Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem

[Lemet]

Ei olnud ikkapäris nii, Hvostovi artikkel oli see, mis foorumisse siiani püsiva teema tekitas ja kus nii mõnigi piltlikult öeldes soomlaste kopterisoetamise tarkust ei jõudnud ära kiita

[toomas tyrk]

Ei olnud ikkapäris nii, Hvostovi artikkel oli see, mis foorumisse siiani püsiva teema tekitas ja kus nii mõnigi piltlikult öeldes soomlaste kopterisoetamise tarkust ei jõudnud ära kiita

Lemet, endiselt tahaks viiteid nii "maailmatarkuse kehastamise" kui ka "kopterisoetamise tarkuse" kohta.

[gooligan]

No kui soomlased oleks iga relvatehinguga tõtanud rahakoti abil ühisväärtusi kinnitama, oleks seal täna seis kaugelt kehvem, arvan.....
Loomulikult oleks Rheinmetallilt või FN-lt kuulipildujate tellimine ühisväärtuste seisukohast trendikas, ainult vene PKM-e saab sama raha eest kõvasti rohkem ja need ei tapa sugugi viletsamini.

Oot-oot. Ma ei mõista, mis mängu Eesti siis nüüd mängima peaks?
Kas astume NATOst välja ning saame oma kaitseeelarvet 100% oma äranägemise järgi kulutada, ei pea enam lennukiosakuid ostma ning oma mehi Afganistaani saatma? Klubis tahame olla aga arvet tasuda ei soovi? No ok, astume siis Natost välja.
Kui see on soov, siis tuleb arvestada ka sellega, et NATO hävitajad ei asu Ämaris, ameeriklased ei roteeru Tapal jne. Ja ei ole isegi teoreetilist võimalust artikkel 5le.
Teistpidi vaadates nüüd Soome näitel - kui vabad nad oma otsustes ja hoiakutes ikkagi on? Meestel pole isegi piisavalt "mune" või otsustusjulgust, et õppuste käigus Eestis oma lennukitega maanduda, tuumajaamad venelaste omanduses jne.
Kas soomestumine ongi see ihaletud sõltumatus (nn Savisaare tee)? Siis saame kõik otsused ise vastu võtta. Kui venelane lubab.

[Lemet]

Ei olnud ikkapäris nii, Hvostovi artikkel oli see, mis foorumisse siiani püsiva teema tekitas ja kus nii mõnigi piltlikult öeldes soomlaste kopterisoetamise tarkust ei jõudnud ära kiita

Lemet, endiselt tahaks viiteid nii "maailmatarkuse kehastamise" kui ka "kopterisoetamise tarkuse" kohta.

http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.ph ... l&start=90

Loe tommy postitust.

[toomas tyrk]

Tsiteeriks äkki postitust ennast ka?

Aga näe, sinu lemmiknäide Soome, hoolimata aastatepikkusest Mi-de opereerimise kogemusest ei ostnud uusi koperdisi idapoolt, vaid valis välja tuliuued(ja tulikallid) NH-90'd..

Kus on siin "maailmatarkuse kehastamine" kui ka "kopterisoetamise tarkus"? Väide oli, et soomlased hoolimata oma varasemast kasutuskogemusest eelistasid Mi-dele NH-90. Oleks Mi-sid eelistanud - oleks praegu võib-olla veel suuremas jamas?

Lõpeta oma tühikargamised teemal "õigeusklikud" ja "keegi siin kiitis midagi ei tea millal" ja muud üksikute lausete kontekstist väljatirimised. Bännid hakkavad üsna kohe lendama. Ja ära tule siis jälle vinguma, et "mille eest"...

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 99#p415499

[negevng]

Teistpidi vaadates nüüd Soome näitel - kui vabad nad oma otsustes ja hoiakutes ikkagi on? Meestel pole isegi piisavalt "mune" või otsustusjulgust, et õppuste käigus Eestis oma lennukitega maanduda, tuumajaamad venelaste omanduses jne.

Õigem oleks öelda, et soomlastel puudus igasugune vajadus õppuste käigus lennukitega Ämaris maanduda ja rumal oleks olnud seda teha kellelegi teisele meeldimiseks Moskva kiuste. See näitab, et Soome on iseseisva välispoliitikaga iseseisev riik, mitte kellegi teise ripats.

