Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Kapten Trumm]

Lubage mulle üks profaanlik kommentaar:

Eesti rahvas hääbub laste puudumise tõttu. 2004. aasta vanemahüvitusseaduse vastuvõtmisega alanud sündimuse tõus pidurdus juba 2007. aastal, sealt edasi on ta järjest langenud. Viimase kahe aastaga on aastane sündide arv vähenenud peaaegu kahe tuhande võrra, summaarne sündimuskordaja, mis oli 2007. aastal 1,65, on jälle alla 1,5. me oleme langenud allapoole Euroopa Liidu keskmist ning meist on möödunud ka Venemaa. Ja seda olukorras, kus sünnituseas on 1980. aastate lasterikas põlvkond ning kohe-kohe on kätte jõudmas 1990. aasta madalast sündimusest tingitud uus sündimuse langus.

Mis hoiakud siis 2007 paiku muutusid, mis 2004 natuke teises suunas olid (sündivus hakkas majandusliku optimismi ajel kasvama)?
Ma ei suuda näha muud kui masu tulekut ja optimismi kadumist?
Hoiakud on üks selline üsna pikaajaline ja inertne protsess nagu mulle TTÜ-s õpetati.
Jutt on siis sündide arvust.
Ei suuda muud näha kui labaseid asju nimega "majanduslik olukord", "perpektiivitunne", "kindlustunne" jne.
Mis te arvate?

Sündimuse langust on alati proovitud Mart Laari valitsuse süüks panna. Juba põgus pilguheit statistikaameti kodulehele näitab, et see pole nii. Sündimus hakkas langema juba enne Eesti iseseisvuse taastamist, läbis suurima languse Savisaare lühikese valitsemisaja jooksul ning saavutas oma põhja (või lõpetas languse – tõlgendamise asi) Laari esimese valitsuse ajal. Rääkimata sellest, et samasugune sünkroonne sündimuse langus leidis aset kõigis Nõukogude Liidu lagunemisel vabanenud Ida-Euroopa riikides.

See on täiesti õige. Tuntavalt (sadades) langes sündide arv esmakordselt 1989. aastal, seega Laar peale põllumajanduse huku ei saa ka olla iibe hukus süüdi

Sündimuse taseme, seejuures ka valitsuse võimaluse siin midagi muuta, määrab rahva hoiak. Lapsi pole seetõttu, et enamikule inimestele on nende isiklik heaolu kõige tähtsam ning lapsed ei sobi sellesse pilti. Mõned aastad tagasi ilmus ajakirjanduses lühike teade vanemaist, kes olid ühiselt otsustanud oma neli last lastekodusse anda põhjendusega „me ei kujutanud ette, et nendega nii palju tüli on.

Mul on siit teatud küsimused.
Esiteks - autor ise tunnistab, et sündivus pööras kasvule 2004 vanemahüvitise (esimene reaalne vastavasisuline sotsiaalne meede kui need naeruväärsed 19-eurosed "lastetoetused" välja jätta) tuleku järel. Meie peres oli see periood kah beebibuumi alguseks -esmakordselt tekkis võimalus lihtsalt rahulikult lapsega tegeleda, ühe imikuga tegelemine on kõige ehtsam full-time job.
Teiseks, mis hoiakud muutusid ENSV-s 80ndadel, kus ka sündivus kõvasti tõusis? Laulvat revolutsiooni ärge lauale lööge, sündivuse tõus algas juba sügaval stagnaajal. Katse NSVL tittedega tappa? Kui hästi järgi mõelda, siis otsiks seletus olme- ja majanduslikest oludest. Tegelikult unustatakse seda, et selle 25 000 vundamendiks oli senine suht talutav 20 000 tase 70ndatel. Kummalisel kombel langeb sündide kõvera tõus kokku nõuka süsteemi õitseajaga...

Sellest "hoiakust" (kuigi - see on ka üks põhjuseid) kahjuks üksikvanem oma korteri arveid ei maksa ja ega ka paarissuhtes sellest kergem pole.
Ma ei pea sündide arvu mingiks monetaarprotsessiks, aga tuleb ikka aru anda, et majanduslik kindlustunne on üks olulisi sündivuse mootoreid- vähemalt meie elatustaseme juures.
Pugeda mingite "hoiakute" taha on mage, see võib olla põhjuseks 20-stel, mitte 40-stel. Kui lihtsalt elad peost suhu ja kindlus puudub, ei tule ka tittesid.

