Narva lahing

Lahingud ja üksused. Relvad ja tehnika. Varustus ja autasud. Kõik teemasse puutuv..
Yks
Liige
Postitusi: 1915
Liitunud: 04 Juun, 2014 8:48

Re: Narva lahing

Postitus Postitas Yks »

Mirbach > hilisem Merioja hukati soviettide poolt 1941.aastal 14.novembril paragrahv 58-13 alusel (ENSV ÜK 09.09.41)
http://okupatsioon.ee/et/memento-1996/189-m1-1996

PS!
Paragrahv 58-13: Aktiivsed teod või aktiivne võitlus töölisklassi ja revolutsioonilise liikumise vastu, mida on avaldatud tsaristliku korra ajal või kontrrevolutsiooniliste valitsuste juures kodusõja perioodil vastutavatel või salajastel ametikohtadel olles. Karistus 3 aastat kuni mahalaskmine

Peeter Vaga, lõpetas VS alamkaptenina 4.polgus; hilisem major, arreteeriti 14.06.1941 ja järgmisel aastal mõistis tribunal 58-13 alusel 25+5. Suri Severurllaagris Sverdlovski oblastis 17.06.1944.aastal.
Pilt

(Gustaf) Adolf Kolk, lõpetas VS alamkaptenina 4.polgus. Juba VS ajal koolitati suurtükiväelaseks ning hilisemgi teenistus seotud suurtükkidega. Läks reservi kaptenina 1925.aastal 1.diviisi suurtükiväest. Arreteeriti alles 1951.aastal, mõisteti süüdi paragrahv 58-4 alusel 25+5. Surmakoht teadmata.


August Pahla, teenis hiljem 4.polgus ja peale sõda Sõjaväe Varustusametis kaitseväe ametnikuna. Läks 1921.aastal reservi ja oli hiljem Narvas väga edukas advokaat ja kohalik ühiskonnategelane. Arreteeriti 30.06.1941.aastal Narvas, määrati 58-10 lg.1 ja 58-13, sai mäletamismööda 25+5, kuid suri juba aasta hiljem 7.01.1942 Ussollaagris, Permi oblastis.

Mihkel Tartland, teenis hiljem 4.polgus, sealt viidi suurtükiväe kursustele. Lõpetas VS Kindluse Suurtükiväe Divisjonis leitnandina ja läks reservi 1920.aastal alamkaptenina.

Robert Tuisk, teenis hiljem 4.polgus, lõpetas VS alamleitnandina, kudi 1920.aastal arreteeriti korraks seoses valeandmete esitamisega aukraadi kohta. 1926.aastal, mil lõpetas TRÜ õppides arstiks, sai siiski lipnikuks. Peale seda tegi huvitaval kombel karjääri just Kaitseväes ja oli 1940.aastaks teeninud välja sanitaarmajori aukraadi. Suutis üleelada Nõukogude okupatsiooni hullemad aastad nagu ka IIMS, töötas arstina ja suri 1982.aastal omas kodus Nõmmel.

Oskar Tusik, eelmise noorem vend. Teenis 4.polgus. Ei ole temast palju teada peale 1940.aastat.
Koostas Noored Narva lahinglased : mälestuste album nimelise kogu 1933.aastal, kus sees olid mälestused:
Ruhbach, Richard, 1899-1949; Tuisk, Robert, 1896-1982; Lukas, Albert, 1899-1980; Lepp, Jaan, 1895-1941; Tuisk, Oskar.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Tallinna mäss.

B. Tillikas

Saades mõnepäevase puhkuse, jõudsin väerinnalt ühes teiste Narva kaitseliitlastega 1918. a. detsembri kuu keskpaigal Tallinna. Korterisse paigutati meid Reaalkooli majja. Tallinn oli tolajal sõjavägedest tühi. Meeleolu rusutud. Enamlaste vägede lähenemisega Tallinnale tõusis tuju ja julgus pealinnas asuvatel enamlastel.

17. detsembri hommikul, kui mina ühes teiste Narva kaitseliitlastega raekojaplatsile olin minemas (seal asus tolajal Narva sõjapõgenejate büroo), torkas silma tänavail iseäralik liikumine ja kahtlase elemendi rohkus. Tundes, et midagi on tulemas, pöörasime Reaalkooli tagasi püsside ja padrunite järele. Kogusime endid pealeselle raekojaplatsile, et valmis olla igasugustele ootamatustele. Siin võis tähelepanna järgmist pilti: raudteejaama, Pika kui ka Viru tänavate mööda liikusid suuremad salgad ja hulgad töölisi, endiseid vene sõdureid, naisi jne. Kanti punaseid lippe igasuguste lööksõnade ja üleskutsetega, lauldi revolutsioonilisi laule, sõimati ning ähvardati tappa kõiki, kes julgeks neile vastu hakata. Sarnases meeleolus koguneti Peetriplatsile, (Vabadusplatsile), kus miitingut peeti ja otsustati sõjariistade laod ülevõtta, et siis Eesti Ajutist Valitsust kukutada. Juba võiski üksikuid Tallinna kooliõpilasi-kaitseliitlasi läbipeksetutena ümberjooksmas näha, kelledelt püssid ja kaitseliidu märgid olid äravõetud.

Kui nimetud kommunistlik mass Peetriplatsilt uuesti raekoja ette jõudis, hakati siin samuti ässituskõnesid pidama. Nüüd oli selge, mis oodata võis. Nähes siin meid relvadega seismas, tormasid mitmed salgad otsekohe meie poole, et meilt relvu käest ära kiskuda. Mäletan, kuidas üks minu kallale jooksis ning minu püssist kinni haaras, öeldes sealjuures: „Kas teie, timukad, jõuate meie Tallinna töölistele vastu panna, püss käest ära!“

Kuid väerind oli meid juba sõjameesteks karastanud, sellepärast hoidis igaüks oma püssi, kui elupäästjat, raudse kätega kinni. Et endid mitte lasta seljatagant ümberpiirata, taganesime vastu maja seina. Sel momendil lasti raekoja trepilt meie peale. Sellest oli küllalt. Kõlas esimene pauk Mart Saare poolt. Ka mina avasin püssiärakiskuja kui ka platsile kogunud salkade pihta tule. Lasin välja umbes kaks pidet. Samuti talitasid ka teised. Kui laskmise katkestasime, oli raekojaplats tühi, ainult mõned surnud ja haavatud lamasid maas. Tegutsesime täiesti iseseisvalt ja ei kellegi juhtnööride järele. Laialijooksnud salkade kinnipüüdmine kestis 17. detsembri õhtuni.

Selle sündmuse tegime otsekohe teatavaks tolleaegsele Tallinna linna komandandile alamkapten Rõuk'ile, sündmuse protokollile kirjutasid alla M. Luzhkov ja V. Konga. Järgmisest päevast määrati meid Tallinna komandantuuri koosseisu.

See oli detsembri kuu lõpupäevil 1918. a. Läksin 26. detsembril Reaalkoolist ühes teiste Narva kaitseliitlastega Uuele tänavale õhtust sööma. Jõudes keset turuplatsi, nägime pimeduses kahtlast inimeste hulka. Äkki avati nende poolt meie pihta püssituli. Asusime lahingkorda, avasime omalt poolt tule laskjate suunas ja püüdsime turuplatsile kogunuid ümberpiirata. Pimeduses läks suuremal hulgal korda laiali jooksta ja põgeneda. Tagaajamisel läks minul korda tabada üht mässumeest kaubamaja Gorbatshevi hoovis. Viimast linna komandantuuris läbiotsides, leidsime tema taskust suurekaliibrilise püstoli ja saksa karabiini ühes mitme lindi padrunitega, peidetud palitu hõlma alla.

Ka teised minu kaaslased tabasid üksikuid meie peale laskjaid. Mäletan, et selle laskmise juures jooksis üks kuul minu kaaslase V. Mirbachi sinelist ja veel kellegi mütsist läbi, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta.*)

*) Juljus Kirmi.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Dessant Narva.

K. Lieberg

16. jaanuaril 1919. a. vaenlase taganemise ajal organiseeriti suuremat dessanti Narva. Ka meie, Narva poisid, olime sellest osavõtjad. Õhtupoolikul sai meile dessandi väljasaatmine teatavaks. Oli märgata iseäralikku ärevust ja närvilikkust. See ei kestnud kaua; peagi läks lahti kõva liikumine ja asjade pakkimine. Kuuldusid sajatused punaste arvel. Oodati käsku sadamasse minekuks. Mõni mees pikutas naril, et aega kuidagi surnuks lüüa. Ka teiste lõbustajaid leidus meie keskel. Üks sell demonstreeris käsigranaadi pildumist: käies käpuli põrandal, ühe käega ikka teed tehes, kujutas, et viibib põõsastes ja läheneb vaenlasele. See tuli välja väga koomiliselt. Mõni katsus järgi teha, kuid sellel tuli välja veel palju hullemini. Seda naeru ja tögamist sissekukkuja arvel, kuni viimane sõduri keeles sõimama pistis. Äkki vaikus... Uks lüüakse lahti prantsatades, sisse astub tüse kogu kasukas ja soome valge müts peas. Meie pealik Konga. Kõik küsima „kas sõidame?“ Vastuseks kostub kähisev hääl: „mis, kurat, sõidame, ei taheta lasta!“ Ei lasta, siis läheme ise. Rääkisid kõik korraga, keegi ei kuulnud mis teine rääkis. Kisa üha suurenes.

