organiseerida senise «punarohelise bloki» asemel uut koalitsiooni, mis aga siiski ei tohtinud peletada sotse. Ka nähtub veel, et Pätsi propageerimisega oli küllaltki muret ja et ainult tänu dr. Looritsa teenetele sai Päts Tartus «võimsa austusavalduse» osaliseks. Aga seda austusavaldust eelistas Päts mitte tõlgendada pandina oma läbiminekuks riigivanema valimistel, vaid võttis seda tõukejõuna 12. märtsi riigipöörde ettevõtmiseks, et niimoodi ja mitte valimiste läbi kindlustada endale riigipresidenditooli.
Üldine propagandakampaania pilt kujunes nii, nagu oleks käimas kahevõitlus vaid kindralite vahel. Üksteisele pihta andmises näisid mõlemad võistlejad leerid hoopis unustanud olevat oma tsivilistidest rivaalid, Rei ja Pätsi. Neid müksati niivõrd harva, et see tekitas imestust. Minu koolivend dr. G. Dunkel kutsus mind ühel õhtul veebruaris 1934 kaasa vabadussõjalaste kõnelejategrupi koosolekule nende büroos Narva maanteel. Seal pidi «musterkõnega» esinema A. Sirk. Ta kõne tundus mulle omapärasena, kuna see peale tavalise vabadussõjalaste üleskiitmise sisaldas ründamist ainuüksi Laidoneri vastu. Kõne lõpul hakati Sirklle esitama küsimusi: aga kuidas jääb siis lugu Pätsiga? Sirki asemel vastas jässakas, rahuliku jutuga dr. Hj. Mäe: «Praegu ärge Pätsisse puutuge. Ka tema kohta on meil korjatud andmeid enam kui vaja. Küll ma ütlen, kui aeg tuleb.» Kojuteel küsisin dr. Dunkelilt, mida sarnane jutt tähendab? Koolivenna puiklevast vastusest sain aru nii, nagu olevat Päts vabadussõjalastel varumeheks. Kui Larka ei peaks läbi minema esimeses valimisvoorus, mis nägi ette vähimalt 50%-list enamust kõigist hääleõiguslikest kodanikest, siis saavat vabadussõjalaste kandidaadiks Päts. Küsisin, kas Päts on sellest ka ise teadlik? Otsesest vastusest jäin ilma. Kuid kuulujutte mingisugusest rahulepingust Pätsi ja Sirki vahel kuulsin hiljem Tõnissonilt, Uluots'alt ja Teemantilt. Nagu öeldud, ei rünnanud ka Laidoneri komitee Pätsi ühelgi viisil, mis vääriks nimetamist. Kuid see komitee oli endale varuks koostanud Pätsi paljastamise brošüüri, mis taheti avaldada kaks nädalat enne tegelikke valimisi, «et mitte Pätsile aega anda vastamiseks». Teadjate kinnituste järele pidi see kompromiteerima Pätsi veelgi kõmulisemalt kui vabadussõjalaste sensatsioonilised lood, mida levitati Laidoneri löömiseks.
Jaanuaris 1934 toimusid ülemaalised omavalitsuste valimised. Neil valimistel kasutati esmakordselt uut korda — kandidaatide kolmikuid. See toimus Soomest võetud dr. G. Vendt'i süsteemi alusel. Valija sai niisugustel valimislehtedel enam tegevusvabadust isikuvalimise printsiibi mõttes. Esmakordselt esinesid neil valimistel ka vabadussõjalased. Valimiste tulemused osutusid neile soodsaiks. Terves reas linnavolikogudes pääsesid vabadussõjalased esikohtadele. Vabadussõjalased said kohti: Tallinnas 52%, Tartus 50%, Narvas 50%, Viljandis 43%, Nõmmel 35%, Võrus 35%, Pärnus 30%, Paides 27%, Türil 27%, Paldiskis 27%. Ka maal leidsid nad poolehoidu neis kohtades, kus olid üles seatud nende kandidaadid (Antslas 31%, Mustvees 29%, Suure-Jaanis 27%, Elvas 25%, Otepääl 20%). Need head tulemused esimestel valimistel, milledel vabadussõjalased kandideerisid, avasid neile julgustavad väljavaated ka eelseisvaiks riigivanema ja riigikogu valimisteks.
Niisiis oli valitsuse ja riigikogu kõrval ka kolmas tegelane, kellele saatuse poolt oli määratud etendada osa vaikival ajastul — vabadussõjalased —, rahuldustundele jõudnud, et ta oma ülesanded on täitnud ja võib muretult tulevikku vaadata. Neljas tegelane — rahvas — arvas samuti rahuldustundega, et rahvahääletusega on ta kõigiti saavutanud oma kaua aega väljendatud tahte ja täitnud oma kodanikukohustuse oma maa paremaks tulevikuks. Lisaks sellele tundele oli tal heameel, et ta viimaks ometi saab peremehe majja oma soovi kohaselt. Mitte iseka, tujuka, võimu-uimast peruks läinud peremehe, nagu see oli talle kaela sattunud 1920. a. Põhiseadusega, vaid peremehe presidendi näol

Prof. T. Kliiman kirjutab («Eesti iseseisvuse areng», Tallinn): «1920. a. Põhiseaduse olulisemaks puuduseks oli kogu riikliku võimu keskendumine riigikogu kätte, kes olles küll nimeliselt rahvaesindaja, tõeliselt juhtis aga rahva saatust absolutistliku peremehena ... Põhiseaduslik formaaldemokraatia ei arenenud mitte sotsiaaldemokraatiaks riigiõiguslikus mõttes, vaid moondus erakondade staapidest juhitud rahvavõõraks kaukademokraatiaks.» A. Palvadre kirjutab («Põhiseadus ja Rahvuskogu»): «1933. a. Põhiseadus oli mõeldud aktsiooniks riigikogu vastu, täpsemalt — rünnakuks riigikogus esitatud erakondade kõikvõimsuse vastu.»

K. Päts väljendas õigesti rahva ettekujutust presidendist, kui ta 22. märtsil 1932 riigikogus ütles: «See ei tohi olla pull portselani poodis. Rahvas tahab mitte rusikaga põrutajat, vaid lepitajat, tasakaalustajat ja kõrgemal seisvat võimukandjat presidendi näol.»
Just niisugust tasakaaluka, heatahtliku, mõistliku iseloomuga, õiglast ja seadust austajat peremeest tahetigi näha presidenditoolil. Head peremeest, kes koostöös riigikoguga pidi saama õnnistuseks Eestile. Selle lootusega hinges kuulas ja vaatas rahvas rahulikult pealt käima läinud valimiskampaaniat, mis teda ei ärritanud ega kohutanud. Kui maal oligi kohati kuulda valjude lööksõnadega kelkimist ja kurjustamist, siis mitte mujal kui «linnahärrade» poolt korraldatud koosolekuil. Kära ja müra tegijaiks olid ikka ühed-samad vabadussõjalaste, Pätsi ja Laidoneri komiteede kõnelejad ja «korrapidajad». Nagu öeldud, oldi niisuguse «meeleolu kütmisega» ja «rahva kaasakiskumisega» juba eelmistest kampaaniatest harjutud ega tehtud sellest väljagi. Rahvas ei süttinud kirele ei ühegi võistleva poole õhutusest. Üheski paigas ei tekkinud meeleavaldusi, rongkäike, vägivallategusid ega käsitsi kokkupõrkeid. Eestlase põliselt rahulik ja põhjamaine loomus jäi püsima tasakaalukana. Niisugune oli üldkokkuvõttes meeleolu ja hoiak vaikiva ajastu eelõhtul. Rahu, korra ja julgeoleku hoidmiseks ei vajatud kusagil politsei pingutusi.
Peab ütlema, et maal valitsev rahulik meeleolu ei kajastunud mitte samas ulatuses ülal Toompeal. Rahvahääletuse maaväringu mürin kajas veel kaua riigikogu koosolekuil, ka algasid grupi riigitegelaste seas salajased sepitsused, millest juttu hiljem. Iseloomustava näitena riigikogu meeleoludest võib tuua riigivanema K. Pätsi (nüüd oli ta ametinimetuseks peaminister riigivanema ülesannetes) sõnavõttu 5. dets.:
Täna riigikogu üksmeelseid ühest tiivast teise ulatuvaid seisukohti kuulates tuleb meelde vene vanasõna: «Kui ei oleks müristanud, ega talumees ei oleks risti ette löönud.» Meil on niisugune kärgatus käinud, ja riigikogu lööb üksmeeles risti ette ja otsib süüdlasi ning abinõusid selleks, et müristamist ära hoida. Arvan, et see kõue-kärgatus mitte ühe päeva tulemus ei ole. Arvan, et Eesti rahval peaks olema õigus küsida riigikogu käest, kas riigikogu ise tundis seda, mis valmimas oli? Nüüd, kus see rabav sündmus kätte jõudnud, nüüd öeldakse siin, et süüdi olla valitsus, kelle eesotsas seista inimene, kes sakslastele sümpatiseerib.

Samal riigikogu koosolekul oli A. Leps (Põllumeestekogud-Asunikud) Pätsile ette heitnud tema minevikku, märkides ta vastuseisu Asutavas Kogus sõjategevuse jätkamisele Landeswehriga. Oma esinemisel Asutavas Kogus 17. juunil 1919 Landeswehri asjas, kes 6. juunil kell 03.00 suurte jõududega oli alustanud pealetungi Eesti vägede vastu Võnnu sihis, ei pooldanud Päts pea. ja sõjaminister O. Strandmani arvamist, kes deklareeris: «Olen kindel, et see hädaoht tervet Eesti rahvast ühendab, nii et terve rahvas, Asutav Kogu, vabariigi valitsus siin kui üks mees astuma saab, et meie andelist vägede ülemjuhatajat toetada. Ja kui meil tõesti peaks uue välise vaenlasega tegemist tulema, meie siis kui üks mees välja astume, et kindlalt võitu kätte saaks.» (Asutava Kogu protokollid märgivad siin: tormilised kiiduavaldused, vägede ülemjuhataja Laidoner tõuseb püsti ja tänab). Strandmanile järgnevas sõnavõtus ütles Päts: «Eesti rahvas on sõjale suuri ja raskeid ohvreid toonud. Maa ägab nende ohvrite all. Kas on tarvis minna nii kaugele, et viimane poisikene peab sõtta minema (vahelehüüded). Mõned armastavad siin oma isiklikkude tundeavaldustega minu peale mõju avaldada. Mina olen külm inimene, mind kõnelemast küll takistada ei suudeta. Panen ette järgmise ülemineku vormeli: Valitsuse teadaannet ära kuulates paneb Maarahva Liidu rühm ette: Et Lõuna väerinnal meil enamlaste vastu tuleb kogu Lätimaa piiri kaitsta ja et meil võimalus puudub Läti sõjalist jõudu lähemal ajal kogu Lõuna väerinnal enamlaste vastu kaastegevusse tõmmata ja piirikaitsel nendega kokkuleppe järele ära jaotada, kuna pealegi Landeswehriga kokkupõrgete võimalus kõrvaldatud ei ole, on soovitav, et nüüd ühise enamlastevastase Eesti—Läti—Leedu väerinna ülemjuhatajaks liitriikide nõusolekul mõni erapooletu kõrgem ohvitser oleks määratud, kelle käsu alla iga eelnimetatud riigi väed oma riigi piiride kaitseks jääksid.» K. Pätsi esinemise kohta avaldasid põlgavat imestust teiste rühmade kõnemehed — A. Veiler (Tööerakond) ja K. Ast (sotsialistid). Hääletamisel sai K. Pätsi ettepanek poolt vaid 9 häält ja tunnistati seega tagasilükatuks (Asutavas Kogus oli 120 liiget, nende hulgas 8 Maarahva Liidu esindajat).

Kas võite teie kätt südame peale pannes öelda, et meie ise ei ole selleks põhjust annud? Kõik need liikumised, kõik see riigikogu käitumine viimasel ajal, see ümberkäimine rahva õigustega, kõik see on olnud üheks põhjuseks, et niisugused kurvad nähtused meie avalikus elus võisid tekkida. Mis te arvate, kas meil ei ole tekkinud niisugused nähtused, millest meil praegu kõneldud, just sellepärast, et meie ise seda soodustasime, kas nad ei läinud kasvama nagu sügisel sooja vihma ajal seened? Meie oleme oma riigi ise niikaugele viinud ja meie peame mitte ainult siit näpunäiteid andma, vaid tuleb terves riigis välja astuda, kodanlikku julgust tõsta ja asjaolude peale tähelepanu juhtida. Mina ei taha öelda, et vabadussõjalaste hulgas on ainult need, kes Eesti riigile kahjulikud. Ma usun, et seal on riiklikult mõtlejaid, kes soovivad Eesti riigile ainult head, kes on isamaalased. Peab ainult tähendama, et kevadel suurte vete ajal jookseb ka muda kaasa. Ja see võib meile hädaohtlikuks saada. Muidugi ei või vabariigi valitsus iialgi mitte mingi sümpaatia või antipaatia, või selle alusel, et üks rühm meeldib ja teine mitte ei meeldi, valitsuse võimuavaldusi ette võtta. See oleks see, mis käiks demokraatliku riigikorra vastu, kuna demokraatlik riigikord nõuab seaduse austamist, (autori sõrendus).

Samal koosolekul esines ka K. Ast (sotsialist), kes muuseas ütles:
Riigivanema kõne puhul võiksin öelda, et oleks ülearune tagasi tõrjuda, et igaüks meist teatud osa süüd selles kannab, mis aidanud pinda luua selle liikumise levitamiseks meie rahva keskel, mille tõenäoliselt ja oluliselt absoluutselt mingit pinda ei oleks tohtinud olla. Kõigil meil on selles asjas teatud osa süüd ja oleme aidanud teataval määral selleks pinda valmistada. Öelda aga, et riigikogu midagi ei ole selleks teinud, et hädaohtu ära hoida, et seda öelda riigikogu terve 100%-lise koosseisu kohta, on siiski liig.

