Prantsuse Võõrleegion

Väeosadest, nende ajaloost ja traditsioonidest. Nii Eestist kui välismaalt.
Vasta
Kasutaja avatar
Satakas
Liige
Postitusi: 2354
Liitunud: 21 Jaan, 2005 0:33
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: TÄTOKAD ja VANUS

Postitus Postitas Satakas »

Riddick kirjutas:Käsi on nagu teise mehe jalg. Võhma peab aretama...
ilmselt see saabki takistuseks. käsi võib ju olla ka nagu brontosauruse jalg, aga kui siinkohal pole tegu analoogse juhtumiga:
Pilt
siis tekib küsimus, kas jalg pole äkki, nagu teise mehe kere ja kui nii ongi, siis ilmselt on kere, nagu neli tankisti ja koer takkaotsa ja sellise kerega pole VL'is midagi teha. joosta sa lihtsalt ei jaksa aga joosta tuleb seal ja mujal armeedes pehmelt öeldes sitaks. see võhm, millest räägid, on hoopis teine võhm. on ikka väga suur vahe, kas sa jaksad päev otsa liipreid ja rööpaid ühest kuhjast teise tassida või joosta, joosta, joosta ja veel kümme korda joosta. võrdluseks mõtle jõutõstjatele - mehed nagu mäed ja õigel ajal sündinuina poleks neile mingit vaeva valmistanud täies elujõus mammutipulli vägistamine, aga hundikarjaga kümneid kilomeetreid kaasa joosta poleks nad mingil juhul jaksanud. tõenäoliselt leemendaks nad higist ja saaks südame rütmihäired isegi tavalise cooperi testi tagajärjel.

seepärast soovitangi sul sellestamusest cooperi testist alustada (teostatav ilma eriliste abivahenditega ka omal käe, sõbra abiga) ning siis võrrelda tulemusi VL'i või jumala eest, kasvõi EKV soovitatavate tulemustega.
Kasutaja avatar
krizz
Liige
Postitusi: 2075
Liitunud: 18 Mär, 2006 1:59
Asukoht: Eesti Kuningriik
Kontakt:

Postitus Postitas krizz »

"Võitlejast"

