Kolm pagulaste kohta levinud müüti
Esimene müüt. Tegemist ei ole sõjapõgenikega, vaid majandusmigrantidega, sest peamised tulijad on noored mehed. [...] Põgenikud jõuavad Euroopasse enamasti pärast seda, kui nad on juba mõnda aega olnud Türgis, Liibanonis või Jordaanias põgenikelaagris. Põgenikelaagrites peavad pereisad hoolitsema, et pere saaks söönud. Saadav raha ja elukvaliteet ei rahulda juba aastaid põgenikelaagris olnud perekondi. Mehed saadetakse teele Euroopasse. Kogu pere mineku eest on sageli võimatu korraga maksta ja eeldatakse, et mees hakkab Euroopast raha tagasi saatma.
Euroopasse saadetakse just mehed, sest ühiskond on harjunud, et nemad peaksid pere eest hoolitsema ja toidu lauale tooma – hoiak, mis ei ole võõras ka Eesti ühiskonnas.
Teine müüt. Eestist Teise maailmasõja ajal lahkunud põgenike olukorda ei saa praegusega võrrelda, sest meil on teine kultuuritaust. [...] Kultuuriruum on suhteline mõiste ja sõjapõgenikud väärivad abi sõltumata oma usust või kultuuritaustast.
Nooremteaduril õnnestus veenvalt põhjendada kaht "müüti" kolmest. Euroopasse saadetakse mehi, et nad siit perekonnale raha tagasi saadaks, mitte ei põgeneta pommide eest. Need, kes tulevad, need ka jäävad, sest Süüria sõjal ei ole lõppu näha.Nad ei lähe nad enam ära?
Kolmas müüt. Enamasti põgenetakse sõja ajal naaberriikidesse, lootes, et sõda lõpeb varsti ja siis on lihtne koju tagasi pöörduda. Põgenemist ei peeta pikaajaliseks, vaid enamasti eeldatakse, et varsti pääsetakse koju tagasi. Võimaluse avanedes pöördubki suurem osa tagasi. [...] Põgenikelaagrid on mõeldud lühiajaliseks varjupaigaks, kuid kui sõda kestab veel aastaid või aastakümneid, peavad inimesed hakkama endale tulevikku looma uues riigis. Põgenik ei saa olla igavesti.
Keskmine "müüt" on nii uduselt sõnastatud, et selle jaoks on vist vanemteadurit vaja.