Soome kaitsevõime

[kaur3]

OT.

Gazprom badly needs to find two things: new sources of gas, and new markets. Neither will be easy. Its gasfields are running down. The International Energy Agency, a rich-world energy club, reckons Russia’s gas producers must spend $730 billion by 2035 merely to replace most of their current production of 655 billion cubic metres a year. But much of Gazprom’s 35 trillion cubic metres of reserves are in barely accessible places such as the Yamal Peninsula, the Far East and Eastern Siberia. Gazprom will have to pay much more to get this gas out of the ground. Can it do that? The omens are not good.

In 2011 it invested $40 billion with little to show for it. Production has not grown since 2001. Meanwhile Gazprom is losing its technological edge. Some insiders predict that the company will be able to sell gas at high prices to Europe for long enough to raise the necessary cash to invest in developing new gasfields. That sounds optimistic. If the firm were better run, it would have found ways to move more gas to Asia, where prices are much higher than in Europe (let alone America).

One way would be to liquefy the gas and ship it. But Gazprom has been slow: despite pumping a sixth of the world’s gas, it has just a 20th of the LNG trade. A planned $7 billion LNG facility in Vladivostok will help, but Gazprom will need to invest billions to ramp up production.

The other way to get gas to Asia would be via pipeline. The obvious destination is China, which sits on Russia’s doorstep and is potentially the world’s biggest market for gas. The two countries have haggled unsuccessfully for a decade. In February they revealed they had agreed to everything related to pipeline exports apart from the price. China has signed up to import gas from Central Asia, Australia, the Middle East and west Africa; almost everywhere, in fact, except Russia. China refuses to pay Asian prices; Gazprom won’t budge.

http://www.economist.com/news/business/ ... nded-giant

MOSCOW—After more than a decade of talks, Russia has agreed to supply China with natural gas, a deal that could see China surpass Germany as the largest importer of Russian gas.

Officials Friday signed a raft of other energy agreements, including one to double Russian oil supplies and hand China's state oil company a stake in Russian oil fields, tightening the nexus between Russia, the world's largest energy producer, and China, the hungriest consumer.

http://online.wsj.com/article/SB1000142 ... australian

[Zuslik]

Kuna siin soome teema ja kokkuhoid jutuks siis mõtlesin oma lookese siia toksida . Nimelt tekkis küsimus , et mis ja milleks kasutab soome armee vedelat lõhkeainet seda siis ühe eesti firma poolt väidetud referentsi kontrollimiseks . Asi järgmine : kipub üks ettevõte juba mitu aastat eestis klaasplasti turul turgu solkima teistest veidi madalamate hindadega kuid samas olematu kvaliteediga . Ja nii hüppaski selle firma esindaja mulle mõnipäev tagasi kraesse , et firma kus ma töötan laimab neid sest julgesime väita oma kliendile ,et neil puuduvad igasugused sertifikaadid teatavate toodete valmistamiseks ja turustamiseks euroopa liidu majandusruumis . Kokkuvõttes karjuti mulle näkku, et neil on lepingud soome armeega vedela lõhkeaine mahutite tootmiseks ja soome mingi sertifitseerimisameti heakskiit nii , et meie võime oma TKKpoolt väljastatud CE -dega teadagi kuhu minna . Siit tekkis ka teine küsimus , et kas võib olla võimalik teisest riigist mingi sertifikaat kätte saada kuigi sull endal kodus asjad täiesti käest ära . Või on soome eelarve kärped tõesti nii suured . et tuleb varustust muretseda põhimõtteliselt illegaalsetest eesti tehastest , sest nagu selgus puudub selle tehase hoonel kasutusluba ,tehasel endal omavalitsuse poolt tegevusluba ja loomulikult keskkonnaameti õhusaasteluba. Kuigi infot siin vähe ja ei tahagi seda asja pikalt lahata ehk oskab keegi targem siin midagi sest loost arvata.