Leegionär ,,Aks" kirjutab:
PRANTSUSE VÕÕRLEEGIONIS (1)
Eelmistes numbrites kirjutasin, kuidas ühest leegionist teise sattusin. Nüüd siis pikemalt sellest teisest, kurikuulsast prantsuse VÕõrleegionist (Leegion), mille ridades ma olude sunnil teenisin viis aastat. Kui mitmel endisel leegionäril on jäänud halb mulje Legio Patria Nostra (leegioni deviis) ridades teenitud ajast, siis ei saa ma seda ise ütelda. See tuleb ehk sellest, et minu teenistus möödus eriüksuses, ühe rügemendi muusikuna, olles seega natuke eelistatud olukorras.
Indo-Hiinas (Vietnamis), seal tekkinud mässulise olukorra tõttu ei kasutatud muusikut mitte alati tema erialal, vaid ka rünnaküksusena. Selline vahelduv tegevus andis mulle võimaluse palju ringi sõita ja nii üht kui teist näha nii sellest suurest territooriumist, tema rahvast kui ka leegioni tegevusest.
Kui enne Teist maailmasõda oli Prantsuse Võõrleegion üldises arvamises tuntud igasuguste seiklejate ja isegi kurjategijate varjupaigana, siis muutus olukord täielikult viimase sõja ajal ja selle järel.
Parast sõda, kui Prantsusmaal tuli uuesti hakata valitsema tema endise impeeriumi alasid, oli selleks tarvis suuremat ja värsket sõjaväge korrahoidmiseks vastsetel territooriumidel Kaug-ldas ja Aafrikas. Sõda läbiteinud või sõjavangist lahti saanud prantslastel ei olnud enam isu kauem mundrit kanda ja nii kannatas sõjavägi meeste puudust. Olukord oli aga kriitiline kõigis endistes kolooniates, kus marksistid tegid propagandat kapitalistliku kolonialismi vastu ja õhutasid pärismaalasi üles. looma ,.iseseisvaid demokraatlikke vabariike" Moskva mudeli järgi.
Tekkis probleem, kust võtta vabatahtlikke kutselise kotaniaalväe täiendamiseks? Kui kohe sõja lõpul anti, kindral De Gauile ja Stal.ni „sõpruse" tähe all, Ida-Euroopast pärinevaid sõjavange välja Nõukogude Liidule ..kodumaale tagasipöördumise" nime all, siis leiti hiljem, et seda inimmaterjali võiks ära kasutada Võõrieegioni ridades. Prantslastele sai ruttu selgeks, et paljud venelaste poolt okupeeritud aäadeW pärinevad sõjavangid ei tahtnud või ei julgenud enam ,,töörahva paradiisi" tagasi minna. Tänu osavale propagandale ja pärast sõda tekkinud olukorrale, täiendusid nii Võõrteegtoni rügementide read kiiresti kogenud sõjameestega, keda kohe võis kasutada ilma suurema väljaõppeta.
Prantsuse Võõrleegion koosnes 1945.a. alates peamiseli endistest saksa sõjavangidest ja ida-aladeli pärinevaist saksa sõjaväes teeninuist ((venelased, baltlased, ungarlased, rumeenlased jt.). Leegioni oli juhtunud ka mõningaid prantslasi (belglastena või šveitslastena) kes olid vabatahtlikult teeninud idarindel kommunistide vastu, või keda süüdistati muudes pattudes ja koostöös saksa okupanttdega. Tõelisi seiklejaid või kurjategijaid, peale mõne üksiku erandi vana ennesõjaaegse ..päranduse" näol nüüd leegionis enam ei olnud.
End vabatahtlikena kohustades viieks aastaks leegionis teenima, lootsid kõik ida-aladelt pärinevad mehed, et liitlaste ja N. Uidu vahel tekib peatselt konflikt ja nii pole neil vaja kergemeelselt või häda sunnil tehtud llepimgut täita. Kahjuks ei täitunud sellised unistused ja paljud pidid saadud esialgse asüüli eest lasuma enda elu või tervisega. 1944. aastast alates kuni 1954. aastani teenis Indo-Hiinas kokku 20.000 leegionäri ja kus Võõrleegion kaotas 11.600 meest i(kellerjesi 7200 haavatutena) ja vangidena 5349 meest (kelledest 2.867 surid kommunistide vangilaagrites).
Indo-Hiinas
Nii jõudsime siis 25. aprillil 1946 Indo-Hiinasse.
Peab ütlema, et juba kuu aega enne meie Prantsiasmaatt ärasõitu hakati meid süstima igasuguste troopiliste haiguste vastu. See süstimine kestis veel laevalgi ja tegi palju mehi haigeks.
Toitlustamine laeval oli hää. iseäranis vangilaagritest tulnute poolt nähes. Muidu oli toit prantslastele liiga põhjapärane ja laualt puudus vean! Päris prantslastele mõistmatu asi. Õnneks neile olid Leegioni toitlusta^ad süskü mõned vaadid veini kaasa võtnud, mida siis tähtsamate sündmuste puhul välja jagati Sõit .laevaga toimus ilma eriliste juhtumisteta, väljaarvatud mõned deserteerimise "katsed.. Suessi kanalis ja Adeni sadamas seda teha ei saadud kuna kõik noored rekrutid aeti kardetavatel kohtadel kabiinidesse ja meeskonna ruumidesse. Ainult kaader ja muusikud jäid leklile. Singapuri reedil süsta proovisid öösel mõned mehed merre hüpates jõuda sadamani. Nad jõudsidki sinna, kuid toods ingliise politsei poolt laevale tagasi.
Jõudes Cap Saint-Jacques lahte Mekongi jõe suudmes, algasid ettevalmistused ma-halaadimiiseks. oodates mere tõusu mis võimaWab sõitu jõge mööda põhja poole kura Saigoni sadamani- Mekongi jõgi on selles suhtes imelik, et jookseb mere tõusu ja langusega edasü-lagasi. Kuigi meil oli juba troopiline wanustus ja mundrid olemas, toimus maaburrune ja sellelejärgnev paraad lati sadama ja IIinna villases talvemundris. Marssimine troopföse päikse all seljakoti ja püss>ga ning seal juures veel muusikat tehes tõi endaga kaasa tugeva higistamise!
Esimene öö lüli mööda saata ..bivakis" niines kautsukiipuude istanduses. Öö olu pinev ja lärmikas. Mets oli täis igasuguste lindude jja Hormade näSlitsusi ning tundmatut suminat. See tegi vahipostid närviliseks kuna kairdeli partisane kes kuulujuttude järgi pidid endid ümbruses varjama. Nii oli kaunis palju asjatut tutistamist kuid õnneks ei saanud <eegi pihla.
Pärast esiaJgset majutamist Thu Ouc*;i linnakeses saadeti muusikud uuesti Saigoni sadamasse, kuid seekord valvekompaninna. Meie ütesarodeks oli sadama ladude ja seal asuvate Jaapani sõjavangide valvamine ni:mg sadiama piirkonna julgustamine. Jaapanlastes! sõjavangidega, kes ootasid nende vabasäamiSL olid meie vahekorrad väga head. Nad pidasid sakslastest leegionäre ikka «eel endtstesks liitlasteks. Vangid käisid päeval üksipäini väljas sõja ajal lõhutud te«d jja sflriuii parandamas ning aitasid meid ööseti sadamat valvata. Relvadeks olid neiiõ puupüssid millede otsas olid siiski pärns täägid? Muidu o}*d sadamas laod täis sõjasaaki jja nuud materjali mille kohta keHeflg? oolnud mingit inventari ja mis mõnedele ItaavaJaroäteite (kaadrist tõi hääd sissetulekut kohalike hiinlastega kaubitsemisel. (Järgneb)
Leegionär „Aks" kirjutab:
PRANTSUSE VÕÕRLEEGIONIS (2)
Selline logelemine kestis umbes kuu aega kuni meid välja vahetati ühe regulaarse üksuse poolt. Meie uueks asukohaks sai Vinh Longi linn kus asus meie rügemendi staap ja mille juurde kuulusid muusikud, peakorteri kompanii osana. Muusikat tegime sää! kaunis harva, sest meid hakati kohe ära kasutama rünnaküksusena külade puhastamiseks partisanidest, transportide julgestamiseks eskordina ja üksikute toetuspunktide mehistamiseks külades ja strateegiliste kohtade juures nagu sillad, kanalid jne. Suurem osa muusikuist olid niimoodi mööda Cochinchina't (Lõuna-Vietnamfi too-aegne osariik) laiali toetuspunktides. Sellised toetuspunktid olid kas siis kiiresti ehitatud punkrid või kindlustatud kivimajad {tihti pagoodid). Need ..kindlused" olid mehistatud kolme vöi nelja leegionäri ja paarikümne kohaliku vabatahtlikuga, kes elasid koos naiste ja lastega neis toetuspunktides, mida prantslased nimetasid ..postideks". Selliste väikeste postide ülemaks oli tavaliselt seersant või kapral.
1946./47. aastatel, minu Cochinchina's viibimise algul, oli saal punaste partisanide (vietminhide) tegevus kaunis aktiivne kuigi neil ei olnud veel lõunas regulaarseid väeüksusi. Nad ründasid üksikuid transporte, toetuspunkte või saboteerisid teid ja muid strateegilisi punkte. Linnades visati granaate kohvikutesse või turgudele. Prantsuse üksusi rünnati ainult siis kui need olid ilmses vähemuses, Vöorleegioni, keda kardeti tema radikaalsete vastulöökide pärast, veel harvemini. Punased terroristid hoidsid kohalikku rahvast käes terroriga ja nad pidid rebellidele maksma vabatahtlikku" toetust. Terroristid kasutasid ööseti sabotaaži tegemiseks ka kohalikku tööjõudu, naisi ja lapsi, kes olid näiteks võimelised pimeduse varjul ära kandma pea peal või tüüpiliste õla!kantavale korvidega kilomeetreid asfalteeritud teid. Kättemaksu kartusel ei julgenud keegi pärismaalastest prantslastele terroriste denonseerida. Meile ainukesiks ust ava iks ,.kaastöölisiks" olid siiski ehk Vietnamis elavad khmeerid, kes indohiinlasi ei sallinud.
