Kapten Trumm kirjutas:
Meie naabril on vastav termin lausa "upraznenie b obstanovke, blizko k bojevoi" (vene k "harjutus lahinguolukorrale lähedastes oludes").
Seega - "küll sõjas õnnestub, siis etteteatamisaega pole ja maaomanike kooskõlastusi pole vaja" eriti ei veena, veenab aastatepikkune ja harjutamise tõttu edukaks muutuv praktika.
Analoogselt veenab see vastast, et pole mõtet mütsiga lööma tulla.
Meil võiks selle pulli ära teha, anda reede õhtul kell 18.00 ette teatamata häire 10 000 mehele ja vaadata, mis laupäeva õhtuks valmis on saadud.
Keegi peale KVJ ja kaitseministri ette ei tea - ka formeerimisüksused mitte.
Rohkem lihtsalt ei kulu aega, et mõned ZapVO brigaadid pakivad baasis asjad ja ületavad meie piiri.
Minu pakkumine on, et sellises lahingus saame täna nii, et suled lendavad.
Need, kes positsioonile jõuavad, ei oma tulejõudu ja kel tulejõud on, ei jõua positsioonile.
Järgeb natuke juttu, mida paljud foorumlased kindlasti väga ei taha lugeda ega tunnistada
Et taolisi ootamatuid valmiduse kontrolle teha, peab olema vähemalt 2 eeltingimust - üksused-allüksused, keda on mõistlik kontrollida ja raha, mida maksta personalile ületunnitöö eest.
Minul isiklikult on aga kahtlused, kas ja palju õnnestuks sellise kontrolli puhul täna lahinguvõimelisi elemente kokku saada. 10 000 formeerimine ja rakendamine 2-3 päevaga täna on küll ilmselge unistus.
Arvestades, et Siili näidisõppust (mis tüüpi tegevused peaks sõjaohu korral avalikkusele süvendatava PR mulje kohaselt toimuma
ad hoc?) juba valmistatakse ette 2-3 aastat. Alanud aasta kevadeks peab olema jõutud tööga lõpuks niikaugele, et suudetakse formeerida ja komplekteerida reservist 2/3 ühest kiirreageerimisbrigaadist. 1/3 brigaadist õnneks moodustub ajateenijatest. Siili õppus on loomulikult väga hea õppetund, mis on näidanud ilmekalt ära kogu mobiliseeritava väe süsteemi senise tegeliku viletsa olukorra. Nii personali, kui materjalide osas on tehtud mitmeid suuri korrastusi, mis aastaid nö kahe silma vahele jäänud.
Julgeks isegi öelda, et riigikaitse juhtkonna poolt seni hulk aastaid avalikkusele räägitud ilusad jutud hõlpsalt formeeritavast suurest võimekast reservväest ja seeläbi meie riigi kindlast kaitstusest on olnud suuresti PR eesmärgiline väljamõeldis...
Uute sündmuste ja idanaabri kontseptsioonide kontekstis loetakse täna murranguliste sündmuste toimumise hoiatuseks mitte enam kuid ja nädalaid, vaid isegi päevi. On ilmselge, et suur ja võimekas, kuid samas üsna kohmakas ja bürokraatlik reservvägi jääb uues kontekstis reageerimisel rongist maha. Samuti ei teeks panuseid KL-i peale, mille lahinguvalmiduse ja ettevalmistuse tase on tänu organisatsiooni vabatahtlikkuse eripärale seinast seina ning kus samadel põhjustel puudub märkimisväärne raskerelvastus. Loomulikult pole mingi väga tõsiselt võetav alaline julgeolekugarantii 300 ScP palgalist käputäie soomustransportööridega (ega lahingumasinatega) ja paari miinipildujaga. Pisut parem on olukord kevadeti, kui võtta on 2500+ ajateenijat, keda on siis juba võimalik millekski rakendada. Aga mis saab, kui vastane otsustab üllatada mõnel muul aastaajal?
Minu arvestuste kohaselt suudaksid naabrimehed päeva-paari jooksul jalule tõsta, rühmitada väekoondiseks ja üle meie piiri saata vähemalt 2 ründe-dessantpolgu taktikalist gruppi (pm väiksem brigaad) BMD-del, paar SpetsNaz-i pataljoni, mõned motolaskurpataljoni taktikalised grupid ja paar eraldiseisvat kaudtulepataljoni. Kõik kokku võiks olla u 5000+ sõjaväelast, u 400+ soomukit ja tanki, 50+ suurtükiväerelvasüsteemi. Neile võiks lisanduda max 500 viletsalt relvastatud ja -organiseeritud kohalikku nn vene šovinisti-revanšisti, kes ongi endale aegamisi soetanud kraami (Saiga/SKS, varustus, riietus) poest.