[ivanorav]

Iga riigi oma kaitsejöudude hanked (on oma siseriiklik asi) ei ole EU asi ja loomulikult selle töttu ei kuulu ka EU reguleerimisalasse. Soome armee tegi viimati veoautode hanke, ja kuna tegu ei olnud "avaliku sektori" hangetega (mis laieneb automaatselt kogu EU-le) sii vöitja oli loomulikult "SISU"
Kui oleks tegu olnud tavalise hankega,(nt. koolimaja ehitus) vot siis oleks arvesse vöetud sertifikaatide olemasolu jms.
Tont kasutas peale lennates lihtsalt sinu teadmatust ära

[Kapten Trumm]

See on ju igati loomulik, et toetatakse kodumaist tootjat (kuigi jah, sellel võib olla teatud rahaline ja mugavaks muutumise hind).
Kui kriisile eelneb nt aastane mereblokaadike või midagi sellist, võib kiiresti selguda, et parimalt pakkujalt nt Prantsusmaalt ei pruugi vajalikud jupid enam kohale tulla.

See autode asi on üks väike asi paljude reas, "eelista eestimaist" on Soomes massiivne teema ja mitte ainult kaitse-sektoris.

[herman30]

Puolustusvoimat ostaa panssarintorjunta- ja rannikko-ohjuksia sekä ohjusjärjestelmiin kuuluvia koulutus- ja huoltovälineitä saksalaiselta Eurospike-yhtiöltä.

Kaupan arvonlisäveroton hinta on 25 miljoonaa euroa. Ohjukset toimitetaan puolustusvoimille vuonna 2015.

Eurospike-ohjukset hakeutuvat maaliinsa passiivisesti kuvantavan hakupään avulla ja niitä voidaan ohjata valokuidun välityksellä.

Ohjusjärjestelmä on käytössä Suomen lisäksi Hollannissa, Puolassa, Saksassa, Espanjassa, Italiassa, Sloveniassa, Romaniassa, Tsekeissä ja Latviassa, Puolustusvoimat listaa.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

25 miljoonaa euroa eest võib saada noid EuroSpike ca 20 komplekti (1 kpl = laskeseade + 10 raketti).

Aga ma tõstaks hoopis selle teemaalgatuse ümber alamfoorumisse SÕJAD PÄRAST SUURT SÕDA - seal ju Soome kaitsevõime teema kenasti olemas

[tommy]

Tundub, et osteti mitte süsteeme, vaid üksnes lisarakette, ehk täiendati laskemoona tagavarasid.
Lisaks siis õppe ja treeningvahendeid.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Tundub, et osteti mitte süsteeme, vaid üksnes lisarakette, ehk täiendati laskemoona tagavarasid.
Lisaks siis õppe ja treeningvahendeid.

Selge see - tahtsin vaid raffale aimu anda, palju sarnast staffi võib sellise rahanumbri sees sisalduda

[Incc]

OT.

Gazprom badly needs to find two things: new sources of gas, and new markets. Neither will be easy. Its gasfields are running down. The International Energy Agency, a rich-world energy club, reckons Russia’s gas producers must spend $730 billion by 2035 merely to replace most of their current production of 655 billion cubic metres a year. But much of Gazprom’s 35 trillion cubic metres of reserves are in barely accessible places such as the Yamal Peninsula, the Far East and Eastern Siberia. Gazprom will have to pay much more to get this gas out of the ground. Can it do that? The omens are not good.

In 2011 it invested $40 billion with little to show for it. Production has not grown since 2001. Meanwhile Gazprom is losing its technological edge. Some insiders predict that the company will be able to sell gas at high prices to Europe for long enough to raise the necessary cash to invest in developing new gasfields. That sounds optimistic. If the firm were better run, it would have found ways to move more gas to Asia, where prices are much higher than in Europe (let alone America).

One way would be to liquefy the gas and ship it. But Gazprom has been slow: despite pumping a sixth of the world’s gas, it has just a 20th of the LNG trade. A planned $7 billion LNG facility in Vladivostok will help, but Gazprom will need to invest billions to ramp up production.