[Kilo Tango]

Kahjuks on Sinu puhul, kallis Trumm (tsitaadijupike Emmeliinelt), täiesti sümptomaatiline, et sa lahendad probleeme oma kitsa mõttemaailma raames ilma üritamatagi aru saada, mis konkreetse nähtusega tegelikult toimub. Demograafilised nähtused on märksa keerulisemad kui lihtne "soovime, ei soovi " lapsi saada.

2004-2010 toimunud "beebibuum" oli tingitud sellest, et minuvanused (lähenemas 40-le siis) jõudsid sinnamaale, kus tuli otsustada, kas tahetakse jääda ühe lapse vanemateks või sünnitatakse teine kah. Paljud otsustasid, et üks laps on ikka liiga vähe (saab liikluses hukka, siis polegi lapsi) ja nii langesid 90-datel edasi lükatud sünnid peamiselt 2000-dete teise poolde. Emapalk ei olnud siin mitte põhjus vaid aitas kõrvaldada takistusi. Samuti oli emapalk paljudele 2009-2010 võimalus tagada sissetulek ja vältida koondamist (paljud ettevõtjad lausa soovitasid naiskolleegidel lastega koju jääda, et ei peaks inimesi vallandama).

70-date lõpu kõrges sündivuses on vähe positiivset. Siis sünnitasid peamiselt suurobjektidele toodud immigrandid. Eestlaste sündivus oli siis null või negatiivne. Eriti suureks läks vahe 78. aastal, kus eestlaste iive oli negatiivne ja jätkus sellisena kuni 1981. aastani. Pärast 1991 aastat on eestlaste loomulik iive olnud kõrgem kui kogu Eesti loomulik iive, mis tähendab, et rahvuslik koosseis pisitasa paraneb. Alates 2008 on eestlaste loomulik iive positiivne.

To cut long story short: majanduslik kindlustunne on hügieenifaktor. S.t., et selle puudumine jätab sünnid ära, kuid selle lisamine üle teatava kriitilise piiri lapsi juurde ei too.

[mx77]

Trumm, majnduslik kindlustunne on hea asi, aga võib-olla siiski mitte kõige olulisem iibekasvu juures.

Sinu teooria järgi peaks eesti parema ja parima sissetulekuga detsiilidel olema palju lapsi, aga statistika näitab, et ei erine nad selles osas sugugi muust rahvastikust. Raha laste kasvatamiseks ei tohiks nende puhul üldse mingi probleem olla, pigem nohu.

[mutionu]

Kahjuks on Sinu puhul, kallis Trumm (tsitaadijupike Emmeliinelt), täiesti sümptomaatiline, et sa lahendad probleeme oma kitsa mõttemaailma raames ilma üritamatagi aru saada, mis konkreetse nähtusega tegelikult toimub. Demograafilised nähtused on märksa keerulisemad kui lihtne "soovime, ei soovi " lapsi saada.

2004-2010 toimunud "beebibuum" oli tingitud sellest, et minuvanused (lähenemas 40-le siis) jõudsid sinnamaale, kus tuli otsustada, kas tahetakse jääda ühe lapse vanemateks või sünnitatakse teine kah. Paljud otsustasid, et üks laps on ikka liiga vähe (saab liikluses hukka, siis polegi lapsi) ja nii langesid 90-datel edasi lükatud sünnid peamiselt 2000-dete teise poolde. Emapalk ei olnud siin mitte põhjus vaid aitas kõrvaldada takistusi. Samuti oli emapalk paljudele 2009-2010 võimalus tagada sissetulek ja vältida koondamist (paljud ettevõtjad lausa soovitasid naiskolleegidel lastega koju jääda, et ei peaks inimesi vallandama).

70-date lõpu kõrges sündivuses on vähe positiivset. Siis sünnitasid peamiselt suurobjektidele toodud immigrandid. Eestlaste sündivus oli siis null või negatiivne. Eriti suureks läks vahe 78. aastal, kus eestlaste iive oli negatiivne ja jätkus sellisena kuni 1981. aastani. Pärast 1991 aastat on eestlaste loomulik iive olnud kõrgem kui kogu Eesti loomulik iive, mis tähendab, et rahvuslik koosseis pisitasa paraneb. Alates 2008 on eestlaste loomulik iive positiivne.

To cut long story short: majanduslik kindlustunne on hügieenifaktor. S.t., et selle puudumine jätab sünnid ära, kuid selle lisamine üle teatava kriitilise piiri lapsi juurde ei too.