Kotid lendasid nurka. Mõni mees jagas rahustuseks jalgadega hoope oma koiku pihta, nagu see oleks süüdi, et koiku omanikku dessanti ei lasta. Frits heitis selili kolmejalaga diivanile nii. et need viimasedki kolm kadusid alt. Lärm suurenes. Keegi oli visanud võõra seljakoti kaugele nurka, seal oli selpuhul oma sõda lahti. Korraga: tasa! — see oli tuttav hääl. Kõik jäid vait, ainult Eedi podises -- keegi oli talle liigateinud. Mis teinud, seda ei teadnud keegi, sest Eedi oli kiirrääkija, s. t. selget sõna ei saanud keegi aru alguses. Kui Eedi suitsu küsis, siis arvati, et ta tahab süüa... Ja Volli karjus kõigest kõrist: ma ütlen teile, kas olele tasa või ei. Nüüd rahuneti. — „Kui meid ei lasta, siis läheme ise. Lähen, räägin veel kord Pitkaga; tulen kella 8—9 aegu tagasi, asjad seadke korda ja seniks võite linna tuulutama minna.“ — „Hurra, elagu Kongo!“ — Poisid, kes tulevad linna? — Tegime lõõtsmooniku saatel lõbusõidu ümber Tallinna. Paar selli läksid kallimatega jumalaga jätma.

Kella 9—10 aegu ilmub Volli rõõmsa näoga tagasi. .Noh, poisid, luba käes, sõit läheb lahti!" Meeste tuju tõusis. Kuigi kõik sõbrad olime ja kõik ühiselt tegime, sel hetkel rahvas valgus väikstesse gruppidesse. Seisti kahe-kolme kaupa ja harutati eelseisva dessandiga ühendusesolevaid küsimusi. Ühes nurgas kaks sõpra vannuvad truudust, et nad kumb-kumbagi maha ei jäta ja kui üks langeb, peab teine laiba ära tooma. Paar sammu edasi, teised poisid vaidlevad, et kui vangi langed, kas punased tapavad sind otsekohe, või teevad ennem veel sinu arvel rumalat nalja, üks sell seletab, kuidas luumurre korral esimest abi anda. Oli vahele kuulda ka kurja vandumisi, sest mõni poiss kujutas ette, et ta päris vana sõdur on, kes vandumiseta läbi ei saa. Kuid meeleolu oli kõigil sõjakas sellele vaatamata, et me äsja koolipingilt tulnud.

Aeg läks kiiresti. Peagi kostus meie pealiku hääl: „Poisid, asjad korda, mõne minuti pärast pressime sadamasse; meie tarbeks on omaette laev antud.“ — Sai jälle nalja. Sõber sasis käsigranaadi pihku ja jälle kordama vana lugu, nüüd juba sinelis, paun seljas; ise seletab, et vaadake, vaenlane on ukse juures ja vahepeal on võsastik; nüüd edasi marss, üks, kaks, kolm ja granaat lendas kaares üle toa. Nii mõnigi kohkus, kuid seekord oli granaadi asemel vorstijupp. Kära tõusis uuesti. Eedi Borkaga seletasid kuidas nad Narva-Jõesuu võtavad ja sealt Narva lähevad, sellejuures suud käisid kiiresti mõlemal.

Ja mõne minuti pärast kõlas Tallinna uulitsail Narva poiste vägev laul „Eestimaa mu isamaa.“

Nii jõuti sadamasse. Oli pilkane pimedus. Öö igalpool, sumin ja vahete-vahel kuulda komando sõnu. Leidsime üles meile määratud laeva. Volli seletama: „poisid, siin on see laev, iga mees poeb sisse ja otsib endale koha“. Ahnelt uurisime silmadega seda kummalist laeva, silda, merd ja uuesti laeva. Kõneand oli äkki kõigil kadunud. Sarnast kirstu polnud meist keegi ennem näinud. Volli — seletama: „see on miinitraler, ise ei sõida, vaid seotakse köiega vedurlaeva sappa“... tahtis veel midagi lisada, kuid lause jäi lõpetamata. Oli kuulda vaid trügimist ja jalgade müdinat. Ja mõne sekundiga olid kõik laeva lael. Vast oleksid ka kõik sees olnud, kui see kajuti uksetaoline luuk ei oleks olnud nii kitsas ja madal — sisse minna mahtus ainult üks korraga. Sissepugemisega oldi ka varsti valmis. Igaüks otsis endale paraja pesa, kuhu esmalt seljakoti viskas ja tagant järele ise enda. Mõni koht oli hää, mõni halb, kuid „kes ees — see mees!“ Kõigil olid omad pesad käes ning seadsime magama. Algul nagu jäi vaikseks, sest mõnigi poiss oli väsinud. Kuid peagi andis külm ennast tunda. Ka hakkas vett kaela tilkuma. Ei uskunud seda, arvasime, et see on hingeaur. Järgivaadates selgus, et see on ikka vesi. Vahepeal olime liikuma hakanud ja merele jõudnud. Laentes kõikusime kaunis tublisti, mõnikord lõid laened üle teki ja teki pragude vahelt tuligi seda saladuslikku vett kaela. Varsti ärkasime kõik ja edasimagamisest ei tulnud enam midagi välja. Keset kajutit oli ahi, sinna süüdati tuli.

Koguti ahju ümber ning jutt ja nali vaheldusid jälle. Jutu sees tähendas keegi, ühe poisi peale näidates kes oli näost valge, et mis sul viga, kas pruut jäi Tallinna maha. Kuid samalajal küsija, vaenekene, läks ise näost valgeks, krimsutas nina ja hakkas kugistama, nagu oleks kartul kurku kinni jäänud, ise vait kui sukk. Sarnane nali juhtus peaaegu kõigil. Mõni katsus trepi mööda tekile pääseda, tuikudes kui purujoobnud. Pea hakkas pööritama ja jalad ei tahtnud enam sõna kuulda. Peagi oli kalade söötmine lahti! Vahetevahel oli sajatamisi kuulda „kus sa lased, eks näe et magan, lase nurka!" Alguses küll käidi nurgas, kuid lõpuks laente kiigutus võttis kõiki oma võimusse ja igaüks öökis sinna, kus oli. Kõik jäid merehaigeteks... Üks seletab: „ma arvasin, et meile antakse laev nagu „Lembit“ või mõni suurem reisijate aurik, aga, säh sulle, meie lodi isegi ülevalt laseb vett sisse.“— Teine rahustab, et ega viga tee: kui Narva alla jõuame, tekk selleks ajaks tursub ära ja tilkagi läbi ei lase. Viimaks jäid kõik vaikseks.

Hommikul Volli seletab suuresuuga: „tänage jumalat, poisid, et elus olete veel." — „Noh, mis on lahti?“ — „Köis olla öösel katki kulunud ja meie laev hulkunud üksinda laente turjal. Meie olla õige kaugele maha jäänud ja vedurlaev kulutanud tublisti aega, enne kui meid ülesleidis. Pandi uus terastross. Nüüd olge julged, ega enam seda juhtu!“ Varsti leiutasime uue meelelahutuse — reisimise vedurlaevale ja sealt tagasi. See sündis järgmiselt: köis, millega olime vahilaeva sabas, võeti otsast kinni ja tiriti vedurlaevale nii lähedale, kui võimalik ja siis tehti oma traaleri pealt hüppe „Laenele“. Kus vast oli mugav olemine seal vedurlaeval.— elektri valgustus, sees soe (meie traaler sellega võrreldes päris külmutushoone), kapteni kajutis nahaga polsterdud diivanid ja pehmed, just kui kodus voodi.

Siis jõudsime Kunda alla; dessanti võeti soomlasi peale. Nii siis, vennad-velled kah kaasas!.. Saime kohe sõpradeks. Aeti juttu sõrmede ja kätte varal, võeti ka jalad appi. Kõigile oli selge mis soomlane seletas, samuti soomlane sai meist vägagi hästi aru. Velled õpetasid meile soome sõduri laulusid ja kostitasid kärakaga — ega sõjas küsita, kas koolipoiss tohib napsi võtta, või ei. Mõned lõid kaardimängu lahti.

Oli valgeks läinud, läksin laele. Nüüd alles nägin, et meid ei olnud kaks laeva, vaid terve laevastik, tükki 8-9. Ees tossutas vana veteraan „Lembit“ ja sabas terve rida teisi, küll suuri ja väikseid, küll omal aurul sõitvaid, küll köiega sabas veetavaid. Nüüd tõusis meestel sõjatuju - katsuti kas püss töötab, kas padruneid külluses. Meie relvad, kuigi mitte just eeskujulised, olid juba Narvast pärit, nii et nendega meid varustada polnud tarvis. Varustus, mille osalisteks meie saime, olid viletsad läkiläki mütsid.