The other way to get gas to Asia would be via pipeline. The obvious destination is China, which sits on Russia’s doorstep and is potentially the world’s biggest market for gas. The two countries have haggled unsuccessfully for a decade. In February they revealed they had agreed to everything related to pipeline exports apart from the price. China has signed up to import gas from Central Asia, Australia, the Middle East and west Africa; almost everywhere, in fact, except Russia. China refuses to pay Asian prices; Gazprom won’t budge.

http://www.economist.com/news/business/ ... nded-giant

MOSCOW—After more than a decade of talks, Russia has agreed to supply China with natural gas, a deal that could see China surpass Germany as the largest importer of Russian gas.

Officials Friday signed a raft of other energy agreements, including one to double Russian oil supplies and hand China's state oil company a stake in Russian oil fields, tightening the nexus between Russia, the world's largest energy producer, and China, the hungriest consumer.

http://online.wsj.com/article/SB1000142 ... australian

Sygisel pani Euroopa Komisjoni GazPromile monopoliseisundi uurimiseks antitrust lawsuit'i ka veel selga, Euroopa energiamaastikul on lähiaastatle palju muutumas!

[Lemet]

Jarmo Mäkelä: «NATO meid ei aita» ehk pöörane väitlus Kultarantas.

Ajal, mil Soome suhted NATOga on muutunud mitmekesisemaks ja sügavamaks, on nende suhete määratlemine endiselt raskesti tabatava mõttega, kirjutab YLE välistoimetaja Jarmo Mäkelä.

Soomes on mitukümmend aastat kembeldud selle üle, millised on vabariigi presidendi võimupiirid. Pärast Urho Kekkoneni veerandsaja aasta pikkust presidendiks olekut on presidendi õigusi sihiteadlikult kärbitud. Nii on tehtud hoolimata sellest, et tegelikult läks Kekkonen oma võimuajal sageli reeglitest mööda ja astus tihtipeale üle võimupiiridest, mis presidendile formaalselt seatud olid.

Selle nädala esmaspäeval Naantali Kultarantas korraldatud kogunemine näitas, et Sauli Niinistöl on tahtmist viimaste aastakümnete suunda muuta. Presidendi suveresidentsi olid kutsutud valitsuse võtmeisikud – nende hulgas pea-, välis-, sise- ja kaitseminister. Keegi neist ei heitnud presidendile ette võimupiiride ületamist, ehkki president pani nad koos saja muu Soome ühiskonna mõjutajaga vaidlema kaitsepoliitika suuna üle. Vastupidi. Lõppistungil peetud tänukõnes ütles peaminister Jyrki Katainen selgelt, et seda on juurde vaja.

President kitsikuses

Soomes juhib president välispoliitikat koos valitsusega. Mida see täpsemalt tähendab, ei tea keegi. Kui president ja valitsus on sama meelt, pole võimujaotuse küsimusel tähtsust. Probleem tekib siis, kui president tüürib välispoliitikat suunda, mis ei meeldi valitsusele – või vastupidi. Sel juhul peab tüli lahendama parlament. Niisugust asja püütakse viimse võimaluseni vältida.

Et presidendi ja valitsuse tööjaotus välispoliitika juhtimisel on ebaselge, puksisid valitsus ja parlament eelmise presidendi ajal presidendi võimu piire aina ahtamaks.

Formaalsed õigused mõjutada Soome Euroopa Liidu poliitikat võeti talt täielikult ära ja lõpuks jõuti teatava «vaherahuni», presidendile jäeti välispoliitilist võimu suhetes nende riikidega, mis pole ELis. Isegi sellesse asja jäi hämar ala: kunagi ei lahendatud küsimust, kas presidenti peaks siiski kuulama nende otsuste tegemisel, mis seonduvad ELi ühise kaitsega.

Eelnev oli taust, mille valguses tuleb esmaspäeval toimunud Kultaranta kogunemist uurida ja hinnata. Aga põhjusi on veel. Valitsus on pidanud juhtima Soome ELi poliitikat ajal, mil pakkuda on olnud vaid halbu ja kodanike seas ebapopulaarseid lahendusi. Rahva hulgas populaarse presidendi saamine valitsuse toetajaks kergendaks pingeid ka seepärast, et endise rahandusministrina tunneb president suurt huvi selle vastu, kuidas ELi võla- ja finantskriisi lahendatakse.