Mis võiks nende eesmärk ja tegevus olla, ei hakka siin spekuleerima, kuid ilmselt oleks võtmesõnadeks kiirus, otsustavus ja koostöö. Kohalikud relvavennad oleksid ilmselt koostöös mõnede spetsnaznikute luure-diverssioonigruppidega silmadeks ja teejuhtideks.
Minu arvestuse järgi suudetaks neile päevaga vastu koguda needsamad 300 skauti koos paarikümne soomukiga, paari TTRK-ga ja paari 120mm MP-ga. Lisaks KL võitlusgrupid, mis vähesed stabiilselt heas reageerimisvalmiduses ja hea väljaõppega allüksused kokku u 500 võitlejaga, keda ilmselt õnnestuks otsekohe tsiviilist kätte saada ja rakendada, kuid kes on raskerelvadeta ja harjunud tegutsema pigem rühma tasemel. Lõpuks veel mõned ärksamad KL rühmad siit-sealt, mis on mõne tublima vabatahtlikust aktivistist pealiku poolt paremini kokku liidetud, õpetatud ja varustatud. Mingi ühe küla punt ka vms. Kokku u 500 võitlejat, sekka mõni kerge-MP, TTK, soomuk...
Kõik kokku teeks minu arvates meie riigi kaitse päevase reageerimisega alalise garantiina hinnanguliselt u 1300+ hinge mõnekümne soomukiga, käputäie miinipildujatega ja -raskemate TT-vahenditega. Natuke nõrgavõitu isegi siis, kui lisada sinna miski liitlaste soomusväe kompanii. Puuduks ju õhutõrje, suurtükivägi, aga ka pioneeritööde teostamise ning teenindustoetuse võime oleks üsna piiratud. Antud kirju seltskond oleks aga algselt hajutatud üle riigi, enamuses vähe kokku treeninud ja kompanii kontekstis lahingoperatsiooniks oleks kohe valmis ehk pooled ning omakorda pataljoni kontekstis operatsiooniks vaid ScP (+liitlased).
Mida see punt (või selle osad) üsna hästi organiseerunud ja ülekaaluka vastase vastu suudaks, on hea küsimus!
Igale probleemile peab olema ka saadaval mingi mõistlik lahendus.
- KL valmiduse tõstmist eriti reaalseks ei pea, sest tegemist on ikkagi vabatahtliku organisatsiooniga koos vastavate inimlike-sostsiaalsete ja väljaõppeliste eripäradega (piirangutega). Suurem osa koorest on riisutud VG-desse ja need on ainsad allüksused, mille tase on stabiilne.
P.S. KL on selline mugav umbmäärane suur asutus, millele saavad poliitikud ja muud juhtfiguurid alati osutada (riputada), kui midagi vaja kuidagi tagada, aga mujal võime vilets. Olgu sisekaitse, maakaitse, pääste, valmidused.....
- Reservväe formeerimise kiiruse tõstmine ei tule kõne alla puht füüsiliselt. Täna suudaksime brigaadi formeerida ja rakendada ehk mõne kuuga, pärast Siili ehk mõne nädalaga. Kiiremaks asja lähikümnendil vaevalt õnnestuks teha. Ja see formeerimine-mobiliseerimine pole odav ega lihtne ettevõtmine - iga VF SVR valmidusõppuse vastuseks masinavärki käivitada ei saa.
- Alalises valmiduses tegevallüksuste-üksuste arvu suurendamine oleks muidugi parim, aga meie olukorras võimatu. Me pole suutnud seni isegi ühte tegevpataljoni komplekteerida hoolimata pingutustest enamasti üle 50-60% , kuigi jah masu ajal suudeti lühiajaliselt saavutada väidetavalt isegi 75%.
- Ainus reaalne võimalus riigikaitse alalist valmidust mõistlikult suurendada oleks panna seda enam ajateenijate õlule. Praegu on see ajateenijate õlul vaid sümboolselt. Oleks ilmselt ka kuluefektiivsemaid lahendusi. Küll aga tuleks selleks natuke üle vaadata ajateenistuse kontseptsiooni.
- Kindlasti oleks riigikaitse alalise valmiduse võime oluliseks tugevdajaks sõjaväestatud piirivalve, mis suudaks vajadusel piiri ka natuke relvastatult-organiseeritult kaitsta, olemasolu. Ukaina kriisi kulg on näidanud, et seda oleks nagunii vaja. Küsimus vast poliitilise tahte puudumises - kes ikka endale tuhke pähe hakkaks raputama.