Minu meelest hakkab igal aastal suur hulk inimesi 40 -le lähenema, seega peaks beebibuum igal aastal olema.
Oma tutvusringkonnas on küll asi pigem majanduslike põhjuste taga, mehe palgast ei ela naine ja 2 või 3 või ... last ära ning asja lükatakse edasi, lootuses, et homme on parem.

[Kilo Tango]

Kahjuks on Sinu puhul, kallis Trumm (tsitaadijupike Emmeliinelt), täiesti sümptomaatiline, et sa lahendad probleeme oma kitsa mõttemaailma raames ilma üritamatagi aru saada, mis konkreetse nähtusega tegelikult toimub. Demograafilised nähtused on märksa keerulisemad kui lihtne "soovime, ei soovi " lapsi saada.

2004-2010 toimunud "beebibuum" oli tingitud sellest, et minuvanused (lähenemas 40-le siis) jõudsid sinnamaale, kus tuli otsustada, kas tahetakse jääda ühe lapse vanemateks või sünnitatakse teine kah. Paljud otsustasid, et üks laps on ikka liiga vähe (saab liikluses hukka, siis polegi lapsi) ja nii langesid 90-datel edasi lükatud sünnid peamiselt 2000-dete teise poolde. Emapalk ei olnud siin mitte põhjus vaid aitas kõrvaldada takistusi. Samuti oli emapalk paljudele 2009-2010 võimalus tagada sissetulek ja vältida koondamist (paljud ettevõtjad lausa soovitasid naiskolleegidel lastega koju jääda, et ei peaks inimesi vallandama).

70-date lõpu kõrges sündivuses on vähe positiivset. Siis sünnitasid peamiselt suurobjektidele toodud immigrandid. Eestlaste sündivus oli siis null või negatiivne. Eriti suureks läks vahe 78. aastal, kus eestlaste iive oli negatiivne ja jätkus sellisena kuni 1981. aastani. Pärast 1991 aastat on eestlaste loomulik iive olnud kõrgem kui kogu Eesti loomulik iive, mis tähendab, et rahvuslik koosseis pisitasa paraneb. Alates 2008 on eestlaste loomulik iive positiivne.

To cut long story short: majanduslik kindlustunne on hügieenifaktor. S.t., et selle puudumine jätab sünnid ära, kuid selle lisamine üle teatava kriitilise piiri lapsi juurde ei too.

Minu meelest hakkab igal aastal suur hulk inimesi 40 -le lähenema, seega peaks beebibuum igal aastal olema.
Oma tutvusringkonnas on küll asi pigem majanduslike põhjuste taga, mehe palgast ei ela naine ja 2 või 3 või ... last ära ning asja lükatakse edasi, lootuses, et homme on parem.

Jutt on sellest, et 70-datel sündinud rohkearvuline põlvkond hakkas lähenema 40-datele ja sai oma "teisi lapsi" samal ajal kui 80-datel sündinud rohkearvuline põlvkond sai esimesi. Kas peab tõesti kõik puust ja punaseks tegema.

[Kapten Trumm]

Lugupeetud targad ja laia silmaringiga protsesside mõistjad KT ja co.
Konstrueerige Eesti keskmine perekond, Ants ja Malle.
Mõlemad nö keskmised, keskmise palga saajad, vaesed vanemad.
Ostavad kahetoalise magalakorteri, hangivad ühe hädapärase liisinguauto.
Ostavad hädapärast, teevad remondi, secondhand kraam koju.
Uskuge, rahvastikuprotsessid muutuvad väga arusaadavaks - et miks lapsi pole ja miks Soome minnakse.
Lihtsalt loobumisi on laste nimel liiga palju ja kas see üldse võimalik ongi...?
Juurde kujutleda üksikvanemate arvu täna ja toimetulekut, samuti on omajagu neid, kes ei saagi keskmist.
Nii lihtne see "rohujuuretasand" ongi.
Kunagi ammu, kui olin ise keskmise palga saaja, ei julgenud mitte mõeldagi sellele.
Keskmisest palgast ei saanud isegi talutavat korterit osta (jutt siis 60ndate mustaka paneelika 2-toalisest).
Päris tore on lugeda haritud inimeste kirjutamist teemal, millest "they have no f**** idea"

[Kilo Tango]

