Idee on iseenesest täiesti teostatav, nt radioaktiivse saastumise korral pakub mistahes piisavalt paksude seinte või pinnasega kaetud ruum arvestatavat kaitset, samamoodi kaitseb ka tavarelvastuse eest. Riigi asi on nüüd (tähelepanu alban!) reguleerida see tegevus nii ära teatud normidega, et inimestel ei tõmmataks kõri kinni ega samas ei lastaks ehitada ruume, mis sõjaolukorras võivad surmalõksuks saada. Meeter kinnitambitud pinnast on arvestusväärne kaitse nii kuulide kui kiirguste eest. Et meil on ehitatud tohutult hooneid, kus pole kuskile peitu pugeda, on Skandinaavia kontekstis täiesti kurioosne.
Samasugused nõuded võinuks ammu olla maa-aluste parklate ja muude maa-aluste ruumide kohta.
Täna oleks need juba olemas, ehitatud arendajate või omanike poolt.
Nii nagu täna ehitavad arendajad tuletõrjemahuteid ja hüdrante - keegi ei kobise.
See kõik on riigipoolne tegemata töö.
)jt. Tartus siiamaani mitmel pool näha, ei idane ega mädane. Lendamisest rääkimata. Ühe sõbra '30 aastate keskel ehitatud kahekordsel puukuuril (õigupoolest hoonel, milles asuvad mitme maja puukuurid) on selline katus peal. Hoone ise pooleldi maa sisse ja igati kõveraks vajunud, üks otsaseingi kergelt ripakil, tundub, et ainult katus seda veel koos hoiabki. Aga näe, sõja ja kes teab kui palju torme üle elanud ja pole häda midagi. Vanasti tehti asju, mis kestavad. Nüüd tehakse asju, mis loodetavasti kestavad täpselt garantiiaja.
varsti saab kümme aastat täis ja senised tormid maha rebinud ei ole, ja läbi ka roostetanud veel ei ole