Jõudsime Vaivara alla, edasi killavooris tegime reisu Narva-Jõesuu reidile. Sealt pööras laevastik tagasi Kotshnevi mõisa alla Udria küla lähedale. Algas ettevalmistus. „Lembit“ pani oma torud hüüdma, nii et maa suitses. Meie „Laenel“ oli üks väike mõnekümne millimeetriline suurtükk. Ka see hakkas popsuma. Kuulipildujad pandi kallast puhastama. Kõrvulukustav ragin kestis mõni hea aeg. Meres meie läheduses kerkisid vaenlase suurtüki-pommidest kõrged veesambad. Korraga kaugel silmapiiril paistis suits, see liikus otse meie suunas. Arutati kas oma, või punane tuleb? 10—15 minuti pärast sõitis meist mööda meie kiirlaev „Lennuk“. Kisa ja hurraa kostus mõlemil laeval. Mõne minuti pärast kukkus „Lennuk“ samuti tuld sülitama. Vaenlane andis ägedasti tuld soomusrongilt, kuid kadus varsti. Ilmasõja ajal ehitatud Auvere-Meriküla raudteel tossutaski too punaste soomusrong, kes nüüd meie eest vehkat tegi.

Nüüd anti käsk valmis sääda dessandi jaoks. Tegime seda suurema kiirusega, sest tahtsime olla esimesed omas kodus. Igasugused mõtted keerlesid peas: mis kodus vahepeal sündinud, kas vanemad kohal või pantvangidena minema viidud. Laevalt näen tuttavaid kohti, mis risti ja põigiti läbi käidud, naabruskonna talusid ning näen omagi majakest. Kas aga seal on kedagi? — Ei tea. Pooled meist olid pärit Narva-Jõesuust ja siit mererannast. Arvan, et koduigatsus oli neil sama suur kui mulgi, pealegi just sel momendil, kus kodu nii lähedal, silmade ees, kuid vaenlase valdusel ja kättesaamatu.

Vennad soomlased ronisid esimestesse paatidesse. Ootasime järge. Peagi tuli meie kord. Ei olnud aega ronida, hüppasime laevalaelt paati, sest meie vedurlaev „Laene“ ei olnud kuigi kõrge. Katlaruumis viibides mõnedki meist olid näod tahmaga ära määrinud, nii et, plus meie mitmekesine riietus, sarnanesime enam mereröövlite jõugule, kui regulaarväele. Sõit läks kalda poole. Laenetus oli suur ja kalda lähedal tolles kohas karid — randa paadiga ei pääsenud. Ei jäänud üle muud kui kivilt kivile hüpata. Äkki olin sulpsti vees. Sõber tahtis käe ulatada, ei kivile tõmmata, kuid see oli libe ja tema lendas samuti sisse. Ja laene virutas paadi omakorda selga. Nii siis kivi ja paadi vahel „mugav olemine.“ Kuid peagi olime omadega väljas ja kaldal. Esimesed paadid olid maal soomlastega ja järgmised meie. Tähendab, ikka esimesed eesti väeosad maal olime meie.

Jooksime järsust kaldast otse üles ja hakkasime punaseid pressima. Tormasime vaenlase kannul kuni Udria külani. Unustasin ära, et märjaks sain, ega tunnud ka külma. Peatusime Kotshnevi mõisas. Kes kuiva nahaga, jäid välja valveposti, kes suplemas käisid, läksid sisse sooja. Kuivatasime endid küdeva ahju ees. Mõni mees oli päris „Aadama ülikonnas“, õhk oli auru täis, kui pesuköögis. Kuid kaua sa ikka kuivatad, kui kõht tühi? Viimast korda sõime Tallinnas, laeval närisime kroonu leiba ja nüüd juba kõht oli päris tühi. Ei jäänud muud. kui taludesse — süüa norima. Läksime esimesse sisse. — Tere! — Meid võõrastati, sest välimuselt olime kasimatud ja kõnes kärsitud. Tegime juttu, ei nii nagu süüa tahaks, kuis sellega oleks? Ja näe, peagi olid silgud laual. Vaevalt kauss lauale ilmus, kui poisid kui hagijad ta kallale asusid. Perenaine tegi kaks sammu ja kauss oli tühi. Küsisime veel. Nii keerasime ära oma kolm kaussi. Ka saime mõistlikku leiba: sõjaväe leib oli kibe ja võimatuseni pude, väljas teda süüa ei saanud, sest tuul viis kättevahelt ära. Ja siis kostitati meid teega. Sai tükiaja peale uhke õhtusöök peetud. Küsisime — mis maksab? — Sellest pole juttugi — vastati. Noh, aitäh! ja mõni mees lubas, kui sõda lõpeb, kosja tulla.

Väljas kuulsime kahte pauku. Paugu suunas algas jooks. Ei küsitud palju vaenlasi on vaid saaks aga anda! Hiljaks jäime! Langes vene ratsanik. See sattus pimedas meie vahiposti peale. Kangelane sammub uhkelt ühes käes säärikud ja teisega hobust talutades. Tegutsesime omapead terve öö. Ei olnud meil juhti peale Konga. Olime väsinud, kuid und ei tulnud, ega võinudki tulla. Maal oli meid õige vähe ja vaenlane pesitses igalpool ümberringi. Tegutsesime olukorra kohaselt. Korraga Volli hüüab „poisid, kes tuleb kaasa? Ma lähen „Lembitu“ peale Pitka juurde. Leidsin soodsa maandumiskoha, see vaja teatavaks teha." Mindi aerupaadiga 3—4-kesi. Jube oli see retk „Lembitu“ peale, öösel kaunis kenakese tormiga.

Hommikupoole ööd, kui läks valgemaks, maandus terve dessant, selkorral juba meist üks kilomeeter eemal, kalameeste majade juures Mummussaares.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Paraad Udria mererannal.

Juljus Kirmi.

Hommikul jõin teed Udria külas ühes mereääres pruunis majas. Minu, alt ületõmmatud nahaga, pruunid vildikud olid saanud maaletulekul märjaks ja kuivasid praegu pingi peal ahju kõrval. Muu varustus — vene sinel, ranits ja sakslaselt saadud nahast järgulised padrunitaskud —- oli mul seljas ja mütski peas. Muuseas, peakatteid oli meil 5—6 liiki, enamjaol luitunud rohekat värvi kõrvalappidega mütsid, pärit Tallinnast kusagilt end. vene varustuslaost. Keegi avas ukse ja kisas: „Välja tulla. kes toas on! Admiral vaatab väge üle“. Hüppasin viltidesse ja lendasin välja. Dessantpataljon oma ülema kapt. Paulusega seisis kolonnides, samuti soomlased seisid rivis. Meie poiste rühm oli asetatud kõige viimase otsa. Seisin rivis viimasena ja jõudsin rivisse vist ka viimasena, ülevaatus oli käimas täies hoos — see toimus ime kiirelt. Admiral Pitka peatus meie juures, tervitas, silmitses siis meid tükkaega pealaest jalatallani, kuni viimaks ütles: Näete välja kui venelased! Ma teid sarnaselt lahingusse lasta ei saa — hakkate üksteist kõmmutama. Eesti riik on vaene ja varustust mul anda ei ole. Saate uued, ühtlased peakated.“ Ja mererannas jagati meile uued soome hallid talimütsid.

Kolm meest reas marssisime mööda teed Laagna sihis. Soomlased liikusid 1 ½ - 2 versta meie ees. Tallinna maanteele väljajõudes käänasid nad Narva poole ja varsti kadusid silmapiirilt. Puhkuse asemele Laagna mõisas saime toime kõva lahinguga. Punased pressisid meile Repniku poolt peale; neid oli niipalju, et näis, nagu oleks tihe hall aed meie suunas liikunud. Venelased andsid põrgu tuld, vastasime samuti. Minu aheliku naaber Männimägi ütles: „Juljus, siin peame surema!“ Meile ootamata Udria poolt tuli rühm soomlasi ja avas, meie suureks rõõmuks, küljepealt vaenlase pihta ägeda püssi ja automaate tule. Lahing veidi rauges. Meie poisid said käsu viibimata positsioonilt lahkuda ja Narva poole läinud soomlastele järgi jõuda. Lahkumise hetkel algas uus ragistamine. Ei olnud mul enam aega ja, et teistest mitte maha jääda, olin sunnitud oma seljakoti sinna paika jätma. Selle lahingu lõppu meie ei näinud. Liikusime Narva poole.

Laagnast 1/4 versta linna poole avasid kommunistid meie peale shrapnellitule raudteelt — soomusrongilt. Selle käreda tule tagajärjel nii mõnelgi mehel läks „seedimine rikki“. Muuseas eriti kannatas selle all meie rühmas viibiv pikakasvuga vene ohvitser — ta oli nii nõrk, et ei jaksanud püssigi käes hoida. See „haigus“ on lahingus mitteharjunute juures harilik nähe; pea kõik põevad selle haiguse läbi... Peagi jõudsime vaenlase tulepiirkonnast välja. Selkorral ei saanud meist keegi haavata, sellepeale vaatamata, et shrapnelli vihm oli kõva. Maanteel lebas kaks punaste laipa. Peeterristi kohal saime kätte ettejõudnud soomlased, üks osa soomlasi saadeti siit Riigikülla, et tungida Narvale põhjapoolt Narvajõe kallast mööda. Hiljem selgus, et see kompani oligi esimene linna tungija. Ka siin oli meil punastega tulevahetus.