Lugupeetud targad ja laia silmaringiga protsesside mõistjad KT ja co.
Konstrueerige Eesti keskmine perekond, Ants ja Malle.
Mõlemad nö keskmised, keskmise palga saajad, vaesed vanemad.
Ostavad kahetoalise magalakorteri, hangivad ühe hädapärase liisinguauto.
Ostavad hädapärast, teevad remondi, secondhand kraam koju.
Uskuge, rahvastikuprotsessid muutuvad väga arusaadavaks - et miks lapsi pole ja miks Soome minnakse.
Lihtsalt loobumisi on laste nimel liiga palju ja kas see üldse võimalik ongi...?
Juurde kujutleda üksikvanemate arvu täna ja toimetulekut, samuti on omajagu neid, kes ei saagi keskmist.
Nii lihtne see "rohujuuretasand" ongi.
Kunagi ammu, kui olin ise keskmise palga saaja, ei julgenud mitte mõeldagi sellele.
Keskmisest palgast ei saanud isegi talutavat korterit osta (jutt siis 60ndate mustaka paneelika 2-toalisest).
Päris tore on lugeda haritud inimeste kirjutamist teemal, millest "they have no f**** idea"

Tüüpiline. Kui fakte pole lajatame emotsioonidega (õnnetud Ants ja Malle, keskmise palga saajad jne.).

Trumm, sulle teadmiseks - väga paljud inimesed ei peagi korterit ostma. Arva ära, miks.

[Kapten Trumm]

Kes siin emotsioonidele nüüd rõhub?
Netopalgad, elamiskulud - puhtad faktid tabelis.
Tulud miinus kulud ja valmis ongi - pluss miinus mingi tambov.
Mulle jääb mulje, et paljud eliitkoolid lõpetanud tänased poliitikud pole sellist rehnungit elusees teinud.
Arvad, et paneelika korteri üürimine ostmise asemel rahavood kohe plussi keerab või?

[eeru]

Õige mees peab oma elus läbima kolm katsumust - ehitama maja, istutama puu ja kasvatama üles poja.
Ilma ühegi laenuta õnnestus.

[mx77]

Lugupeetud targad ja laia silmaringiga protsesside mõistjad KT ja co.
Konstrueerige Eesti keskmine perekond, Ants ja Malle.
Mõlemad nö keskmised, keskmise palga saajad, vaesed vanemad.
Ostavad kahetoalise magalakorteri, hangivad ühe hädapärase liisinguauto.
Ostavad hädapärast, teevad remondi, secondhand kraam koju.
Uskuge, rahvastikuprotsessid muutuvad väga arusaadavaks - et miks lapsi pole ja miks Soome minnakse.
Lihtsalt loobumisi on laste nimel liiga palju ja kas see üldse võimalik ongi...?
Juurde kujutleda üksikvanemate arvu täna ja toimetulekut, samuti on omajagu neid, kes ei saagi keskmist.
Nii lihtne see "rohujuuretasand" ongi.
Kunagi ammu, kui olin ise keskmise palga saaja, ei julgenud mitte mõeldagi sellele.
Keskmisest palgast ei saanud isegi talutavat korterit osta (jutt siis 60ndate mustaka paneelika 2-toalisest).
Päris tore on lugeda haritud inimeste kirjutamist teemal, millest "they have no f**** idea"

Loll ja mõttetult emotsionaalne näide, nagu ikka sinu käekiri on.
Esiteks, kas Antsul ja Mallel pole vanemaid või elavad nad puu all? Inimesed vahest ikka ka pärivad midagi.
Teiseks, miks peab tegelikult Tallinna piires elav inimene üldse auto liisima? Sa just oma näite varal kirjutasid, et ka suvalises piirkonna koolis saab hea hariduse.

[Kapten Trumm]

Kummaline, pakuti ja võimalust numbrite ja faktide keeles rääkida.
Vastu tuli vaid nõrka peerukärinat.
Ma olen muide teinud, sestap ootan huviga teie tulemusi.
Ikkagi eliitkoolide lõpetajad, nii öelda vaimne eliit, mis mina siin oma külakooliga ikka keksin.

[mx77]

Kummaline, pakuti ja võimalust numbrite ja faktide keeles rääkida.
Vastu tuli vaid nõrka peerukärinat.
Ma olen muide teinud, sestap ootan huviga teie tulemusi.
Ikkagi eliitkoolide lõpetajad, nii öelda vaimne eliit, mis mina siin oma külakooliga ikka keksin.

kus su numbrid ja faktid on? su peas, või hääl sosistab kõrva? siis peaks arsti juurde minema.

[Lemet]

Esiteks, kas Antsul ja Mallel pole vanemaid või elavad nad puu all? Inimesed vahest ikka ka pärivad midagi.

