Muide, kas seda töögruppi, kes arengukava välja töötab, ei saaks nimetada "riigikaitse foorumiks"??
Pole see ju paari kõrgema KV ohve isiklik initsiatiiv.
Lisaks sõjaväelastele osalevad seal inimesed KM-st, rahandusest, sisejulgeolekust, juriidikast jne.
Viskasin veits füüsilist teha ja sain mahti hommikuse teema kohta mõtteid liigutada.
K
ui need arengukava töörühmad esindaks laiapõhjalist KV seisukohta, siis on midagi endiselt valesti, sest iga järjekordse programmdokumendiga käib kaasas päris kaalukas kriitika. Taolise kriitika hulga kohta tuleb organisatsiooni ülakorrusel vaadata korra kriitiliselt peeglisse ja küsida endalt, et miks siis ikkagi on palju rahulolematust...? EI näe, et seda tehtaks või oleks tahetud teha.....
Teiseks. Siin tuleb nüüd veits minevikku minna. Olen viimane 10a lugenud läbi peaaegu kõik, mis antud teemal on kirjutatud ja mis vähegi kättesaadav on. Noh, 90% olen vast ikka lugenud. Minu, st mitte igapäevaselt seda rada ajava inimese mulje kogu protsessist on see, et
meil puudub nähtavalt laiapõhjaline kaitsevaldkonna sisene konsensus ja arusaam sellest, kuidas me võitleme või end kaitseme. Absoluutselt iga võtmeküsimus/otsuse järgi käib kriitika ja tuleb tunnistada, et on argumenteeritud see kriitika tavaliselt. Või kui sealt sõeluda välja populism (millega oponendid seda maha taguda üritavad), siis ikkagi jääb alles päris arvestatav uba.
Nüüd see konsensus/arusaam/kontseptsioon (edaspidi nimetatud kontseptsioon) on meil nagu on - arvuka opositsiooniga organisatsiooni enda eest, aga juba me hüppame otsustusprotsessi järgmisele astmele - hakkame moodustama üksusi ja ostma varustust. Kaks viimast on protsessis kahjuks vahendid kontseptsiooni elluviimisel - tõsi, nad ei muutu otseselt küll valeks, sest enamik meie hangitavat relvastust ja moodustatavaid üksusi on universaalset laadi, automaatidega kergejalavägi kõlbab nii mässutõrjeks kui vastase kolonnide varitsemiseks). Ja mis kõige hullem - kui tõstetakse saalist mõni pastakas ja tõestatakse ära, et samm 3 (osta ese X) on jama, siis paisatakse lahingusse reservide reserv - AGA meil on ju liitlased, kes meie "pool rehkendust" ära teevad, niiet probleemi pole - tähenduses, et võib teha kuitahes vildakalt või poolikult, küll liitlased ülejäänu teevad. Veel hullem on poliitikast professionaalidele üle tulnud komme sildistada - mõjuagendiks, valvevirisejaks jne.
Minuarust see
kontseptsioon tuleb Eestis väga kiiresti selgeks vaielda, sest täna nähtavalt seda selgeks vaieldud ei ole. Ja enne, kui seda, minuarust hädavajalikku protsessi, läbi käidud pole, siis ei kao kuskile ka kõikvõimalikud "uba sisaldavad" artiklid. Kahjuks - minu teine tähelepanek selle 10a jooksul - p
uudub meil pea täielikult võime kasutada kriitikat kui võimalust enda arendamiseks, kõik need lõputud kriitilised artiklid võetakse vastu lihtsalt ignoreerimisega - sedasi vaibub teema kiiremini. Ja kriitika reaktsioon peab olema samamoodi põhjendatud/argumenteeritud (stiilis x tegevust tehti sest .....), mitte koosnema valdavalt üldisest lobast "sadade valdkonna töötajate väsimatu töö tulemusena on julgeolek tagatud paremini kui kunagi varem".
Olen selles lugemisharrastuses pööranud alati tähelepanu Toomse kirjutistele. Kuigi seal on ka oma nõrgad kohad (eelkõige rahaline mõõde, millega teda kohe ründama asutaks), on põhjendamine ja argumenteerimine täiesti eeskujulik. Nii öelda ametlik pool pole midagi samaväärset selle 10a jooksul esitada suutnud peale mõneleheliste arengukavade ametlikue kokkuvõtete, kus strateegilise programmdokumendi ja taktikalise hankeplaani fragmendid on segamini kui kördi-pärtli särk. . Kui tähele panete, siis need on selle mehe sõnad juba aastate eest, et Eesti peab (kiiresti) omandama võime pidada hübriidsõda, hulk aega enne UKR kriisi (mille järel on ka meil taaskordne hilinenud rabelemine alanud).
Lõpetuseks veel üks jube komme - õpingute ajal tuli läbi analüüsida mitmeid jamasid, mis Eestis aset leidnud on. Teate, milline ühine joon neil kõigil oli -
kriisi vältimise tegevused on alati alanud takkajärgi (reaktiivsed), peale pauku ja kriisi kulgemisel on mängus olnud arvestatav kogus meile soodsat õnne. Loodetavasti ei hakka kaitseprobleemide tõsise lahendamine siis, kui me VF armee käest oleme korralikult peksa juba saanud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Aastane sissetulek on päris viisakas 
.