Peale Peeterristi lahingut sammusime rahulikult edasi. Raudtee poolt tulid maanteele kaks punaarmeelast Siberi polgust — üks vanamees ja teine noor poiss. Vanamehega jutt oli lühike. Poiss aga langes põlvili, haaras mul reiest kinni ja palus: „djadja ne slreljai!" (onkel ära lase). Keegi lasi tema peale, kuid lasi mööda. Suurivaevu läks korda teda ellu jätta, sest soomlased olid lahingus õige kurjad vennad. Sammusin kõrvuti selle meie noore vangiga. Mõni nädal hiljem see vang osutus mulle kasulikukski. Äkki põllult tõusis üles üks vene soldat kotiga ja pooljookstes hakkas metsa poole silama. Avasime tema peale tule. Üks kuul tabas seljalolevat kotti ja sealt hakkas väljaveerema kartulaid. Meie lakkasime tulistamast ja jäime seda huvitavat pilti vaatama: mees punub seljas kott ja kartulid kotist aina vulksatavad. See sünnitas meile tõesti ülimat lõbu. Keegi ei viitsinud enam lasta ja nii pääseski kartulivaras elusalt oma saagiga.

Samokrassi teelahkmel pidasime jälle kõva lahingut ja sealt meie ajutiselt edasi ei pääsenudki. Tulistasime umbes 20 minutit. Meid oli küll umbes 58 meest, aga meie ahelik oli umbes verstapikkune: üks ots oli sealpool Pritska-männiku kruusa auke ja teine üle maantee Härmamäe mõisa väljapeal. Soomlased ütlesid, et meie oleme kõikidest vägedest ees ja jääme siia seisma. Valvepost asus Võrnu talus Pritska-männiku vastas. Seisin vahipostil, oli õhtu eel kell 6—7. Oli täitsa pime. Ja kuulen: lähenevad kaks vaenlase ratsamaakuulajat ja räägivad endikeskel, et siin arvatavasti kedagi ei ole. Nad sõitsid kohe minema. Jooksin seda edasi teatama kuid mitte teed mööda, vaid otsekohe läbi võsastiku. Mulle tuli vastu meie salgast ohvitser Zhukov, kes mind pimedas vägisi tahtis mahalasta, ei hoolinud paroolist ega midagi. Läksime temaga käsitsi kokku; olin temast tugevam ja lõin ta jalust maha. Jooksin vahiposti sõnumit ja vahejuhtumist ohvitseriga ülemusele ettekandma. Seepeale tehti korraldus: lasta vaenlastel, kui neid peaks palju tulema, mööda sõita ja neid mitte takistada. Ja varsti kuulsimegi suurt müra ja kolinat - vaenlase suurtükivägi oma moonavooriga kihutas meist mööda.

Keskööl saime käsu Narva minna. Raske ülesanne oli: äsja sõitis meist mööda vaenlase suur väeosa ja nüüd meie — käputäis mehi litsu neile peale. Käsk on käsk. Liikusime edasi. Vahejuhtumisteta jõudsime eeslinna esimeste majadeni. Majad ja hoovid said läbivaadatud, kas „punikuid“ ei ole. Leidus punik. — maha! 5. Peetri ja Tallinna maantee nurgal tuli meil kokkupõrge soomlastega, kes juba teiseltpoolt enne meid olid linna tunginud. Vastastikku laskmise ajal sealtpoolt üks soomlane pistis kõva häälega sõimama: perkele seal on?! Eksitus selgus. Hää, et vahejuhtum nii ruttu likvideerus!

Vestervalli tänaval Hlopotovi maja aknas kiilus tulukene. Seal oldi üleval ja kostitati meid sooja teega. Pealeselle läksime sõbra V. Kivistiku juurde kohvi jooma. Olin nii väsinud, et jäin tooli peale mõneks ajaks tukkuma. Hommikul umbes kella 7 ajal läksin Suure tänavale. Vahe tänava nurgal vene kirikule kuuluva maja hoovis silmasin kolme rege, mis kahtlust äratasid. Astusin hoovi. Ühest uksest tulid välja käed üleval kaks punaväelast ja ütlesid: seltsimees, võtke meid vangi, meid on siin palju — meest 20. Minu juuksekarvad tõusid püsti ja külma judin käis üle: mina üksi ja neid 20. Minu õnneks hoovi ilmusid nagu maa alt soomlased. Ei nüüd olnud häda midagi. Raekoja platsil soomlased piirasid meie kamba sisse ja läksime kõik — vangid ja saatjad rüsinal raekotta... Läksin Vahe tänavale tagasi mahajäetud regesid uurima, kuid soomlased olid juba ees. Üks ulatas mulle vaid pool rukkileiba. Ei olnud mul leiba tarvis, andsin selle tagasi ja läksin Juhkentali poole. Igal-pool oli punaste laipasid, kõige enam — linnas Turu tänaval, Vestervalli tänaval Tamm-Stammi nurgal ja Peetri platsil. Joala tänaval Noormägi maja juures kohtasin juba kahte eesti ratsaväeIast. Need, paljaste mõõkadega, kihutasid mööda tänavat ja kukkusid minu kallale ja juba arvasin, et minu peanupp otsast lendab. Viimaks hakkasid sõimama, et mis ma siin üksinda tolgendan...

„Autasuks“ jagati meile mõni päev hiljem nina peale: üks pudel marjaveini, kaks pakki à 10 toosi väikseid tuletikke ja neli naela tükisuhkrut. Jagamine toimus Koidu tänaval Tolliametis.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Laagna lahing.

Hans Roots

Dessandiga tulime Udria randa 17. jaanuaril 1919. a. Koos soomlastega järgmisel hommikul jõudsime Laagna mõisa juurde välja. Mõisa aitade juures kavatsesime väikse puhkuse teha. Mehed juba istusidki kraavi äärel ja avasid seljakotte. Äkki Vaivara poolt tulevad nähtavale kaks ratsanikku ja kaugel eemal kolonnides sõdureid. Laagna asub kõrgel kohal, ümbruskond paistab sealt mitme versta kaugusele. Meie ei teadnud, kelle sõdurid need on; omavahel räägime, et näe, kindral Tõnissoni väed juba siin. Kaks soomlast hüppasid jalgrataste selga ja sõitsid neile vastu. Ratsanikud karjusid: „Tovaristshi s kakogo polka?“ Soomlased, nähes et tegemist punastega, pöörasid ümber ja kihutasid tagasi. Kiirelt seadsime endid ahelikku ja peagi algas kibe lahing. Punaseid oli arvult õige palju. Mõlemalt poolt anti ägedasti püssituld ja ragistati kuulipildujaid. Ahelikku jookstes sattusin kõrgele veskikünka peale ja jäin otse tule alla. Jäätükid ja muld lendasid vastu nägu, ette ei näinud midagi. Teised arvasid, et olen haavatud. Kaasvõitleja Kirmi oli madalamal ja, nähes mind räbalas seisukorras, karjus: „Hans, rooma tagurpidi tagasi.“ — Lasin enne püssi tühjaks ja siis alles ronisin allapoole.

Lahing jäi kestma edasi. Soome 4. kompani sai major Ekströmilt käsu edasi tungida Narva peale. Meid, Narva poisse, määrati soomlastele teejuhtideks. Peeterristi kohal oli meil punastega kokkupõrge. Need olid endid teekäänaku taha ära peitnud ja avasid meie peale tule. Meid jaotati kahte jakku: ühed paremale ja teised vasakule. Hiilisime siis külgede pealt punastele lähedale ja võtsime neid marulise risttule alla. Punaseid sai surma palju, ainult üksikutel õnnestus põgeneda. Saagiks saime tervelt neli kuulipildujat. Meil puudus aeg ja võimalus, võtsime ainult lukud kaasa, kuna kuulipildujad jäid sinna paika.

Teekond läks edasi Narva poole. Teepeal mitmes kohas jooksid punased metsast välja ja karjusid venekeeles, kas meie „omad" oleme. Vastasime ainult tulega, sest meid oli arvult vähe 50 mehe ümber, ja vange koguda polnud võimalik. Pritska-männiku veski juures langes meie kätte üks punaste lennuk. Mõisas saime elanikelt teada, et punased on endid Samokrassi teenurgal kindlustanud. Ja tõesti, jõudes Samokrassi teekäänakule, nägime kraavis vaenlaste liikumist. Peagi hargnes kibe lahing. See oli umbes kell 3 päeval. Üks soomlane sai surma ja kaks haavata. Punaseid oli pööraselt palju ja nende seisukohi kingu veerel laitmatu. Tõmbusime tagasi. Soomlased läksid Olgino mõisa puhkama, kuna Narva poisid jäid valvele.

Õhtupoolikul kella 5—6 ajal kostus linnas paukusid. Jätkasime mööda Tallinna maanteed edasitungi Narvale. Läksime kahelpool maanteed. Nii jõudsime Narva eeslinna. Algas läänepoolse linnaosa puhastamine vaenlastest. Nii mõnelgi momendil ka meie seisukord oli õige täbar. Kuid saatuse tahtel võit jäi igalpool meie järgi.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Jõesuust Narvat vallutama.