Need süütunnistused ja patukahetsused hoidsid küll Toompea ärevuses, aga neile ei järgnenud lunastavaid tegusid. Neist käis punase joonena läbi veene, et süüdi on ikkagi vabadussõjalased. Süüdi selles, et reforminõuded, mis aastate eest olid üles tõstetud ja milledele Toompea alguses tähelepanu ei pööranud, milledele ta hakkas reageerima liig hilja, nüüd vabadussõjalaste eestvõttel rahva poolt siiski said läbi surutud, vaatamata kõigile Toompea poolt tehtud takistustele. Põliste poliitikute seas Toompeal hakkas maad võtma ahastus, et rahva poolehoiu kaotusega ja Põhiseaduse reformiga võim nende käest võib ära libiseda «vastutamatute elementide» kätte ja et nemad, vanad riigilaeva juhid ehk peavad andma maad uustulnukatele, keda rahvas nüüd võib delegeerida mitte enam erakondade nimekirjade järele, vaid juba isikuvalimise põhimõtte alusel. See ahastus, mille põhjustajaks peeti vabadussõjalasi, võttis väikese ringi parteituusade seas (potipõllumeeste ja sotside perest, et tarvitada rahvapäraseid nimetusi) sedavõrd akuutse kuju, et hakati sepitsema salaplaane, mida ette võtta endakaitseks, s. o. Toompea keeles öeldud «rahva ja riigi kaitseks». Nende plaanide tulemuseks olid 12. märtsi sündmused.

[nuhk.Albert]

12. MÄRTS

VERETU VÕIMUHAARANG

12. märts seisab Eesti ajaloos üldtuntud daatumina aastat nimetamatagi. 12. märts 1934 tähistab vaikiva ajastu algust Eestis. See päev, esmaspäev, koitis Tallinnas halva ilmana. Juba hommikust alates huugasid merel udusireenid. Tinahallist sompus taevast tuli uduvihma ja lume segu, mida tänavail tõttajaile märja paiskena näkku keerutas kerge, kuid külm tuul. Liiklejail tuli laveerida läbi lörtsiloikude ruttamisel kodukatuse alla. Kes võis, jäi koju, keda aga töö kodust välja ajas, täitis oma kohustust vastumeelselt.
Tallinna külje all Tondil, sõjakoolis, olid õppused lõppenud söögiajaks kell 16.30. Väsinud ja läbimärjad kasvandikud mõnulesid tundest, et pärast sööki saab õhtule, saab jalgu kuivatada, mundrist vabaneda, soojas ruumis pikali heita. Sama kavatsusega kõndis pärast einestamist oma tuppa ka 1. kompanii veebel Heino Kalda. Kuid vaevalt oli ta saanud tõmmata saapad jalast, kui uksele ilmus kompanii ülem käsuga: «Alarm! Kogu koolil õuel rivistuda!» Kalda tahtis küsida, mis on lahti, aga ei jõudnud. Ülemus, kes näis olevat ärritatud, oli juba läinud. Veebel Kaldale kui vilunud sõjamehele ei olnud häire uudiseks. Kuid neist sõjaõppuse vahendeist, mis kooli kasvandikke pidid rabama ootamatusena, oli talle alati varem aegsasti mõista antud. Kuid nüüd niisugust halba nalja teha, niisuguse ilmaga . ..
Kirudes sikutas Kalda jälle säärikud jalga ja põrutas oma mehed maast lahti: «Aspirandid! Minutiga püksid jalga! Sekundiga trepist alla! Kogu kool rivistub — kooli ülema käsk!» Kui sõjakooli ülem kol.-ltn. Aleksander Jaakson õuele ilmus, seisid kõik ta käsualused — 4 kompaniid, 600 meest — nöörsirges rivis. Jaakson seletas meestele häält tõstes: «Kõrgemalt poolt tulnud käsul peab kool viibimata lahingukorras välja astuma. Laskemoon, käsigranaadid, kuulipildujad on väljajagamiseks valmis. Kool peab täitma minu käske täpselt nagu lahinguolukorras. Marsime välja kümne minuti pärast. Härrad ohvitserid — minu juurde korralduste saamiseks. Mehed relvade vastuvõtuks marss!» Paarikümneminutise kiirmarsiga jõudis kool Tõnismäele. Seal jaotati mehed gruppidesse, saadeti mitmes suunas linna laiali. Veebel Kalda kompanii sai käsu minna Narva maanteele Vabadussõjalaste Liidu büroo ette. Sinna pärale jõudnud, sulges kompanii tänava, seadis üles kuulipildujad ja jäi lahinguolukorda. Ei teadnud Kalda ega ta kompanii mehed, milles asi seisab. Äkki nägid nad, kuidas hooviväravatest jooksis tänavale hulk erariietuses isikuid ja rüsinal murdis sisse sõjameeste poolt piiratavasse majja. Varsti hakati sealt välja tooma mehi ja naisi, keda kogunes õige palju ja kes viidi ära väikestes salkades. Aspirandid vaatasid pilti tummana. Kui veebel Kalda ühelt askeldavalt asjamehelt sai mahti toimuva põhjust pärida, oli vastuseks: politsei!
Narva maantee apteegi kassapreilil Linda Kaasik'ul on töölt minekuga suur rutt. Tal on kohtamine «Estonia» teatri vestibüülis minekuks operetile ja hiljem õhtusöögile. Selleks peab nägusamini riietuma, iga minut on kallis. Vaevalt saab ta astuda tänavale, kui teda tabab üllatus: püssimehed! Läbi ei lasta. Kannatamatu neiu astub lähima rnundrimehe juurde seletust saama. See vastab neiule viisakalt, et temal ei ole läbilaskmise vastu midagi, kuid kes keelavat, olevat see kaabuga isand seal. Kaabuga isand aitab parjasti kahte meest suurde musta autosse tõugata. Ühes neist tunneb Linda ära oma venna. «Ruudi, mis nad sinuga teevad? Kes nad on?» karjatab neiu. «Laske jalga, laske jalga!» käsutab kaabuga mees neiut eemale lükates. Tekib sõnavahetus, millest Lindale selgub, et tegemist on politseiga ja kinniviimisega. See ajab neiu marru, «Teie ei tohi, ei tohi — kas kuulete!» hakkab ta käekotiga endale edasipääsu võitlema ja autoust lahti kiskuma. «Miks ei tohi?» tõrjub võimuküllane kaabumees.
«See on mu vend,» rabeleb Linda. Sellest aitab. Siplev ja küünistav neiu lükatakse samasse autosse, politsei surub end ka sisse ja sõit läheb lahti. Linda Kaasik lastakse küll vabaks, kuid alles paari päeva pärast ja ilma vennata.
Toompeale saadetud sõjakooli kasvandikud sulgevad kõik sinna viivad teed. Kes tahab tulla alla, saab läbi, üles aga ei lasta kedagi. Ka siin on käsutajaks erariides politsei. Ferdinand Ots (Vana-Värdi, nagu Kohtu tänava rahvas kutsub välisministeeriumi maja kojameest) ei pääse koju, hoolimata seletustest, et «ta tunneb kõiki ministreid». «Nad käivad minu juures sisse ja välja,» ütleb Ots. Kuid just see tagasihoidlik jutt äratabki politseinikus kahtlust ja vimma.
«Mis pistmist siis Teil on ministritega? Ja mis asjamees Te olete?» uurib politseinik.
«Toompeal olen igatahes suurem asjamees kui Teie. Olen Teist veel kangemaid «salasid» näinud. Ei salli neist kedagi,» sõnab Ots otsekoheselt.
«Kuidas Te julgete? Kes Te olete?» põrutas politseinik.
«Siin on mu näpupass,» õiendab Ots ja ulatab politseinikule oma isikutunnistuse. «Lugege, siin on aadress ja kõik. Olen Vabadussõjas käind ega karda kedagi.»
Ots'a pass võetakse ära, mees ise viiakse kinni. Teel pokri annab ta küll järele, et on välisministeeriumi kojamees. Kuid siis on juba hilja. Läbiotsimisel leitakse ta taskust Vabadussõjalaste Liidu liikmekaart. Tal tuleb ülekuulamistel tõendada, et ta pole oma ametikohale poetatud mitte vapside poolt, vaid et ta on samal kohal teeninud juba üle kümne aasta.
Sõjakooli patrullide valve alla on võetud kogu puiesteede vöönd — Merepuiestee, Põhja puiestee, Jaama-Toom-Kaarli-Vabaduspuiesteed. Kuid ka niiviisi isoleeritud südalinnas seisavad tänavanurkadel valvepostid. Halva ilma tõttu on inimesi liikvel vähe, mingeid vahejuhtumeid ei teki. Uusi käske ei järgne. Sõjakooli meestel hakkab igav. Uudishimulistele ei tea nad midagi vastata. Vastuoksa — päritakse küsijailt endilt, mis on linnas lahti? Kuid keegi ei tea. Alles hilisel õhtutunnil levib teateid raadio kaudu: üldine kaitseseisukord kella viiest alates; kindral Laidoner vägede ülemjuhatajaks määratud. Kes kehitab õlgu, kes vangutab pead, kes haigutab, kes keerab raadioaparaadi osuti Viini või Londoni jaamale. Ärevusse ei satu keegi, kuna eelmise sügise narr kaitseseisukord on veel kõigil meeles.
Ajal, kui sõjakooli kasvandikke tänavail lahingukorras hoitakse, toimuvad üle linna haarangud. Neid operatsioone juhivad poliitilise politsei kõrgeimad juhid, J. Sooman, R. Täht, J. Eiskop, A. Tenson. Nad sõidavad linnas siia-sinna, raporteerides telefoni teel Toompeale vahistamiste edukast käigust. Sooman teatab, et tabatud on ka Sirk, dr. Mäe ja Larka. Laidoner teeb korralduse Larka viibimatuks vabastamiseks, «sest muidu võib jääda mulje, nagu võitleksin ma väevõimuga oma võistleja vastu,» seletab Laidoner veidi hiljem ajakirjanikele. Täht teatab advokaat Rõuk'i, pastor Uhke, kooliõpetaja Mähar'i, kaitseliidu pääliku Jalakase, «Võitluse» toimetaja Klassman'i arreteerimisest. Kuid saabub teateid ka ebaõnnestumistest. Eiskop vabandab, et adv. Paul Telg on esimesest haarangust välja libisenud. Kuid annab samal ajal kinnituse, et Telg'il on võimatu Tallinnast välja pääseda. Ajal, kui talle jahti peetakse, istub Telg halba aimamata Harju tänavas Feischner'i kohvikus. Seal kuuleb ta juhuslikult väljast tulejailt vabadussõjalaste puistamisest Narva maanteel ja Merepuiesteel (kus ka asus vabadussõjalaste büroo). Ta esimeseks mõtteks on võtta taksiauto. Siis aga meenub talle, et poliitiline politsei värbab agente eeskätt kelnerite ja taksojuhtide hulgast. Säilitades külma verd telefoneerib Telg mõnele tuttavale ja saabki kätte mehe, kes talle oma autoga järele tuleb ja ta Nõmmele varjule sõidutab. Paari päeva pärast lennutab eralendur Ulrich Brasche ta omal masinal Lasnamäe lennuväljalt Soome.
Peaminister Päts'ilt saadud korralduse kohaselt hakkab riigisekretär Terras kella 16.00 paiku telefoni teel valitsuse liikmeid kokku kutsuma erakorraliseks valitsuse koosolekuks. Koosoleku alguseks on määratud kell 17.00 ja paigaks tavaline koht — Valge saal Toompea lossis. Määratud ajaks on kõik ministrid kohal ja Pätsi oodates viidavad aega omavahelises vestluses. Et Terras ei tea päevakorra sisu, siis annab see teadmatus kõneainet mõnele uudishimulikule. Kellaosuti näitab juba tugevasti üle viie, kui viimaks astub sisse Päts kindral Laidoneri saatel. Vaikides kõnnib ta oma tooli juurde, sobitab Laidoneri oma paremale käele, kutsub käeviipega kohalviibijaid laua taha asuma, teeb algust tavalise lausega: «Avan valitsuse koosoleku.» Kuid ta ei saa jätkata — Laidoner hakkab temale midagi sosistama. Ajavahemikku kasutavad ministrid pilkude vahetamiseks ja vastastikuseks õlgade kehitamiseks: mis asja on Laidoneril valitsuse koosolekul?
Nüüd esineb Päts teadaandega, mille mõtteks on ettepanek kuulutada välja üldine kaitseseisukord vabadussõjalaste tegevuse peatamiseks ja ametisse määrata kaitsevägede ülemjuhatajaks kindral Laidoner. Kuigi Päts enesevalitsemisega saab laitmatult toime, märkavad koosolijad siiski ta ärritust: tal on puna palgil, ta lõug väriseb ja kõnelemisel komistab ta korduvalt. Ka tema kõrval istuval Laidoneril punetavad põsenukid.
Peaministri teadaanne tuleb ministritele üllatusena. Seda kuulatakse ja sellele reageeritakse vaikusega. Ministrid viibivad täielikus teadmatuses, et Pätsi sõnavõtu ajal olid Tallinna tänavatele juba käsutatud relvastatud jõud ja teostumas massilised vahistamised. Ei teatud, et valitsus oli pandud sündinud fakti ette. Võib-olla oli teadlik sellest valitsuse ees salajases hoitud aktsioonist sise-kohtuminister Johan Müller, kuid ei tema ega ükski valitsuse liige ei võta sõna Pätsi ettepaneku vastu. Seejärel laseb Päts sisse kutsuda kohtuministeeriumi nõuniku Joh. Klesment'i, kes samuti oli Pätsilt saanud käsu tulla lossi valitsuse koosoleku ajaks ja kes ootas korraldusi eesruumis. Klesment'ile tehakse ülesandeks sealsamas valitsuse laua taga panna kirja riigivanema otsus üldise kaitseseisukorra väljakuulutamise ja kindral Laidoneri ülemjuhatajaks määramise kohta avalikkusele määratud teadaandeks. Sellejärel sõnastab J. Klesment ka kindral Laidoneri sundmäärused Vabadussõjalaste Liidu sulgemise, koosolekute ja rongkäikude keeldude kohta. Kella 22.00 paiku saab Klesment oma tööga valmis ja lahkub valitsuse koosolekult. Päts ja Laidoner koos ministritega aga jäävad lossi kogu ööks.
Jaht inimestele kestab lakkamatult. Vahistatuid ei viida enam poliitilise politsei majja Pagari tänavas, vaid juba otse keskvanglasse, linna arestimajja ja naistevanglasse Lasnamäel, kuna valitseb suur ruumipuudus. Üheaegselt öösiste vahistamistega Tallinnas teostatakse massilisi vangistamisi ka provintsis — Tartus, Viljandis, Narvas, Haapsalus, Võrus, Paides. Ka seal läheb kõik libedasti, mis annab tunnistust sellest, et kavad olid hästi ette valmistatud, nimestikud hoolsalt korraldatud. Kuid see omakorda kinnitab ka seda, et selle tööga oldi juba varakult alustatud, milletõttu igasugused jutud viimsel minutil ettejõudmisest vabadussõjalaste äkilisele relvastatud väljaastumisele 12. märtsil võimu vägivallaga ülevõtmiseks ei oma usutavust. Laidoner muigab, kui talle esitatakse (kohtadelt saabuvaid aruandeid: relvi pole leitud, vastuhakkami pole olnud. See polnud talle uudiseks — ta oli olnud sellest juba ette teadlik. Hommikul lossist lahkudes tähendab Laidoner: «Mida ma kartsin, oli see, et sõjakool tõrgub tänaval politseid mängimast. Sõjaväeline traditsioon on asi, mida tuleb tõsiselt arvestada. Aga mis sellest enam rääkida, nüüd on kõik läinud hästi.»
Tallinna garnison oli õige arvurikas. Ta koosseisu kuulusid autotankide rügement, lennuväe divisjon, Kalevi pataljon, 10. üksik jalaväe pataljon, sidepataljon, pioneerpataljon, mere- ja ratsaväe üksused. Kuid Päts ja Laidoner kasutasid oma plaani teostamiseks ainult noori Sõjakooli kasvandikke, pannes kõik lootused nende kasvatusele järgida ülemuse käsule pimesi. Kooli selleaegne ülem kol.ltn. Aleksander Jaakson, kes oli pühendatud asjasse, ei jäänud tasust ilma. Tänutäheks ta teenete eest 12. märtsi riigipöördele sõjalise toetuse andmisel ülendati ta peatselt kindralmajoriks ja talle usaldati hiljem ka haridusministri portfell. Talle alluvad noormehed said alles hiljem teadlikeks, et neid käsutati haarama relvi ja ignorantsetena saadeti tegevusse oma rahva liikmete vastu. Au- või tänutasust jäeti nad ilma. Nii mõnigi Sõjakooli kasvandik mõtles oma hilisemal ohvitserikarjääri ajal 12. märtsi ööle, tundes tagantjärele piinlikkust eesti sõjamehele sobimatust osast, mida tal sel korral oli täita.

