Kas N Liidus oli ka midagi head?

[EOD]

Kurjad keeled rääkisid, et kvaliteedimärk olevat kujutanud pea kaotanud Ivani, kes seisab, käed-jalad laiali ja õigustab: "No tean isegi, et hujoova kukkus välja, kuid ausõna, paremini ei oska!".
(Hujoova on selline tõlkimatu sõna, mis tähistab viletsalt tehtut. )

[Kapten Trumm]

peab ikka vähemalt sama hüva kraam kui ZIL-130 või GAZ-53 olema .

Nimetatud masinatel polnud ju kvaliteedimärki.
Ainus sellise suurusega vene veoauto kvaliteedimärgiga oli Gaz-66.

[EOD]

peab ikka vähemalt sama hüva kraam kui ZIL-130 või GAZ-53 olema .

Nimetatud masinatel polnud ju kvaliteedimärki.
Ainus sellise suurusega vene veoauto kvaliteedimärgiga oli Gaz-66.

GAZ-66 oli küll esimene. В апреле 1969 ГАЗ-66 первым из советских автомобилей получил государственный Знак качества. Aga:
Решением аттестационной комиссии в 1973 году автомобилю «ЗИЛ-130» был присвоен Государственный Знак Качества СССР.
В феврале 1974 года автомобилю ЗиЛ-131 и всем его модификациям был присвоен государственный Знак качества.

[von manstein]

Nooruspõlvest meenub, et millalgi 70-ndate lõpus olid Gaz 53-d pisteliselt nimetatud märgiga varustatud.

[kalleb]

------=-------

[Manurhin]

peab ikka vähemalt sama hüva kraam kui ZIL-130 või GAZ-53 olema .

Nimetatud masinatel polnud ju kvaliteedimärki.
Ainus sellise suurusega vene veoauto kvaliteedimärgiga oli Gaz-66.

Oli ikka ZIL-idel ka. Ainult et see kippus kabiini ülevärvimisel kaduma minema, kuna polnud mingi külgekruvitav lätakas vaid lihtsalt värvitud. Üks pilt Pripjati kandist, märk ukse ja tiiva vahel ilusti näha:

[Motronicus]

peab ikka vähemalt sama hüva kraam kui ZIL-130 või GAZ-53 olema .

Nimetatud masinatel polnud ju kvaliteedimärki.
Ainus sellise suurusega vene veoauto kvaliteedimärgiga oli Gaz-66.

80-ndatel jäi küll mulje, et pea kõigile oli see otsa ette topitud.
See märk oli ju kohati lausa naljanumber, tänases mõsistes PDI tegemine mõjus eriti devalveerivalt.

[tympsa]

Ainus hea ja püsiv NSVL raha - 100 rublane Moskva olümpia kuldmünt. Neid müüdi päras vabalt poodides, kuid rahvas eriti ei tahtnud osta -kujundus oli kole ja tundus ka kallis tollal. Maksis vist mingi 300 rubla, mis oli kõva töömehe kuupalk.



Nüüd mõni aasta tagasi ma leidsin vana raamatu vahelt nii 500 rutsi jagu vana Lenini pildiga paberraha, ei mäletagi, kes selle tollal sinna pani , kas ma ise või isa.Siis küll kahetsesin et tollal ei ostnud paari niisugust mündikest, oleks paberiprahi asemel mingi väärtuslikum asi. Maksab praegu mündipoodides nii 500 euro ümber

[kalleb]

no ega 1980 aastal 300 ruublit kätte saada oli päris problemaatiline

ja kuskohast kooliõpilane tol ajal oma ruubleid sai

1)vanemad andsid
2)leidsid maast (enamuses 1 ja 3 kopikased , paberit oli haruharva )
3)tegid kusagil kolhoosis kõplamise tööd
4)laatade ajal panid taarahunti - teenisid paari päevaga 10-30 rubla

aga muid variante raha teenimiseks eriti polnudki

mäletan et kusagil kaheksakümnendate algul ostsin oma raha eest Tartus valmistatud testri -TL-4M, maksis 39 rubla , on siiani alles ja toimib

[tympsa]

No mina mäletan oma kogumustest, et ülikooli ajal sai käidud stipile lisa teenimas turuvarblaseks. See oli päevatöö kolhoosis kevadest sügiseni, kus tavaliselt nii 1980.a. paiku maksti 12 rutsi päevas.Kivide korjamine, heinategu, kartulipanek, kapsasaagi koristamine - ma olen kõike seda teinud.Tegelt 12 rubla peeti nati kehvaks, neile kolhoosibussidele, mis nii maksid, suurt tormi polnud. Aga olid kolhoosid, mis maksid 14 -15 rutsi päev, vaat sinna oli tung, niipea kui buss keeras hommikul k 6 Tartu turuplatsile, kohe inimesed jooksid liikuva bussiga kaasa, et seal kohta saada.

kuid ütleme, et 12 rubla x 22 tööpäeva = 264 rub kuus. Tegelt mina ega teisedki nii järjest ei töötanud,lihtsalt mõned nädalavahetused ja mõned muud päevad, kuid 300 teenida oli täiesti võimalik. Ma mäletan, et Peetri täikalt ostsin tudengina täitsa uued kuluvad teksad vist 200 rublaga, raha oli võimalik teenida kui vaid soovi oli.


Kõige mõnusam oli kindlasti kapsasaagi koristus Luunja põldudelt. Oli paras punt mehi ja põllul olid suured kapsapeade hunnikud valmis ridades , sealt sõitis auto vahelt läbi ja sa lihtsalt võtsid kapsapea ja viskasid selle autokasti.Teine tiim loopis kapsast peale teiselt poolt. Tavaline auto laaditi kähku täis, nii 10-15 minutiga. Siis tuli oodata järgmist, istusid kapsahunnikule maha, tegid suitsu ja nii 15-20 minuti järel tuli uus auto.Niisugust mahvi nagu heinaküünis polnud ja seltskond oli tavaliselt sõbralik ning humoorikas.Oli ka Vene lennuväe üleajateenijaid ja väiksemaid ohvitsere seal lisa teenimas.Rääkisid igast imelugusid lennuväe elust ...

[Kapten Trumm]

3)tegid kusagil kolhoosis kõplamise tööd

300 rubla kõplamisega oli suht võimatu saada, tavaline taks oli 1 kopikas meeter.
Meil kõvemad vennad said kuus 90 rubla või nii, probleem oli pigem selles, et see kõplamine nn TPL-i (töö ja puhke laager) formaadis jälgis rangelt kehtivaid tööaja nõudeid, kus üle 6 tunni alaealine eriti teha ei saanudki. Mina nii kõva käsi polnud, sain kõvematel kuudel 70 rubla ringis. Muidugi, "loonusena" käis asja sisse korralik kõhutäis kolhoosi sööklast, kust vähemalt meie kandis võisid kõike võtta palju ära süüa jaksasid. Parema isuga vennad võtsid juurde kaalus. Paraku seda sööki rahas välja võtta ei andnud

Mäletan, et paremad "otsad" olid kartulivõtu kampaaniad sügisel, eriti kui juhtus vihmane sügis olema ja kolhoosi plaanid kärssasid, meil oli 35 kopikat kast, mida eriti rämeda soparalli korral kahekordistati. Muidugi ka ehitustööd, kui õnnestus kuskile nt vanemate kaudu sebida (ehitustel väga nende õpilastega minuarust jamada ei viitsitud, ohtlik värk). Kui mõtlen, mis ohutuse teemad siis olid, siis tänased töökaitseinspektorid vist minestaks Kui seal ehituse tähtajad ohus olid, siis tollal väga palgaraha ei loetud, tähtajaks valmis saamise korral võis kuupreemia olla palgast suuremgi.

[Lemet]

no ega 1980 aastal 300 ruublit kätte saada oli päris problemaatiline

ja kuskohast kooliõpilane tol ajal oma ruubleid sai

1)vanemad andsid
2)leidsid maast (enamuses 1 ja 3 kopikased , paberit oli haruharva )
3)tegid kusagil kolhoosis kõplamise tööd
4)laatade ajal panid taarahunti - teenisid paari päevaga 10-30 rubla

aga muid variante raha teenimiseks eriti polnudki

mäletan et kusagil kaheksakümnendate algul ostsin oma raha eest Tartus valmistatud testri -TL-4M, maksis 39 rubla , on siiani alles ja toimib

Oli ikka, mina käisin näiteks Suur Sõjamäel RETi laos kaste löömas, kaks kuud ja palk oli tükitöö alusel. Ligi 200 rubla tuli kuus, mis 70-ndate teisr poole algul oli koolipoisi jaoks üpriski suur raha. Üks klassivend andis autopargis autopesijatele puhkust, teenis kah kena kopika, aga summat ei mäleta. Igal juhul oli seda veidi rohkem, kui EÕM suve veetnud klassikaaslased. Tõsi küll, sotsialiseerumise pool jäi kõvasti lahjemaks.

[Kapten Trumm]

Mul üle 180 rubla teenida ei õnnestud, nekvalifitsirovannaja rabotsaja sila nagu öeldakse.
Viimane tuli siis ehitusel, segu tegemine, lihtsamate asjade valamine, seina jäetud toruaukude ladumine toru ümber.

[ruger]

Mnja nõukogude aega meelde tuletades. Lapsepõlvemälestused Kõrgessaare(algul kandis ka Lauka nime) kolhoosist Hiiumaalt. Kolhoos ei olnud kõige tugevamate hulgas, kuna maapind oli kivine, mis mõjus ka saakidele. Kolhoosikeskus oli Laukal, kus praegugi on näha mitmeid hooneid, mis sellest ajast mälestusi meelde tuletavad. Noortena sai käidud erinevatel töödel, kui meenutada oma lapsepõlve. Laukal sai ka koolis käidud. Kolhoosil oli põhitegevuseks liha ja piima müük. Pidevalt käis sotsialistlik võistlus Emmaste, Palade kandis olnud "Rahu eest" kolhoosiga, "Ühenduse" ja "Sõpruse" kolhoosidega, mida kohalikus rajooni lehes kajastati. Lisaks oli Hiiumaal veel Putkaste sovhoostehnikum. Kalandusega tegeles Viskoosas asunud "Hiiu kaluri" kalurikohoos, kelle kalurid käisid ka Atlandil ja Aafrika vetes kala püüdmas.

Tööd võib jaotada 2-te põhiklassi. Sai käidud lehmi karjatamas. Korraga oli 2-3 poissi. Mida rohkem poisse, seda rohkem tuli raha jaotada. Nii jäi lõpuks tavaliseks korraks 2 poissi. Vahel sai ka üksi käidud. Hommikul päikesetõusuga sai lehmad karjamaale aetud ning õhtul 5-6 paiku tagasi. Noorte mullikatega oli probleeme. Neid nimetati rallilehmadeks, kuna ei püsinud aia sees. Kui oli päikesepaisteline ja kuum ilm siis see oli kõige parem karjatamise ilm kuna siis lehmad keerasid kiirelt külili ja ei tegelenud üle aia hüppamiste ja muude probleemidega. Oluline oli siis, et vett neil oleks. Kui vihma sadas siis olid lehmad väsimatud. Ajasid iga möödaminevat inimest ja autot taga. Siis sai ka neid taga aetud ning aeda parandatud ning ringi hulgutud ning auke otsitud, kust loomad välja võisid pääseda. Lõuna ajal käidi siis söömas kolhoosi sööklas või toodi söök karjamaale. Loomade ajamiseks võeti noaga endale pikad pajuvitsad põllu ääres olevast pajuvõsast. Sai nikerdatud erinevatest puutpkkidest asju ning suurendusklaasiga peale põletatud oma nimesid ning märke. Siis sai põldude keskel olevatele kivikorjevallidele(sakkavallidele) väike lõke tehtud ning seal leiba ning kartulit küpsetatud. Tihti sai ka joodud sama vett, mida lehmadki. Samast kohastki. Lehmakarjas teenis ca 90-100 rubla ringis kuus.

Heinategu oli suviti peaaegu, et põhiline töö. Kuna see oli hooaegne töö siis tuli sinna kõik tööle saada, kes võimalik. Kogu rahvas oli, kas kolhoosis või siis Viskoosas asuvas Hiiu Kaluri kalatööstuses. Vaba rahvas oli aga kolhoositöödega niigi hõivatud. Nii võetigi kooliõpilased, kes suvevaheaega veetsid appi. Heina sai tehtud igasuguse ilmaga. Alustatud sai sellel ajal ca 7-8 aastaselt

Oli 2-te sorti heinategemist. Esimene oli heinaküünis ja teine põllult järelkorjamine.

Heinaküünis tegemine oli põhiliselt noorte poiste teha. Aga oli ka tüdrukuid abiks. Keskmiselt oli 10-15 noort. Sellel ajal eriti logelemist ei olnud. Kes tahtis raha teenida, see ka seda sai vajadusel teha. Hommikul jaotati poisid ära-kes tahtis küüni ja kes põllule. Abiks käisid ka sellel ajal Hiiumaal paiknenud nõukogude armee madrused ja piirivalvurid. Need olid meie noorukitega võrreldes noored tugevad mehed ja jõudsid rohkem. Aga eks oli vanusevahe ka. Heinaküüne oli 5-6, Lauka, Paope, Reigi ja veel mõned, kus sai kõikides mitmeid aastaid neid küüne täidetud. Populaarsemad olid Paope ja Lauka. Paope oli populaarne, sest siis sai suvel peale tööpäeva õhtul ujuma minna, kuna Hiiumaa üks paremaid liivarandasid oli 1 km eemal. Pärast sai kolhoosi transpordiga kodu lähedale tagasi. Praegu on Lauka laudakompleksis saekaater. Mäletan endal ühte esimest korda, kus Reigis väikses küünis olime ise pisikesed pudinad, kuid kambakesi saime ka pallid üles. Üks auto läks siis ka koormat maha lastes elektriliinidesse ning kärsatas oma elektrijuhtmed läbi. Liinides lõi sädemeid ja suitses ning kärssas. Hea, et põlema ei läinud. Eks aja jooksul tuli kogemus ja keha ka kasvas järgi ning jaksas rohkem. Üldiselt tööpäev algas kella 9-10 paiku siis lõuna 12-1 vahel ca pool tundi, kas kolhoosi sööklas või samas heinaküüni kõrval pallide peal. Toit toodi termosega. Toit oli hea ja toitev. Ega teisiti ei oleks saanudki. Siis jätkus töö kuni õhtul 5-6-ni. Tavaliselt oli siis suvel 2-3 nädalat kõva heinategu, kuni see kõik tehtud sai. Mäletan päevi, kus oli vihmasadu või siis heina tehti peale vihma. 4-5 tugevamat poissigi ei suutnud heinapalli tõsta kuna need olid märja rohuga omavahel kokku pakitud. Vahel oli ka 4-5 pallilisi komplekte, mis oli jäänud pakkijatel lahti lammutamata või ei suutnud heinapressi lõikaja seda märga heina ära lõhkuda. Heinapalli pakiti kas PVC-st(punast, valget, sinist, musta värvi) või kookoskiust??? nööri. Kookoskiust nöör oli lehmadele söödav ja seeditav. PVC-st nöör ei olnud ja põhjustas loomadesse sattudes erinevaid probleeme. Oluline oli, et pallid kohe pakkijas jooksma hakkaksid ja ühtlaselt heinapalli pingule tõmbaks, muidu võis pall ära laguneda juba koormasse kukkudes. Seda pakki tuli siis virna vedada. Mõnest tilkus või voolas vesi nii välja, et palli üles sikutades olid kõik läbimärjad. Siis visati heina sisse konservanti, et see ei läheks hauduma. Küünide külgedel olid ventilaatorid, mis neid kuivatasid. Tegime sinna sisse endale pidevalt onne ja käike. Mängisime tihti peitust ja erinevaid mänge seal. Mäletan tööpäeva, kus sai oldud 12-13 aastaselt 12 tundi järjest. Autosid muudkui tuli ja tuli peale, lõpuks saatsime teise küüni, et meie enam ei jõua. Keskmine koorem oli ca 2 tonni. Koormaid oli päeva jooksul tavaliselt 30-40. Mäletan ka 50 koormalist päeva. Tavaliselt käiski nii, et moodustati 2 meeskonda, kes võtsid 2 autot korraga. Koorem visati maha ja siis hakati hiljem virna lappima. Olime siis ikka väga läbi. Tänapäeval lastekaitse tuleks kallale, kui sellist töötegemist näeks Siis tuldi hommikul 8-9 paiku järgi ja peale kella 10-t õhtu lõpetasime. Vaheaegu oli ainult vee ja morsi joomiseks ning korraks kiirelt lõuna. Laudast anti ka värsket piima. Nägi laudaelu ning sai aidatud kolhoosi lüpsjaid ning teisi töömehi. Teenida sai hästi. Vihikusse tuli märkida tonnide ja koormate hulk, mis heinaküüni toodi, selle järgi maksti ka hiljem palka. Autojuht, kes põllult tuli läks kaalumajja, kus kaaluti auto koormaga ära ning edasi läks heinaküüni, mis oli seal lähedal. Tihti sõideti autodega kaasa, kui taheti vahetust saada ja siis sõitis teine asendusinimene tagasi sama või teise autoga. Käed olid tihti villis ja katki. Kasutati sellel ajal labakindaid, mitte sõrmikuid. Neid kulus palju. Aga neid oli ka tagavaraks kõrval.

Heinakorjamine põldudelt oli tihti selline, kus sai kokku korjatud mahakukkunud palle ning need võisid kaua seisnud olla. Need tuli heita autokasti, kus teine ladus koormat. Koorma ladumine oli oluline sest siis mahtus rohkem peale(ca 25%). Samas võis see seisneda ka selles, et läksid autoga põllule ning ladusid koormat teha, et võimalikult palju mahutaks. Korjati ka heinapressidest ülevalt jaoturilt. Ime, et keegi oma luid ei murdnud seal. Kastis oli tavaliselt 2 poissi. Autod kõikusid ning rappusid kui koormat sai kastis laotud. Tihti sai ka koorma otsas pärast sööma sõidetud või siis lihtsalt lõbuks kaasa. Ega autojuhid kihutasid ka. Aga tuul käis läbi ja jahutas. Hea, et keegi maha ei kukkunud ja luid ei murdnud. Heinapressid olid vene ja ida-saksamaa omad. Saksa omad olid paremad.
Suvel teenitud raha eest sai endale riideid, jalatseid ning jalgrattaid ostetud. Osa riideid õmbles ema ise saadud riidetükkidest, mida poest müüdi sellel ajal. Sellist riieteuputust nagu praegu, sellel ajal ei olnud. Palju oli isetehtud riideid, mida ei vaadatud üldse halvasti. Kanti, mida kätte saadi. Jalatseid ja riideid kulus selle tööga ka palju, kuna päev läbi sai heina sees käidud. Sellel ajal oli vene rataste kvaliteet ikka väga maas. Ratas pidas vastu ca 4-5 kuud ja siis lagunes juba. Ega ei osatud ka hoida, kuna teada oli, et järgmine suvi sai uue. Mäletan endal vene ratta lagunemise põhjusena 2 korda keskmise jooksu lagunemist-sisemise kesta lagunemist, kus kuullaagrid jooksid. Ratast sai ikka palju parandatud. Ratas sai tavaliselt ostetud Kõrgessaare kauplusest, mis oli praeguse Hiiu valla(endise Kõrgessaare vallavalitsuse-selleaegse Lauka ja Kõrgesaare külanõukogu) vastas samanimelises alevis. Seal oli ka apteek ning toidu ning tööstuskaupade pood. Sellel ajal olid maapoed väga levinud ning hinnas ning ka käivet oli. Limonaad oli odav ning hinnas. Seda sai ostetud kastide kaupa. Lõunaaegne söök oli vahel päts pehmet saia ja pudel piima või limonaadi.

Oli ka viljakuivatite tühjakstegemist vanast viljasodist ja vanade põhu- ja heinapallidest küünide tühjaksloopimist. Seal oli veel traadiga pakitud heinapalle. Kolhoosiaja lõpus sai käidud veel silo tegemas. Silo vahele tuli heita ühtlaselt teatud konservanti, mis selle hapnema pani. Selle koorma lükkas siis laiali kollane lintraktor, mis tavaliselt oli teisest kolhoosist laenatud-Sõpruse või Ühenduse omast. Samuti sai ka käidud kaalikaid kõplamas ja siis käidud värvimas kütusemahuteid.

Selle aegset elu meelde tuletades, oleks praegune töökaitseinspektsioon vist minestanud ja lastekaitse ei julgeks kohale tullagi Olid ajad...

Actuali märkust allpool järgides oli siis ajavahemik ca 1985-1991

[kalleb]

viimase postitaja võiks isegi uue teema avada-Lapstööjõu kasutamine nõukogude liidus , aga nii ta täpselt oli