Johannes Ahil

Väljatulles talust, kus me käisime söögipoolist otsimas, juhtus mul õnnetus: pimedas libisesin ja kukkusin sügava kraavi. Sain jälle läbimärjaks, esimesel korral sündis see laevalt maaletulekul ja nüüd siin Udria kraavis. Oli nii libe, et ei saanud muidu orust läbi kui tuli tääk püssi otsa panna ja seda ronimiskepiks tarvitada. Läksime tuppa tagasi minu riideid kuivatama. Olime kolmekesi: mina, kaaslane Kukk (teenis veltveeblina 1. rügemendis, nüüd surnud) ja üks soomlane. Teised lubasid meid väljas oodata. Kuid veidi aja pärast selgus, et poisid olid kõik jalgalasknud. Oli pime. Maja asus üksikus kohas, kaugel teistest taludest. Kukk jäi välja valvele. Varsti jooksis ta tuppa teatega, et väljas sõidab keegi ratsanik, vist punane. Kahmasin püssi. Millegipärast soomepoeg tahtis tuppa tagasi minna; astusin talle teele ristivastu, — ei kallis veli, kui meid väljas tapetaks, siis sind toas ammugi. Soomlane tuli siis ka välja. Ei peatunud ratsanik hüüde peale. Andsime tuld. Kuulsime hoigeid ja jooksime tema poole. Ratsanik oli haavatud, sadulast maha kukkunud ja ripnes ühte jalgapidi jalaraua küljes. Küsimuse peale kes ta on, vastas mees — eestlane ja valge. Hirm tuli peale, et lasime oma mehe maha. Arutlesime, et kust sai siia eesti ratsanik. Äkki lendab, meie juurde soomlane suure kisaga — punik, punik, ise keerutab kättevahel mütsi, mille ees punane viisnurk. Salgamine ei aidanud. Teised toimisid ülekuulamist. See olnud Jamburist köstri poeg Rebane ja olla saadetud maad kuulama ja läbirääkima vene 86. polgu allaandmise asjus.

Saabus öö. Talu oli magajaid kiilutud täis; enesestki mõista magati põrandal, padja asemel seljakott. Öösel jutukõmina peale ülesärgates, nägin oma suureks üllatuseks nurgas, ei tea kelle poolt siiatoodud vange-punaseid, kes isekeskis sosistasid, kuna meie rahvas kõik viimseni põõnas. Kas pole uhke asi; meie rahulikult magame ja punased valvavad meid. Ja kõik see sarnasel ajal, kus meid niigi näputäis. Kas pole lihtne: viska granaat keset tuba ja ise litsu välja. Võtsin püssi ja jäin valvele. Vangide jutt katkes sellepeale. Tükiaja pärast ajasin ülesse Pere — valva nüüd sina, sõber, ka ja kui tahad magada, ärata üles kedagi teist.

Hommikul koos soome 2. kompaniga asusime teele Narva-Jõesuu poole. Teel tuli vastu Jõesuu poiss Lossman punaselt äravõetud ratsul; ta tuli maad kuulama ja teatas, et punased juba öösel lahkusid Shmelskest Jõesuu suunas. Liikusime edasi. Shmelskes oli peatus. Soomlased sai suppi väljaköögist, meile aga ei antud — meie jaoks ei olla produkte katlasse pandud. Ega muud, kui jälle kerjama. Lieberg viis meid oma isa juurde. See lahke mees tõi välja kõik, mis tal oli, isegi viimase võinatukese. Kõrvalt suvilast leidsime suure hulga saksa raudkiivreid. Iga poiss otsis endale paraja pähe. Nii tõstis kiiver märksa meie sõjamehelikku välimust. Retk jõesuu suunas läks uuesti lahti. Kuni Shmelskeni tulime soomlaste taga. Siis aga seadsid soomlased meid ette, sõnades — nüüd, virupojad, minge teie ees, see ju Virumaa ja teie virupojad. Mis muud, kui asusime ette ja soomlased meie taha. Marssisime edasi.

Jõudsime Jöesuhu. Punased olid sealt lahkunud pooletunni eest üle jõe. Jõesuu rahvast oli murruna kogunud turuplatsile. Inimesi tuli ikka juurde — taheti oma silmadega näha neid imeloomi, kelle eest punased nii suure rutuga pagesid. Kutsuti mitmele poole sööma. Poisid valgusid laiali, kes kuhu. Määratud ajal, umbes tunni-pooleteise pärast, kogusime endid kokku ja läksime kogumispaika hotel „Frantsia“ ette. Ja siis kuulsime sadama poolt orkestri helisid „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm...“ Jooksime sinna. Sõjalaev „Lembit“ sõitis sisse ja orkester mängis hümni...

Soome ohvitser andis käsu — virupojad mingu luurele kallast mööda Narva poole, nemad tulevad tunni aja pärast järgi. Kogusime poisid kokku ja läksime teele. Veidi edasiminnes avati meie peale metsast tuli, kuulid vingusid ümber pea. Lasksime kohe vastu ja tuleandmine sealtpoolt rauges. Kudruküla metsast leidsime punaste patarei asukoha ühes laskemoonaga. Korraga kisa. Jooksime metsast välja ja näeme: kõrgel kalda peal seisab Raudsepp, hoiab üht kätt üleval, näitab varukaloleva lindi peale ja kisendab all jõe ääres olevatele soomlastele. Need arvasid meid punasteks ja tormasid kaldast ülesse meie peale. Õnneks oli veel valge ja meid tunti ära, muidu oleksime saanud soome vellede käest tina. Siis seati meid jälle ette ahelikku, soomlased taha. Edasi Narva poole. Mina sattusin kesk teed, paremalpool sammus Pere. Hakkas pimedaks minema. Tükkmaad nii edasiminnes, tuli keegi vilet lüües vastu. — Kes oled? — Soomepoeg esimesest kompanist. Tuli välja, et üks kompani soomlasi oli läinud üle Sininõmme Riigiküla peale ja jätnud selle mehe maha meid ootama sõnumiga, et kompani läks Narva poole edasi. Oh, sa tuline silk! Lootsime esimestena Narvas olla, aga võta näpust. Kirusime soomlasi, kes Jõesuus nii kaua aega viitsid.

Teadasaades. et teised ees, panime kiirkäigu peale — tahtsime ettejõudnud soomlased kätte saada. Läbi Siivertsi sammusime Narva poole kiiresti, kiiresti.

Sepa tänavat mööda tulime raekoja ette. Soomlased olid sihile jõudnud enne meid. Suure kisaga ja hurra hüüetega võtsime üksteist vastu. Soomlased kisasid: elagu virupojad ja vaba Viru; meie omaltpoolt lasime soomlasi elada. Vaimustus oli suur. „Elagu“ hüüded kõlasid võimsalt läbi õhtuse pimeduse. Eesti ja meie Narva on vaba. Mis nüüd viga — Narva käes ilma suurema lahinguta. See rõõm oli küll varajane.

Ei saanud veel suitsu ära tõmmata, kui tuli käsk: minna viie mehekaupa patrullideks linna tänavatele. Olime kolme poisi. Vaevalt saime Viru ja Vestervalli tänavate nurgale, kui kuulsime Tamm-Stammi nurgalt laskmist, põrgu kisa ja mingisuguse soomuse kolinat. Esimene mõte oli, et see punaste soomusauto, kel kokkupõrge meie patrulliga Hermani tänaval. Jooksime Eha tänava nurgale ja heitsime seal kõhuli maha; mõtlesime siit soomusautot tulistada, kui ta mööda Vestervalli linna poole peaks sõitma. Kuid ei tulnud kedagi. Läksime raekoja platsile, seal teati ka seda laskmist ja kära. Võtsime turupealt niipalju soomlasi ja poisse kaasa kui seal veel leidus. Lähenesime sündmuskohale nüüd juba teistkaudu. Suurelt tänavalt alla tulles, nägime üht suurtüki paari hobustega tänava otsas. See oligi siis kisa ja laskmise põhjus ja meie soomusauto osutus suurtükiks, üks hobune oli maas haavatud. Soomlane võttis püssi, et looma piinast vabastada ja lõpu teha, teine kiirelt segab vahele — vaata, et sa tervet hobust ei ampu. Terve hobune ja suurtükk jäid meist sinna paika, ise läksime mäest üles Vestervalli nurgale.

Eelpool, Hermani tänaval oli näha liikumas kogusid. Käsk: ahelikku keset tänavat ja tuld. Eraldusime teistest väikse salgana, jooksime kõnnitee äärde nurga juurde ja avasime sealt jälle tule eesaskeldavate kogude peale, jooksime sealt edasi, Poljakovi maja poole. Ja näe imet: seal seisis terve patarei hobustega. Punased olid kõik kadunud. Tänaval lamas hulk surnuid. Eskola kogus soomlased kokku, meile andis käsu, et virupojad jäävad patarei juurde, nemad lähevad edasi Peetri platsi poole. Mina kohe protesteerima — meie juurde peab üks soomlane jääma, muidu meie siia ei jää. Keegi soomlastest ei tahtnud jääda. Eskola määras siis ühe mehe: see pomises midagi vastu, kuid jäi siiski.

Möödus mõni minut kui seljatagant kuulsime hõikeid. Konga oskas soomekeelt, hõikas vastu — ärge laske, siin viru ja soomepojad. Ei aidanud. Kästi nende juurde tulla. Läksime. Jõudsime vaevalt nurga peale, kui kõlas käsk — käed üles, püssid maha panna. Keset tänaval oli uus ahelik soomlasi, kes suure raginaga püsse laadisid. Meie juuresolev soomlane lähenes ahelikule püssi käes hoides, ise seletab kõva häälega, et need on virupojad ja tema soomlane, kes meie juurde jäetud. Poolel teel käis uus kuri käsk — püss maha visata. Soomlane viskas püssi eemale suure kolinaga — ja käed üleval lähenes neile. Siis tundsid lõpuks ära, et see on teise kompani mees. Seisin koguaeg kui tola käed üleval vastu Tamm-Stammi apteegi ust. Siis kargas hing täis, võtsin püssi ja pidin esimesel soomlasel nina sisselööma — olete kuradid ju meil seljataga, ampun su enese maha..