RIIGIPÖÖRDE ÕIGUSTUSED

13. märtsil, teisipäeval, võis kõikidest ajalehtedest lugeda:

Riigivanema otsus nr. 173
12. märtsil 1934
1.
Põhiseaduse § 60 p. 7 ja kaitseseisukorra seaduse § 1 alusel kuulutan välja kaitseseisukorra kogu vabariigis kuueks kuuks, alates 12. märtsist 1934 kell 17.
2.
Kaitseseisukorra seaduse § 7 р. 1 põhjal nimetan kaitsevägede ülemjuhatajaks kindralleitnant Johan Laidoneri, pannes tema peale ka sisekaitse ülema kohused, määrates viimase abiks kindralmajor Gustav Joonson'i.
3.
Vabastan vägede juhataja kohuste täitmisest kaitseminister kindralmajor Paul Lill'e ja sisekaitse ülema kohuste täitmisest kindralmajor Gustav Joonson'i.
4.
Riigiraudteed ja post, telegraaf ja telefon alluvad operatiivselt kaitsevägede ülemjuhatajale.
5.
Käesolev otsus maksma panna telegraafi teel.

Selles otsuses ettetulev veidi keeruline nimede ja ametikohtade mäng kindralite Lill'e ja Joonson'i suhtes on seletatav sellega, et Eestis oli juba aastate kestel kehtiv osaline kaitseseisukord. Kehtiva seaduse järele võis kaitseseisukorra ajal ametisse nimetatud olla sisekaitse ülem, missugust ametit ka pidas kindral Joonson. Kuna nüüd Päts oma otsusega ametisse pani kaitsevägede ülemjuhataja, siis osutusidki selle tõttu vajalikeks kindralite Joonson'i ja Lill'e ümbernimetamised.
Nagu juba öeldud, olid 12. märtsi sündmused — sõjaväe tänavaile toomine, ülemaalised vahistamised, üldise kaitseseisukorra väljakuulutamine — teadmatuses olevale rahvale üllatuseks. Õigustatult oodati seletust ja põhjendust seesugusele aktsioonile. K. Päts andis temalt oodatud seletuse riigikogu koosolekul neljapäeval 15. märtsil. Meeleolulise kirjelduse sellest koosolekust toob «Päevaleht» 17. märtsil:

Neljapäevaõhtusele riigikogu koosolekule, kus riigivanema kohustetäitja K. Päts esines seletusega praegusest sisepoliitilisest seisukorrast, oli tung suur. .Rõdud olid publikust tulvil ja vähe oli neid rahvasaadikuid, kes puudusid. Valitsus oli kohal täies koosseisus, samuti viibis koosolekul, valitsuse loožis, kaitsevägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner. Vaheajal piirasid ajakirjanikud kuluaaris ülemjuhatajat, kes vestluses andis mõningaid seletusi olukorrast, märkides, et paari päeva pärast on kõik jälle korras. K. Päts'i seletust kuulati suures vaikuses, avaldati paiguti imestust mõningate asjaolude üle, mis tulnud ilmsiks ühenduses vabadussõjalaste liikumisega.

Et K. Päts'i seletus 12. märtsi sündmuste kohta on tema esimene ametlik esinemine selles asjas ja on jäänud ka viimseks, avaldame Pätsu pika sõnavõtu täpselt riigikogu protokollide järele (vaata lisa) [toon hiljem eraldi postitusena - nuhk.Albert] .
Mis ütles selle Päts'i seletuse kohta tolleaegne ajakirjandus, nn. avalik arvamine? Toon näitena «Päevalehe» peatoimetaja Harald Tammeri juhtkirja 17. märtsist 1934. Selle artikli sisu on peamiselt Pätsi sõnade kordamine, mispärast toon vaid neid katkendeid, milledest võib teataval määral lugeda H. Tammeri enda arvamist. H. Tammeri kirjutus kannab pealkirja «Järeldusi riigivanema seletusest»:

Riigivanema kt. K. Päts'i erakorraline teadaanne neljapäeval täiendas mitmeti ja õige väärtuslikult seda, mis seni olnud teatav Vabadussõjalaste Liidu sulgemise põhjustena. Kuigi riigivanema kt. ei pidanud juurdluse huvides veel võimalikuks avaldada kõike temal teadaolevat vabadussõjalaste sepitsustest. Riigivanema kt. teadaandest paistab kõige pealt, et valitsusel oli olemas andmeid, et vabadussõjalased valmistusid väljaastumiseks ja võimu haaramiseks kõige lähemal ajal ja et korraldused selleks olid juba tehtud. Millal ja mis kujul see oleks sündinud, seda ei pidanud riigivanema kt. veel võimalikuks seletada. Vabadussõjalastel näis asjaga olevat kiire taga, sest nad olid ametis juba massiliste lippude valmistamisegagi, millega pealinna dekoreerida võimu haaramise järel.. . Vabadussõjalaste valitsus oleks kindlasti kujunenud diktatuuri valitsuseks. Riigivanema teadaandest oli huvitav kuulda, et keegi ümberorienteerumisele väga väle välissaadik on käinud juba oma poolehoidu avaldamas vabadussõjalaste juhtidele. Üldsusele oleks muidugi väga huvitav saada teada niisuguse välissaadiku-tuulelipu nimi. Kuid võib arvata, et see nimi selgub isegi varsti, kui mõni senine välissaadik lastakse «ametipuhkusele» või määratakse «teenistuse huvides» kohale, kus ta muutub vähem ohtlikuks Eesti riigile. Riigivanema kt. peatus ka neil määratutel rahasummadel, mis vabadussõjalased pildusid kahel käel mustamispropagandal ja võimuhaaramise sepitsemisel. .. Riigivanema kt. sõnade järel ei ole kahtlust, et vabadussõjalaste liikumist finantseeriti suurel määral väljaspool Eesti piire. Riigivanema kt. sõnadest võib järeldada veel, et valitsus kavatseb edasi lükata päevakorral seisvad valimised kuni rahva meelte rahunemiseni.. . Riigivanema kt. sõnadest jäi mulje, et valitsus oma otsustavate sammudega ei ole toiminud ülepeakaela, et valitsusel olid hoopis teistsugused huvid kui need, mida levitavad vabadussõjalaste-meelsed ringkonnad praegu suure õhinaga, nimelt, nagu püüaks praegune valitsus püsida iga hinna eest võimul ja kõrvaldada oma võistlejad. Kui K. Päts'i valitsus praegusel korral pidas tarviliseks võimu pihkuhaaramise tugevamini senisest, siis pidid selleks olema kaaluvad põhjused. Need põhjused on selgunud üldjoontes juba seni, loodame, et üksikasjad selguvad ka juba lähemal ajal, nii et viimsed kahtlused peletatakse rahvamassidelt.

«Päevalehe» samas numbris on ilmutatud ka veel artikkel admiral J. Pitkalt pealkirja all «Tõsistel tundidel»:

Kõigile, kes on osa võtnud riigikorra vägivallaga kukutamise organiseerimisest ja rahaga toetamisest, peaks mõõdetama sama mõõduga, millega mõõdeti 1924. a. riigipöörajatele. See on ükskõik, kummalt poolt riigipöörde katse tuleb, kas pahemalt või paremalt. Demokraatlik riigikord peab kindlalt ja valjult end kaitsma. Tal on selleks rohkem õigust kui ühelgi teisel riigikorral.

Jaan Tõnisson kirjutab «Postimehes» 20. märtsil 1934:

Vabadusristi kavaler, kes osa võtnud Vabadussõjast vabatahtlikuna, nüüd aga nähtavasti kaasa kistud vabadussõjalaste liikumise keerisesse, kirjutab meile kibeduses, kuidas Vabadussõjast osavõtnuid nüüd 16 aasta vabaduse maitsmise järel kui kurjategijaid veetavat ülekuulamistele. Eriti ülekohtusena tundub temale, et nüüd tohtivat vabadusele hädaohtlikuks pidada ja sõbrustamises parunitega süüdistada neid, kes omal ajal võidelnud v. der Goltz'i rauddiviiside ja landesvehri vastu. Vististi on palju neid, kes nõnda tunnevad ja endamisi mõtlevad... Siin on tegemist sügavate vastoludega ja arusaamatustega. Kui peaks meil elu jälle hakkama rahulikult edasi liikuma, siis peab üle jõutama neist sisemistest vastoludest. Meie ei ole surve tulekul mitte tahtnud hõisata, vaid oskame hinnata raskusi ja kitsendusi, mis kaasas käivad kaitseseisukorra väljakuulutamisega. Ei taha meie ka õigustada ühtegi võimu liialdust, ega parastada neid, keda nüüd on tabanud saatuse pilge.

Need on tüübilisemad näited ajakirjanduse reaktsioonist Pätsi valitsuse sammule. Kõik ajalehed ühinevad erandita peaministri väidetega, et vabadussõjalased olid teostamas relvastatud riigipööret, et riigipöördega taheti rakendada fašistlikku diktatuurivalitsust, et vabadussõjalasi finantseeriti väljaspoolt. Nende motiivide propageerimisel tarvitavad «Päevaleht» ja «Postimees» enamvähem soliidset tooni, kuna aga «Vaba Maa» ja «Rahva Sõna» laskuvad maitsetuisse labasusisse. Sellest paar näidet. «Vaba Maa» juhtkiri 17. märtsist 1934 algab lookestega:

Kui üht vapside juhti tuldi vangistama, oli teine juures olev pahandanud: «Noh, mis nali see siis jälle on?» Kuid vangi viidav vaps vastas: «Ei ole siin enam nalja ühtegi. Jaan tegi nalja, Juhan ei naljata.»
Kuskil maal läinud politseinik ise, senine vaps, vangistama kohalikku «vüürerit». See imestama: «Ära tee nalja, seni ju võitlesime mõlemad koos.» Politseinik vasta: «Ei siin pole enam mingit nalja. Nüüd on käsk käes ja muud kui tule kaasa!»
Riigivanema neljapäevastest seletustest riigikogus ja ülemjuhataja seletustest ajakirjandusele näeb igaüks, et siin enam nalja ei ole. Kes arvavad, et läinud sügisesed eksperimenteerimised kaitseseisukorraga veel korduda saavad, need eksivad rängalt.