[vk1]

Hesari andmetel on Soome hangitavate Leopard 2A6 läbisõit keskmiselt 13 000 kuni 15 000 kilomeetrit. Ja tulistanud on need "mõned sajad korrad". Mis vähemalt minu keeletaju järgi võib tähendada kuni 400 korda, see on küll tagumine piir, 200-300 oleks ilmselt tõenäolisem. Allikas http://www.hs.fi/kotimaa/a1422937706796
On seda vähe või palju? Ja millised on meie hangitavate cv90 vastavad näitajad?

Tähendab, et tanki jooksuosas ressursist on kulunud maksimaalselt veerand.
Sõjatehnika kontekstis on tegemist "pea uued" masinatega.

veermik jäi uuendamata (oleks pidanud olema pzh-2000 ühed-samad jupid), aga torn on hulga raskem, mistõttu vähemalt hollandlased ise on öelnud, et masinad on suht läbi. seda on siin ka mitu korda siin olnud, aga ega kordamine viga ei tee. tegemist ei ole ´´pea uutega´´, vaid masinatega, mis on opereerinud terve viimase kümnendi üle ettenähtud maks. massi...

[Martin Herem]

Ütleks kah siis oma sõna Kunnase artikli kohta.
Veidi solvav aga samas igav ka. Sest mida me sellest artiklist loeme? Pika aja jooksul on tehtud palju lollusi. Alates juutidelt relvade ostmisest, lõpetades hollandlastelt lahingumasinate hankimisega. Selle aja sisse jääb veel mereväe aluste ost ... ja artikli autori teenistus Loomulikult polnud siis sellist ohtu ja seepärast on tänased otsustajad kohe puhta lollakad ... ja pimedad ... ja vaatamata sellele kõigele, on tänane kaitsevägi parem, kui 10 aastat tagasi.
Kas selles on mingi teene ka sarnastel artiklitel? Ei usu.
Kas me oleks teistsuguste otsuste najal kiiremini ja kaugemale jõudnud? Kuigi tagantjärgi tarkust peetakse täppisteaduseks, ei saa me seda mitte kunagi päriselt teada. Nii jääbki kaks võimalust. Uskuda Kunnast, või loota, et tänased otsused viivad asja veel paremaks. Esimese puhul saad põdemisest maohaavad. Teise puhul halvemal juhul kuuliaugu ... aga vähemalt rahuolevasse molli!

[Lemet]

Et siin on aeg-ajakt teemaks tõusnud otsustajate kompetents ja suhtumine kaitseküsimustesse, siis väike sisekaemus, kuidas toimub töö komisjonides ja kuidas on ilmselt mitmed totrused käiku läinud. Pole põhjust arvata, et riigikaitsekomidjon oleks mingis osas erandlik koht

Marika Kirch: kinnised komisjonid ei sunni tööd tõsiselt võtma1

Rahvaesindajad ei huvitu parlamendikomisjonide töö avalikustamisest, kuna paljudel neist pole lihtsalt ettevalmistust komisjoni töös sisuliselt osaleda, kirjutab endine riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõunik Marika Kirch.

Riigikogu eelmise koosseisu töö lõppemisel läks põhiseaduskomisjoni ja ajakirjanike vahel naginaks. Poliitikud leidsid, et komisjoni istungite salvestiste säilitamisel pole sel kujul mõtet, ajakirjanikud aga nägid salvestiste hävitamises tahet komisjonide tööd veel rohkem salastada. Huvitaval kombel oli mõlemal poolel õigus.

Komisjonis peaks toimuma poliitiline debatt valikute üle, kus laual on ühiskonna probleemide lahendusteed, arutuse all nende mõju ühiskonnale jmt. Kui riigisaladusega seotu välja arvata, siis miks see ei võiks olla avalik? Rahval on õigus teada, millist seisukohta poliitikud toetavad ja mille poolt või vastu hääletavad. Kuid – ja see ei ole ainult minu arvamus – argumenteeritud poliitilist diskussiooni kohtab riigikogu komisjonides harva. Kuna istungid on kinnised ja kasutatavaid salvestisi neist ei jää, mõjutab see väga olulisel määral komisjoni töö sisu.

