Nõukogude Liidu plaanimajandus minu nägemuses ei muud, kui klassikaline sõjaaja majandus. Ainukeseks hädaks, et seda sõjaaja majanduse viljelemist jätkati ka rahuperioodidel. Ka lääneriikide sõja aja majandust võib suuresti tinglikult nimetada plaanimajanduseks, kus märkimisväärne osa majandusest oli käskude-normide jm abil pandud järgima sõja aja vajadusi.
Võimalik, et NSVL-u majandusliku kollapsi põhjus ei olnud mitte plaanimajandus, kui selline vaid plaanimajanduse viljelemine rahuaja tingimustes. Kui NSVL viljelenuks plaanimajandust permanentse sõja tingimustes, võinuks plaanimajanduse plussid anda oma efekti.
Muidugi on oma oluline mõju ka demokraatia puudumisel. Demokraatia ei anna võimalust ainult igal lollil valida vaid on ka geniaalne süsteem tehtud vigade paranduseks, ehk eluga edasi minemiseks. Demokraatlikus korralduses saab valida uue juhtkonna ja valida uue suuna, kasvõi ülekohtuselt nuheldes hädad eelkäija kraesse, siis autoritaarsetes ühiskondades on see võimatu või raskendatud, sest Lenini-Stalini/jne/jne teesid on seaduseks, olenemata, kas need tulevikuoludesse sobivad või ei sobi.
Demokraatias vana Bush võis maailma kihama keerata ja paljudel hinge täis ajada aga alati on variant uue presidendi abil asju siluda. Husseinide-Gaddafidega selline variant puudub ja probleemid võivad olla isiksustatud - piisab, kui mõni USA või Prantsusmaa valitsusjuht on minevikus Gaddafit solvanud, siis Gaddafi 'l on see meeles ja see mõjutab tema poliitikaid, samal ajal lääne riikide aina uutele juhtidele jääb Gaddafi "viha" arusaamatuks ja võidakse tõlgendada riikliku vaenulikkusena või deemonliku kurjusena