Selline guerilla tõi endaga kaasa kõige rohkem ohvreid just tsiviilelanike hulgast. Tihti leidis politsei või sõjavägi maha raiutud peadega laipu keda vietminhid olid kättemaksuks surmanud. Juhul kui neil õnnestus mõnda prantsuse sõjaväes teenivat kaasmaalast kätte saada, siis raiuti tal mõlemad käed ära ja lasta teda niimoodi vaeveldes surra.
Sabotaažide järel või nende ärahoidmiseks korraldas prantsuse sõjavägi haaranguid ehk nn. külade ..puhastamist". Sellised operatsioonid andsid ainult harva loodetud tulemusi, sest laiade • iisiväljade läbistamine andis partisanidele küllalt aega kadumiseks või nende moonutamiseks harilikeks talu- või kalameesteks. Nii leidsime küladest tavaliselt ainult ..ilmsüütuid" naisi, lapsi ja vanakesi, kes partisanidest polnud kunagi midagi kuulnud4. Sõduritele olid niisugused operatsioonid vaga väsitavad, sest riisiväl-iade või lõunamaise džungli läbimine ei olnud füüsilised kuigi kerge ettevõte. Kuni puusadeni vees ja poris sumamine või võsanoaga metsas Je põõsastes vehklemine oli kaunis väsitav tegevus. Riisiväljade vahelised kitsad tammud olid tihti mineeritud või teravate bambusvarrastega lõksustatud nii, et nende kasutamisest oli parem loobuda. Vaenlase poolt tehtud takistustele liitusid veel džungli jja räsivaljade loomulikud elanikud — sääsed Ja verekaanid, kes eurooplastele elu kibedaks tegid. Juhul kui punastel oli nende jälgijaist arvuline üleolek siis võtsid nad vahel) ka lahingu vastu, mis meile alati kaotusi kaasa tõi. Riisiväljadel oli raske endale varu. Heida ;a esimesed vaenlase valangud olid atati kõige ohvriterikkamad. Mul oli juhus kaasa elada haarangule, kus meie rühma ründas punaste umbes pataljoni suurune üksus. Kaotasime 7 mees* langen uina. mitu haavatut ja ühe veoauto. Vielmirtihgd rämdasüd meid päris punaarmee stiilis, hurraahüüetega ja võsanugasid välgutades. 3a me haardest lahti tänu raadio kaudu appi kutsutud soomusautodele. See lahing toimus ühe küla ees. kus eelmisel Öösel punased olid maantee silla ära lõhkunud. Loomu"ik<u'lt ei leidnud me külast ühtki elavat hinge peale mõne sea ja pühvli. Kombe kohaselt tehti see küla maatasa. Bambusest ja paümilehtedest katustega onnid põlesid kiiresti kuid olid ka kiiresti jälle ülesehitatavad.
Leegionär , ,Aks'' kirjutab:
PRANTSUSE VÕÕRLEEGIONIS (3)
Nii jätkus meie tegevus Cochinchinas (Lõuna-Vietnam) igapäevaste eskortidega, valvepostidega ja sõjavangide (tookord õieti veel terroristide, sest nad ei kandnud regu-laarvägede mundrit) valvamisega toorkautšuki laadimisel praamidele või veoautodele. Vahel tegime muusikat kui mõni kindral või üksus meie piirkonda saabus või sealt lahkus. Selline tegevus oli üldiselt monotoonne ja vähehuvitav. Õnneks käisime vahelduseks mõnikord mõnda küla ,,puhastamas'. Olime veel tihti ringsõitudel rügemendi ülemaga (kolonel) kui ta käis üle maa laiali olevaid üksusi inspekteerimas.
Kuna muusikarühm kuulus rügemendi peakorteri kompaniisse ja meid oli ikkagi fanfaari ja orkestriga kokku 120 meest, kes peagu alati olid n.ö. käepärast, siis kasutati meid tavaliselt julgeoleku üksusena lisaks samanimelisele sektsioonile. Selline seisus tõi endaga loomulikult kaasa palju vahtkondi koloneli peakorteri, tema isikliku korteri ja teiste ,,tuusade" julgeolekuks. Eriti väsitavad ja pingerikkad olid öised vahtkonnad kus tuli seista pimedas, võõras ja saladuslikus ümbruses, kust kostis võõraid lindude ja loomade häälitsusi. Vahel kukkus puudelt puuvilja või kookuspähkleid, igal hetkel võis džunglist väljuda vaenulikke elemente, kuuli või käsigranaati. Tahtmatult vajus vahel siiski silm kinni, et järsku end üles ehmatada mingisuguse ebahariliku müra peale. Tihti oli kaugelt kuulda saladuslikke trummilööke ilma, et oleks saanud kindlaks teha kas need tulid mõnest pagoodast või oli hoopis tegemist terroristide signaalidega. Peale selle tegid suured ja vihased sääsed elu kibedaks kuni viimaks ometi vahetus lubas pooluimaselt pugeda voodisse sääsevõrgu taha kuni järgmise vahipostini. Egas päevalgi olukord parem ei olnud. Kuuma päikese all tuli korralikus mundris seista tund või paar, mis muutis riided läbimärjaks ja mida tuli peale vahitunni kohe vahetada.
Transportide julgustamine oli endast kaunis monotoonne tegevus. Sõitsime tavaliselt veoautodega kitsastel koloniaalteedel 60-70 km tunnikiirusega riisiväljade ja metsade vahel ühest toetuspunktist, külast või linnast teise. Eskordi suurus olenes transpordi tähtsusest ja ümbruses valitsevast olukorrast. Teed olid tihti lõhutud või kinni pandud langetatud telefonipostide ja kookuspalmidega. Neid takistusi kõrvaldades tuli silm lahti pidada oletatava rünnaku või ümbrusse poetatud miinide pärast. Meie relvastus koosnes enamasti ühest kergekuulipildujast (inglise BREN), mõnest püstolkuulipildujast (STEN) ja vanadest kanada püssidest (SMLE), mis õnneks kõik olid hästi kasutatavad džungli oludes. Võõrleegioni eriliseks kaitsetehnikaks oli traditsioonilise valge kattega „kepi" kandmine. See peakate oli kaugelt nähtav ja terroristid tavaliselt leegioni üksusi ei julgenud otseselt rünnata. Nad teadsid, et siin oli tegemist kutseliste ja kogenud sõduritega keda polnud kerge üllatada ilma suurte kaotusteta. Nii eelistasid nad rünnata kolonne ja üksusi millised koosnesid värvilistest koloniaalvägedest (araablased, sene-gaallased jt.) või siis veel prantslaste regulaarseid üksusi (koloniaaljalavägi, mereväe dessantüksused) kes kõik kandsid truult kas siis koloniaal- või raudkiivrit olles niimoodi kaugelt äratuntavad.
Meile sai kiiresti selgeks, et tookordse Indo-H lina ,,vabadusvõitlejad" olid kommunistlikult häälestatud ning N. Liidu ja punase Hiina poolt toetatud ja relvastatud. Prantsusmaa kommunistlik partei tegi tugevat propagandat selle sõja vastu ja kommunistidest töölised saboteerisid meile saadetud laskemoona ja materjali. Kuulduse järgi ei olnud ka ameeriklased päris ilmsüütud prantslaste tegevuse saboteerimisel. Ainult inglased püüsid meid võimaluste kohaselt aidata. Vaatamata punasele propagandale ei olnud kohalikud pärismaalased kuigi vaimustatud endid ..vabastama" ja nad said ,,okupan-tidega" päris hästi läbi. Tavaline kohalik inimene kartis palju rohkem kohalikke punaseid terroriste kui prantslasi.
Leegionär ,,Aks" kirjutab:
PRANTSUSE VÕÕRLEEGIONIS (4)
1947. aasta võtsin vastu väikse lahinguga paarkümmend kilomeetrit Vinh-Longist lõuna poole Sadeci linnakese suunas Phu-Quoi silla juures. Meile teatati, et selles piirkonnas olevat näritud mingit kahtlast liikumist uue aasta õhtul ja nii võtsin osa väiksest luurekäigust kahe Dodge 6x6 masinaga. Mina olin esimese auto peal BfiEN kerge-kuulipildujaga ja minu kõrval oli laadijaks üks Juuri nimeline venelane. Jõudes nimetatud silla ette, avati meie peale järsku püssituli kanali teisel kaldal asuvast külast. Keegi meist kohe pihta ei saanud ja nii saime panna ilma kaotuseta auto varjule ning leida kuulipildujale soodsa positsiooni. Avasin tule vaenlase positsioonile, kust oli pimedas näha suudmetuld. Peale paari valangut juhtus järsku imelik õnnetus: Ma sain kõva löögi kuulipilduja päraga õlga ja kuulipilduja magasin lendas minema. Hilisemal vaatlusel selgus, et kuul oli rauda kinni jäänud ja padruni kest lõhkenud. Seega oli järjekordselt tegemist saboteeritud laskemoonaga. Kuulipilduja tagasilöök oli aga nii tugev, et see murdis mul parema õlaluu ja lõi käe õlast välja. Kuid vastaste tulistamine vaikis ja meie saime end tagasi tõmmata. Meile järgnev auto viis mind kohe haiglasse ilma, et ta oleks sellest minu sõpradele teatanud.
Selle vahejuhtumi puhul pean allakriipsuiama Leegionis valitsevat solidaarsust. Kui minu grupp jõudis garnisoni tagasi ja nägi, et ma puudusin, läksid viis sõpra kartes, et olen jäänud üksi silla juurde haavatuna maha, kohe oma pead mind sealt öösel otsima. Ma ei unusta kunagi nende kahe sakslase, venelase, ukrainlase ja poolaka julget sammu. Nad mind muidugi sealt ei leidnud ja said alles järgmisel hommikul teada, et olin haiglas. See luurekäik maksis mulle 2 nädalat õlaga kipsis.