Koos läksime nüüd tagasi patarei poole Ja sündis ime teistkorda: punased olid jälle patarei juures. Konga avas tulistamise. Oli jälle kõva ragin. Venelasi sai tublisti surma, kes ratsa olid kihutasid tuhatnelja Peetri platsi poole. Patarei eelikute peal oli palju igasugu pampusid. Asusime nende sisu revideerima: värsket leiba, sealiha, muud söögikraami ja kaks kotti peent pesu, pärit vist kusagilt mõisast. Selle patarei teistkordne võtmine toimus 18. jaanuaril kella 20—21 vahel.

Läksime keset teed Peetri platsi poole. Korraga nurga tagant ilmus salk punaväelasi meest 30, püsse laskevalmis hoides. Patareid nähes kisendas üks nendest venekeeles, et tee on sulutud. Seepeale tungisid kõik nad kõnniteele Meie rahvas taganes samm-sammult ja laskis neid ette minna. Kui tuli paras hetk, tormasime neile seljatagant peale ja möirgasime: Stoi, ruki verh, brosj oruzhie... Punased andsid vangi puha. Otsisime mehed läbi, kas neil teisi sõjariistu peale püsside ei leidu, et ei korduks sama lugu, mis Kukega oli. Kukk sattus ühe punasega rinnuli kokku. Punane nähes, et väljapääsu ei ole, võttis vöölt granaadi ja viskas selle maha. Kukk kargas kiiresti Tshugunovi maja trepi taha, milletõttu jäi ellu, kuna punane oma julguse maksis eluga. Viisime venelased raekotta. See oli vange tulvil täis ja ühtepuhku toodi neid juurde.

Linnas käis võitlus igalpool; igal tänaval, igal sammul oli punastega tegemist. Meid oli 23 Narva poissi ja kaks kompanid soomlasi, nii et arvult ületasid punased meid mitmekümnekordselt. Meie kasuks oli see, et olime omas linnas, kus iga tänav, iga hoovivärav tuntud. Ja selletõttu olime võidukad, kuna venelaste kaotused tänavlahingutes olid kohutavalt suured.

Lieberg koos soomlastega, kellel kuulipilduja Lüüs kaasas oli, läks bulvarilt puusillale ülesseatud punaste kuulipildujat äratooma. Kuid see retk ebaõnnestus, paar soomlast said haavata ja mehed tõmbusid tagasi. Luure lõi teateid, et punaste ratsavägi kavatseb üle puusilla tungida. Punased avasid linna peale suurtükitule.

Läksime tagasi Peetri platsile kavatsusega ka „oma“ patareid tööle panna. Kuid keegi meie hulgast ei osanud suurtükiga ümberkäija. Poisid leidsid ühe vangi suurtükiväelase, kes platsi toodi. Veeretasime suurtüki Tshugunovi nurgale, toru suunisime Venemaa poole; üks puu Malmi tänava nurgal oli ees, see sai maha raiutud. Ja peagi kajasid „meie“ suurtükipaugud. Ja mõju oli: vaenlase patarei lakkas tulistamast.

Hommikupoole ööd tuli linna sisse veel üks kompani soomlasi. Nüüd sai veidi hinge tõmmata. Mind saadeti valvama kesklinnas asuvat, meie kätte vangilangenud, vene brigaadi staapi. Brigaadi ülem, end. vene polkovnik, oli õige laadna mees: pakkus süüja konserve ja suppi ja jutustas lõbusaid lugusid.

Hommikul tuli juba teisi väeosasi linna. Poisid said vabaks ja igaüks läks ise kanti. Olin päris näljane ja väsinud sellest suurest rassimisest. Läksin otseteed koju. Viibisin veel kaks päeva Narvas, siis sai täis minu puhkuseaeg ja sõitsin Tallinna tagasi. Nii siis, kasutasime puhkeaega dessandi tegemiseks ja Narva vallutamiseks.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Võidujooks Narva peale.

A. Lukas
Soome vabatahtliku mälestusi.

Juba lühikese peatuse ajal Tallinnas põlesid poiste meeled Narva järele. Narva pidi kujunema võiduretke krooniks, Narvas pidi kohatama nende nahkpintsakutes komissaridega „perkele punastega“, kelle vastu viha pesitses rinnus juba Soome kodusõjast saadik ka kõige nooremail meie vendade hulgas. Neil, kelle väiksuse üle muhelesid terved ja lugevad mehepurikad Tallinna tänavail. Teatav kibeduse ja pahameele tunne läitis hetkeks hinge, marssides muusika saatel mööda Narva maanteed ja silmates tänavaid mustendamas meeskodanikkudest, kes soomlaste minekut jälgisid. Hetkeks vilksatas peas mõte: kas maksab minna, kui nad ise on nii ükskõiksed, või — pelgurid? Kuid liinile jõudes tõusis tuju noori kaasvõitlejaid nähes. Koolipoisid, halvasti varustatud, kel sineli all enamasti oma erariided. Need „viron veljed“ liinil olid mehed, mitte memmed, nagu Tallinna hästiriietatud isandad. Seda rõõmu soomlasi nähes! Keelest saadi vähe aru, kuid supikatel sobitas peagi sõprussidemeid.

Kui lõpuks käsk saadi — Kundasse, siis nõksatas imelikult rinnas: vist ikka Narva minek... Kunda alevikene pole vist nii kärsituid külalisi enne näinud. Laevad, mis nii eesti kui soome poisse pidid igatsetud sihile viima, viibisid üle oodatud aja. Keeruline meeste laadimine laevadele tekitas nalja ja kurbust. Kõige pealt: see võttis aega. Ning laevadel — muist mehi talikülma käes laevalael, muist täistuubitud laevaruumide kuumuses.

Udrias maandumine oli juba sootu teine tants. Laevast mootorpaati, mootorpaadist sõudepaati ning see veealuste kivide otsa! Poistel kuum, nagu lahingus ikka. Pikema jututa hüpati jääkülma vette, hoiti püssi kõrgel ja maanduti — saatuse kiuste. Kuulid kandsid hoolt väärilise muusika eest. Ekströmi pojad sattusid Merikülas terra incognitaIe, sest Narva vallutamine pidi sootu teise kava järele teostatama. Nüüd sammuti kobades pimedas Narva-Jõesuu poole. Pikkamööda vabaneti põetud merehaigusest, kosuti ning siis hakkas veres midagi vaikselt keema: kaalul oli Narva vallutaja nimi. Võistlesid 1. ja 2. kompani. Kuigi kava järele Eskola oma meestega esimesena Narva pidi jõudma, ei loobunud Konervo pojad hellitamast lootust, et neil siiski.. kuidagi... kes seda teab... esimestena õnnestub ajaloolisse Narva pääseda. Kiiresti, kiiresti! See oli loosung. See ajas väsimuse metsa, andis tuld ja soojust. Leitnant Varmavuori, hulljulge sõdur, Soome sõjas oma üllatustega vaenlasele tuttav, võttis osa võistlusest Narva vallutaja nime peale.

„Ajalugu“ räägib, et leitnant Varmavuori esimesena Narva eeslinna tormas, teised aga väidavad, et see kapten Eskola oli. Olgu kuidas oli, kuid kurbus täitis 2. kompani südameid, saabudes jooksuga Narva tunni võrra hiljaksjäänuna.

Kuid raekoja ette jõudes tõusis tuju. Siis aga... seda verd, verd — mööda rentsleid voolamas... Kuid enamasti — hobustest. Segadus suur. Linna puhastamisel ei tunne omagi ära. „Käed üles! Seis!“ kõlab äkki. Seisatad, süda lööb külmaks. Kas lõppl „Sinä perkeleen, punikki!" uriseb teine ja tõstab nagaani.

„Pea, saadanas! Ma pole ju „punikki!“ Olen sealt ja sealt, selle nimeline jne. Mees tuleb ligi, vahib, sülitab: „Pidin su. koerapoja, maha põmmutama!“ Sarnaseid juhtumeid oli küll ja küll. Ka käsitsi läksid kokku — kuni üksteise ära tundsid. Siis kirumine...

Oh, neid Narva külluses päevi! Soomust üle lootuste. Pagan võtaks seda kerenskite uputust! See oli vast elu! Likvideeri „perkele punaseid“ ja „rüssi“ nii palju kui süda soovib...

Järgmisel hommikul näisid Narva verest punetavad tänavad — jah, millena? Sobiva raamistikuna soomlaste tegudele. Narva, Narva, ei unune sa iial...
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Punastel vangis.

J. Lille

Minul mälestusi esimestest vabadusvõitlustest ei ole, ei saanud ma neist osavõtta: kukkusin punaste küüsi ning istusin ühes mõne kaasvõitlejaga Kreenholmi vangimaja süngete müüride vahel. Tahaksin ainult mõne reaga ülestähendada kuidas meiega seal ümberkäidi, kuidas meie langenud punaväelastele Pimeaias haudasid käisime kaevamas, ise mõttes olles, et millal meid endid sibiaugu poole viidakse. Ei läinud ju ühtegi päeva, millal meie kaasvõitlejaid poleks sinna talutatud. Mäletan kuidas noor Rimski-Korsakov üle välja viidi ning sinna oma elu pidi jätma...