Viimaks on taustal põhjus, mida keegi ei taha kõva häälega välja öelda. Laiapõhjaline, ent sisemiselt üpris ebaühtlane valitsus pole suuteline tegema otsuseid kiiresti ja paindlikult. President võiks aidata, ent seda vaid siis, kui küsimus, kes tegelikult välispoliitikat juhib, lahendatakse selgelt presidendi kasuks. Kultarantas tegi Sauli Niinistö selgeks, et tema on valmis juhtima.

Isamaa vajab presidenti

Millised siis on need välis- ja kaitsepoliitika võtmeküsimused, milles president näikse olevat valmis valitsusele appi tulema? Neid on viis: välispoliitikas edendatavate väärtuste määratlemine, välisministeeriumi eelarveraha, Soome ELi poliitika, Soome suhted NATOg­a ning Põhjamaade koostöö.

Kõigis neis küsimustes on Venemaa Soome seisukohalt tähtis mõjutaja ja kõigis Kultaranta töörühmades ka räägiti Venemaast. Siiski ei tehtud Kultarantas mingisugust eraldi Venemaad käsitlevat töörühma, mis viitab, et seda osa välispoliitikast tahab president hoida kindlalt oma käes.

Enne Kultaranta kogunemist arvasid mitmed inimesed, et kogu asja mõte on üksnes see, et muuta otsustajate seisukohti soosivamaks Soome NATOsse astumise suhtes. Olin mingil määral kogunemise ettevalmistamise osaline ja võin ise nähtu põhjal tõdeda, et niisugust eesmärki ei paistnud. Kultarantas toimunu põhjal ei saa ka tagantjärele sellist järeldust teha.

Mida Niinistö saada tahtis?

Järeldusi võib teha kasvõi selle järgi, millisel moel president töörühmad tegevusse saatis ning kuidas ta nende töös osales. Avakõnes pani ta osalejatele südamele, et nad loobuksid jutuajamistes ametnike ja diplomaatide «salakeelest» ning esitaksid oma seisukohti avameelselt, selgelt ja otse. Suurema osa ajast veetis president Soome ELi poliitika ja Soome NATO suhteid käsitlevates töörühmades, ent ta osales ka välispoliitika väärtuste arutelus – minu arusaamist mööda üsna otsustaval kombel.

Nii presidendi avakõnest kui ka päeva lõpul tehtud kokkuvõttest sai selgeks, et tal on suuri kahtlusi ses asjas, kuidas Euroopa Liit praegusest kriisist välja tuleb.

Ta rõhutas, et võlakriis pole kaugeltki üksnes majanduspoliitiline, vaid väga sügaval määral välis-, kaitse- ja võimupoliitiline probleem. Money talks (otsetõlkes – raha räägib) – seda hoiatust kordas president mitut puhku. See, kellel raha lõpeb, ei hoia enam kinni haamrivarrest, vaid on alasi rollis. Kaugel polnud ka järeldus, et Euroopa hiilgeajad on pöördumatult möödas.

See, et president jälgis tähelepanelikult Soome ja NATO suhete töörühma arutelusid, polnud mõistagi üllatus. Viimase 12 aasta jooksul koostatud välis- ja kaitsepoliitika kavade Soome ja NATO suhteid puudutavad osad on kirjutanud välis- ja peaministrid ning president on need heaks kiitnud.

Tulemus on olnud kummaline. Ajal, mil Soome suhted NATOga on muutunud plahvatuslikult mitmekesisemaks ja sügavamaks, on nende suhete määratlemine püsinud ühetaolisena – enamasti tehniline, paljusõnaline ja raskesti tabatava mõttega.

Mida öeldi NATO kohta?

Kultarantas NATO-suhete üle juurelnud töörühmalt oodati keerutamiseta juttu ja selgeid seisukohti. Seda ka kuuldi. Kuna arutelu peeti suletud uste taga, tõusis selle sisuline tase olemuslikult kõrgemale sellest, millega Soomes harjutud ollakse. Sõna said nii NATOga liitumise kui ka mitteliitumise pooldajad. Eriti tähtis oli see, et arvamuste põhjendused olid mõlemalt poolelt hästi läbi mõeldud ning vaidluse toon oli vastaspoole seisukohtade suhtes lugupidav.