Viimaks tuli ometi ka minu kord minna mehistama ühte garnisonist eemal asuvat toetuspunkti. Kuna vahepeal oli mind ülendatud kapraliks, siis anti minu käsu alla just eelpoolmainitud silla juurde asutatud toetuspunkt Phu-Quoi pagoodas. See post oli mehitatud nelja leegionäri ja 20 partisaniga (nii nimetati kohalikke vabatahtlikke). Viimased elasid postis naiste ja lastega. Meie ülesandeks oli:
• küla läbistava maantee silla valve ja liikluse kontroll nii maanteel kui ka silla alusel kanalil;
• küla igapäevase elu julgustamine ja organiseerimine, maksude sissekasseerimine(!);
• võitlus terroristide vastu.
Postil oli relvastuseks üks BREN kergekuulipilduja, minul ja leeginäridel STEN püstolkuulipildujad, paar kasti käsigranaate ja partisanidel vanad jaapani püssid. Puudus igasugune telefoni-ja raadioühendus kompaniiga. Hädakorral tarvitasime rakette. Muidu saime uudiseid, käskkirju ja varustust igapäevase ühendusega teel liikuvatelt patrullidelt. Vahekord elanikega oli sõbralik ja enam-vähem normaalne, kuigi nad ei julgenud päris avalikult meiega läbi käia terroristide kartusel. Meie jõudsime neile siiski korraldada posti kõrvale nädaliti turu kus kauplemine käis meie kaitse all. Küla ja posti julgeoluks tuli korraldada patrulle elanike kaitseks ja vabastusfrondi maksude kasseerijate tegevuse takistuseks. See muidugi ei seganud punaste aktsiooni ööseti, kuna meie ei saanud liiga väikese üksuse tõttu postist välja minna.
25. jaanuaril sattus üks meie igapäevastest patrullidest terroristide tule alla ja seda ainult paarsada meetrit postist eemal asuvas džunglis. Kui ma jõudsin ühe leeginäri ja mõne partisaniga neile appi, oli juba liiga hilja. Patrulli juht, prantslasest esimese klassi leegionär oli kohe surma saanud, teine leeginär ja 3 partisani olid haavatud. Tänu meie vaheletulekulo saime kõik haavatud ja langenu posti tagasi tuua. Neid rünnanud terroristide salk läks jooksu. Varustuse osas kaotasime ainult ühe vana püssiloksu. See vahejuhtum tõi mulle autasuks prantsuse sõjaristi (Croix de Guerre).
1947.a. aprillikuul sain esimese pikema (2 nädalat) puhkuse Kambodžasse, Siiami lahe rannal asuvases suvituskohta Keppi. Tookord valitses Kambodžas veel täielik rahu ja khmeerid ei olnud endid lasknud kaasa tõmmata punasest prantsusevaenulikust propagandast. Mul oli olnud juba varemgi võimalusi sõita Phnom-Peni, Siem Reapi ja teistesse linnadesse, kuid seda teenistuses olles või eskortidega. Nüüd puhkuse ajal avanes mul laiem võimalus imetleda näiteks endiste khmeeride kuningate pealinna An-gor Vatti tema pagoodade ja templitega, ehitatud alates 889 a. peale ja millel on nüüd ülemaailmne kuulsus. Kõik need ehitused ja monumendid olid siis kannatanud ainult looduse poolt tehtud kahjusid. Inimese käsi ei olnud neid siis veel kahjustanud. Selle puhkuse ajal sain lähemalt tutvuda kohalike pärismaalastega, nende kommete, teatri-ja folklooriga. Sõjast tulnud inimesele oli see suureks vahelduseks. Kahju selle rahuliku ja sõbraliku rahva hilisemast saatusest. Peale prantslaste lahkumist Indo-Hiinast tõmbasid ameeriklaste ja Lõuna-Vietnami poliitikute intriigud Kambodža sõtta mis endaga kaasa tõi punase terrori ja miljoneid inimohvreid.
Leegionär ,fAks" kirjutab:
PRANTSUSE VÕÕRLEEGIONIS (5)
Nüüd tagantjärgi tuleb mul veel meelde üks huvitav episood 1946. aastast. Venelastest leegionäridel olid kaunis head suhted kohalike pärismaalastest elanikega. Seda vist sellepärast, et venelasi (enamasti endisi Vlassovi mehi) peeti kohaliku rahva poolt ikkagi kommunistideks (!) ja seega mõttekaaslasteks. Kuna mul oli paar venelasest sõpra siis kutsuti mindki nendega ühes külla hiinlaste ja viet-namide juurde. Nii saimegi juhuslikult eraisikutelt teada, et üks vene komisjon otsib taga endisi nõukogude kodanikke, nende kodumaale kutsumiseks. Ja juhtuski nii.
21. novembril esitati mind rügemendi staabis ühele NKVD polkovnikule. Kuna juba ette teadsin, et mingit väljaandmist enam karta ei ole, siis ajasin selle politrukiga juttu vene keeles. Venelane tegi mulle kohe ettepaneku kodumaale vabatahtlikult tagasitulekuks, kus mul avaneks võimalus õpingute lõpetamiseks, korraliku töö ja palga saamiseks. Minu küsimuse peale, et milline karistus mind seal ootab Punaarmee vastase võitluse eest Eesti Diviisis vastas ta mulle, et see asi on nüüd unustatud ja kuna olin mobiliseeritud, siis pole mul vaja midagi karta. Vastasin venelasele, et ma teda ei usu ja et mul pole mingit isu praegu Nõukogude Eestisse või mujale minna. Polkovnik palus mind veelkord põhjalikult järele mõtelda üteldes, et küllap saame veel kokku.
Sama päeva pealelõunal olin määratud sama polkovniku saatemeeskonda, kes oli soovinud veel teisi leegioni üksusi külastada. Imelikul kombel ja kindlasti tahtlikult koosnes meie eskort peamiselt venelastest ja teistest idaaladelt pärinevatest meestest! Meie kõik ootasime ja lootsime, et ehk järsku punased terroristid ründaksid meie konvoid. Siis oleks kindlasti mõni meie kuul polkovniku suunas kaduma läinud. Kahjuks niisugust juhtumit ei tulnud ja ta võis oma juudase missiooni segamatult jätkata. Lõpptulemuseks oli, et mõned lätlased siiski läksid õnge ja neid viidi kohe Saigoni (praegu Hochi-Minh ville) kus neid üks vene kaubalaev ootas. Saime hiljem teada, et need naiivsed lätlased olid kohe laeva põhja pokri pandud, kust nad hiljem asjatult appi hüüdsid. Nende edaspidine saatus oli tundmatu kuid ettenähtav. Prantsuse võimud ei saanud nende heaks enam midagi teha. Sellelt ..ringreisilt" tagasi jõudes kutsuti mind uuesti auto juurde kus polkovnik enne lõplikku ärasõitu mind ootas, paludes autosse istet võtta. Seekord saatsin politruki viisakalt, kuid lõplikult,.seenele".
Samal teemal vöiks veel lisada paar rida punaste terroristide avalikust ja salajasest propagandast kes kutsusid ida-aladelt pärinevaid leegionäre, iseäranis sakslasi, nende poole üle jooksma. Sakslastele lubati kohest kojusaamist ja hääd kohtlemist. Deserteerimist tuli vahetevahel ette, iseäranis siis kui sellist ahvatlust tegid naised. Tegelikult oli siin tegemist suure pettusega, sest ülejooksjaid kohe koju küll ei lastud. Nad pidid kas siis meelitustega või sunniviisil endid kohustama võitluseks prantsuse okkupantide (ja seega ka endiste lahingukaaslaste) vastu kuni Indo-Hiina lõpliku ..vabastamiseni" kommunistlikus stiilis. Mõned sellistest langesid hiljem meie kätte, relvad käes. Nende saatus lahingolukorras lõppes kuuliga, tihti ilma sõjakohtuta.
Läbikäimine ,.õrnema" sooga toimus sõjaväe juhatuse poolt soovitatud teatavas vormis. Kohalike kommete järgi ei leidnud pärismaalased selles midagi moraali vastast, kui vaesemad tüdrukud endile teenisid kaasavara, olles lepinguga ajutises abielus kutseliste sõjaväelastega. Selline olukord oli sõjaväele kasulik seepärast, et hoidis ära suguhaiguste levimist ja lubas vahel saada ka andmeid punaste partisanide kohta. Sellist olukorda kasutasid ära peamiselt peastaapides või muudes enam-vähem stabiilsetes üksustes teenivad mehed. Kasarmu vahetuse korral võis nn. abielulepingut isegi mõnele asetäitjale edasi anda. Juhtus ka, et sellistest ..abieludest" kujunes tõelisi perekondi laste ja seadusliku lepinguga.
Mulle kui vanale Indo-Hiinas viibijale paistab imelikuna ja arusaamatuna see mis juhtus hilisemas Vietnamis ameerika Gl-dega, kelledest paljud hakkasid tarvitama uimastusaineid. Prantsuse ,,okupatsiooni" ajal oli Indo-Hiinas oopium nö. vabamüügil. Oopiumi suitsetamise salongi võis minna kes tahtis. Ma käisin sääl vaatamas neid pärismaalastest elavaid laipu kes õlevaipadel lamades oopiumi suitsetasid. Imelikul kombel ei langenud prantsuse sõdurid oopiumi ega ka teiste uimastusainete võlu alla. See nuhtlus oli tookordses prantsuse sõjaväes tundmatu. Prantslastest veteranid said Indo-Hiinast ,,mälestuseks" ainult malaariat või kroonilist düsenteeriat!
Sellise ,.mälestuse" sain minagi, mis mulle maksis mitmekordset haiglas viibimist malaariaga. Vaatamata energilisele ravile sain sellest haigusest lahti alles 1957. aastal, st. kümme aastat hiljem.
Leegionär ,,Aks" kirjutab:
PRANTSUSE VÕÕRLEEGIONIS (6)