Peale käsu saamist Jaanilinna kindluse mahajätta, võtsime endid kaitse seisangusse bulvarile. Minu koht ühes sõbra P. Ekiga ja veel paari kaitseliitlasega oli Peetrimaja suure trepi juures. Kõik oli vaikne. Siis käis äkki kõva mürts ja ragin, kargasime üles järelvaatama mis juhtunud. Siis teine mürts. Saime teada, et sakslased mõlemad sillad õhkulasid.

Väheaega peale sildade purustamist hakkas Venemaa poolt pomme linna sihis tulema. Siis saime käsu taganeda. Panin jookstes üles mööda Rüütli tänavat ja jõudsin raekoja platsile Vana apteegi juurde. Pomm lõhkes Peetri mälestussamba kohal. Mürsk oli nii tugev, et mind maha paiskas. Ülestõustes tundsin valu paremas jalas ning sain hädavaevalt edasiliikuda. Jõudes ringi keskkooli juurest tööroodu hoovi, olid teised juba sealt lahkunud. Jalg valutas mis kole ja tallaall tundus midagi märga. Teistele järele minna oli võimatu. Ilm oli vahepeal pimedaks läinud, kui jõudsin oma korterisse. Mõtlesin, et teisel hommikul juhtub ehk mõne vankri peale saama, küll siis teised kätte saan.

Kuid kõik läks teisiti kui arvasin. Hommikul ülesärgates oma palavikusarnasest unest, sain kuulda, et punased juba Narva olid vallutanud. Mis nüüd teha? Teadsin, et nüüd tuldakse kodusse otsima ning võetakse kinni.

Olin tolajal 17 aastat vana. Hirm oli, ei kui kinni võetakse, siis ka mahalastakse, sest mind ähvardas tappa keegi Linnu Klaara nimeline naisterahvas, kelle käe läbi ja ülesandmisel paljud kodanikud oma elu pidid jätma. Lahkusin kodust ning läksin oma hea sõbra poole, kes elas soomekiriku majas, tema isa oli seal köstriks. Mitu päeva olin ma seal peidus.

Igatsesin oma vanemaid näha, tahtsin ka kuulda mis väljas sünnib. Läksin koju poole. Kodus polnud minu äraoleku ajal midagi juhtunud. Väheaja pärast tahtsin jälle soomekiriku poole minna, kuid ema käskis mind oodata, et lõuna saab peagi valmis.

Jäin siis lõunat ootama. Võis umbes tund aega mööda olla, kui äkki uks avali. Sisse astusid kaks punakaartlast ja kaks naisterahvast, kelledest üks Linnu Klaara ning teine vist tema õde oli. Punakaartlase riietuses naisterahvas ütles, et olen vang. Kõik toad, kapid, kumutid tuhniti läbi, kahtlast midagi ei leitud, peale ühe kaitseliidu üleskutse. Kui tuli lahkumine, toasolijad hakkasid nutma, ka minul paisusid pisarad vägise silmi. Mäletan, kui üks naissõdur ütles: Ärge nutke, ega punased nii kurjad olegi!

Väljusime ning sammusin püssimeeste vahel, linna raekotta. Esimene sõna, millega mind seal vastu võeti, oli „tina kuradile!“ Mind pandi kassavõre taha, kus juba palju teisi vangistatuid ees oli. Sealt kutsuti meid ükshaaval ühte kambri, mille uksel paber suurte tähtedega oli („Komissia presledovania kontrrevolutsionerov"). Küsiti, miks siia toodi jne. ning jällegi ähvardati tinaga. Peale ülekuulamist saadeti mind kassavõre taha tagasi. Ema tõi minule sinna plekk piima nõuga ja toitu, mis minule võre taha üle anti. Kell võis umbes 7 olla kui käis komando välja minna. Kogusime raekoja ette - seal seati meid rivisse ning püssimeeste vahel sammusime Kreenholmi poole. Kreenholmi vangimaja väravast lasti meid ükshaaval sisse. Värava peal jäin mõttes seisma, kuid üks tugev tõuge püssipäraga põrutas mu mõtted oma kohale; astusin üle künnise, komistasin ning kukkusin. Söök, mis minul veel oli ühes tekli ja puulusikaga, kukkusid värava taha maha. Ema leidis nad teisel hommikul ning tundis ära lusikast, et mina tolles majas viibin. Vangimaja eeskojas seati meid ühte viirgu ja siis hakkas jälle ülekuulamine, kuid mitte enam mõne komissari vaid meid siiatoonud punakaartlaste poolt Need omaks lõbuks esitasid tobedaid küsimusi ja, kui vastus ei meeldinud, peksid püssipäraga ja rusikaga.

Mäletan ühte juudi noortmeest, kes äraminestas, minu arvates pekseti ta uimaseks ja kukkuma hakkas; temale pandi püssitääk vastu rinda, ning kästi selle otsa kukkuda. Kole oli seda pealt vaadata! Kuid kõik pidid väljakannalama, mitte sõnakestki ei tohtinud vastu rääkida, kui ei tahtnud, et sind samas maha lastakse. Nii seisime meie seal umbes tund aega, kuni tuli vangimaja ülem ja andis käsu meid kongidesse paigutada. Kongis pidid vagane olema, ei sa tohtinud kõvasti rääkidagi, ühed ümisesid lauluviit, kuid siis kärutas vangimaja ülem brauningust ühe laengu üles nii, et vangimaja seinad raksatasid. Magasime, ehk õigemini lebasime kuidas keegi sai, uni ei tahtnud kellelegi silma tulla. Vahete-vahel viidi inimesi mahalaskmisele. Igaüks ootas millal tema nime hüütakse, et sibiaugu poole sammuma hakata. Kolm päeva meile midagi süüa ei antud. Kellele sugulased ehk tuttavad tõid, need saivad; aga kellel ei olnud kedagi, need nälgisid ning ootasid kunas kongikaaslased annavad. Minule toodi ikka iga päev suuremaltjaolt hobuseliha ja kartulaid, sest muud liha polnud saada. Leiba, seda ei näinud tükilajal. Jagasin oma söögi ikka pooleks ühe vana tudikesega, tuntud tolajal tislermeister Kondratjeviga, kes ka mingisuguse asja pärast kinni oli võetud. Halb oli, et toodud söögist vangivalvurid poole veel endale ära võtsid.

Nii möödus mõni päev. Seadsime endid ühel õhtul põrandale pikali, kui korraga käis „slushanie" läbi vangimaja. Alt hakati nimesid hüüdma ja kelle nime hõigati, pidi vastama kongi numbri hõikamisega. Kreenholmis on uut sorti vangimaja: kongide uksed tulevad välja ühise rõdule, mis jookseb ringi ümber ruumi, keskel on tühi ruum, nii võid alt kõikide kongide uksi näha. Kuulsin ka oma nime. Nüüd — mõtlesin ja külm judin käis kehast läbi,... nüüd siis algab teekond sibi aukudesse. Ühes minuga hõigati ka too vanatudike välja. All hoovipeal oli juba inimest 50 koos kui sinna jõudsin. Seal oli vene kiriku õpetajaid, mäletan Kalinkini ), Pavskit, Levilskit, Slovtsovi j. p. t. Meid seati 4 inimest ritta ning püssimeeste vahel hakkasime linna poole sammuma. Kuhu siis nüüd? käis mõte peast läbi. Mahalaskmisele viidi ikka üle välja, kuid nüüd läheme linna poole. Ehk on selleks mõni teine koht valitud. Ilm oli tolkorral hirmus ropp, lumi tuiskas ja vinge tuul kiskus vee silmist välja. Õhukeses riietuses hakkasid külma judinad ühes hirmu judinatega üle ihu käima. Vanake minu kõrval nõrkes teel mitu korda, pidin teda toetama, et mitte maha lasta kukkuda. Vahete-vahel hirmutati püssiga kiiremale käigule. Nii sammusime ikka edasi läbi Suure tänava, Rüütlist alla, kuni Pimeaeda jõudsime. Seal käsutati seisma. Punaväelaste poolt tehti tulelõked maha, kaks kõlakoja ette ja kaks aia poole serva. Ja varsti loitsid neli suurt tulekeelt üles taeva poole, valgustades murelikkude nägudega seisvaid kogusid. Anti meile kangid ja labidad kätte ning meie juhi Nikitina juhatusel hakkasime ühishauda kaevama, juhi seletuse järele, valgete poolt mahatapetud seltsimeeste tarvis. Nii töötasime mõni tund, siis viidi meid jälle Kreenholmi tagasi. Järgmisel ööl käisime jällegi hauda kaevamas.