«Vaba Maa» oma valitsusetruus propagandaõhinas ei näi märkavat, et ta oma naljalookeste loomisega teeb karuteene Päts'i seletustele vabadussõjalaste relvastatud riigikukutamise kavatsustest: «vapside» juht laseb end huumoriga vangi viia ja politseinik, ise «vaps», täidab kohusetruult valitsuse käsku «vüüreri» vangistamiseks. Ka J. Tõnissoni kaitseseisukorra kõrvutamist K. Pätsi omaga kui «eksperimenteerimist» nüüd kehtestatud seisukorraga ei saa lugeda meenutamata, et omal ajal ka «Vaba Maa» J. Tõnissoni kaitseseisukorda mõnitas ja sellele oponeeris.

«Rahva Sõna», sotsialistide häälekandja, kirjutab 16. märtsil 1934:

Varem teatasime juba, et valitsuse korralduse kohaselt ei kuulunud vabadussõjalaste riigivanema kandidaat Larka vangistamisele. Valitsus ei pidanud teda ei «rahvaliikumise» juhiks ega riigile ka kuigi kardetavaks isikuks. Öeldi lihtsalt: «See mees pole kunagi suutnud väga palju teha, ega temast saa ka kurjategijat.» Ometi, nagu kuuleme, olevat riigivanem K. Päts tahtnud Larka'ga pärast Sirk-Rõugu vahistamist veidi isiklikult juttu ajada ja saatnud talle erakirjateel kutse tulla oma poole. Nüüd on aga vaene mees kange hirmuga põgenenud põranda alla, ilma et teda ähvardaks mingi hädaoht.

«Kaja», Pätsi partei häälekandja, teatab 17. märtsil 1934:

Kõigile kodanikele on tulnud see suureks mõistatuseks, kust tulid need hiigelsummad, millega vapsid oma räpast kihutustööd levitasid rahva sekka. Seni ei ole sellesse küsimusse veel täit valgust saadud. Nagu nüüd kuulda, on vapsidel üle maa ametis olnud 1000 agitaatorit. Neist on umbes 300—400 inimest kindlat palka saanud. Seega kulus vapsidel päevas ainult agitaatoritele palga maksmiseks 1000 krooni ümber. Kuus kulus selleks 30.000 krooni ehk 3 miljonit senti.

Nagu 12.—20. juunil 1935 aset leidnud vabadussõjalaste protsessil selgus, polnud K. Pätsi valitsusel esitada mingeid andmeid vabadussõjalaste finantseerimise kohta välismaisele rahadega.

Eesti ajakirjanduse vabade avaldamisvõimaluste kohta peab tähendama, et need juba alates 12. märtsist (selle päeva hilisõhtust peale) olid pandud surve alla, kuigi sundmääruste sadu, mis muu hulgas kodanikelt võttis ka sõna- ja trükivabaduse, algas hiljem. Selle kohta avaldab sõnumi «Postimees» oma 14. märtsi numbri esiküljel:

Esmaspäeval 12. märtsil kell 10 õhtul kutsus riigivanem ajakirjanduse esindajad oma juurde jutuajamisele. Toompea lossis istus koos kogu valitsus. Koosolekust võttis osa ka ülemjuhataja kindral Laidoner ... Ajakirjanikkude küsimustele vastas riigivanem, et ajalehtede tsensuuri ei tule. Aga toimetajad ise peavad olema valvel, et midagi ei kirjutataks, mis riigile kahjulik. Lehed, kes ei suuda ennast hoida vaos, suletakse jäädavalt («Postimehe» sõrendus).
Ajakirjanikud esitasid riigivanemale küsimuse, kas ühenduses kaitseseisukorra maksmapanemisega on oodata riigivanema ja riigikogu valimiste edasilükkamist. Riigivanem K. Päts vastas, et temal selles küsimuses veel selgus puudub.
See olenevat asjaolust, kuidas kujuneb meeleolu. Riigivanem ütles, temale näivat, et vaevalt küll tekib tarvidust valimiste edasilükkamiseks.

[nuhk.Albert]

Samal 12. märtsi õhtul küsitlesid ajakirjanikud ka kindral Laidoneri, kes muuseas teatas («Postimees» 14. märts), et meil olnud organiseeritud riik riigis. Õhkkond olnud niisugune nagu enne 1. dets. 1924. Eesti rahvas ei võivat lubada, et meil jälle korduksid 1. detsembri verised sündmused. Mõne tunni jooksul on Tallinna linnas puhastustöö nii tehtud, et välja kutsutud kaitseväe kompaniid on juba koju tagasi saadetud.
Suure intervjuu ajakirjandusele andis Laidoner 13. märtsi hommikul kell 10.30, kus seletusi andsid ka siseminister Müller ja poliitilise politsei direktor Sooman. Saadud informatsiooni avaldab «Postimees» 14. märtsil:

Kindral Laidoner ütles järgmist: «Sellele, mis eile juba härra riigivanem teatas ja mis mina teatasin, võin lisada juurde seda, et tegelikult on juba vabadussõjalaste partei likvideeritud üle maa, juhtivad tegelased kinni võetud ja asi on võimude käes uurimisel. Mingeid korrarikkumisi kuskil ette tulnud ei ole. Üle maa on igal pool täielik kord ja kodanikud võivad täiesti rahulikult teha oma tööd. Rõhutan, et meie maksev riigikord oli hädaohus, vastulöök on antud, praegu mingit kartust riigi sisemise korra eest ei ole.» Lehemeeste küsimuse peale, kuidas jääb omavalitsuste esinduskogudega, kas ka nendes likvideeritakse vabadussõjalaste erakond, vastas kindral Laidoner: «Seda meie veel vaatame järele.» Küsimustele, kas eelolevad valimised lükatakse edasi, vastas ülemjuhataja, et riigikogu valimistega pole minul mingit tegemist. Küsiti veel, kas ametkondades tahetakse läbi viia puhastustöö. Sellele vastas kindral Laidoner: «Mina seal puhastustöö läbi viin. Ühe öö jooksul pole seda jõutud teha.» Küsimusele, kas on keelatud ära ka erakondade liikmete vahelised koosolekud seletati, et erakonnad eestkätt jäävad tegutsema. Kui aga hakatakse seal tegema poliitikat, ütles kindral Laidoner, tuleb sellele karmi käega vastu astuda.

Nagu juba öeldud, on kõige tähtsam ja olulisem seletus valitsuse ametlikest põhjustest 12. märtsi sündmuste ettevõtmiseks peaminister Pätsi deklaratsioon riigikogus 15. märtsil. Tuleme selle juurde tagasi. Nagu lisas toodud tekstist nähtub, algab K. Päts sissejuhatusega, milles ta rõhutab oma teadlikkust sellest, kui palju häda, muresid ja viletsust tema poolt väljakuulutatud kaitseseisukord kodanikele võib sünnitada, ja kinnitab, et ta on seda teinud mitte isiklikel põhjustel temale valimistel võistlejaks seatud kandidaadi reast välja löömiseks. 12. märtsi sündmused kinnitasid, et K. Päts on tõepoolest põhjustanud väga palju «häda, muresid ja isegi viletsust» loendamatuile Eesti kodanikele, ka nende naissoost perekonnaliikmetele, keda samuti hulgaliselt vangistati. Loendamatuile sellepärast, et vaikiva ajastu režiimi tõttu ei ole säilinud andmeid, kui palju inimesi vanglaisse viidi. Soliidsete välisajalehtede informatsioonide järele («Times» Londonis, «The New York Times», «Neue Zürcher Zeitung») kõigub see arv esimese vaikiva asjastu aasta kohta 800—1000 piires. Kuid see arv on mõistagi väga umbkaudne. Lisaks vahistamistele võimude poolt koostatud nimekirjade alusel võeti inimesi pidevalt kinni n.-ö. «kobina peale». Kahtlus, et kodanik oli kunagi kuulunud Vabadussõjalaste Liidu liikmeskonda, Liidule raha annetanud või teisiti aktiivselt vabadussõjalaste erakonnale sümpatiseerinud, oli küllaldaseks põhjuseks tema vahistamiseks ehk «ülekuulamisele võtmiseks», nagu võimud seda eelistasid nimetada. Seejuures peeti inimest kinni ei mingil muul õiguslikul alusel kui ainuüksi võimude äranägemisel. Päev, paar või pool aastat — kuidas juhtus ja harilikult mingit konkreetset süüdistust esitamata. Sellisele võrdlemisi väiksele ametnikule, nagu seda oli politsei komissar, oli antud õigus kodanikku vahi all hoida kuni kaks nädalat. Seda terminit võis sisekaitse ülem pikendada nii tihti, kui seda soovis. Märkimisväärne niisuguses olukorras oli veel ülemuse range hoiak. Perekonnale ülalpidamist teenivate meeste vangistamine ajas nende naispere hädasunnil kinnivõtmiste puhul abi otsima küll Päts'i, küll Laidoner'i, küll Kuusekänd'i juurde, väiksematest võimumeestest kõnelemata. Nende võimukandjate ooteruumid olid täis murelikke ja hädalisi. Kuid oli rangeks üldreegliks, et niisuguseid abipalujaid jutule ei võetud. Selline kalkus ei aidanud kaasa õnnetusse sattunud kaaskannatajate häda leevendamisele. Propagandakeele räuskamise rikastamiseks leiutatud sõna «vaps» oli kui automaatne pitsat, millega märgiti roojaseks mitte ainult mehi, vaid ka neist sõltuvaid naisi.
Suurt õnnetust, veel laiaulatuslisemat kui vahistamised, tõid kaasa massilised ametkohtadelt vallandamised, «puhastustöö», nagu seda aktsiooni nimetasid Päts ja Laidoner. Esimest korda Eesti ajaloos ei nõutud ametnikelt mitte niivõrd riigitruudust, kuivõrd truudust isikutele. Siin oli omavolile antud piiramata võimutsemise vabadus. Kui vangistamiste puhul veel kuidagi maksma oli jäetud mõned eeskirjad vahistatu õiguste kaitseks, oli vallandamise nuhtlusega tagakiusatult võetud vähimgi võimalus enese kaitsmiseks või otsuse vastu kaebamiseks. «Puhastustöö» pandi süstemaatilise hoolimatusega käima sõjaväes, riigiteenistuses, omavalitsustes ja valitsuse mõjutusest sõltuvais ettevõtteis. Ka siin oli kannatada saanute arv suur, nende tõeline arv on teadmata, kuna vallandatute registrit ei peetud. Ka selle «puhastustöö» tulemusel tõugati hulgaliselt perekondi viletsusse, nagu «ülekuulamisele võtmise» aktsioonilgi. Vangistamistel ja vallandamistel lokkas pealekaebuste mõju, nagu see on tavaline nähe režiimi vahetuste puhul. (näiteks Eesti okupeerimise aegadel). Kindral Laidoner ütleb selle kohta («Päevaleht» 15. aprillil 1934):

Igapäev saan hulga kaebekirju. Arvan, et samane lugu on ka riigivanema ja ministeeriumide juures. Elukogemused näitavad, et pealekaebamisi ei saa võtta puhta tõena. Nendes kirjades kaevatakse minule ja teistele, et meie ei talita küllalt kindla käega.

Vaikiva ajastu ülekohtu all kannatanute käekäigu üksikasjalise kirjeldusega ei saa katsetadagi, selleks kuluks omaette raamat. Nimeliselt võiks väheste näidetena tuua J. Tõnisson'i, kellelt poliitilistel põhjustel sekvesteeriti ta varandus; kol. J. Steinberg'i, kelle Laidoner vallandas põhjendusel, et ta nimi olevat kompromiteeritud; kol. E. Rüütel'i sellepärast, et tema väeosa ohvitserkonnas olnud palju vabadussõjalasi, kol. J. Lutsar'i, kes olevat oma väeosa pakkunud vabadussõjalastele; Kaarel Pusta't, kes riigiteenistusest vallandati põhjendusel, et ta olevat teinud visiidi vabadussõjalaste staapi Narva maanteel; minu õde, kes vallandati Põllutöökoja sekretäri kohalt seepärast, et ta vend olevat «vaps» jne. Olgu veel tähendatud, et kuigi K. Päts oma seletuses rõhutab, nagu oleks ta teadlik kodanike hädadest, mis tingitud tema kaitseseisukorrast, pole ta neid hädasid iial püüdnud pehmendada ei kaitseseisukorra kaotamisega ega mõnel teisel teel. K. Pätsi režiim nõudis lisaks viletsuse põhjustamisele ka veel kaks surmaohvrit — Artur Sirk'i ja erukapten Balduin Dunkel'i. Teadlik oma süüst, pole K. Päts ühelgi viisil püüdnud heaks teha seda ülekohut, mis ta tekitas sadadele kodanikele, kellede vastu tõstetud süüdistused osutusid alusetuiks või üldse kõlbmatuiks, et neid tõsta. Lepitust, suuremeelsust või aumehelikkust pole need süütud Pätsilt näha saanud. 1938. a. amnestiaseadus polnud Pätsi algatatud. See oli äsjavalitud riigikogu teene. Päts saboteeris amnestiaseadust sellega, et ta kategooriliselt keeldus tagasi andmast amnesteerituile nende aukraade ja aumärke (veidi aega enne Venemaale deporteerimist, 1940. a. juulis, tegi ta seda siiski).
Mis puutub К. Päts'i kinnitusse tema seletuses, et ta ei olevat oma 12. märtsi sammu astunud isiklikel põhjustel, siis vajab ka see väljendus asjalikke kommentaare. Neid võiks ülevaatlikkuse huvides laiendada veel teisele K. Päts'i tõendusele, nagu oleks tal olnud teateid, «et olid igasugused korraldused tehtud, et uulitsatel välja astuda ja väeosadest pidid sõjariistadega kaasa tulema». Päts'i sõnade järgi olid niisugused korraldused tehtud vabadussõjalaste poolt ja tema poolt astutud samm oli tehtud viimsel minutil nende vastulöögiks. Nagu teada, tõotas K. Päts riigivanema-ameti vastuvõtmisel riigikogus 21. okt. 1933 «kõik oma jõu ja mõistuse» pühendada Põhiseaduse ellurakendamiseks «oma rahva tahtmise järele». Sellele lisaks kinnitas ta riigikogus 5. dets. 1933: «Demokraatlik riigikord nõuab seaduse austamist. Vabariigi valitsus ei või iialgi mitte mingi sümpaatia või antipaatia, või selle alusel, et üks rühm meeldib või teine mitte ei meeldi, valitsuse võimuavaldusi ette võtta.» K. Päts täitis oma tõotust Põhiseaduse elluviimiseks lojaalselt ja erapooletult, kuid kuni teatava määrani ja teatava ajani. Nimelt samal ajal, kui Päts oma lojaalsust avalikkusele demonstreeris valimiste väljakuulutamisega ja riigivanema kandidaatidele allkirjade kogumise võimaldamisega, olid tal tagaselja käimas muud askeldused. Nende kohta märgib Ed. Laaman oma raamatus «Konstantin Päts»:

Veebruaris 1934 päris kindral Laidoner K. Päts'i arvamist, kuhu vapside liikumine Eesti peaks viima? «Kuhu mujale kui verevalamisele,» vastas Päts. «Niikaugele ei tohiks asja lasta,» tähendas Laidoner. Lepiti kokku, et kui vajadus tekib, tuleb Laidoner nagu pärast 1. dets. 1924 vägede ülemjuhatajaks ja sisekaitse ülemaks. Eenpalu oli palju varem K. Päts'ilt pärinud, kaua ta vapsidel veel mässata laseb? Päts oli vastanud, et pole veel aeg. Paar nädalat enne 12. märtsi aktsiooni oli K. Päts seks puhuks kutsunud siseministriks riigikogu esimeest K. Eenpalu. Et aga aktiivse poliitikamehe juurdekutsumine valitsusse, kes pidi seisma Päts'i ja Laidoner'i isikutel, oleks võinud sellele anda uut kallakut, ei tulnud Eenpalu nimetamine enne toime kui augustis 1934.
Märtsi esimestel päevadel ütles K. Päts sise- ja kohtuministrile J. Müller'ile, et vapsidele vaja teha harakiri.
Seks palus ta vapside juhtide nimekirja. Säärast nimekirja ministri ametkonnal ei olnud, ja et paljud ametnikud vapsistunud, oli seda ka võimata koostada, ilma et asi kohe vapside kõrvu poleks ulatunud. Loole anti siis niisugune kuju, nagu tahaks ministeerium vapside liikumise ajalugu kirjutada. Samal ajal hakkas Päts ümberpaigutusi tegema kõrgemate sõjaväelaste hulgas. Hoop pidi antama 15. märtsil, kuid Laidoner oli saanud teateid, et vapside seas liigub putšikavatsus. Ei saadud enam viivitada. Teades, et vapside luure teda jälgib, tuli Laidoner ühes abikaasaga 12. märtsil pealelõunal Toompeale nagu jalutama. Seal ta astus sisse K. Päts'i erakorterisse, kus vajalikud korraldused ette valmistati. 12. märts 1934 osutus tähtsamaks pöördepunktiks Eesti poliitilises arengus.

Ed. Laaman seisis Pätsi juures heas maines ja nagu juba nimetatud, valmistas oma raamatu riikliku propagandatalituse tellimisel. Seetõttu peab Laaman'i andmeid võtma niisugustena, nagu Päts neid näha soovis; Pätsi ettevalmistusi Laidoner'i hankimiseks, Eenpalu palkamiseks, vabadussõjalastele harakiri (kõhu lõhki lõikamine — jaapanlaste omapärane tapmise viis) tegemiseks juba alates veebruarist 1934, s. o. aegsasti enne 12. märtsi. Kuid teistsugustest rööbiti käivatest ettevalmistustest riigikogus kirjutab Märt Raud oma teoses «Kaks suurt»:

Paistis, et nii napi enamusega, (tegelikult riigikogu vähemusega — autor) K. Päts'i valitsusel ei ole pikka iga. Opositsioon riigikogus hakkaski kohe ridu koondama selle valitsuse kukutamiseks. K. Päts pidi lahkuma valitsuse juhi kohalt, enne kui Põhiseadus hakkab maksma. See Põhiseadus andis valitsusele suure võimu ja seda võimu ei tahetud K. Päts'i tugevaisse kätesse anda. Valitsus pidi kukutatama kaks nädalat enne Põhiseaduse kehtima hakkamist. "Kõik eeltööd olid juba tehtud. Enamus valitsuse kukutamiseks oli olemas. Kuid saatus tahtis teisiti.

Kui M. Raud'a uskuda, siis pidi ka Päts kui vilunuim poliitik teadlik olema riigikogu enamuse ettevalmistustest tema kukutamiseks. Ei või arvata, et see temale oleks võinud meeldida ja et ta niisuguse kukutamise ohu vastu oleks hoidnud käsi rüpes. Kuid M. Raud teab 12. märtsi eelsündmustest kirjutada veel enamgi:

Kuna A. Larka märksa vähem allkirju sai kui K. Päts ja J. Laidoner, siis kadus vapsidel lootus tema valimiseks. (M. Raud'i väide allkirjade asjus ei vasta tõele. A. Larka sai rohkem allkirju kui kõik ta kolm võistlejat kokku, ja nimelt 62.070: 61.550 — autor.) Seepärast otsustati võim haarata vägivallaga... Vapside löögirühmadesse tungisid rüsinal kommunistid ja teised kahtlased ollused, kes saaki haistsid... Viimaks oli olukord siiski juba niisuguseks kujunenud, et K. Päts pidi aktiivselt vahele astuma. Ta alustas sõjaväe puhastamisega kahtlastest ollustest, paigutades mitteustavad väejuhid teistele kohtadele. Vapsid olid oma kanda kinnitanud nimelt Tallinna garnisonis ja Tapal asuvas Soomusrongide Diviisis. Tegutsemiseks olid määratud just need väeosad. Ümberpaigutamised kihutasid vapse kiiremale tegutsemisele. 12. märtsi hommikul sai K. Päts teada, et valitsuse kukutamine oli määratud sama päeva ööseks. Õhtul pidi Merepuiesteel toimuma suur rahvakoosolek ja see pidi andma signaali üldiseks vastuhakkamiseks. Ta nägi oma kabinetist valitsushoones Toompeal, et hoone oli mässuliste poolt juba vahi alla võetud. Nende luuresalk käis Lossiplatsil edasi-tagasi, silmas pidades valitsushoone uksi ja väravat. K. Päts võttis kohe telefoniühenduse kindral Laidoneriga. Varsti pärast seda nägid vaenlase luurajad, et kindral Laidoner läks koos abikaasaga üle Lossiplatsi. Abikaasal oli koer rihma otsas kaasas. Pilkavalt naerdes jälgis luuresalk mööduvat kindralit, kes läks katedraali taha Kooli tänavasse. Luurajad ei pidanud vajalikuks teda kauemini silmas pidada, sest silmnähtavalt oli ta oma eraasja õiendamas. Kuid kindral astus K. Pätsi korterisse Kohtu tänavas, kuna ta abikaasa koeraga edasi läks. Kindralil tuli tublisti oodata, sest Päts jäi valitsushoonesse tavalise tööaja lõpuni, kella kolmeni. Enne kojuminekut palus ta riigisekretäri jääda mõne kantseleiametnikuga kohale, sest ta tahtvat koostada ja masinal ümber kirjutada lasta mõne dokumendi. Luuresalk valvas seni Lossiplatsil, kuni Toompeal töö lõppes ning K. Päts ja ametnikud koju läksid. Siis oli nende ülesanne täidetud ja nad läksid rahuliku südamega koju, sest puudus ju vajadus valvata tühja valitsushoonet. Oma korteris pidas K. Päts nõu kindral J. Laidoneriga. Siis kõlistas ta ministritele, et nad kell pool viis tuleksid valitsuse erakorralisele koosolekule. Kui ministrid astusid koosoleku saali, nägid nad kohe, et on
tulemas midagi erakorralist, sest nad leidsid eest ka kindral Laidoneri.
Täpselt kell pool viis algas ajalooline koosolek. Ilmus K. Päts ja teatas: «Olukord nõuab kiiret tegutsemist valitsuse poolt. Ma pidasin nõu kindral Laidoneriga Ja me jõudsime otsusele, et vaja on kaitseseisukord välja kuulutada. Ma kuulutan kaitseseisukorra välja üle kogu vabariigi ja panen hoolitsemise riigi julgeoleku eest kindral Laidonerile, kelle määran sõjavägede ülemjuhatajaks. Palun riigisekretäri koostada sellekohane otsus.» Otsus oli kiiresti koostatud. K. Päts kirjutas sellele alla ja soovis vägede ülemjuhatajale õnne ja edu tegutsemiseks. Kindral Laidoner asus kiiresti tegevusse. Kaitseseisukord pandi telegraafi teel maksma. Kell 5 pealelõunat kõvendati valitsushoone kaitset Toompeal Sõjakooli üksusega, kellele oli juurde antud Kaitseliidu soomusosa. Kavatsetava mässu juhid tabati rahvarikkalt koosolekult, kus parajasti peeti nõu eelseisva väljaastumise üle ...
Oma kavatsustest ei olnud Päts kõnelnud peale kindral Laidoneri ühegi inimesega. Ka valitsuse liikmed said sellest teada alles valitsuse koosolekul. . . Eriti oli olnud raske tabada õiget momenti jõuga vastuhakkamiseks riigivõimu laostamisele. See ei tohtinud sündida liiga vara, sest siis ei oleks rahvas aru saanud surveabinõude vajadusest. Aga see ei tohtinud jääda ka tundigi hiljaks, sest kui relvastatud mäss oleks juba alanud, siis oleks selle summutamine nõudnud palju ohvreid.

M. Raud'i poolt ettetoodud üksikasjade kohta vabadussõjalaste relvastatud mässust 12. märtsil, nõupidamisest väljaastumise üle rahvarikkal koosolekul, Tallinna ja Tapa väeosade valmisolekust relvadega mässust osavõtmiseks, Pätsi või Laidoneri poolt teadasaamisest, et valitsuse kukutamine oli määratud 12. märtsi ööseks jne. tuleb tähendada, et neid andmeid pole kunagi valitsuse poolt esitatud kohtulikule uurimisele ja et vabadussõjalaste juunikuu 1935. a. protsessil neist ainsa sõnagagi süüdistustena ei mainitud. Seepärast võib põhjendatult väita, et M. Raudl eelpool tsiteeritud 12. märtsi mässukavatsuse kirjeldused ei vasta tõele.
Ei ole säilinud üksikasjalisemaid materjale Pätsi ja Laidoneri kokkuleppest 12. märtsi aktsiooni sooritamiseks. Ilmne on, et see oli nende omavaheline tehing, mida hoiti suurimas saladuses ka valitsuse liikmete ees. Ka on ilmne, et seda ei valmistatud ette ainult nende paaritunnilisel nõupidamisel Pätsi erakorteris 12. märtsil. Tõendeid vabadussõjalaste relvastatud väljaastumise korraldustest, mida Päts oma seletuses ütleb evivat ja mida ta ei võivat öelda «uurimiskäigu pärast», ei ole avalikkusele kunagi avaldatud. Ka pole vabadussõjalaste vastu kunagi kohtukorras tõstetud süüdistust niisuguse relvastatud väljaastumise pärast, milleks olevat antud korraldused enne 12. märtsi. Seda hoolimata tõsiasjast, et Pätsil oleks selleks pidanud olema suurim huvi, sest et ta oli ju sellisel kõrgel kohal, nagu seda oli riigikogu kõnetool, end angažeerinud raske varju heitmisega vabadus-sõjalastele, mida tal oli vaja tõestada, et mitte jääda valelikuks.

Unustamisega, andestamisega või muu suuremeelsuse näitamise tahtega vabadussõjalastele Pätsi poolt ei saa asja seletada, kui meenutada, missuguse kiirusega ja karmusega karistati 1936. a. 8. detsembri mehi. Kõigil neil kaalutlustel peab relvastatud mässukavatsuse omistamist vabadussõjalastele võtma teadlikult esitatud valesüüdistusena.
Kuid K. Pätsile ei või ka tema hilisemaid ebatõdesid ja pettusi rohkem ette heita kui ta autoritaarrežiimide kolleegidele, sest on olemas inimesi, kes väidavad, et midagi ei saa poliitikuile patuks panna, kui see on sündinud «riiklikel kaalutlustel» — kas või ka õiguslikus ja rahvavalitsuslikus riigis. Üheks selliste tõdemustega inimeseks paistab olevat tuntud kuju sotsialistide liidritest Karl Ast, kes teab palju 12. märtsi sündmuste tõelisest tagapõhjast, kuid on seni eelistanud selle üle avalikkuse ees kui mitte hoopis vaikida, siis kõnelda sellest väga napilt. Ta kirjutab ajalehes «Vaba Eesti» nr. 1 (11), Stockholm 1955 pealkirja all «Demokraatliku Eesti loojakul» olukorra kohta oktoobris 1933 ja hilisemal ajal:

... Jaan Tõnissoni valitsus loodi ning püsis sotsialistide toetusel, kuid ei toonud loodetud tagajärgi. Eesmärgiks oli vapside liikumise tõkestamine. Tegelikult hangiti tollele võimsale tulikahjule uut kütteõli. Valitsusel polnud midagi asjalikku, veenvat ja rahva poolehoidu koondavat masendavale laviinile vastu panna. Tagantjärele tuleks koguni küsida, kas leiduski argumente — peale jõuargumendi — tolle tormi taltsutamiseks. Valitsust rünnati ju kõikjalt, mitte üksnes vapside poolt. Meenutagem avalike häälekandjate käitumist ühenduses eeltsensuuri jõustumisega. Valitsust kaitsesid üksnes «Postimees» ja «Rahva Sõna» (sotsialistide leht). Kogu muu ajakirjandus «Päevalehe» ja «Vaba Maaga» eesotsas arendas ulaklikku opositsiooni. Juhtkirju vorbiti mõnitamiseks maotutel naljateemadel, kas või nõelasilma tähtsusest rahvamajandusele .. . Vastutustundeta opositsiooni häälekandjatele olid kõik vääratused ja ebaõnnestumised teretulnud juhuseks riigivanema isikut naeruvääristada. Needsamad toimetused, kus leiti, et eeltsensuuriga oli nendele suukorv pähe pandud, alistusid hiljem sügava kummardusega Toompea propagandatalitusele, saates sinna koguni juhtivaid jõudusid. Nad suvatsesid näha Jaan Tõnissonis ja Tõnissoni idealismis Kurbliku Rüütli vehklemist, mille hinnaks tsirkusepilet, Konstantin Pätsis aga kavalat teo-inimest-materjalisti, kes varitses oma tunni tulekut, keeldudes avaldamast selget seisukohta vapside Põhiseaduse suhtes, kuni viimasel hetkel kallutas ta otsuse poolthääletamise kasuks — seda muidugi mitte vapside abistamiseks, vaid oma kaugeleulatuvate kavatsuste huvides ... Kui vapside liikumine suurtesse hulkadesse suutis tungida, siis tänu põllumeeste ja teiste kodanlike rühmituste teed-tasandavale abiteole. Kahtlemata oli K. Pätsil kergem kui kellelgi teisel pidurdada ja taltsutada neid tuhandeid, kes Põhiseaduse ja rahvaesinduse halvustamise ning lammutamise kampaaniaga juhiti vapside reservväkke. .. Tõnissoni valitsuse langemisele järgnes uue valitsuse moodustamine. Ma ei mäleta täpselt, millised juhtnöörid mulle sotsialistide poolt anti K. Pätsiga läbirääkimiste pidamiseks. Valitsuse isikliku koosseisu suhtes oli mu huvi väike, seda suurem aga riigivanema kandidaadi arvamiste ja kavatsuste vastu. Teadagi ei avanud K. Päts oma kaarte päriselt, aga kinnitas kõige kategoorilisemalt, et nendele poistele (vabadussõjalastele) paneb ta päitsed pähe. Selle juures näis ta viha olevat peamiselt kindral Larka pihta sihitud. Sirk'i kohta lausus ta: «Või temataoline jõmpsikas mõtleb seda valitseda, mida teised loonud!»
Sotsialistidelt ei soovinud ta, (Päts) muud, kui et aitaksime valitsuse ametisse, usaldaksime ta tõelikku tahet vapsidele õige koht katte näidata, lepiksime üleminekuaja kitsendustega ja hoiduksime kõrvalhoopidest, mis kogu kavatsuse nurja ajaksid. Lubasin omalt poolt
teha oma parima rühma ning keskkomitee mõjutamiseks, püstitades küsimuse garantiidest: millega oleks valitsuse poliitika tagatud ja kuivõrd respekteeritakse rahvaesindust? K. Päts kinnitas, et küsimus on kindral Laidoneriga läbi kaalutud ning et kindral on sõjaväele julge. Vahekord rahvaesindusega oleneb erakondade ja rühmade eneste hoiakust. Loomulikult ei võivat riigikogu pärast kõike juhtunut enam endisele prestiižile pretendeerida, aga koostöö oleks vajalik. Päts andis selge sõnaga mõista, et kui «Vana Jaan» (Tõnisson) paneb taltsutamata kampaania käima, siis peab temagi jaoks abinõusid leiduma (mulle näis, et «abinõuna» polnud mõeldud mingi majanduslik surve .. .). Ma ise oletasin, ilma oma mõtteid avaldamata, paratamatut konflikti. Oli selge, et üldse psühhoosi, eriti aga sõjaväe ning Kaitseliidu meeleolu ja K. Pätsi enda seljataguse pärast riigikogu aktiivsus senisel kujul enam kesta ei saa. Konflikti korral ei jää muud püsima kui K. Pätsi isiku ja kindral Laidoneri autoriteet. Teiste sõnadega: valitsus piiramata võimuga. Eesti riigile pidasin ma seda ometi tuhat korda paremaks kui võimu loovutamist Sirgile ja Larkale.
Rühmale ja keskkomiteele ei esitanud ma neid pessimistlikke kaalutlusi, püüdes olukorda tublisti heledamates värvides iseloomustada ... Sündmuste pärastises arengus kujunes paljugi teisiti, kui loodetud. Kahtlemata läks Konstantin Päts võimukäsutamises kaugemale hädavajalikust. Üleminekuaeg kujunes vaevalisemaks ja pikaajalisemaks arvatust. Aga ka Konstantin Päts ise murdus oma mentaliteedis. Ometi suundus ta poliitika, olgu küll kõveraid teid mööda, üldjoontes tõotatud eesmärgi poole. Usun, et kui võõrad võimud poleks meid ära hävitanud, siis valitseks Eestis tänapäeval täiesti sallitav demokraatlik kord.

See on huvitav ja ajalooliselt tänuväärt dokument. Selles ütleb K. Ast napisõnaliselt, et Tõnissoni valitsusel ei läinud korda vabadussõjalaste liikumist tõkestada, sest et valitsusel polnud midagi asjalikku, veenvat ja rahva poolehoidu koondavat vabadussõjalastele vastu panna. «Peale jõuargumendi», arvab rahvavalitsusliku ja õigusliku korra pooldaja sotsialist K. Ast. Tõnissoni valitsuse lahkumisel ruttas K. Ast aega viitmata Pätsiga kauplema selle «jõuargumendi» rakendamiseks. Kauplemises oli ta nii heldekäeline, et loovutas Pätsile rahvaesinduse tegutsemisel vabaduse, rahva põhiseaduslikud vabadused ja õigused, oli nõus diktatuuri püstitamisega Eestis, ei vaielnud vastu Pätsi plaanidele ülekohtu tegemiseks ka idealistile Jaan Tõnissonile, lubas hoiduda kõrvalhoopidest, mis kogu kavatsuse nurja ajaksid. Tulnud K. Pätsi juurest, pettis K. Ast oma seltsimehi, sotsialistide riigikogu rühma ja partei keskkomiteed, varjates nende eest oma läbirääkimiste üksikasju. Selle pettuse tulemuseks oli, et teadmatusse jäetud sotsialistide riigikogu rühm hääletas K. Pätsi valitsuse poolt — «ka need üksikud rühma liikmed, kes isiklikel veenetel sooviksid hääletamise vabadust saada», nagu K. Ast surveavaldusest oma seltsimeestele 21. okt, 1933 riigikogus teatas. Peab tähendama, et kogu selle salajase (K. Päts eitas riigikogu ees oma ametisseastumisel 21. okt. 1933, et tal on olnud läbirääkimisi sotsialistidega) Põhiseaduse jämedaimale rikkumisele sihitud vandenõu pidamisel ei langenud ühtegi sõna vabadussõjalaste relvastatud riigipöörde ohust, kuna mõlemad vandenõupooled teadsid, et sarnast ohtu polnud olemas. Nad nägid kummitamas vaid üht hädaohtu, mis oli vaja likvideerida maksku mis maksab — hädaohtu, et vabadussõjalased valimistel võidavad. Kõige selle poliitilise ebaaususe õigustamiseks toob K. Ast ette: «Eesti riigile pidasin ma seda ometi tuhat korda paremaks kui võimu loovutamist Sirk'ile ja Larka'le.» Säärane oli põliste Toompea poliitikute ahastus oma võimupositsioonide pärast, et nad endakaitseks ei kohkunud tagasi millegi eest, toimudes seejuures Toompea keeles öeldud «riiklikel kaalutlustel rahva ja riigi kasuks». K. Pätsi tulihingeline pooldaja ja sotsialiste hästi tundev dr. Oskar Loorits kirjutab («Eesti ajaloo põhiprobleemid»):

Just sotsialistide osa Päts'i nn. «riigipöörde» puhul ei tohitaks eesti ajaloo kirjutamisel küll unustada. Need olid sotsialistid, kes said õigeaegselt informatsiooni vapside kavatsetavast riigipöördest ja saatsid kohe delegatsiooni Pätsi juurde kiireid vastusamme nõudma, et vältida fašistlikku või natsistlikku režiimi Eestis. Ja just sotside ja põllumeeste, s. o. kahe suurema partei teadmisel ja nõusolekul Päts sooritas oma riigipöörde, mille puhul sotside häälekandja läks isegi nii kaugele, et kirjutas kahest numbrist läbi juhtkirja pealkirjaga «Demokraatia kaitseks õigustame kas või vägivalda».

[nuhk.Albert]

Oleme tsiteerinud Ed. Laaman'i, M. Raud'a, dr. O. Loorits'at nende kaasabi tunnustamiseks legendi loomisel vabadussõjalaste relvastatud riigipöörde kavatsusest. Peamine tunnustus kuulub muidugi selle legendi isale endale, K. Päts'ile. Anname au K. Ast'i avameelsusele ja kohusetundele ajaloo ees, millega ta tunnistab Päts'i valitsuse moodustamisel sotsialistide poolt Päts'iga sõlmitud kokkuleppe peatuuma (juba ammu enne 12. märtsi) — reservatsioonideta aidata Pätsi mitte Põhiseaduse ausaks elluviimiseks, vaid tema isiku võimul püsimiseks ja «päitsete pähe panemiseks» vabadussõjalastele, keda sotsialistid õigustatult pidasid oma verivaenlasteks. Võib eksimatult öelda, et sotsialistide liidrid seejuures andsid juba ette oma õnnistuse ka igasugusele ebademokraatlikule ja ebaseaduslikule tegutsemisele «riiklikel kaalutlustel»

Dr. O. Loorits oma teoses «Eesti, ajaloo põhiprobleemid» (Ihk. 118) konstateerib: «Pätsi isiksust kahjuks tumedalt varjutama jääb tema korduvalt deklareeritud valmisolek «tantsuks vanakuradi vanaemaga», s. t. jesuiitidelt õpitud põhimõte, et otstarve pühendab abinõu. Päts läks saavutama õilsat sihti ka mustade vahendite ja kahtlaste vahendajatega.»

Aus ja otsekohene tegu K. Ast'i poolt on veel see, et ta üles tunnistab: «Sündmuste pärastises arengus kujunes paljugi teisiti kui loodetud. Kahtlemata läks K. Päts võimukasutamises kaugemale hädavajalikust.»
К. Ast'i osavõtu kohta 12. märtsi riigipöörde ettevalmistamisest peab veel ütlema, et ta detsembrikuus 1933. a. Eestist lahkus ja esmakordselt kodumaad külastas alles 1936. aastal. Seega tema kui toompealane riigipöörde tegelikule läbiviimisele enam kaasa teha ei saanud. Samuti ka mitte legendi loomisele vabadussõjalaste relvastatud mässust ja nende poolehoiust Hitleri režiimile. Vastupidi, olles K. Päts'i isiklik sõber ja usaldusalune, oli K. Ast juba Päts'i võimule aitamisel, enne Eestist lahkumist teadlik K. Päts'i saksasõbralikust poliitikast, mida Päts ka kohe peale vaikiva ajastu sisseseadmist järjekindlalt Eesti välissuhetes teostama hakkas.

Kindral J. Laidoner andis pikema kõhkluseta oma nõusoleku vabadussõjalastele nende riigivanema kandidaadina esinemiseks ja oli ka nende kandidaat kuni 17. dets. 1933, s. o. vabadussõjalaste kongressini, mil ta kandidatuur hüljati. Kindlasti ei pidanud ta sellal vabadussõjalasi ei riigikukutajaiks ega fašistideks, sest muidu poleks ta harrastanud usalduslikke vahekordi nendega ega sidunud nendega ka oma nime. Ka Päts pidas meeleldi sidemeid vabadussõjalastega, kui meenutada ta sõbrustamisi vabadussõjalastega ja Laidoner'i vastaseid sepitsusi nende leeris. Tõsi, võib ju oletada, et vabadussõjalased muutusid riigikukutajaiks n.-ö. üleöö, viimase kolme kuu kestel enne 12. märtsi. Laidoner võis endale säärase arvamise omaks võtta inimlikult arusaadavail põhjusil: olid ju vabadussõjalased teda sügavasti solvanud kokkuleppe murdmisega, eelistades temale Larka't, keda Laidoner pidas endast alumajärgulisemaks. Ka võis vabadussõjalaste hilisem kihutustöö tema eraelu ja võlgnevuste paljastamisega temas tekitada meelekibedust ja viha. Kuid millised põhjused panid Päts'i vabadussõjalasi tembeldama riigireetureiks ja äkki unustama oma tõotust, et valitsusvõimuavaldusi ei tohi ette võtta sümpaatia või antipaatia alusel ühe või teise rühmituse vastu? Nii nagu Laidoneri juures, võisid ka Päts'il olla selleks erilised põhjused.
Kõik, kes Pätsi isiklikult tundsid, võivad kõige korrektsuse juures Pätsi isiku vastu kinnitada, et ta oli vägagi hästi teadlik oma teenetest Eesti riigile. Neid teeneid omas ta palju. Veendumust oma teenetest ja võimetes ei olnud tal kombeks varjata konventsionaalse tagasihoidlikkuse viigilehe taha. Lugupidamist enda isiku vastu võttis ta endastmõistetavusena. Enda-austus ja enda-tunnustus moodustasid Pätsi iseloomus orgaanilise osa, olid ta isikupärasuse üheks põhijooneks. Tema egotsentrilikkus, isekus, tung asju omal viisil teha ja käsitada hoidsid pikki aastaid kohmetuses isegi ta lähemaid kaastöölisi ja parteikaaslasi. Tal oli oma parteis pahatihti lahkarvamisi, ta ei evinud seal mingit ametlikku positsiooni.