Küsimus, milles polnud erimeelsusi, puudutas iseseisva ja ustava kaitsevõime tähtsust. Mis tahes oludes kaitsevad Soomet ennekõike soomlased ise. Selle toeks on ja jääb üldine kohustuslik ajateenistus ning maakaitse põhimõte.

Küsimus, millest ei saadud üle ega ümber, oli riigikaitseks vajalike materiaalsete vahendite hinna tõus sellise piirini, mille kinnimaksmisega väikese rahva majandus ei pruugi hakkama saada. Ühtede arvates on rohke materiaalne panustamine kaitsevõimesse liitumise alternatiiv. Teiste arvates pole aeglase majanduskasvu tingimustes võimalik kaitsekulutustele piisavalt panustada ning seepärast on vaja liituda.

Arutelu jätkumise seisukohalt oli olemuslikult tähtis, et suudeti täpsustada küsimused, mille osas on suured erimeelsused. Samuti suudeti sõnastada hulk küsimusi, mille kohta polnud töörühmas osalenud asjatundjatel endilgi piisavalt informatsiooni.

Suurimate erimeelsuste teemad on kergesti loetletavad. Kas Soomel on tõepoolest NATOsse saamise võimalus või on see vaid enesepettuseni viiv ohtlik miraaž; kas Rootsi kavatseb NATO liikmeks pürgida ning milline mõju oleks sellel sammul Soomele; kas NAT­O tuleks tõepoolest appi, kui Soomet (kui ta ükskord on NAT­O liige) rünnatakse; kas Soome on oma kaitsevalikutega jõudnud nüüdseks mingisugusesse halli vahetsooni või on praegune olukord kindel ja eesmärgipärane; miks võõristab Soome kodanike selge enamus NATOga liitumist.

Küsimustena, mille kohta oleks vaja lisateavet või mille kohta taheti pidada põhjalikumaid arutelusid, mainiti järgmisi: milline liige oleks Soome NATOs ning millist poliitikat seal ajaks; mille kõigega on Soome end NATOga suheldes juba sidunud ning miks on Soome relvasüsteemide ja kaitsejõudude kokkusobivuse sihiteadliku arendamise kaudu valmistunud abi vastu võtma just NATO-lt; milline poliitiline ja imagoloogiline kaotus oleks Soome liitumine NATO­ga Venemaale.

Pöörased väited

President Toomas Hendrik Ilves võttis mind hiljuti Tallinnas «pihile» küsimusega, et Soome on mõjukaid inimesi, kellel on täiesti arusaamatu kujutlus NATO viienda artikli kohustustest.

Esmalt öeldakse, et raskel hetkel ei tule NATO Balti riikidele appi, sest USA ei astuvat kunagi sõtta Venemaaga Balti riikide pärast. Kohe seejärel öeldakse, et kui Soomet või Rootsit hakatakse ahistama, oleks NATO sunnitud appi tulema sõltumata sellest, kas Rootsi ja Soome on NATOs või mitte.

Nende kummaliste väidete juurde saab nüüd lisada kolmanda: «NATO ei tuleks Soomele appi isegi siis, kui Soome oleks NATO liige.» Selle veidra väite ümber murti selle nädala esmaspäeval Soome presidendi suveresidentsis Kultarantas kõvasti piike.

Kultaranta on Soome presidendi suveresidents – mere ja metsa vahel ning mõnusalt ajalugu näitava Naantali linnakese naabruses. 16.–17. juunil korraldas president Sauli Niinistö Kultarantas pretsedenditu välis- ja kaitsepoliitikat käsitleva kogunemise. Jarmo Mäkelä oli seal Soome ja NATO suhteid käsitleva töörühma moderaator.

http://arvamus.postimees.ee/1277658/jar ... ultarantas

[tommy]

Soome merevägi loobub oma lipulaevast "Pohjanmaa"


Lisaks läheb vanarauaks õhkpadjal liikuv alus "Tuuli"..
http://en.wikipedia.org/wiki/Tuuli-class_hovercraft



..ja paar patrullalust "Kiisla" ja "Kurki"....