Istungid, mis on lihtsalt arvamusavaldused kenade inimeste seltsis või ette teada tulemusega hääletused, ei vasta rahva ootusele asjalikust arutelust. Seda teades ei ole poliitikud olnud komisjonide töö avalikustamisest huvitatud. Riigikogu liikmetele on tunduvalt mugavam, kui komisjoni istungil ei pea esinema asjatundliku sõnavõtuga, võib rääkida ilmast ja inimestest, küsida lihtsaid küsimusi, süvenemata dokumente heaks kiita jne.

Rahvaesindaja Kadri Simson on viidanud sellele, et komisjoni tööst ei saada teada vajalikul määral: «Mina kuulun riigikogus rahanduskomisjoni, kus ei tehta salvestisi ja kus protokoll on n-ö laiendatud päevakord, seal ei kajastata mitte mingit arutluskäiku. Mul ei oleks mitte midagi selle vastu, kui selle asemel et kaitsta õigust igaühel sellel koosolekul nalja teha, toimuks koosolek nii, et koosoleku juhataja, komisjoni esimees, annab sõna ja see sõna on sisukas ja seda sõna ei häbeneta hiljem näha kas laiendatud protokollis või kuulata lindilt.» (Delfi, 14.01.2015)

Praegu ütleb riigikogu kodu- ja töökorra seadus, et komisjon võib kuulutada istungi avalikuks, kui selle poolt hääletab üle poole komisjoni koosseisust. Komisjoni istungitel võivad peale valitsuse liikmete teised isikud osaleda vaid komisjoni esimehe kutsel. Seadus sätestab veel, et istung protokollitakse ja sinna märgitakse toimumise aeg, koht, osavõtjad, päevakord ja vastuvõetud otsused; kui toimus hääletamine, siis ka selle tulemused.

Sõnavõtja seisukohad protokollitakse vaid tema enda taotlusel. Reeglina keegi seda ei taotle. Seega praeguse korra järgi ei pea komisjonis räägitu üldse avalikkuseni jõudma. Jõuab vaid anonüümne lõppotsus. Selline protokoll on mugav kõigile – nii poliitikule kui ametnikule.

Miks on riigikogu komisjonides poliitilist debatti vähe? Rahvaesindajad ei süvene eelnõude teemasse. Enamasti moodustatakse komisjonid, kombineerides riigikogu liikmeid, et säiliks koalitsiooni ülekaal. Kuna parlamenti valituil ei ole komisjonis töötamiseks spetsiaalset ettevalmistust, satuvad seetõttu ka haritud ja muidu asjatundlikud inimesed sageli n-ö valesse komisjoni. Lisaks sellele, et paljudel rahvaesindajatel pole ettevalmistust komisjoni töös sisuliselt osaleda, ei sunni ka kinnised istungid tööd tõsiselt võtma.

Näiteks tuleb kohale tuntud kultuuriinimene, suur sall ümber kaela, viskab õlakoti üle toolileeni ja vajub oma mõtteisse, pilk aknast väljas. Ta on komisjoni liige, aga ei kavatsegi toimuvasse süveneda, sest komisjon, kus ta istub, ei ole «tema teema» komisjon. Ta on tulnud riigikogusse oma kunstiala edendama, aga komisjon on maaelu oma ja parasjagu räägitakse näiteks eurotoetustest.

Niisugused komisjoniliikmed, olgu nad nii kenad inimesed kui tahes, ei saa arutluses osaleda. On selge, et kõik kunstnikud, dirigendid, koolidirektorid, kino- ja teatritegelased, endised sportlased jt ühte kultuurikomisjoni ära ei mahu. Enamik neist satub poliitiliste vangerduste tulemusel teistesse komisjonidesse.

On ka lihtsalt vastutustundetuid ja ükskõikseid parlamendiliikmeid. Iga valitu ei ole tulnud riigi ja rahva asju ajama. Olen olnud tunnistajaks, kuidas sisuka ettekande ajal vaatab kõrgharitud jurist piinlikkust tundmata aknast välja ja sosistab kuuldavalt kõrvalistujale, et väljas läheb vihmale, kuidas ta oma uue kostüümiga nüüd koju saab! Ei mingit kuulamishuvi, sisulisi küsimusi ega debateerimise soovi. 