Ed. Laaman llirjutab («Konstantin Päts»): «Pätsi positsioon oma erakonnas oli üldse imelik. Ta oli selle tunnustatud juht, kuid ei kuulunud üldse selle kõrgeimasse võimuorganisse — keskesinduse juhatusse. Erakonna tegelikud juhid olid kolm nooremat meest: juhatuse esimees agronoom A. Jürman ning abiesimehed K. Einbund ja agronoom J. Hünerson. Alles 1933. a. suvel valiti K. Päts oma erakonna au-esimeheks.»

Põllumeestekogude keskjuhatuse esimeheks oli pikka aega August Jürman (Jürima). Päts tundis end kõikjal ja kõikidest üleolevana. Tema iseloomujoontest järgneb raudse loogilise tuletusena sügav sisemine veene, et presidendrinstitutsiooni, mida ta esimesena hakkas propageerima juba Asutavas Kogus ja hiljem a. 1926, võib kehtestada ainult tema, Konstantin Päts. See asjaolu, et ta presidentuuri pooldasid paljud, ei evinud Pätsi veendumuses primaarset kohta. See veendumus oli temas ikkagi eestkätt egotsentriline, kuigi ta praktilise poliitikuna oli teadlik tarvidusest võita enesele enamust ja selleks pühendada kõik abinõud.
Esimese hoobi Päts'i kõikumata usule enda kõlbulikkuses Eesti riigi esimese presidendi kohale andsid tulemused riigivanema kandidaatidele allkirjade kogumisel. Need lõpptulemused, seisuga 21. märtsil 1934, avaldatud «Postimehes» 23. märtsil, (21. märtsil pandi allkirjade kogumine dekreediga seisma) pakuvad järgmist pilti:

Larka - 62.070 (50,4%)
Laidoner - 38.066 (30,7%)
Päts - 18.501 (14,9%)
Rei - 4.983 (4,0%)
Andmed näitavad allkirjade koguarvu kõigis 11 maakonnas, väljaarvatud Pärnu linn.

Tõsi küll, need andmed, mis tõendavad, et Päts oli saanud poole vähem allkirju kui Laidoner ja üle kolme korra vähem kui Larka, on pärit 21. märtsist, s. o. ajast, kui Päts oli juba teinud oma riigipöörde. Aga juba laupäeva õhtul, 10. märtsil, esimese allkirjade kogumise nädala lõpul (allkirjade andmiseks oli määratud aeg 5.—27. märtsini), oli Pätsil selge, et ta tõsiselt arvesse tulevate kolme kandidaatide hulgas seisab viimsel kohal. See arusaamine oli Pätsi kõrgele enesehindamisele ränk taluda. Pealegi tõi meelekibedus talle meelde veel vabadussõjalaste võidu jaanuarikuu omavalitsuste valimistel. Kuid tõsiselt masendatud sai Päts siis, kui talle hakkasid saabuma andmed kandidaatide kolmikute koostamise kohta eelseisvateks riigikogu valimisteks. Kohkunult nägi ta, kuivõrd oli kokku kuivanud poolehoid sellele parteile, kes tema eestvõttel oli välja marssinud Põllumeestekogude-Põllumeeste-Asunike-Väikemaapidajate Koondisest. Liialt palju oli asunike leeri üle läinud mehi, keda ta oli pidanud oma partei ustavaimaiks liikmeiks ja külgetõmbejõuks valijate häälte hankimiseks.

[nuhk.Albert]

Need asjaolud komplekteerisid K. Pätsis dramaatilise lõppotsuse: võimu mitte lasta käest ära minna. Ta silmad avanesid oma isiku ja oma erakonna populaarsuse uskumatult suurele langusele. Olles täiesti teadlik vabadussõjalaste sidemeist Põllumeeste-Asunike Koondisega, ei jõudnud ta oma, risti-rästi tehtud arvestustega ja kaalutlustega mujale välja kui ikka samale, temale ängistavana tunduvale tulemusele, et valimised viivad riigikogusse kaaluva enamusena koalitsiooni - Põllumeeste-Asunike Koondisest ja vabadussõjalastest. Mis puutub tema enda isikusse, s.o. väljavaateisse pääseda presidendiks, leidis Päts oma kalkulatsioonidest, nagu juba öeldud, vähe lohutust. Võis ju arvata, et valimiste esimeses voorus ei saa ükski kandidaat nõuetavat enamust (50% hääleõiguslikest kodanikest). Kuid Päts vana rebasena parteiintriigide alal teadis, et poliitikas on kõik kombinatsioonid mõeldavad, võimalikud ja lubatavad — ka see, et Laidoner ja Sirk uuesti üksteisele käe ulatavad, selleasemel, et varumehena esile tuua Päts'i. Päts'il oli kord juba õnnestunud Laidoneri, oma suuremat võistlejat, tõsiselt nõrgestada, mängides vabadussõjalaste poliitilisel vilumatusel. Ta teadis, et Laidoner polnud poliitikas püssirohtu leiutanud, et ta oli täielik võhik jala-taha-panemise tehnikas ja muudes peenemates parteiasjanduse probleemides. Nii otsustaski Päts end veel kord kokku võtta enda käes oleva võimupositsiooni säilitamise huvides. Sedakord mitte enam vabadusse jalastega manööverdamiseks, vaid Laidoneriga õnne katsumiseks.
Laidoner ja Päts polnud kunagi üksteisega sõbrutsenud, ka mitte erilist lugupidamist harrastanud omavahel. Üksikasjad, kuidas Päts oma plaanide teostamiseks sai toime Laidoneri endale võitmisega, on nende mõlemate poolt hauda kaasa viidud. Peab kahetsema, et nende omavahelise tehingu paljud üksikasjad on jäänud tumedaks. Laidoneri, osas peab kahetsusväärsena mainima eriti seda, et ta, olles kõrgeim ohvitser Eesti riigis ja seega aumehelikkuse eeskuju kogu meie ohvitserkonnale, nõustus Päts'ile võimutsemise võimaldamiseks pöörama relvi oma rahva vastu, samuti määrima oma endiste sõjakaaslaste head nime kaasmänguga riigikukutamise süüdistusele, mis osutus ebaõigeks. Puhtal kujul sõjaväelise kasvatuse saanud Laidoneril polnud oma põhiloomult painavaid poliitilisi ambitsioone: ta ei ihanud presidendiks saada «kõigest väest ja hingest». Tema astumine Pätsi huvide teenistusse võib seletatav olla kättemaksutahtega vabadussõjalastee, kuid mitte «riiklike kaalutlustega», mis toompealaste keeles tähendab seda, et Laidoneri kaasaminek Pätsiga polnud tingitud Laidoneri võimupüüdlemise tungist. Päts—Laidoneri poliitilise abiellumise kohta võiks tähendada, et Laidoner oli kui mõrsja, kes tõi abiellu peigmehele nii vajaliku kaasavara — tääkide võimu — kuid seeiuures austas põhimõtet. et «mees on naise pea». Tänu sellele kohusetundele Laidoneri kui korraliku abikaasa poolt kulges see kooselu ka õnnelikult, ilma tülideta. Selles ilma armastuseta sõlmitud; päevavalgust peljanud abielu kokkuleppes täitis Päts mehe kohustusi nii kurameerimisel kui ka hilisemal kooselul. Toompealaste keeles mõeldult toimis ta seejuures «riiklikel kaalutlustel», s. o. dikteerituna tahtest haarata võim ja see enese käes hoida. Traagiline fakt, et Päts riigi ja rahva saatust pidas sõltuvaks enda isikust, ilmneb mitte ainult ta intrigeerimistest vabadussõjalastega ja Laidoner'iga vaid jahmatamapaneva selgusega ka veel ta deklaratsioonidest, et rahvas on haige, et teda peab arstima Pätsi eestvõttel. Traagiline on ka see, et Päts oma kummalise iseloomu juures tõepoolest pidas end olendiks, kes seisab teistest kõrgemal ja kelle käitumine pole mitte piiriteldud reeglitega, mis käivad tavaliste inimeste kohta. On teada, et Pätsi nimi esineb valitsuste koosseisudes õige sagedasti. Kuid korraliste valitsuste algusest peale ikka riigivanemana, mitte lihtministrina, mida ei saa ütelda teiste eesti riigimeeste kohta. On teada, et Päts lubas (või laskis?) panna endale mälestussamba oma eluajal (oma kodukohas Tahkuranpas), mida jällegi ei saa öelda teiste eestlaste kohta. On teada, et Päts oma režiimi ministreid kohtles üleolevalt (ka Laidoneri ja Eenpalu). Pole siis ka imeks panna, kui Päts oma seletuses riigikogule ütleb «õiglaselt ja otsekoheselt», et ta pole oma 12. märtsi sammu astunud mitte isiklikel kaalutlustel. Niivõrd sügavalt segab Päts ära oma isiklikud ambitsioonid riigiasjadega, niivõrd dramaatiliselt identifitseerib ta enda isikut suveräänsuse mõistega, niivõrd vähe pelgab ta oma sammu katteks esitada pettepilti vabadussõjalaste kuritahtlikest kavatsusist. Lõppsõna selles küsimuses jäägu öelda ajaloolastele, kes peavad objektiivselt selgitama, kas Päts pani toime 12. märtsi riigipöörde isiklikes huvides või tegi ta seda tõelistel riiklikel kaalutlustel, s. o. kus algasid või lõppesid tema juures isiklikud ambitsioonid riigi-huvide kõrval.

Peab kahetsema, et meie kirjandus on vaene meie riigimeeste elulugude alal. Minu teada on K. Päts'i biograafiast ilmunud vaid viis teost: «Koguteos K. Päts» (Tallinn 1934), mis avaldati tema 60 a. sünnipäeva puhul: M. Raud'i «Kaks suurt» (Toronto 1953); Ed. Laaman'i «Konstantin Päts» (Tallinn 1940) ja «Koguteos K. Päts» (Tallinn 1938), mis avaldati Päts'i 65 a. sünnipäeva puhul. Ühe Päts'i elulugu käsitava teose kirjutas omariikluse lõpuaastail veel Friido Toomus, mida mul korda ei ole läinud hankida. Kõigis neljas eelnimetatud teoses pole K. Pätsi vaadeldud ja kirjeldatud kui inimest, vaid teda on aiva ülistatud ja glorifitseeritud, nagu see polnud teisiti mõeldavgi vaikival ajastul. Oleks tervitatav, kui omaksime kord kirjaniku, kes annaks täieliku pildi ühest või teisest riigimehest nende inimlike joonte alusel. Umbes nii, nagu seda teeb Emil Ludwig oma teostes «Napoleon», «Bismarck» jne.

Kuid Päts ei piirdu oma seletuses riigikogule ainuüksi jutuga vabadussõjalaste relvastatud mässu ohust. Ta kõneleb veel pikalt
revolutsiooni ettevalmistamisest vabadussõjalaste poolt; võimu laostamisest vabadussõjalaste poetamisega riigiasutustesse; sellest, et Vabadussõjalaste Liidus toimiti kõik «ühe inimese tahtmise järele» ja et sinna oli kogunenud inimesi, kes Vabadussõda hukka mõistsid, selle vastu välja astusid ja neid kes seal võitlesid, «mõrtsukateks ja lihunikkudeks» tunnistasid. Kõneldes revolutsioonist väidab Päts, algupärases lauses: revolutsioon on võimu laostamine ja kontrrevolutsioon on võimu ülesehitamine. A. 1905 oli Päts revolutsiooni mõistest ja otstarbest hoopis teistsugusel arvamisel. Ei saa nõustuda revolutsiooni põhimõtte järsu moonutamisega Pätsi poolt, ükskõik mis põhjusel ta seda ka teeb. Prantsuse revolutsioonile võlgneb inimkond tänu demokraatlike ideede püstitamise ja rakendamise eest. Vene 1917. a, veebruarirevolutsioon seisab Eesti ajaloos lähtekohana omariikluse restaureerimisel. Ed. Laaman nimetab «veretuks revolutsiooniks» ka 1933. a. oktoobri rahvahääletuse tulemust. Mitte sellepärast, et see võimu laostas, vaid et seega Eesti riigiellu võimu ülesehitamiseks loodi presidendi institutsioon, mida võib võtta ka Pätsi enda lemmikideena.
Mis puutub süüdistusse, nagu oleksid vabadussõjalased püüdnud riigivõimu laostada õõnestajate poetamisega valitsusasutustesse, kaitseväkke, kaitseliitu jm., siis ei saa seda Pätsi kombel nii kergekäeliselt teha. Kuigi puuduvad statistilised andmed, kui palju võeti riigiasutustesse ja sõjaväkke uusi ametnikke, näiteks 12. märtsile eelneval aastal, võib ometi eksimatult väita, et enamik riigiteenijaid ja sõjaväelasi oli ametis juba enne seda aega. Oma meelsuselt pooldasid nad mitmesuguseid parteisid, ka vabadussõjalaste oma, mis sellal polnud keelatud. K. Päts pole kunagi millegagi saanud ega püüdnudki tõestada, et «riigivõimu õõnestamiseks kõigi abinõudega» ja «revolutsiooni ettevalmistamiseks» oleksid vabadussõjalased riigikukutajaid poetanud avalikkesse asutustesse või kusagile mujale. Kui seal juba ametis olnud inimesed oma poliitilist meelsust muutsid, eelistades vabadussõjalaste pooldamist varem olelenud teiste erakondade pooldamisele, siis ei saa niisugust meelemuutust nimetada riigi õõnestamiseks. Nagu eespool peatükis «Eellood» näidatud, oli riigikogus ja ajakirjanduses küllalt juttu sellest, et rahva poolehoiu kaotamises olid süüdi just parteid ise ja seda juba ammu enne Vabadussõjalaste Liidu sündi. Ka Päts ise on riigikogus avaldanud niisuguseid mõtteid ja selles suhtes teinud parteidele etteheiteid. Ei saa vastutustundega väita ja tõendite abil tunnistada, et Vabadussõjalaste Liit oli vandeselts riigivõimu õõnestamiseks ja revolutsiooni ettevalmistamiseks. Võimalik, et vabadussõjalaste pooldajad riigiteenistuses või mujal tõepoolest hooplesid või isegi ähvardasid, nagu Päts seda väljendab. Kuid see peaks sama vähe või palju olema hukkamõistetav kui Pätsi parteikaaslase suurustlev-ähvardav kuulutus: «Kui meie, põllumehed, võimu juurde saame, küll me siis näitame kuidas riiki tuleb valitseda!»