[Kapten Trumm]

Iseenesest liigutus ratsionaalne, sest taoliste vanade (nii tehniliselt kui moraalselt) sõjalaevade ellujäämisvõimalused on küsimus omaette, eriti kui vastane taoliste asjadega nagu nt Su-34 tegeleb.
Sergeide ja NSV-dega sellist laeva õhust lähtuva tiibraketirünnaku vastu just tõhusalt ei kaitse, isegi kõrgelt poetatava juhitava pommiga oleks raskusi.
http://commons.wikimedia.org/wiki/File: ... m_side.JPG
Võrreldes EMS Pitkaga on muidugi laeva relvastus ja sensorid pärit justkui teisest dimensioonist, vähemalt laeva loojad on üritanud võimalikult palju tulejõudu sinna pakkida, mitte Gröönimaal jääkarusid hirmutada ja ilmajaamadele provianti vedada. Laeva konstrueerimise ajal 70ndatel olid aga veel need 80ndatel juhtunud Exocet-rakettide seiklused, kus teisejärgulised relvajõud suutsid esikolmiku omadele valusaid nätakaid anda - maailma meredel veel tulevikumuusika.

[tommy]

Soomlastel seisavad ees teatavad valikud.

The proposed budget means the AFC will once again be compelled to find new savings in its operating costs, as the cut in the equipment acquisition allocation reduces the procurement budget in 2014 to $628 million. The new savings will take place alongside the AFC’s push to complete the core parts of its Defense Reorganization Program in 2015-2016.

In real spending terms, the defense budget for 2014 is $167 million lower compared with the 2013 allocation. Finland’s defense spending, as a proportion of its gross domestic product (GDP), has been falling steadily since 2008. It currently stands at 1.47 percent, but will fall to 1.36 percent of GDP in 2014.

http://www.defensenews.com/article/2013 ... rocurement

[Lemet]

Venemaa tugevdab vaikselt haaret Soome majanduse üle

http://www.e24.ee/2579716/venemaa-tugev ... anduse-ule

Soomlased seiravad halva eelaimdusega Venemaa kasvavat kohalolekut riigis. Sel nädalal teatasid Soome ja Vene meedia järjekordsest ostutehingust: Venemaa Ühendatud Laevaehituskorporatsioon valmistub võtma üle jäälõhkujate ehitamisele spetsialiseerunud laevatehast Arctech Helsinki.

Alles hiljuti vaieldi Soome valitsuses tuumareaktorite ehitaja Rosatomi pakkumise üle päästa soomlaste virelev Fennovoima tuumajaam, omandades lisaks reaktori tarnimisele ka kolmandik aktsiaid.

Mõnedes äratavad need arengud valusaid mälestusi, kirjutab Financial Times. 1990ndate alguses tabas Soome majandust sügav langus, kui kommunismi kokkuvarisemine neid peamisest kaubanduspartnerist ilma jättis.

Eakamad soomlased ei ole unustanud teist maailmasõda, naabreid eraldava 1340 kilomeetrise piiri kaitsmine on jätkuvalt oluline osa Soome kohustuslikust ajateenistusest.

Soome peaminister Jyrki Katainen on aga kaugel sellest, et kahe riigi kasvavate majandussidemete pärast muretseda. «Ma ei ütleks, et nad oma haaret tugevdavad,» ütles ta Financial Timesile Põhjamaade Nõukogu istungjärgul Oslos. «Me oleme väga rahul, kui Venemaa rohkem Soomesse investeerib. Soome vajab välisinvesteeringuid.»

[ivanorav]

Soome vabariigi aastapäeva paraad ja väike vahearuanne nende kaitsejöudude tegemistest!

Seekord on tehtud erand ja rahvapeost saavad osa ka välismaallased!

http://areena.yle.fi/tv/2102002