Et siis peaks noor perekond oma elu rajama ootusele, et järsku surevad ära...pole ise sellise vaatenurga peale tulnudki. Isand mx peaks siis noorpere sirgudes suisa ettevaatlik olema, et rotimürki sisse ei söödetaks. Või neli korda järjest leivanoa otsa ei kukuks. Ikka ju pärida vaja...

Teiseks, miks peab tegelikult Tallinna piires elav inimene üldse auto liisima

Isand mx on vast nii lahke ja tuleb demonstreerib mulle näitlikult, kuidas "Tallinna piirides elav inimene" ilma autota hakkama saab. Olles üks sellistest, pean tähendama, et tänane läbisõit on hetkel enne kojuminekut 67 kilomeetrit ja pea 2/3 olid sellised liikumised, mille tegemata jätmine jätaks nälga. Muidugi, kui isand mx tegeleb igapäevaselt "tagumiktundide" täisistumisega koduses kontoris, on sedasorti pretensioonikus igati mõistetav...

[mx77]

Isand mx on vast nii lahke ja tuleb demonstreerib mulle näitlikult, kuidas "Tallinna piirides elav inimene" ilma autota hakkama saab. Olles üks sellistest, pean tähendama, et tänane läbisõit on hetkel enne kojuminekut 67 kilomeetrit ja pea 2/3 olid sellised liikumised, mille tegemata jätmine jätaks nälga. Muidugi, kui isand mx tegeleb igapäevaselt "tagumiktundide" täisistumisega koduses kontoris, on sedasorti pretensioonikus igati mõistetav...

Ma ei tea, ma näen autoga sõites iga päev inimesi ühistranspordi peatustes seismas ja kohe päris hulgakaupa. Pole kursisi muidugi kas nad käivad seal niisama kokku saamas ja uudiseid vahetamas või äkki kasutavad täiesti tasuta transpordivõimalust - tõesti ei tea.

Ise ma kahjuks kodukontoris tagumikutunde ei tee - keskmisest kallima auto liising moodustab alla 10% mu kuusissetulekust, seega ei ole see minu jaoks probleem. Aga kui vähem teeniks kaaluks küll ühistranspordiga liikumist. Kunagi pidi auto paariks päevaks teenindusse jääma, kuna rendiautot ei viitsinud ajama hakata sõitsin bussiga, polnud ka midagi hullu.

[vaoinas]

Lugupeetud targad ja laia silmaringiga protsesside mõistjad KT ja co.
Konstrueerige Eesti keskmine perekond, Ants ja Malle.
Mõlemad nö keskmised, keskmise palga saajad, vaesed vanemad.
Ostavad kahetoalise magalakorteri, hangivad ühe hädapärase liisinguauto.
Ostavad hädapärast, teevad remondi, secondhand kraam koju.
Uskuge, rahvastikuprotsessid muutuvad väga arusaadavaks - et miks lapsi pole ja miks Soome minnakse.
Lihtsalt loobumisi on laste nimel liiga palju ja kas see üldse võimalik ongi...?
Juurde kujutleda üksikvanemate arvu täna ja toimetulekut, samuti on omajagu neid, kes ei saagi keskmist.
Nii lihtne see "rohujuuretasand" ongi.
Kunagi ammu, kui olin ise keskmise palga saaja, ei julgenud mitte mõeldagi sellele.
Keskmisest palgast ei saanud isegi talutavat korterit osta (jutt siis 60ndate mustaka paneelika 2-toalisest).
Päris tore on lugeda haritud inimeste kirjutamist teemal, millest "they have no f**** idea"

Trumm sa muidu siin räägid, kuidas inimene peab olema karastatud, oma probleemidega toime tulema ja ise end üles töötama. Millest nüüd selline nutt ja hala sellise self-made-man'i poolt. Kaks keskmist palka pole üldse nii väike summa, et Malle ja Ants sellega toime tuleks. Liisinguauto ja laenukorter ei ole obligatoorsed asjad. Ei hakanud laenukalkulaatorit lahti võtma, kuid usun, et tagatise olemasolul saaksid kaks inimest kahe keskmise palga alusel Mustaka kahetoalise jagu laenu küll. Kui ei saa, elavad üürikas. Ants sõidab esialgu tuhande-paari eest ostetud vanema Golfiga, või Eediku transpordiga päris tasuta. Saavad kahe peale ilusti hakkama - saavad, külmiku täis osta, saavad raha mustadeks päevadeks kõrvale panna, Ants saab paar korda kuus kõrtsuski käia. Ja saavad lapsegi peale mõelda, kui lusti on ja kõrtsuskäimise ja lotopiletite pealt kokku hoida tahavad.

Säh sulle rohujuuretasandit.