M. Raud oma teoses. «Kaks suurt» tsiteerib ka seda Eenpalu lööklauset ja annab selle kohta seletuse: «Neid sõnu panid teised erakonnad pahaks, sest neis nähti võimuiha väljendust. Kuid Eenpalu ei ütelnud nende sõnadega muud kui seda, et valitsus saab korralikult valitseda riiki vaid siis, kui teda toetab kindel ja stabiilne enamus parlamendis, mida iga väike tuulepuhang laiali ei pilluta.» Kui rakendada õigluse põhimõtet, on selge, et M. Raud'i seletus on kehtiv mitte üksnes Eenpalu, vaid ka iga teise erakonnamehe — ka Sirk'i — kohta.;

Mispärast loeb Päts Eenpalu ja omaenese mõttekaaslasi, kelledest riigiasutused kubisesid, «revolutsionäärideks-võimuehitajateks» ja vabadussõjalasi «kontrrevolutsionäärideks-võimulaostajateks»? Kuhu jääb siin Pätsi poolt proklameeritud erapooletu valitsusvõimu suhtumine kõigisse rühmadesse? Jäägu ka see pähkel peamurdmiseks ajaloolastele.
Vabadussõjalaste Liidu: halvustamine, et seal olevat toimunud kõik ühe inimese tahte järele, ei vasta kogu ulatuses tõele. Vastunäitena K. Pätsi etteheitele võib nimetada seda, et nii tähtsas poliitilises küsimuses, kui seda oli vabadussõjalaste riigivanema kandidaadi ülesseadmine, jäi Sirk vähemusse põhjusel, mis Pätsil oli väga hästi teada. Ei saa öelda, et Vabadussõjalaste Liit oleks olnud oma struktuurilt laitmatu, kuid arvustusega selle vastu välja tulla kõlbab kõige vähem just Pätsil. Loodi ju Isamaaliit (selle vastaste poolt rahvasuus «saamaiiiduks» nimetatud) mõni kuu hiljem Pätsi eestvõttel samuti «mitteerakonnana» kui vabadussõjalaste parteigi ja kopeeriti sellele jällegi Pätsi algatusel sisekorra alused ja propaganda-tehnilised võtted vabadussõjalastelt. Ja seati ju Isamaaliidule Pätsi poolt eesmärgiks «püüded parema Põhiseaduse poole» (sama eesmärk oli vabadussõjalastelgi) ja levitati kuuldust, et kes kannab Isamaaliidu liikmekaarti, selle tulevik on kindel! (peatükk vabadussõjalaste propagandast). Ei peetud sugugi pahaks Pätsi tahtel Isamaaliitu-valitseda ülevalt alla. Isamaaliitlased tegid palju muudki, mis neile kõlvulisem näis võtta vabadussõjalastelt, näiteks ka seda, et teisitimõtlejaisse ei suhtutud sugugi mitte heatahtlikult. Kui Vabadussõjalaste Liidu tegevuse kõrgpäevil Pätsi seletuse kohaselt inimesi ähvardati ja hirmutati küll varanduste äravõtmisega, küll koonduslaagriga, küll «kümne ime» tegemisega, siis Isamaaliidu ajal tühipalja hirmutamisega aega ei veedetud. Teisitimõtleja kodanik pandi lihtsalt kas vanglasse või koonduslaagrisse.

Juba 3. dets. 1934.andis Päts dekreedina «Riikliku korrale ja avalikule julgeolekule ohtlikute isikute kinnipidamise seaduse» (RT 102, 4. dets. 1934). Dekreet ütleb: «Kinnipidamise kohad määrab vabariigi valitsus.» «Riigi Teatajas» nr. 40, 22. apr. 1938 on avaldatud dekreedina antud Kaitseseisukorra seadus, mille § 20 p. 9 ütleb, et sisekaitse ülemal on õipus vahistada ja kinni pidada isikuid, kelle tegevus või käitumine osutub ohtlikuks avalikule julgeolekule. § 21 ütleb, et kinnipidamise kohad määrab vabariigi valitsus. Riigi Teatajas» nr. 77, 14. sept. 1939 on trükitud valitsuse otsus, mis määrab eelpool nimetatud isikute kinnipidamise kohtadeks töölaagrid. Tegelikult olid need määrused kehtimas palju varem. Karistuse kandmisel Tallinna Keskvanglas kohtasin 1936. a. alul õuel jalutamisel teiste minule tundmatute hulgas dr. G. Dunkel'it, kes seal kinni peeti «töölaagri korras».

Ka võeti kodanikult ära ta varandus, kui see osutus küllalt väärtuslikuks.

Siseminister Eenpalu otsusega nr. 308 — 26. juulist 1935 — võeti Eesti Kirjastusühisus «Postimees» ühes kõigi varandustega sekvestri alla. Teatavasti oli «Postimehesse» paigutatud peaaegu kõik J. Tõnisson'i varandus, mis temalt nüüd võeti poliitilistel põhjustel.

«Kümne ime» tegemine toimus inimese ametist vallandamise teel ja uue teenistuskoha saamise raskendamisega. See osa Pätsi seletusest vabadussõjalaste vägitegude kohta meenutab tahtmatult vanasõna: pada sõimab katelt — kuid selle erinevusega, et vabadussõjalaste tegude tõendamiseks toob Päts ette temale saadetud eraisikute kirju (kui palju?) ja jutuajamisi (kellega?), K. Pätsi enda teod on aga tõestatud ametlike dokumentidega. Kuid halvamaigulisim on sinna juurde kuuluv Pätsi püüe lasta vabadussõjalasi paista ebapatriootiliste inimeste koguna, «kus tõsiseid Vabadussõjast osavõtjaid oli väga vähe».

Eesti Vabadussõjalaste Liidu keskjuhatuse andmetel (1933. a.) kuulus Vabadussõjalaste Liidu liikmeskonda veidi üle 52.000 Vabadussõja veterani, reamehest kindralini. 10. veebr. 1920, mil algas demobilisatsioon, teenis Eesti rahvaväes 74.769 meest. Seejärgi võib väita, et kaks kolmandikku Vabadussõja veteranidest oli koondunud Vabadussõjalaste Liidu ümber.

Teatavasti olid peaaegu kõik 19 Vabadussõjalaste Liidu keskjuhatuse liiget Vabadusristi kavalerid. Sääraselt kvalifitseeritud juhatuse koosseisu ei olnud mitte ühelgi teisel erakonnal Eestis. Neist, «kes Vabadussõjast osavõtnuid tunnistasid mõrtsukaiks ja lihunikkudeks», on nimeliselt avalikkusele teatavaks tehtud vaid üks — August Rei. Kuid sellest isikust on avalikult teada, et ta ei kuulunud vabadussõjalaste hulka, vaid oli nende veendunud vastane. Kõigi teiste «Vabadussõda hukkamõistjate» nimed ja nende kuuluvus vabadussõjalaste liikmeskonda on jäänud K. Pätsi saladuseks, mida enam ei saa selgitada. Küll on aga teada üks isik, kes taunis küll mitte kogu Vabadussõda, vaid üht osa sellest — sõda Landeswehri vastu. See isik on K. Päts, kes seda tegi Asutavas Kogus 17. juunil 1919. Kuid ka Päts ei kuulunud vabadussõjalaste hulka. Vabadussõjalaste mahakiskumist nii teenimatult ja nii madalale, kui seda teeb K. Päts, peab kõige kindlasõnalisemalt tõrjuma. Eestis polnud ühtki erakonda, kes oleks võinud väita, et tal pole kaasajooksikuid. Kuid K. Pätsi kombel öelda, et kõige suurem ja haisevam kõnts on kogunenud just vabadussõjalaste hulka, on liig ja eesti rahvast riivav.
Inimestele varjuheitrnise hoos nimetab Päts ka välissaadikut, kes ei ole visiiti teinud mitte ministrile, vaid Narva maanteele (vabadussõjalaste büroo asukoht Tallinnas); samuti ka üht väeosa juhti, «kes kellelegi vabadussõjalaste tegelasele ütles, et kui sinul on tarvis minu väeosa, siis telefoneeri». Välissaadiku all mõtleb Päts meie tolleaegset esindajat Varssavis Kaarel Pustal. Oma ametikohalt Tallinna saabunud, tegi K, Pusta kui etiketiga kogenud vana diplomaat esimese visiidi välisminister J. Seljamaale. See fakt oli K. Pätsile väga hästi teada. Muu asjakäigu kohta laseme kõnelda Tallinna poliitilise politsei protokollil:

12. dets. 1935. a. poliitilise politsei assistent Evald Pärn kuulas üle Kaarel Pusta, 52 a. vana, kes seletas:
Mina iialgi Eesti Vabadussõjalaste Liidu liige ei ole olnud ja sellekohast sooviavaldust kusagile pole andnud. Vastab tõele, et minul Artur Sirk'iga 2. märtsil 1934 kell 12.15 päeval oli umbes kolmveerandtunnine jutuajamine. Pean tähendama, et mina temaga kõnelema läksin selleks, et informatsiooni saada tema organisatsiooni tegevusest, mida kui saadik välismaal vajasin. Pealegi põhjustas seda tegema see asjaolu, et vabadussõjalaste valimisvõitlus ja mahategev toon mind häiris. Nii võiks öelda, et mina Sirk'i juurde läksin kaebajana, kuna teadsin, et selline sisevõitlus välismaal meie heale nimele halvasti võiks mõjuda. Mäletavasti avaldas Sirk sel korral, et minul ja üldse diplomaatidel vähematki põhjust pole hirmu tundmiseks, kuna vabadussõjalased ei soovi valitsuse võimu juurde minna mitte mingi vägivalla teel. Tema, Sirk, kui ka tema mõttekaaslased on alati pidanud meie välispoliitikat õigeks ja ei ole seda kunagi pahatahtlikult arvustanud. Minu jutuajamisest Sirk'iga esitasin tol korral täpse ja üksikasjalise seletuse härra välisministrile.

Ka see välisministrile esitatud Pusta seletus oli K. Pätsil teada.
Väeosa juhi all, kes oma väeosa olevat pakkunud vabadussõjalaste käsutusse, mõtleb Päts selleaegset auto-tankide rügemendi ülemat kol. Jaan Lutsar'it. Mees, keda Päts selliselt desavueeris, oli arreteeritud ja istus Tallinna garnisoni peavahis Tartu maanteel süüdistatuna selles, nagu olevat ta oma väeosa vabadussõjalastele pakkunud, mida kol. Lutsar kategooriliselt eitas, samuti ka seda, nagu oleks vabadussõjalased temalt tanki-rügementi palunud. Kol. Lutsar nõudis tema vastu tõstetud süüdistuse arutamist sõjakohtus, ka nõudis ta kokkusaamist ülemjuhatajaga, mida talle ka viimati võimaldati. Sellel kokkusaamisel sõjaministeeriumis, Pagari tänaval, kuhu kol. Lutsar vahi all sõidutati, 14. märtsil 1934 kordas kindral Laidoner kol. Lutsar'i vastu süüdistust, et kolonel olevat lubanud oma väeosa vabadussõjalaste käsutusse. Kol. Lutsar eitas seda ohvitseri ausõnaga ja palus veel kord asja arutamist kohtus. Et tõestada enda lojaalsust maksvale korrale, nimetas kol. Lutsar ettevaatamatult seika 17. okt. 1933, mil ülempreester N. Päts tuli temalt oma venna Konstantini nimel ja ülesandel tanke paluma K. Pätsi võimule püstitamiseks. See ettevaatamata mineviku sündmuse meeldetuletamine osutus vana elukutselise sõjamehe karjäärile õnnetuseks. Tema suu sulgemiseks vallandati ta kohtuta ja ilma põhjusi nimetamata kaitseväest mundri kandmise õiguseta — talle «anti koerapass», nagu sellist teguviisi ohvitserkonnas kutsuti. Nii tasus K. Päts kätte mehele, kes teda kunagi oli takistanud võimupüüdluse aktsioonis. Ülemjuhataja kindral Laidoneri osa süütu kol. Lutsar'i karjääri hävitamises ei ole õilis.