1947.a. septembris saadeti meie rügement Põhja-lndo-Hiinasse, Tonkini provintsi. Meie peakorteriks sai Cao-Bangi linn, mis vallutati langevarjurite poolt. Cao-Bang asub mitte kaugel Hiina piirist. Maastik on Tonkin'is mägine ja kliima peaagu euroopalik oma talvise külma ja lumega. Meie vastasteks olid punased regulaarüksused, kes olid hästi relvastatud (hiinlaste poolt) ja tegutsesid juba kompaniide või pataljonide suuruses. Meie ei leidnud Cao-Bangis ühtegi tsiviilisikut, kogu linn oli tühi. Meie asusime gruppide või rühmade viisi villadesse ja majadesse mis kõik olid enam-vähem möbleeritud. Staap ja tagavaralaod asusid endisesse kindlusesse kõrgendikul kust oli vaade tervele ümbrusele ja linnale. Ümbruskonnas valitsesid maastikku ja mägesid punaste üksused ja varustust saime tuua ainult tugevate soomustatud konvoide abil, või lennukitega. Elu Tonkinis oli radikaalselt erinev senistest Lõuna-Vietnami seiklustest. Siin meie teenistus kandis tõelise positsioonisõja ilmet.
Cao-Bangis kujunes kiiresti suuremaks probleemiks säalasuvate sõjaväeüksuste varustamine toidu, laskemoona ja muu tarvilikuga linnas, kus ei elanud enam ainustki eraisikut. Transpordiks saime kasutada ainsat maanteed nimega Koloniaaltee nr. 4, mis lookles mägede ja metsade vahelt Lang Son'i, säält üle Dong Khe ja That Khe nimeliste asulate Cao-Bangini välja ning veelgi edasi kuni Hiina piirini. Selliste transportide võimaldamiseks saadeti tee turvalisuse tagamiseks suuremaid Leegioni üksusi eelnimetatud linnakestesse kindlustatud toetuspunktide rajamiseks. Ülesanne polnud kerge ega ohvritetu, sest enamasti kõik teeäärsed kõrgendikud olid hõivatud viet-kongide poolt — nii nimetati kommunistide reguiaarüksusi. Iganädalase varustusvoori kaitseks, mis koosnes mitmekümnest veoautost ja mõnest soomusmasinast voori ees ja taga, tuli veel saata teeäärseile kõrgendikele ja teele jalameeste tugevaid patrulle ja vooriga kaa-sasõitvaid eskorte. Niisugust operatsiooni nimetati ,,tee avamiseks". Sellest hoolimata juhtus sageli punaste rünnakuid ja lõkse, millede ohvreiks langesid autode kolonnid koos julgestusüksustega. Neile rünnakuile kaasnesid kõrged materjali- ja inimkaotused. Vaenlase! oli sellises mägises piirkonnas kerge valida sobivaid varitsemiskohti konvoide ründamiseks. Autode kolonn peeti tihti kinni eest ja tagant, kas siis teele peidetud miinidega või lihtsalt mäest alla veeretatud kivimürakatega. Säärane ootamatu peatus tegi küll saatemeeskonna erksaks, kuid tavaliselt liiga hilja. Rünnak tuli vastu võtta metsa peidus või kaljude taga varitsevalt vaenlaselt. Ja tavaliselt oli ümbrus valitud nii, et teelviibijail polnud kustki varju leida.
Kuna muusikaüksus kuulus peastaabi juurde, oli meiegi iganädalaseks ülesandeks valmisolek oodatud konvoidele appiminekuks. Nii tuli reedeti patrullida ja vahel ka lahingut lüüa, ning laupäeviti siis tihti matta langenud kaaslasi. Öösel lisandus sellele veel valveteenistus linna ümber. Muusikat tegime vaid matuste või mõne tähtsama sündmuse puhul.
Toit oli meil viletsa-võitu, enamasti riis konservide juurde. Õnneks kuulus meie üksusesse üks sakslasest lihunik ja nii käisime võimaluse korral aedades metsistunud sigu küttimas, et suupoolist parandada.
Meie varustustranspordid muutusid lõppeks nii ohtlikeks, et meid hakati varustama õhuteel. Kuna Cao-Bangi lennuväli osutus liiga väikeseks suurematele lennukitele, võeti nüüd appi sõjasaagiks saadud vanad ,.tädi Ju-d". Nii oli neil nüüd jälle palju tööd meid jahukottide ja laskemoonakastidega ,,pommicades". Säärastes oludes möödusidki minu viimased kuud Põhja-Vietnamis võrdlemisi üksluiselt, kui välja arvata mõne toetuspunkti abistamine piiramisrõngast vabanemiseks või haavatute ja langenute otsimine mägedes. Sellise tegevusega tuli aga kanda palju inimohvreid langenute ja haavatute näol, sest mäe otsas või metsas varitseval vaenlasel oli alati valitud parem positsioon võitluseks. Selle tulemusena oli minu Indo-Hiinas viibimise ajal 120 muusikandist langenud 26 meest, haavatute arvu ma enam ei mäleta. Üksusele, kes normaalselt ei kanna lahinguülesandeid, oli see kaunis suur kaotus. Kaotus tundus eriti valusana seetõttu, et tihti oli tegemist väljaõppinud kutseliste muusikutega. Mitmelgi ida-alalt tulnud mehel oli konservatoorium selja-taga. See tegi mulle kui väikesele asjaarmastajale palju meelehärma.
1949.a. oktoobrikuus tuli viimaks minulegi väljavahetuse korraldus. Meie transport oli viimane, kes imekombel tervena läbistas kogu Põhja-Tonkini piirkonna kuni Lang Sonini välja, kust meid pärast paarinädalast ootamist laevale laaditi ja Saigonisse sõidutati.
Tagasi Saigonis, uuesti jälle troopilises kliimas, tuli mulle uus malaariahoog peale. Nii ei saanudki enne Põhja-Aafrikasse naasmist enam Saigoni võlusid" nautida, vaid viibisin kogu ooteaja haiglas. Tagasisõit toimus ühel meestetransportlaevaks ümberehitatud .XibertyV ning kestis 31 päeva. Rügemendi 3500-st mehest pöördus tagasi 700 leegionäri. Umbkaudu paarsada olid ehk nende teenistust Indo-Hiinas pikendanud vabatahtlikult, ülejäänuid tuleb lugeda langenute, haavatute või haiguste tõttu juba varem evakueeritute hulka.
Pohja-Aafrikas saadeti meid kõiki kurikuulsasse Leegioni peakorterisse Sidi-Bel-Abbes'si puhkusele ning seejärel uut teenistuskohta saama. Siin avanes meile kui Indo-Hiina ja muude sõjatandrite veteranidele uus ja muutunud pilt vanast Leegioni garnisonist, sääl valitsevast väljaõppekaadrist ning noortest vabatahtlikest", kes ei tulnud enam sõjavangilaagritest. Nende hulgas oli näha hispaanlasi, portugallasi, itaallasi ja teisi, kes kõik noored ja tihti väikeste pattudega nende kodumail. Juhtus ka üllatusi. Kord kasarmu õuel ringi lonkides märkasin järsku hollandlast, kes oli minuga koos Indo-Hiinas muusikakompanris teeninud, kuid säält ühel päeval lihtsalt ära kadunud. Mees oli teinud end ..huvitavaks" sellega, et enne ,,ära kadumist" oli kaebanud sügeluste pärast. Paar kuud hiljem olime saanud temalt postkaardi postitatuna Singapurist, milles ta teatas, et tal enam sügelemist ei ole. OU astunud inglaste teenistusse ja palus tervitada oma endisi ülemusi!
Kui ma nüüd teda kasarmuõuel noore nekruti mundris nägin luuaga pühkimas ja teda nimepidi hüüdsin, pani ta sõrme hoiatavalt suu ette ja ütles, et tal olevat nüüd hoopis uus nimi. Sain hiljem ta käest kuulda, et ka inglaste teenistuses olevat tal nahk jälle sügelema hakanud ning nii tuligi uuesti Leegionisse tagasi, kuid uue nime ja rahvusega.
Enne uude üksusesse saatmist töötasin umbes kuu aega Leegioni staabiosakonnas, kus peeti leegionäride kohta isiklikke toimikuid. See oli tegevus, mis võimaldas heita pilku äärmiselt huvitavadesse kaustadesse, andes ülevaate leegionäride karjääridest, tegevusest söjaaegseil keerulistel päevadel ja nende saatusteekonnast. Mehed vahetasid rügemente ja valitsusi isiklike veendumuste või olude sunnil, olid mõistetud surma siin ja amnesteeritud sääl, kuid jäid lõppude-lõpuks ikkagi leegionärideks — kõik endised patud andestatud. Samalaadne lugu juhtus ka teenistusastmetega. Leegionis öeldi igale allohvitserile või kapralile, et tema pagunid on talle vaid laenatud ja märgid on varrukaile kinnitatud haaknõeltega. Nii võis vanemate meeste toimikuist näha, et nii mõnigi oli olnud juba mitu korda kapral või allohvitser, kuid tihti oma pagunid kaotanud kas siis mõne tembu või lihtsalt suure joomingu pärast.
Mulle tuntud eestlastest Leegionis pean mainima üht Järvamaalt pärit sõpra ja lahin-gukaaslast Arnold Tölpi, kes sai surmavalt haavata Cao-Langi piirkonnas ja kadus haavatuna ühte kanalisse. Tölbiga trampisime ja seiklesime Tallinnast Saaremaani välja Eestist taandudes. Teine eestlane. Evald Kink langes Tonkinis Hung Yeni toetuspunktis kuulipildurina punaste rünnaku ajal.
Sain lõppeks uue teenistuskoha Marokosse, jällegi ühe rügemendi muusikagruppi, kus leidsin ees mitmeid kaaslasi Indo-Hiina päevilt. Pärast pikemat puhkust Maroko pealinna Rabati lähedal asuvas suvituskohas algas uus teenistus, mis seekord möödus ainult muusika tähe all ja kestis kaks aastat. See teenistus toimus vanas kuulsas Maroko linnas Fez'is. Lahingud olid nüüd lõplikult selja-taga ja nii panengi Leegioni-elamuste kirjeldamisele punkti. (Lõpp.)
Aks.