Muidugi on meil ka parlamendipoliitikuid, kes komisjoni teemasid põhjalikult tunnevad, töötavad eelnõu tekstid läbi ja tahavad seda komisjonis sisuliselt arutada. Aga neid oli riigikogu äsjalõpetanud koosseisus vähem kui avalikkus eeldab.

Enamik eelnõusid tuleb parlamenti teatavasti ministeeriumist. Eeldatakse, et ministeerium on teinud juba piisava eeltöö (kuigi eelnõu seletuskiri selles enamasti ei veena). Riigikogu komisjonil jääb üle olla vaid kummitempel.

Ka siis, kui eelnõu on ministeeriumis koostatud kiiresti, selle mõjusid pole suudetud hinnata, huvigrupid ei ole ettevalmistusse kaasatud, võib komisjoni istung piirduda asendustegevusega, kus kiidetakse heaks see, mis kusagil «sfäärides» on eelnevalt kokku lepitud. Kui arutelu komisjonis ei ole avalik, siis ei ole ka näiteks opositsiooni vastuväidetel kaalu – avalikkuse ette see üldiselt ei jõuagi.

Kuid komisjoni ametnikud – ja eriti nõunikud –, mis roll on neil komisjoni töös? Avalikkusel on ametnike tööst arvatavasti ettekujutus, et «ega nad suurt muud ei tee, kui joovad kohvi ja lehitsevad Kroonikat». Aga tegelikult? Tuleb tõdeda, et ametnikesse, kellest paljud on ametikoha järgi nõunikud, suhtutakse üldiselt kui teenindavasse personali, kelle töö ei ole riigikogu liikmele sisulist nõu anda. Nemad võivad anda peamiselt n-ö kirjakunstialast nõu: kas paragrahv taandrealt või lihtsalt uuelt realt, kas panna koma või teha kaks eraldi lauset, kas osa tekstist kursiivis või rasvaselt – vormitehnika tuhat nõuet peab olema täidetud. Ametnikud ja nõunikud on enamasti selle rolliga kohanenud, järgivad enesetsensuuri, ei ületa piire ega ürita tungida eelnõu sisusse isegi siis, kui neil selleks kompetentsi on.

Ka õigus- ja analüüsiosakonna nõunikelt küsitakse eelnõu kohta kitsalt juriidilist nõu, sisuaspektide üle tavaliselt ei diskuteerita. Nõuniku asi ei ole analüüsida näiteks seda, milline oleks seaduse mõju ühiskonnas. Isegi kui mõni nõunik söandab eelnõu sisu suhtes oma arvamust avaldada, leidub keegi poliitikutest, kes tuletab talle meelde, et see ei ole tema rida.

On väidetud, et komisjonide koosolekud ei saagi olla avalikud, sest arutelu käigus võidakse öelda väiteid, mida hiljem kahetsetakse või tagasi võetakse. Ja et seega tuleb arvestada võimalusega, et avaliku arutelu korral tehakse veel rohkem otsuseid erakondade tagatubades ning komisjonide töö läbipaistvus väheneb veelgi.

Kõik erakonnad on samas püüdnud meid veenda selles, et neil mingeid tagatubasid ei eksisteeri. Avalikud istungid veenaksid meid selles päriselt. Lisaks paneks avaliku esinemise nõue juba riigikogusse kandideerimisel inimesed olukorda, kus nad peaksid hindama oma valmisolekut selliseks tööks ning ei jätaks võimalust kandideerida parlamenti lihtsalt nupulevajutajaks. 

Üks populaarsemaid ettepanekuid riigikogu tööd efektiivsemaks muuta on olnud liikmete arvu vähendamine ja selle arvel suurendada abiliste arvu. Nagu oleks probleem abiliste vähesuses! Riigikogu kantseleis on ametis mitusada inimest. Lisaks komisjonide ning õigus- ja analüüsi osakonna nõunikele ka fraktsioonide nõunikud jt abilised.

