Vabandust, aga ei saa jätta küsimata: miks peaksid kaitseplaneerijad mõtlema selliste stsenaariumide peale, kus midagi ei juhtu? Kas näiteks päästjad valmistuvad sellisteks stsenaariumideks, kus nad veedavad päeva depoos, teevad süüa, mängivad piljardit, vaatavad telekat, magavad?
Katsun selgitada oma irooniat.
Päästjad ei valmistu selleks, et terve Lasnamäe linnaosa on leekides. Ega selleks, et kvartal põleks. Aga selleks et terve hoone ... ja üks selle kõrval. Selleks valmistuvad. Normaalne minu arvates. Samas, miks ei valmistu selleks, et kolm terroristi süütavad enam-vähem üheaegselt 5 üheksakordset. See on ju reaalne!? Aga miks on meil nii vähe redelautosid? Ja ma tahaks teada, mis siis veel saab, kui teised kolm süütavad samal ajal Mustamäel sarnaselt 5 hoonet. Ja kõik kuus teevad hädakõned kutsega Piritale, Õismäele ... Sellele ei mõtle keegi, kuigi selleks pole vaja rohkem kui 6 inimest ...
Mul on veel paar toredat mõtet ... millega mitte keegi ei arvesta ... või on selle tõenäosus ikkagi nii väike, et me julgeme riskida selleks mitte valmistudes. Need stsenaariumid millega me esimese hooga hakkama ei saa, kuid ikkagi on tõenäolised, peavad saama mingid alternatiivsed lahendused. Isegi kui nad poolkõvad on
Vot sellest põhimõttest lähtudes ongi Eesti PAREMINI kaitstud, KUI kunagi VAREM. See öeldud, ei jää keegi käed rüppe, vaid asub nende keerukamate väljakutsete kallale.
Muidugi on inimesi, kes teavad või arvavad end teadvat, kuidas saanuks veel kaugemale, veel paremini ja veel odavamalt ... kahjuks tegelevad nad igapäevaselt millegi muuga. ... ja minusugused lollid peavad igapäevaselt ise hakkama saama