VÕÕRLEEGIONÄRINA INDO-HIINAS (1)
Koostanud E. Lillemaa andmeil Snaiper
Eesti sõjameestel on tulnud ajaloo vältel võidelda endist mitteolenevate olukordade tõugatuna õige mitmetes võõrastes armeedes ja paljudel kaugetel sõjatandritel, kuid siiski vaid vähesed Prantsuse Võõrleegioni ridades. Järgnevad read on koostatud ühe eesti sõjamahe poolt oma tuttavale saadetud väheste kirjade põhjal aastaist 1947-1948, mil ta viibis Prantsuse võõrleegionärina Indo-Hiinas, kuhu teda saadeti, et vältida venelastele väljaandmist prantslaste poolt.
Metsavend ja omakaitselane
Endel Lillemaa on Virumaa mehi. Kui Nõukogude Liit anastas 1940. aastal meie kodumaa, töötas sel ajal Endel Kohtla-Jär-ve kaevanduses. Saanud sõprade kaudu õigeaegselt teada oma peatsest arreteerimisest, kadus ta kähku Kohtla-Järvelt ja ühines hiljem ,,Rohelise Malevaga". Ta tegutses metsavennana Virumaa metsades, kust nad tulid 1941. a. suvel teedel liikuvaid punavägede autosid kimbutama ning tegid ka kohalike punaste elu kibedaks. Muu seas vallutas nende salk Roela aleviku, ja hoidsid seda endi valduses kuni Saksa üksuste saabumiseni.
Olnud lühemat aega Eesti Omakaitse teenistuses, ühines Endel Lillemaa ühe saksa üksusega, võideldes selle ridades kuni Leningradini välja, Aastal 1942 sai ta Leningradi piiramisel haavata ja saadeti sõjaväelaatsaretti Gatšinas, Põhja-lngeri-maal, kust teda saadeti hiljem edasi Tallinna haiglaravile viieks järgnevaks kuuks.
Tallinna pommitamine
Pärast haiglast vabanemist ja haigus-puhkust, määrati E. Lillemaa ühe saksa asutuse juurde autojuhiks, mille asukoht oli Tallinnas. Seal ta teenis kuni 9. märtsini 1944, mil N. Liidu õhujõud sooritasid mõrvarliku pommirünnaku kaitsetu Eesti pealinna vastu. Endel Lillemaa kirjeldab oma isiklikke elamusi tollest õhtust järgnevalt:
,,Olin just autoga Lutheri vabriku kohal, kui langesid esimesed pommid, millistest vististi ka vabrik tabamuse sai. Jätsin auto tänava äärde ja jooksin ligema maja keldrisse varjule. Kohe, kui olin jõudnud trepist alla, kukkus majja süütepomm, süüdates maja. Mul õnnestus pugeda keldriaknast õue, kuid sattusin n.ö. vihma käest räästa alla, sest väljas langesid pommid ja ümberringi põles rägisedes. Kuna kuhugi minna polnud, heitsin kõnnitee äärde pikali oma saatust ootama. Kui rünnakulaine oli lõppenud, tõusin rentslist püsti. Mu pea oli täiesti segane sellest raginast ja lõhkemis-mürast. Nägin, et mu auto seisis, kuhu olin selle jätnud, kuid oli nüüd pommi- ja šrapnellikildudest auke täis, klaasid purunenud ja radiaator lekkis. Nähes, et sellest enam ,,veolooma" polnud, ruttasin hädalisi abistama, kes ahastades ja nuttes seisid risuja prahiga kaetud tänavatel. Paljud neist olid peagu poolalasti, vaadates abitult pealt, kuidas tuli neelas nende raske töö ja vaevaga kogutud vara. Seda oli kohutav ja masendav näha.
Minu eelaimdus ütles, et ega venelased sellega veel lepi ning võivad tagasi tulla. Hakkasin seepärast astuma mööda tänavat, et jõuda linnast välja. Nähes tänava ääres noort ema, kes oli kohutavast läbi-elamusest jõuetu oma last aitama, võtsin ma selle väikese sülle ja niiviisi hakkasime kolmekesi edasi liikuma. Väga kaugele me ei olnud jõudnudki, kui algas uus õhurünnak. Ka selle elasime kolmekesi üle tänava ääres lamades, sest meil pol-
nud kuhugi varjule minna."
Sõjavangis
Rohkem Lillemaa sellest hävitusrünna-kust ei kirjuta, vaid mainib reipalt, et otsustas Tallinnast lahkuda, mida ta ka tegi. Lõppeks lahkus ta ka Eestist, suundudes üle Läti ja Leedu Saksamaale. Seal jäi ta esmaseks peatuskohaks Berliin, kuid alaliste õhuhäirete ja -rünnakute pärast lahkus ta sealtki, suunaga Läände. Saksamaa elust Lillemaa palju ei ole kirjutanud, kui vaid seda, et sõja lõppedes langes ta ameeriklaste kätte vangi, kes aga andsid ta koos teiste sõjavangidega prantsuse sõjaväe-võimudele. Nii oli ta olnud ameeriklaste käes sõjavang vaid kolm kuud ja prantslaste sõjavang il oagris neli kuud, kus elu oli olnud väga raske. Haigused ja nälg olid paarilisteks, isegi joogivett anti jaopärast. Ka kummitas venelastele väljaandmise oht.
Venelaste eest Võõrleegioni
Nähes olukorras muu pääsu puudust, otsustas ta astuda Prantsuse Võõrleegioni. Oma kirjades ei maini Lillemaa, kus ja kunas ta seda tegi, kuid lühikeste vihjete najal võib oletada, et see juhtus 1945.a. lõpul.
Algul saadeti neid Alžeeriasse väljaõppele, millise perioodi kohta ta rohkemat ei kirjuta kui vaid seda, et teekond Leningradi rindelt Põhja-Aafrikasse oli täis raskusi, milliseid ei oska ta veenvalt kirjeldadagi. Peatselt algas aga teekond Indo-Hiinasse vahepeatustega Egiptuses ja Indias. Koht, kus nad Indias peatusid, olnud nii hirmus oma mustuse ja haisu poolest, et hirmutas ära ja tahtis haigeks teha. Ta polevat oma elus säärast mustust ja räpasust kunagi varem näinud.
Indiast jätkus teekond kohani, mille nime ta ei maini, kuid olnud mitte väga kaugel Hiina piirist. Teisi eestlast! ta oma rügemendis ei teadnud olevat. Lähimaist eestlasist, kes teenisid kuni 500 km eemal, olnud ühe nimi Tärum. Üldse olnud Lillemaa teada 1947. aastal Indo-Hiinas teenistuses viis eestlast. Lillemaa mainib veel, et Tarum oli saanud hakkama mingisuguse ,,trikiga", mille eest saadeti teda aastaks karistuskompaniisse. Karistuskompa-niis olemine oli aga nii hull, et seda peetud selleks kõige viimaseks kohaks, kuhu taheti sattuda. (Autori märkus: Kuuldu järgi tegi Tarum selle ,,kooli" läbi, tuli elusalt välja ka Indo-Hiinast ja olevat elunenud kuski PÕhja-Ontarios. Need andmed ei ole aga Lillemaalt.)
Grupp, kuhu Endel Lillemaa kuulus, oli 9-meheline: 4 sakslast, 2 prantslast, 1 ungarlane, 1 itaallane ja 1 eestlane. Koman-dokeeleks oli muidugi prantsuse keei. Ameti poolest oli Lillemaa jällegi autojuht nii soomus- kui igasuguste muude veokite peal, olenedes vajadusist. Nii käis ta laskemoona vedamas kui ka soomusautoga autode kolonne kaitsmas.
(järgneb)
VÕÕRLEEGIONÄRINA INDO-HIINAS (2)
Koostanud £. Illemaa andmeil Snaiper
15. oktoobril 1947 dateeritud kirjas jutustab Endel Lillemaa järgmist: ,,Mõned päevad tagasi tegime läbi raske lahingu. Vaenlane ründas ootamatult autokolonni. Kuna olime lagedal teel hääks märklauaks, langesid kohe paljud surnult või haavatuna rivist välja. Minul oli seekord sõduriõn-ne. Pidasime väheste meestega vaprasti vastu, kuni abi saabus. Selle eest anti mulle hiljem väeosaülema poolt vaprusmedal. Selle vöäristuse tõttu on minu elu edaspidi ka kergendatud, sest saan mitmeid soodustusi ja eelistusi. Olen nüüd auastmelt — Eesti mõistete kohaselt — kapral. Prantsuse Võõrleegion on kuulus oma vahvuse poolest kogu Prantsuse Armee hulgas ning mina püüan mitte eesti sõjamehe nimele häbi teha.
Märkmeid leegionäri päevikust
Jõulupühade ajal, a. 1947, kirjutab Lillemaa, et ta jõudis just tagasi üle kuuajaliselt sõidult, mis oli teda viinud tugipunktist umbes 1000 km eemale. Ta oli teinud selle tuuri 12-tonnise soomusmasinaga, olles sellega autokolonnidele kaitseks, millised olid keskmiselt 30 masinat suured, ja soomusmasina järel oli veel kahur.
,,Linnadest välja ei tohi ükski masin ilma kaitseta minna, ja kui keegi seda siiski teeb, on tema tagasitulek rohkem kui kahtlane. On olnud palju juhtumeid, kus leegionärid tapetud — pea või jalad ja käed äraraiutud — nagu kommunistlikel timukatel ikka on olnud kombeks teha."
Kirjas seisab veel, et jõulud möödusid vaikselt. Süüa ja juua oli aga küll ning samuti maiustusi. Ka ei puudunud jõulukuusk säravate küünaldega, mille all jagati leegionäridele kingitusi. Kinkepakk oli olnud rikkalik ja väärtuslik, millesse kuulus ka pudel parimat prantsuse likööri (mitte konjakit!).
Leegionäri igapäevane toidunorm on oma koguselt küllaldane, kuid maitse poolest see Lillemaale ,,ei istunud". Leegionäri palk oli 1947.a. 8000 Prantsuse frangi ümber kuus. Ärid olnud kaupu täis ja produktid vabalt saadaval. Võisid kõike osta, mida aga soovisid, ja seda ajal, mil Saksamaal ja mitmel pool mujal Euroopas olid kaubad veel kaardisüsteemil.
,,Eesti keelt pole ma kahe aasta jooksul kuulnud ega ka rääkinud," kirjutab Lillemaa, ,,välja arvatud ühel juhuslikul kohtumisel Tammiga, mil rääkisime kümmekond minutit emakeeles. Nüüd on kirjavahetus Tarumiga katkenud, sest karistuskompa-niis olles on ka see ..luksus" keelatud!"
Lillemaa on optimistlik ja loodab eeloleva aasta lõpupoole Indo-Hiinast tagasi Alžeeriasse pääseda ja võibolla kunagi isegi kodumaad külastada.
Järgmisel kevadel, 1948. a. märtsis saabunud kirjas kirjeldab ta üht partisanide rünnakut autokolonnile järgnevalt:
Partisanide rünnak
,,Kolonnis oli seekord 60 masinat, millele lisandusid veel kaitsemeeskond ja soomusautod. Partisanid ründasid metsast, kahelt poolt teed, visates algul sadu bensiiniga täidetud pudeleid ja kohe seejärel käsigranaadid takka otsa, mis süütasid bensiini ja seega kogu autokolonni. Varsii põlesid kõik masinad! Kes oma autost välja hüppas, see kuuli sai! Kõik surnud ja haavatud põlesid masinatesse. Vangi langes koos väheste sõduritega ka prantsuse kolonel, keda partisanid olid hirmsasti piinanud ja siis lõpuks tapnud. Nad olid torganud koloneli tääkidega läbi ja lõiganud lõpuks tai pea otsast, ning tallanud selle jalgadega puruks. Sõber, kas see ei ole samasugune teguviis, nagu punased hä-vituspataljonlased toimetasid meie rahva kallal!? See rünnak oli üks jäledamaid senini nähtuist.
Mina pääsesin sellest veresaunast vaid Õnnekombel, kuna umbes 10 km enne seda rünnakukohta lõhkes minu masinal kaks kummi, mis tegi edasisõidu võimatuks. Jäin teeäärsesse toetuspunkti kumme parandama — teisel juhul poleks minust täna Suile kirjutajat olnud.
Võõrleegionär Endel Lillemaa
Hiljem seda rünnakukohta nähes avanes silme ees kohutav vaatepilt: umbes 2 km pikkusel teeosal lebasid põlenud au-torusud, laibad ja haavatud segamini. . . Olen püüdnud autojuhiametist lahti saada, kuid kuna ma selle kahe ja poole aasta jooksul, mis olen teeninud autojuhina, pole mingit prahmakat ega viga masinatele teinud, on mul raskusi sellest ametist pääsemisega. Siinseid kitsaid ja kurvelisi mägestikuteid on raske sõita. Kui teelt maha libised, jääb masinast ja endast ainult puru järele! Nii ei jää mul siis muud üle, kui rooliratast kindlasti peos hoida!"
Haavatuna haiglas
Pärast jõulupühi 1948. aasta algul kirjutas Lillemaa ning mainis oma kirjas, et on lamanud septembrikuust saadik haiglas. Vahepeal on teised eestlased juba Aafrikasse tagasi saadetud, kuid kuulduste kohaselt olevat kaks uut eesti päritoluga leegionäri toel Indo-Hiinasse. Oma haiglasse sattumise kohta selgitab ta järgnevalt:
,.Juhtus, et käisime septembrikuus üle hulga aja jälle öises luurepatrullis. Olime kaheksa-mehelise grupiga. Osa mehi oli võtnud viina ning seepärast liikumisel ka juttu rohkem kui lubatud. Vaenlane muidugi kuulis meie tulekut ja ootas peidus. Varsti lendasidki granaadid. Kohe said paar-kolm leegionäri raskesti haavata, kelledest üks kohe suri. Mina sain kiliud reielihasesse ja põlveliikmesse. Sellest hoolimata võtsime lahingu vastu ning tegime oma parima kuni abi kohale jõudis, keda olime raadio teel kutsunud. Nii olen siinses haiglas (igavene hullumaja!) viimased kuud lamanud. Paar päeva tagasi lasti mind välja ning nüüd luukan ringi puhkekodus. Muuseas otsustasingi selle sita juhtumi pärast mitte enam pikendada oma teenistusaega."
Nagu Lillemaa on oma kirjades selgitanud, peab leegionär, keda Indo-Hiinasse saadetakse, seal kaks aastat teenima. Pärast seda on sealolek vabatahtlikkuse alusel — pikendad (vist aasta kaupa), või lähed tagasi Alžeeriasse oma viieaastast lepingut lõpetama. Endel Lillemaa pikendas oma teenistusaega Indo-Hiinas üks kord. Ta õppis selgeks prantsuse keele ning ka üht kohalikku keelemurrel rääkima.
18. aprillil 1949 tuli mulle Endel Lillemaalt mõnerealine ning viimne kiri teatega, et paari päeva pärast algab tagasisõit Aafrikasse. ,,Ees ootab mind veel veidi aega teenistust, siis kuus kuud puhkust ja võibolla avaneb isegi võimalus Kanadasse emigreerimiseks! Aga küll ma sellest Sulle kirjutan, kui kohale jõuan..."
Ta vististi ei jõudnudki oma kodubaasi Alžeerias, sest kommunistid alustasid just tol ajal Indo-Hiinas suurt rünnakut prantslaste väljasurumiseks maalt, ning oletuste kohaselt tühistas Prantsuse väejuhatus kõik puhkused ja maalt lahkumise load, mistõttu ei lastud siis ka Lillemaad meeste vähesuse tõttu enam minema. Oletuste kohaselt jäi esimese klassi leegionär Endel Lillemaa viimases suures lahingus, mille nimi vist oli Dien-Phien-Phu. jäljetult kadunuks. Kuid see on siiski vaid minu oletus. Järelepärimisele tema viimase väeosa numbri kaudu, ei tulnud isegi vastust. . .
* Otsin pilte ja infot Aegna merekindluses teeninutest, eriti aastatest 1930-34 *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
Kasutaja avatar
setu
Liige
Postitusi: 1108
Liitunud: 11 Mär, 2009 10:32
Kontakt:

FRA VÕÕRLEEGION

Postitus Postitas setu »

Nojah, ei hakka eelnevaid lehekülgi kommenteerima, vaid lisan paar pointi foorumis olevate teiste teemade tõttu. Näiteks EKV personalipoliitika ja sotsiaalsete garantiide temaatikaga seonduv.

VL on viis aastat küll, kuid juba poole peal teed ära Prantsuse kodanikuks saamise eksamid jne. Kui õnnestub 5 aastat ära teenida saad ka Prantsuse pensionäriks, kes saab penssi 3500 eurot kuus.

Mõistlik sotsiaalne garantii. Lisaks prantsuse keeles oled väga kodus. Kuna kõik VLis on ainult prantsuse keeles ja proovi kuskil õigelt lennukilt vms maha jääda ja surutakse kätt ning nägemist. Lisaks VLid tunnevad üksteist väga hästi ja omavahel ühenduses või saadavad tervitusi. Ülemused on ainult prantslased ja kunagi mingit auastet ei teeni, ole varasemalt üks kõik mis auastmega NATO ohvitser. Seal oled 0 algusest lõpuni.

Rääkides pensionisambast,
otsin eestlasi, kes teenisid eskadrilli ülema major Toompuu all (sinised baretid) / (üksus Alfa); Taškendis, operatsioonid-patrullid: Pakistanis, Afganistanis, Vene-Hiina piiril; Vietnami operatsioon USA "guerrillas" vastu (1960ndad - 1970ndad).
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Re: Prantsuse Võõrleegion

Postitus Postitas Arensburger »

Endel Lillemaa võõrleegionis.JPG
Endel Lillemaa võõrleegionis.JPG (12.84 KiB) Vaadatud 15299 korda
Kopajuhid
Uudistaja
Postitusi: 1
Liitunud: 01 Sept, 2012 20:13
Kontakt:

Re: Prantsuse Võõrleegion

Postitus Postitas Kopajuhid »

Tervist.

olen uurinud PVL kohta nii palju kui eesti keelsena on seda üldse võimalik weebi vahendusel leida.
Kuna see koht paistab olema asjalikum siis ka paar küsimust mis on tekkinud ajaga:
1. olen aru saanud ,te ''õppeajal'' on võimalik üks kõik mis kell loobuda, kas sama võimalus on olemas ka peale lepingu sõlmimist (5a.)?
küsimus tekkis erinevate inimeste memuaaridest mida üldse olen leidnud, 5 aastat pole seal peaaegu mitte keegi olnud, kas varasemad koju saabujad on tulnud ausal teel või on nad nüüd prantsusmaa silmis väejooksikud.
2.vabatahtlikuna tuleb osa varustusest ise osta, kas selle eest tasumiseks peab rahapakk omal tagataskus kaasas olema või antakse need nn.''krediiti'' ja maksad tulevase teenistuse jooksul kinni?
3.Kas seal on kohustus või võimalus kasutada teist nime?
Ja kas selle Varustusega on hiljem tsiviilisikuna üldse midagi teha?
vastajatena oleks minu arust parim valik, inimesed kes on olnud ise PVL iga seotud, kuna nendel on isiklik kogemus

Tervitades Kopajuhid
estsof
Liige
Postitusi: 37
Liitunud: 28 Nov, 2011 16:27
Kontakt:

Re: Prantsuse Võõrleegion

Postitus Postitas estsof »

Kopajuhid kirjutas:Tervist.