Kuid on välja kujunenud nii, et fraktsiooni töötajad ajavad peamiselt erakonna asja. Neist umbes kolmandik on lõpetanud suhteliselt hiljuti mõne keskkooli. Fraktsioon palkab oma nõunikud ise ja kantselei ei ole arusaadaval põhjusel hariduskriteeriumit nende suhtes tahtnud kehtestada. Eelmine direktor Heiki Sibul tavatses ikka öelda, et temal on 101 tööandjat, mis tähendas, et nendega tülli minna ei ole mõistlik. Ehk siis lahti seletatult: riigikogu kantselei töökorraldust ei saa muuta kantselei ise, vaid ikka riigikogu liikmed. Küsimus ei ole abiliste puuduses, vaid selles, et sisulist nõu praeguse töökorralduse juures ei vajata.

Riigikogu liikmete arvu vähendamisel hoiaksime kokku mitukümmend kõrgepalgalist töökohta. Kas see tõstab riigikogu töö kvaliteeti? Kui liikmeid on kolmandik vähem, siis on ka kompetentseid liikmeid vähem. Osa neist on väliskomandeeringus, teine osa võtab vastu mingit delegatsiooni, kolmandad on ammu kokku lepitud kohtumisel valijatega, mõni on haige… siis on ju komisjonis eelnõu üle otsustamine veel väiksema arvu inimeste asi. See kindlasti ei tõsta riigikogu töö kvaliteeti.

Parlamendiliige peaks arvestama sellega, et tema töö on rahvale näha ja tema sõnavõtud avalikud. Rahvas peaks saama hinnata poliitikuid mitte ainult suures saalis esitatud küsimuste või nelja aasta tagant toimuva valimiskampaania alusel. Mida rohkem on sisulist debatti, seda vähem on labast ärapanemist.

Viimane koalitsioon lubas muuta riigikogu tööd kaasavamaks ja avatumaks, aga see lubadus jäi täitmata. Jääme seda ootama uuelt koalitsioonilt.

ARVAMUS

http://arvamus.postimees.ee/3128543/mar ... selt-votma

[a11]

Oot-oot. Ma ei mõista, mis mängu Eesti siis nüüd mängima peaks?
Kas astume NATOst välja ning saame oma kaitseeelarvet 100% oma äranägemise järgi kulutada, ei pea enam lennukiosakuid ostma ning oma mehi Afganistaani saatma? Klubis tahame olla aga arvet tasuda ei soovi? No ok, astume siis Natost välja.

NATO-s saab olla ka ilma lennukiosakuteta ja transpordihelikopteriteta ja niimoodi, et missioonil on näiteks 150 mehe asemel 25 meest.

[Viiskümmend]

Kuna arengukava neljast suurvõimest kaks on tehtud väga soodsalt, siis on hetkel seis väga hea. Kui kaks järgnevat võimet - liikurhaubitsad ja keskmaa ÕT sama soodsalt suudetakse teha, siis on ka tankide raha meil peagi koos.

Nagu näha muudavad just riik-riigilt tehingud ja tootjate ning vahendajate vältimine kaasaegsete relvasüsteemide ostmise Eesti jaoks realistlikuks ja soodsaks, seega kokkuvõttes väga tubli töö!

[negevng]

Kuna arengukava neljast suurvõimest kaks on tehtud väga soodsalt, siis on hetkel seis väga hea. Kui kaks järgnevat võimet - liikurhaubitsad ja keskmaa ÕT sama soodsalt suudetakse teha, siis on ka tankide raha meil peagi koos.

Kas keskmaa ÕT on tõesti praeguses arengukavas sees?

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Kuna arengukava neljast suurvõimest kaks on tehtud väga soodsalt, siis on hetkel seis väga hea. Kui kaks järgnevat võimet - liikurhaubitsad ja keskmaa ÕT sama soodsalt suudetakse teha, siis on ka tankide raha meil peagi koos..

Ülimalt optimistlik, samas asjatundmatu ja sellisena eksitav postitus - kahjuks

1) Mis on üldse need "neli suurvõimet":
KMINi järgi ilmselt siis (a) soomusmanöövrivõime, (b) uue põlvkonna tankitõrje, (c) liikursuurtükid ja (d) keskmaa ÕT. Kui kahe viimasega on enamvähem klaar, siis soomusmanöövrivõime on KMINi poolt täiesti lahti defineerimata (mis võimaldabki lõputut häma selles teemas) ning uue põlvkonna tankitõrje puhul jääb selliselt formuleeritud võimeloome tegelik eesmärk segaseks (sellest allpool)

