Kpt Trumm ajas meid siis rindele. Keegi ei plaanigi Venemaaga sõdima hakata Tartu Rahu piiride taastamise nimel.
Muidugi ei plaani, enamik rusikatega vehkijaid vehivadki niisama, kahtlane, kas neid tegijaid on.
Deklareerimine ei anna aga siin mingit lisaväärtust.
Teine küsimus on selles, et meile käib olemasolevagi territooriumi regionaalpoliitika ja venelaste integratsioon selgelt üle võimete.
Kas tänased piirialad elavad meil hästi, riigi kohalolek kindlustatud, Ida-Viru muulased lojaalseks muutnud?
Ja ikkagi ilma sõdimata, mis variandid on neid maid kätte saada?
Ikkagi pole ka kindel see, et kui need jupid venelastelt ära võetakse (oletame et õnnestub), pärast ei hakka Transnistriat või Kiievi väljakut toimuma.
Jaapan on oodanud varsti 70 aastat ka pole jalatäitki saanud. Jaapanil on aga kõva ruumipuudus.
Meil on täna tähtsamaidki muresid. Tühermaid on meil piisavalt, hingitseva asutustega äärealad algavad juba 100 km Tallinnast.
Kui keegi loodab käppa peale panna Narva-tagustele põlevkivivarudele, siis neid ilma sõjata ei saa.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Viiskümmend kirjutas:Eerik-Niiles Krossi amnestia oli ka väga glam
Mõtlesin eile Pealtnägijas Smiguni dopingulugu kuulates, et peale Krossi amnestia oleks võinud veel ju kuldkalake täita ka selle soovi, et B-proovid oleks negatiivsed
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
mx77 kirjutas:Pirr, ära enam kirjuta, see on mõttetu pirin mida sa siia tekitad. See ei ole ei sisukas ega ka huvitav, sinuga ei viitsi isegi vaielda.
Väga huvitav oli seda ininat siin lugeda, mis oli väga sisukas ja kubises argumentidest, tänud!
Piirileppe koha pealt veel midagi: Gaspromi esindaja jõudis NTV s vähem kui tund pärast piirileppe allkirjastamist mainida, et viimane takistus uue gaasitoru rajamiseks merre on kõrvaldatud. Läheb läbi sealt, mille me ära andsime.
mx77 kirjutas:Pirr, ära enam kirjuta, see on mõttetu pirin mida sa siia tekitad. See ei ole ei sisukas ega ka huvitav, sinuga ei viitsi isegi vaielda.
Väga huvitav oli seda ininat siin lugeda, mis oli väga sisukas ja kubises argumentidest, tänud!
Piirileppe koha pealt veel midagi: Gaspromi esindaja jõudis NTV s vähem kui tund pärast piirileppe allkirjastamist mainida, et viimane takistus uue gaasitoru rajamiseks merre on kõrvaldatud. Läheb läbi sealt, mille me ära andsime.
Ja mis sind see gaasitoru torgib või häirib? Ehitati eelmine ja oleks ka uus ehitatud, kui selle järgi vajadus on. Lihtsalt toru kulgemise marsruut oleks teine ja kõik.
toomas tyrk See peab ikka üks meeletu edevus ning hea enesearvamus olema, mis sunnib sellist möla sellistes kogustes tootma. Siis nüüd tekib üha rohkem ja rohkem tunne, et ju ikka keegi maksab selle eest.
Trumm on kohati päris asjalik, aga siin mõtleb endale vastase välja ja siis kukub temaga vaidlema. Et keegi tahab sõdida ja et deklareerimisest ei olevat kasu. Kordame veelkord - esiisad pärandasid meile just sellistes piirides Eesti Vabariigi, meeldib see meile või mitte, kui tahame olla selle vabariigi pärijad. Kui vanaisa pärandab maja, siis ei saa ka nii, et natuke võtame pärandi vastu ja natuke ei võta, sest vanaisa on ühe toa jätnud remontimata ja seda me ei taha, kuid maja muidu meeldib.
Hetkel on veel nii, et kui tuleks tõestada piiri päritolu, oleks just Venemaal raskusi selle seaduslikkuse tõestamisega. Selle asemel käime meie häbelikult mööda nurgaääri ja hoidume Tartu rahu (ja selle piiri, mis oli rahulepingu lahutamatu osa) nime suhu võtmast, sest muidu Venemaa ei seadustagi meile ENSV piiri ja mis siis küll saab... NATO ei alustagi muidu meie kaitseks tuumariigi Venemaaga sõda, aga niikui piir tingimusteta paigas, nii kohe, nõu problem.
Varem oli meiepoolseks tingimuseks, et Venemaa võib need maad ka saada (juriidiliselt), kui tunnustab Eesti Vabariigi järjepidevust. Ehk lahtiseletatult ütleb, et 1940 läks asi natuke halvasti, aga nüüd oleme jälle sõbrad ja enam nii ei tee, kunagi. Ja teie riik on ikka seesama, mis enne 1940. aastat. Kui oleks tekkinud kartus, et sellepeale võib Eesti esitada arve okupatsioonikahjude eest ja Venemaa läheb seetõttu pankrotti, siis ka need kahjud oleksid lahked eestlased olnud nõus andeks andma, nii vähemalt tundub. Ehk täiesti mittematerjaalne nõudmine, mis Venemaale midagi ei maksa. Eesti kasu oleks olnud see, et siis oleks tõesti saanud Venemaaga hakata arendama heanaaberlikke suhteid - nagu Soome, kel kõik paigas. Oleks lõppenud pidev inin, et kes vabastas, kes ilma kodakondsuseta, kes astus vabatahtlikult ja kellele emakeeles haridust ei anta - need probleemid oleksid siis üheselt selged ja neid enam jutuks ei võetaks. Nüüd kirjutame alla, siis ratifitseerime, siis keerame end juriidiliselt kringliks (et ulataks iseendal suhu võtma), et saaks selle Tartu rahu välja põhiseadusest ja mujalt, kuhu ta omal ajal hullude kodanikekomiteelaste jt. rahvusradikaalide survel kirja sai ja kuhu ta enam nüüd kuidagi ei sobi. Ei lastud rahulikult suveräänset ENSV-d arendada...Venemaa vaatab vaid kõrvalt ja muheleb omaette. Ja kui me sellega õnnelikult ühele poole oleme saanud, siis iniseb tänutäheks edasi aegade lõpuni. Kuni meil kõrvad pilli löövad ja käega lööme - oli jah kõik nii, jää nüüd ometi vait! Saaks kaelast ära ja eluga edsi minna... Ehk väidetavalt on piirilepingu sõlmimine Eesti julgeolekut tohutult suurendav ja Venemaaga suhteid parandav sündmus, lisaks ei rikkuvat see üldsegi mitte põhiseadust.
Venemaaga on erinevaid variante katsetatud.
Eesti on oodanud oma soodsat momenti 23 aastat.
Jaapan on oodanud pea 70.
Moldaavia on ka Transnistrast tiblaarmee lahkumist 20a oodanud.
Ukraina ootas ka Sevastopolist venelaste kadumist. Võim vahetus ja tehti uus leping.
Gruusia üritas jõuga võtta, mis tema õigus ja sai seejuures pasunasse mis koliseb ja tehti veel agressoriks kah.
Venemaa on oma taolistes asjades üllatavalt järjekindel ja ratsionaalsete argumentidega mitte piirduv.
Mulle meeldiks väga Tartu rahu ja uued territooriumid (loodetavasti maavaradega).
Aga mis oleks praktilised rakendused selle teostamiseks? Pean silmas nende maade endale saamist, mitte unistamist.
Ootamisega ei juhtu midagi - kontrollitud. Venelased lihtsalt ei anna järgi ja kõik.
Jõuga võttes saame üsna kindlasti pasunasse (pealegi liitlased meid vaevalt toetavad).
Mis oleks see praktiline rakendus sellele meie õigusele?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Ootasime tsaaririigi lõpuni, saime oma riigi, ootasime Nõukogude Liidu lõpuni, saime oma riigi tagasi. Kas peame nüüd oma õiguse nimel Vene Föderatsiooni lõpuni ootama?! Get real, ootamine ei ole tänapäeval enam mingi teema!
Nagu Paet foorumis ütles, sai Venemaa ju ainult teoreetilise tüki Eestist, Eesti sai vastu küll sama teoreetilise julgeolekugarantii aga ka päris palju reaalset feimi ehk teoreetiliselt õiglane ning väga vajalik tehing.
Teoreetiliselt on nüüd kõik korras ning väga hästi!
Isegi kui praktikas king nn. "endiselt veidi pigistab", oleme teoreetiliselt maksimumilähedase tulemuse teinud!
.....ja praktiliselt ei ole meil seda maad ju üle-üldse vaja!
Viimati muutis Viiskümmend, 20 Veebr, 2014 14:28, muudetud 2 korda kokku.
Trumm vaidleb ikka oma väljamõeldud vastasega edasi. Kes see tahab maid tagasi? Jaapan võibolla tõesti tahab - ei taha ka kõike, mis tal enne oli. Ainult neid mõnda saart, sest väidab, et need ei kuulunud nende alade hulka, mis II MS ajal N. Liidule lubati ja need on hõivatud ebaseaduslikult. Meie vajaksime vaid kinnitust Venemaalt, et enne uut lepingut olid need alad lahutamatu osa Eesti Vabariigist, mis pole vahepeal oma juriidilist olemasolu katkestanud. Kõik, mingeid maid ei taheta tingimata. Muidugi võib Venemaa soovi korral need ka tagastada, eks siis arutame pikalt ja põhjalikult, kuidas see peaks käima. Niimoodi kindlasti ei käi, et jätab oma rahva päevapealt võõrale territooriumile ja tehke mis tahate. Kui see õnn peaks meile osaks saama, siis võime need alad kasvõi töökatele hiina põllumeestele välja rentida, kui ise hallata ei suuda. Üldiselt muidugi ei usu, et Venemaa kibeleks neid tagastama. Et oleme siis jõudnud ära oodata soodsa momendi. Mida soodsat see meile annab? Ei näi midagi andvat sellisel kujul, lihtsalt veidi raskemaks läheb Venemaale tõestamisega edaspidi, et me ise sõjaeelse vabariigi järjepidevusest lahti pole öelnud oma tegevusega. Ja kui kasu ei ole ja olulist kahju ka mitte, siis võiks ju vabalt veel oodata. 1939 ja 1940 "kasutati ka juhust". Igati head lepingud olid ja kõik ka puha põhiseadusega kooskõlas, nii vähemalt rahvale räägiti. Alati ei pea kasutama juhust teha midagi tingimata, vahel võib kasutada ka juhust jätta midagi tegemata, kui sellest nagunii midagi paremaks ei muutu.
Sõbrake, meil on hulka suuremaid muresid kui Saksamaa taasühendamist etendada siin.
Eesti majanduslik võimekus äärealadel elu sees hoidmise osas on praegugi allapool murukamara kõrgust.
Igasugu rahvuslased ja muu seltskond võiks nii kenad olla ja tulla püünele tõeliselt oluliste teemadega, kuidas tõsta sündivust ja peatada inimeste äravool Eestist.
Mängida siin mingit Gaza sektorit või Transnistriat on nagu halb nali.
Sitta nendest maadest, saame ükskord üle.
Soomlased kaotasid hulka rohkem maid ja loodusvarasid.
Selleks, et Iisraeli etendada, oleme vist liiga kaua juba mugaval teel käia saanud ja sellest kõrvale astuda väga raske.
Pean silmas võimalust oma ambitsioonide taga ka reaalse sõjajõuga seista.
Aga niisama rahvast lõhki ajada pole vist tark tegu. Viimati viljeles Moskva siin sellist asja.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Võibolla on seda siin juba mainitud, aga kui seoses Ukraina sündmustega peaks asjad eskaleeruma ja venemaa peaks mingi valemiga oluliselt nõrgemaks muutuma/jagunema, siis on küll natuke kahju, et me äsja omalt poolt panime lepingule alkirja, et piir läheb just sealt kus ta läheb. Taolises hüpoteetilises situatsioonis võiks ju natuke laiendada Eesti piire
Riigi kaitse on liiga tähtis asi, et seda teistele usaldada.
mx77 kirjutas:
Ja mis sind see gaasitoru torgib või häirib? Ehitati eelmine ja oleks ka uus ehitatud, kui selle järgi vajadus on. Lihtsalt toru kulgemise marsruut oleks teine ja kõik.
Torgib sellepärast, et anti kõrvad lontis ära, midagi vastu saamata, 1000 km2 mereala! Kui toru läheks läbi meie territoriaalvete, saaks selle eest tasu küsida, muidu mitte.
mx77 kirjutas:
Ja mis sind see gaasitoru torgib või häirib? Ehitati eelmine ja oleks ka uus ehitatud, kui selle järgi vajadus on. Lihtsalt toru kulgemise marsruut oleks teine ja kõik.
Torgib sellepärast, et anti kõrvad lontis ära, midagi vastu saamata, 1000 km2 mereala! Kui toru läheks läbi meie territoriaalvete, saaks selle eest tasu küsida, muidu mitte.
Anna oma arve nummer, ma kannan sulle kümneka üle.
toomas tyrk See peab ikka üks meeletu edevus ning hea enesearvamus olema, mis sunnib sellist möla sellistes kogustes tootma. Siis nüüd tekib üha rohkem ja rohkem tunne, et ju ikka keegi maksab selle eest.
allatah kirjutas:Võibolla on seda siin juba mainitud, aga kui seoses Ukraina sündmustega peaks asjad eskaleeruma ja venemaa peaks mingi valemiga oluliselt nõrgemaks muutuma/jagunema, siis on küll natuke kahju, et me äsja omalt poolt panime lepingule alkirja, et piir läheb just sealt kus ta läheb. Taolises hüpoteetilises situatsioonis võiks ju natuke laiendada Eesti piire
Siis ei ole vahet - leping on tehtud Vene Föderatsiooniga ja kui seda enam ei ole ning selle asemel on mingi Peterburgi Vürstiriik vms annab teha sellega uued lepingud ( vahetada näiteks Tartu rahu alad, toidu vastu vms ).
Alati võib sellises olukorras "Jaanilinn" või mingid muud piiriäärsed asulad tahta "ühineda"
Saab kasutada siis ka kõige lihtsamat võimalust, vilistades lepingutele ja kui venelased on omavahel andmisest ikka korralikult ära kurnatud ja verest tühjaks jooksnud ... lihtsalt võtta mis annab relva jõuga
Sellises olukorras, ei ole nendel lepingutel enam mingit tähtsust.