olen uurinud PVL kohta nii palju kui eesti keelsena on seda üldse võimalik weebi vahendusel leida.
Kuna see koht paistab olema asjalikum siis ka paar küsimust mis on tekkinud ajaga:
1. olen aru saanud ,te ''õppeajal'' on võimalik üks kõik mis kell loobuda, kas sama võimalus on olemas ka peale lepingu sõlmimist (5a.)?
küsimus tekkis erinevate inimeste memuaaridest mida üldse olen leidnud, 5 aastat pole seal peaaegu mitte keegi olnud, kas varasemad koju saabujad on tulnud ausal teel või on nad nüüd prantsusmaa silmis väejooksikud.
2.vabatahtlikuna tuleb osa varustusest ise osta, kas selle eest tasumiseks peab rahapakk omal tagataskus kaasas olema või antakse need nn.''krediiti'' ja maksad tulevase teenistuse jooksul kinni?
3.Kas seal on kohustus või võimalus kasutada teist nime?
Ja kas selle Varustusega on hiljem tsiviilisikuna üldse midagi teha?
vastajatena oleks minu arust parim valik, inimesed kes on olnud ise PVL iga seotud, kuna nendel on isiklik kogemus

Tervitades Kopajuhid
1. Õppeajal ehk baaskursuse ajal(~3 kuud, 2.REP tuleb lisaks veel ~3 kuud langevarjuri õpet) on võimalik jah iga kell lahkuda kuid pärast seda olled kas väejooksik või sõjaveteran. Muide Evan McGorman teenis ilusti 5a 2REPis oma aja ära.
2. Vabatahtlikuna ei pea mitte midagi ise ostma! Õigemini pole sul selleks ei õigust ega resursse. Leegionisse minnes pead loobuma oma tsiviilriietusest ja kandma leegioni antud riideid/vormi/varustust. Lühidalt öeldes ei pea mitte midagi kaasa võtma, millest tahad ilma jääda, sest see konfiskeeritakse kohe pärast saabumist.
3. On võimalus võtta endale uus identiteet aga ei pea. Ainult Prantsuse kodanikud peavad võtma uue identiteedi ja saama nt. Kanadalasteks, Šveitslasteks jne. Sest PVL ei luba prantslastel liituda leegioniga. Vale identiteedi võtmisega on ka selline lugu, et kui teenid leegionis vale nime all siis prantsuse kodakondsust taotleda ei saa. Peab taotlema päris nime all.
Sellest viimasest küsimusest varustuse kohta ei saanud aru?! Kui te mõtlete leegionist saadud varustust siis see tuleb ilmtingimata tagastada kui lahkud. Isegi pidulik vorm kui õigesti mõletan. Ainult Képi Blanci ja beret vert(roheline berett) saab endale jätta ja veel midagi.. Kui on oma isiklik varustus ostetud siis ilmselgelt jääb see endale ja tsiviilis olles kui enam ei vaja seda saab maha müüa või midagi...!?
John
Liige
Postitusi: 506
Liitunud: 17 Juun, 2006 19:57
Kontakt:

Re:

Postitus Postitas John »

krizz kirjutas:"Võitlejast"

Leegionär ,,Aks" kirjutab:
...
Tänud huvitava lugemise eest. Kas saaks ka ligikaudset viidet mis "võitlejas" need artiklid ilmutati?
Inter arma enim silent leges (sõja aegadel on seadused vaiksed) Cicero
Tippkiskja
Uudistaja
Postitusi: 1
Liitunud: 02 Apr, 2013 13:14
Kontakt:

Re: Prantsuse Võõrleegion

Postitus Postitas Tippkiskja »

Plaan sisse astuda juba see kuu. mis lihtsalt lähen kohale ja astun väravast sisse? ja ongi esimene etapp läbi?
RagnarL
Uudistaja
Postitusi: 2
Liitunud: 08 Jaan, 2013 21:25
Kontakt:

Re: Prantsuse Võõrleegion

Postitus Postitas RagnarL »

Olen gümnasist ja pean varsti sõjaväkke minema. Seega tahakas teada kas Eestis on ka mingied võõrleegione või selle laadseid asju, kus saaks eluaegseks snaipriks õppida. Selline elukutse on just minu kutsumus.
Kasutaja avatar
VictorAlpha22
Liige
Postitusi: 40
Liitunud: 12 Okt, 2012 13:12
Asukoht: Liikumises
Kontakt:

Re: Prantsuse Võõrleegion

Postitus Postitas VictorAlpha22 »

Tere Ragnar! Tervitan sinu innukust just sellisel elukutse valikul. Kuid Eesti tingimustes üldiselt PVL laadset üksust ei olegi. On vaid Kaitseliit ja Kaitsevägi. No SOF(mis kuulub KV alla) on ka veel. Aga mis puudutab snaipri teemat, siis sinna on pikk tee minna, palju ei saagi selleks ainult vähesed kui aus olla. Kõigepealt on ikka täpsuslaskur. Eks meie kaasfoorumlased oskavad ka kaasa rääkida.
[i]Stay frosty[/i]
Lupus
Liige
Postitusi: 872
Liitunud: 02 Juun, 2005 12:44

Re: Prantsuse Võõrleegion

Postitus Postitas Lupus »

Olen gümnasist ja pean varsti sõjaväkke minema. Seega tahakas teada kas Eestis on ka mingied võõrleegione või selle laadseid asju, kus saaks eluaegseks snaipriks õppida. Selline elukutse on just minu kutsumus.

Tõsi jah ? Mitu märga tööd juba gümnaasiumi kõrvalt teinud oled? Ühesõnaga just sellist meest me oodanud olemegi . Teretulemast SEEWALDI leegioni !
herman30
Liige
Postitusi: 1435
Liitunud: 16 Apr, 2008 18:19
Asukoht: Soome
Kontakt:

Re: Prantsuse Võõrleegion

Postitus Postitas herman30 »

Seewaldi leegioni kõige parim sniper.

Pilt
RagnarL
Uudistaja
Postitusi: 2
Liitunud: 08 Jaan, 2013 21:25
Kontakt:

Re: Prantsuse Võõrleegion

Postitus Postitas RagnarL »

Mis vahe on täpsuslaskuril ja snipril?
Põhjala Kotkas
Liige
Postitusi: 61
Liitunud: 02 Jaan, 2012 1:17
Kontakt:

Re: Prantsuse Võõrleegion

Postitus Postitas Põhjala Kotkas »

Täpsuslaskur on iga jao koosseisus olev tavaline võitleja, relvastuseks täpsuspüss või selleks modifitseeritud relv, kelle ülesanne on pakkuda jaole toetust pikematel (kuni 800 m.) distantsidel. Snaiper on tavaliselt kas kompanii- või pataljoniülema otseses alluvuses olev eriväljaõppe ja -ülesannetega võitleja, relvaks tavaliselt poltlukuga spetsiaalne pauguraud, distants kuni 2000m.
TL'iks saab ajateenistuses, kui sind valitakse sellele ametikohale. Snaipriks saad Eestis kas Luurepataljonis või Scoutspataljonis pärast pikaaegset teenistust Kaitseväes ja väga heade isikuomaduste ilmutamist (jutt ei käi mitte heast käitumisest, vaid suurest vaimse ja füüsilise pinge taluvusest, vastupidavusest jne.) pika ja väga põhjaliku eriväljaõppega.
Puust ja punaseks nüüd ette tehtud...

Jäta meelde - igasuguste snaiprite töö isegi konflikti korral tähendab 99,9% jälgimist, luuramist, niisama passimist. Nende ülesanded on enamasti vaatlemised jms. kui kellegi maha kõmmutamine. Ja ka siis on täiesti reaalne, et sa oma karjääri jooksul ühtki lasku vaenlase pihta teha ei saagi.

Käi ajateenistuses ära, vaata, kuidas sulle selline elu meeldib. Kui meeldib, mine teeni paar aastat KV' s. Kui endiselt samad soovid on, mine Valikusse. Kui läbi saad, võid edasi mõelda. Lihtne. :wink:
Leo
Liige
Postitusi: 3303
Liitunud: 27 Dets, 2006 20:35
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Prantsuse Võõrleegion

Postitus Postitas Leo »

Väga hästi lahti seletatud. Tänased terminid on jao snaiper ja snaiper, kuigi korrektsem oleks täpsuslaskur ja snaiper. Esimene katab täpsustulega jao ja ryhma tegevust, mille koosseisus on. Teine on KY ja PY silmad ja vajadusel skalpell kogu vastutusalal. Minu teada KJ koige rotim amet, peamiselt otsatu patrullimine ja jälgimine ning raporteerimine ja vahel harva vere maitse suus tormamine. SN läheb koos luurega esimesena välja ja tuleb viimasena laagrisse. Kui yksus läheb liikvele, siis minnakse uut positsiooni luurama ja julgestama ning osa SN jäävad tagalat julgestama. Palju koostööd luurajatega, mis on teine rott amet. Ei soovita, ajateenistuse ja karjääri KJis saab palju lihtsamalt ära tiksuda. Väljaopet tehakse ka KLis sama tunniplaaniga nagu Maaväes, peab olema eriala kohale määratud.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist