Kas relvastatud saatja ka nii suurele konservikoormale kaasa anti? Nood vürtsisealiha ja turisti eine olid omal ajal suht kõva "valuuta". Muideks, väikese kõrvalmärkusena, Viljandi konservivabrik polnud mitte iseseisev tehas vaid tegelikult Tartu Konservitehase Viljandi tsehh.Troll kirjutas: Minu furgooniga GAZ-52 rekord oli 7200 kg, Viljandi konservivabrikus löödi furgoon konservikaste laeni täis, nii palju kui vähegi mahtus. Sõita oli vaja vähe maad Tallinna tänava lõpus asuvasse lattu. Vedrud olid tõesti tagurpidi, kummid poollössis ja rool imekerge, aga kohale ma teise-kolmanda käiguga jõristades jõudsin.
Mul isa töötas Tartu tehases ja sestap meie pere laual polnud need konservid, Tartu purgisuppidest rääkimata, sugugi haruldased. Hea kraam oli. Turisti eine ilus lihakraam kallerdises, mitte mingi rasvane rupskilöga nagu praegu sama nime kandvates konservides. Ja vürtsisealiha oli ikka tõepoolest vürtsikas liha, mitte karbitäis ebamäärase maitsega rasvalaadset ollust, mille peale koer ka saba jalge vahele tõmbab ja niuksudes taganeb. Isa käis oma RAF-iga tihti päris pikkadel sõitudel igalpool Venemaal, Lätist-Leedust-Valgevenest rääkimata. Ja alati oli vähemalt kast noid konserve kaasas. Tavaliselt ikka laoti Rafiku pagassi neid "tootenäidiseid" omajagu. Tuli näiteks mõni vene liiklusinspektor, näost sünge kui piksepilv, aga karp turisti einet mõjus ülikiire antidepressandina ja vormikandja muutus hetkega ülilahkeks ja sõbralikuks meheks. Või siis mõne tehase valvurimutt, kes algul väga resoluutsel toonil teatas, et ei ole, ei tea, pole ette nähtud ja üleüldse on meil praegu lõuna, oli otsekui ära vahetatud peale vürtsisealiha karbi lauanurgale ilmumist - jah, palun! Loomulikult saab! Kohe helistan ja korraldan! Söökla asub meil vot seal, muideks, täna on väga hea borš ja kui autot pesta tahate, siis seal nurga taga tuleb voolikust nii sooja kui külma vett .
Tuleb veel üks naljakas lugu meelde. Nimelt Konservitehase Tartu ja Viljandi osakond said mõlemad enam-vähem ühel ajal samasugused RAF-bussid. Välimuselt identsed, mõlemad sinised valge triibuga. Ainult et Tartu omal, millega minu isa sõitis, olid valged halogeenudulaternad, Viljandi omal kollased. Muud vahet (peale numbrimärgi) polnud. Ma ei mäleta, kuidas Viljandi bussiga oli, aga minu isal oli enda omale baikatekk kapoti peale laotatud, et salongis vaiksem oleks. Eks tekk sai pikapeale mustaks ja paps andis selle tehase pesumajja pesta. Ootab juba mitmeid päevi - ei kippu ega kõppu. Läks siis lõpuks pesumajja küsima, et tahaks nagu oma teki juba ükskord kätte saada. Pesunaine teeb suured silmad - paar päeva tagasi sa ju parkisid oma bussi siia pesumaja ukse ette, uksed olid lahti ja ma ise oma käega panin selle teki kapoti peale. Paps siis omakorda imestas, et pole selles kohas parkinud ja mingit tekki pole ka bussi ilmunud. Hiljem Viljandi kolleegiga kohtudes sai asi selgeks. Too olnud väga imestunud, et kes küll sellise kena teki Tartus käies tema bussi kapotile pani .