2) Soomusmanöövrivõime:
Aitame siis KMINile kaasa ja defineerime selle "võime" ise lahti - kolm põhikomponenti: tankid, lahingumasinad(-rauterid) ja liikursuurtükid (pluss kõikvõimalikku muud staffi veel pealekauba). Nagu igaüks näha võib, ei ole see "müstiline" soomusmanöövrivõime meil 44 x rauteriga kohe kindlasti mitte "tehtud" - tehtud on sellest heal juhul 1/3..
Kusjuures arusaamatuks jääb tegelikult ka liikursuurtükkide eraldamine soomusmanöövrivõimest mingiks omaette "võimekuseks" aga seda selleks - nagunii on kogu see soomusmanöövrivärk KMINi nägemuses võimatuseni segane..

3) Uue põlvkonna tankitõrjeraketid:
Maaväe tegelik vajadus tankitõrje osas täna on (a) pataljonide tegevusruumi piire (ca 2km) ületava, s.t ca 4-5km laskeulatusega brigaaditasandi relvasüsteemi järele ning (b) secondhand-materjalina end ammendava pataljonitaseme relva MILAN väljavahetamine uue relvasüsteemi vastu.
JAVELINide hange lahendab vaid MILANide asendamise aga jätab igasuguse vastuseta esimese probleemi.. Elik siis "uue põlvkonna tankitõrjesüsteemi" hankimine on vigaselt sõnastatud eesmärk, sest meie tegelikud vajadused olid asendada ammenduv pataljonitasandi tanktõrje ja täita tühi võimelünk brigaaditasandi tankitõrjes - hangitava "uue põlvkonna" tankitõrjesüsteemi laskeulatus aga pataljoni tuleala piiri ei ületa..

Summa summarum - KMINi (segaselt) defineeritud neljast "suurvõimest" nood kaks esimest ei ole kohe kindlasti mitte "tehtud" - ühest on "tehtud" heal juhul 1/3 ja teisest max 1/2.. Ning nagu öeldud, lisaks on ka kogu see "suurvõimete" värk KMINi poolt suht segaselt (et mitte öelda asjatundmatult) formuleeritud


P.S. et lõpetada veits positiivsemas noodis - jalaväelasena ei ole mul kohe kindlasti midagi ei rauterite ega JAVELINide vastu (lihtsalt rauterid on vaid pool muna ja JAVELINide asemel oleks meile paremini sobinud EuroSpike..)

P.P.S. EuroSpike oleks sama laskeseadmega MR / LR moona kombineerides lahendanud mõlemad, nii pataljoni- kui brigaaditasandi tankitõrje probleemid..

[Lemet]

Laialdasele ja paraku suht ebakompetentsele seltskonnale üritati ju meedias asjapulkade poolt peale viimast PASIde ostu makarone kõrvadele laotada, kuidas tegu on silmapaistva saavutusega EKV soomusvõimekuses...

[negevng]

P.P.S. EuroSpike oleks sama laskeseadmega MR / LR moona kombineerides lahendanud mõlemad, nii pataljoni- kui brigaaditasandi tankitõrje probleemid..

Saan ma nüüd õieti aru, sinu idee on lasta pataljonitasandil Spike LR kompleksist fiiberoptilise kaablita odavamaid “lase ja unusta“ Spike MR rakette ja brigaaditasandil samast laskeseadmest “lase-vaatle-korrigeeri“ Spike LR rakette? Kas selline asi on tehniliselt üleüldse võimalik? Peamine, mis seal maksab ongi see laskeseade ise, mitte rakett. Hispaania maksis Spike LR kompleksi ja 10 raketi eest keskiselt 1.5 miljonit eurot, seega maksaks need 80 Spike LR kompleksi ja 350 “lase-vaatle-korrigeeri“ raketti meile ligemale 80 miljonit eurot?

Probleem näib siin olema pigem selles, et kuna Reinsalu broneeris oma ametiaja viimastel päevadel jalaväe lahingumasinad järgmisele kaitseministrile ette ära siis tankitõrjerakettidele enam piisavalt raha ei jagunudki, mis sest et on jalaväe lahingumasinatest palju olulisemad ja minna tuligi odavama kolmanda põlvkonna Javelini teed. Javelin tundub olema Reinsalu jalaväe lahingumasinate otsene tagajärg.