Järgneval hommikul aeti tööle kusagile mingisugust ruumi koristama. Linna jõudes jäeti meid seisu saksakiriku juure ning üks punaväelane läks toda töökohta otsima. Meid viidi endisse inseneri distantsi (praegu asub seal diviisi laatsaret) hoovi ja kästi keldri kord puhtaks koristada. Sinna pidi teine vangimaja tehtama. Hakkasime siis tööle. Küll oli seal plaanisid, küll tühje seltersi pudeleid, need kõik tuli hoovi tassida. Töötasin seal umbes paar tundi. Äkki tundsin, et pea hakkas ümberkäima ning kukkusin maha. Mind talutati ühte tuppa. Tolkorral meie ülemaks oli üks eesti ohvitser; see käskis mind paigal istuda ja väljus toast. Tagasitulles käskis mind enda järel tulla. Väljas tänaval aidati mind voorimehele, püssimees istus kõrvale ning sõit läks jälle Kreenholmi poole. Küsisin punaväelaselt kuhu nüüd?-Kreenholmi haigemajja, — sain vastuseks, — saate terveks ja siis olete vaba. — Voorimees peatus haigemaja ees, mind talutati sisse, nägin kui velsker ühele paberile allakirjutas. Haigemajas trehvasin kokku minu emale tuttava velskriga, kes mind vangide palati asemele viis eraisikutele määratud ruumi. Mõnus tundmus täitis hinge, kui laskusin pehmele asemele puhta pesuga, kus ühtki vangimajast toodud „tovarischat" või pisielukat sees ei olnud. Uinusin ei tea kui kauaks. Nii möödus mitu päeva. Midagi ei teadnud mis sünnib väljas ja küsida ei tohtinud ka. Oli ju nihuke rahutu aeg!

Terve nädala viibisin juba haigemajas rahus ja vaikuses. Kuid, see oli laupäeva hommikul, silmi ukse poole lüües, nägin ma vangimaja ülemat lävel seismas üks paberitükk peos. Nüüd siis tuldi, et mind tagasi viia sinna kongi, täide ja kirpude seltsi. Tükkaega mind silmitsedes, astus ülem minu juure, ulatas paberi ja ütles: „Lugege läbi ja kirjutage alla ja siis olete vaba." Väriseva käega võtsin selle sedeli ning lugesin: Selle tunnistuse allakirjutaja on kohustatud oma elukoha muutmise korral uurimiskomisjoni teadustama, ühtlasi sellega on ta vaba vangistusest. Võtsin pliiatsi ning tõmmasin nime alla.

Pühapäeva hommikul sammusin juba koju poole. Vangimajast möödudes, pöörasin silmad teisale, vastik oli mulle too hoone!
Yks
Liige
Postitusi: 1915
Liitunud: 04 Juun, 2014 8:48

Re: Narva lahing

Postitus Postitas Yks »

Mäletan kuidas noor Rimski-Korsakov üle välja viidi ning sinna oma elu pidi jätma...
Kui kohtate fotosid, mis valminud 20.sajandi alguses Narvas, siis on üsna tõenäoline, et selle valmistaja on Rimski-Korsakov, kes oli linnas üsnagi tuntud. Tänu oma ametile. Antud juhul mainitakse tema poega.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Kuidas suri kaitseliitlane V. Rimski-Korsakov.

Vjatsheslav Rimski-Korsakov oli Narva linna kodanik, kohaliku gümnaasiumi 6. klassi õpilane, vanemate ainukene poeg. Sügispäevil 1918. astus ühes teiste kaasõpilastega Narva Kaitseliidu ridadesse. Võttis osa Vabadussõja esimesest lahingust Joala väljal 28. novembril 1918. Peale Narva mahajätmist astus vabatahtlikuna 4. jalaväe polku, tegi kaasa vaevarikka taandumise Narvast kuni Jägala jõeni, ühel luurekäigul detsembri viimastel päevadel langes vaenlase kätte vangi. Teda toodi Narva ja paigutati Kreenholmi vangimajja. 8. jaanuaril 1919. hukati enamlaste poolt halastamatult ja toorelt.

V. Rimski-Korsakovi kangelaslikust surmast kirjutab K. Luts omas „Vangipõlve mälestused Kreenholmis.“

Noor poiss, kuuenda klassi õpilane, on Eesti iseseisvuse eest võideldes vangi langenud ja ootab oma otsust. Ta loodab oma nooruse peale: kes laseb 15 aastaseid jõmpsisid maha? Ja kindlustame teda selles mõttes. Kuid ta eksib. Naisterahvad on Elleki rasket sõna kuulnud, sellest tean ka mina ja see ei anna mulle rahu.

Noormees aga magab rahulikult. Ta puhanud keha hakkab kosuma ja paled punetama. Ta magab 16 tundi päevas. Imekõvad närvid on neil nooruse aastatel.

Juba on ta ühendust saanud oma vanematega. Ta on puhta pesu selga saanud ja saab ka pisut sööki kodunt juurde. Vana täitanud vammus on hoovi peale lumehange otsa viidud ja sealt juba ära varastatud.

Juba on kaks nädalat kinnivõtmise päevast mööda. Seal hõigatakse äkki kahte vene preestrit, lätlast-varast ja meie Korsakovi välja koridori.

— „Kas asjad kaasa võtta?“ pärib noormees uurivalt.
— „Võite võtta, võite ka jätta!“

Oi, kuidas see vastus südame kokku kiskus. „Asju pole tarvis võtta“, see tähendab, tee läheb sibiaugu poole. Ja augud on ka valmis — kaks auku. Eile käisid mehed tööl.

Ja tõesti, koridorist aetakse sealviibijad naisterahvad ära kambritesse, uksed pannakse lukku. Kuuleme veel käsiraudade lühikest loksumist, soldatite püsitikkude klõbinat — ja siis on mehed läinud, igavesti läinud.

Kuis oleks tahtnud temaga enne lahkumist veel südamlikult jumalaga jätta, miskit mälestust ta rinnalt emale andmiseks ära võtta. Tean, et ema seda kui oma südant oleks vastu võtnud, vähemalt mälestuse pisarsilmil kurgu auku ehk vastu rindu pigistanud, aga kes oleks julgenud raskendada surmale mineja viimast silmapilku? Julgustasime pealegi, et vahest komisjoni minek ees on, et vahest lahti lastakse jne. ja soovisime head õnne.

Kuid Korsakov suri siiski ilusalt. Ta läks pea püsti teiste seas edasi. Ja kui preestrid ära kahvatasid ja nõrkema kippusid, oli tema ikka veel rahulik ja külmavereline, nagu sündinud kangelane.

— „Poiss, millal sa siis jumalat paluma hakkad?“ küsiti temalt, kui seljad juba sibiaugu äärel olid.
— „Olen teinud, mis minu kohus oli, tehke teie nüüd, mis teie heaks arvate.“

Veel tänapäevani kõlavad need uhked sõnad minu kõrvus. Neid rääkis pärast vangimaja komandant ise edasi ja ma olen neid alal hoidnud kui kallimat mälestust, mida ühelt kaaskannatajalt olen saanud.

Nii võis rääkida nooruse hulljulge surmapõlglus. Kas oleks seda vanaduse kaaluv ja eluhoidev veri suutnud teha? Väga kahtlane asi, haruldane võimalus...
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Lõpu sõna.

Jaan Lepp, Kaitseliidu Narva maleva päälik.

Narva noored on kirja pannud omad mälestused nii nagu nad 15-aastat tagasi tegelikult seda nägid ja ise läbielasid. Et nüüd, kirja panemise ajal ei ole mälestusi hakatud kohandama praeguse aja taktika nõuetele — see tõstab nende kirjutiste väärtust ja viib lugejat lähemale 1918. a. sügisel valitsenud meeleolule. Need rasked ajad kipuvad vägisi ununema ja, kui lugeja teeb hinnangu käesoleva „Mälestuste albumi“ kohta, siis tuletagu meelde 1918. a. novembri kuu tumedat ja selguseta poliitilist olukorda ning alles siis võtku otsus vastu.

Mul tulevad meelde 1918. a. novembri kuu lõpupäevad, millal teenisin kaitseliidus Tallinna I jaoskonna ülemana. Sain korralduse leida 20 vabatahtlikku Narva saatmiseks. Esimesel päeval leidsin ainult kolm ja ainult koolipoisid olid need, kes vajatava arvu täitsid. Tallinnast saadeti noored välja mõttega, et tõsta Narva kaitsjate tuju, neile näidates, et pealinn ei unusta piiriäärset linna ja tahab oma abi pakkuda. Väljasõitjatele tõestati kaitseliidu vanemate juhtide poolt, et sõidavad Narva ainult korrapidajatena abiks kohalikule kaitseliidule ja sõjategevusest ei tule osavõtta.

Loomulikult ei saadud seda lubadust Narvas täita, sest vabatahtlikke ei tulnud nii kiiresti kokku kui loodeti ja iga relvastatud kodanik, kes organiseeritult Narva jõudis, koondati kohalikkude võimude poolt piirikaitse kõvendamiseks. Ja nii sattusid ka Tallinna koolipoisid Narva kaitse lahingutesse 22. nov. idapool Narvajõe kallast. Vastav sõnum käis lehtedest läbi ja see häiris Tallinnas Narva sõitnud koolipoiste vanemaid, kes mulle enam hingerahu ei annud. Igapäev käisid vanemad minult järelpärimas, kas tema poeg ka lahingust osa võttis, kas ta on terve, kas ta ikka veel elus ja sain igapäev etteheiteid, miks ma lastele ei ole õigust rääkinud, sest oleks vanemad teadnud, et laps saadetakse lahingusse, siis nemad ei oleks pojale luba annud välja sõita. Poisid olid sattunud sõja keerisesse ja nähtavasti kodused unustanud, sest keegi ei võinud vaevaks koju kirjutada. Minul sõitis Narva koos Tallinna koolipoistega ka vend ja temalt ei saanud kodused samuti ühtegi kirja, seni kui ta viibis Narva all.

Et punaste esimene rünnak Narvale 22. nov. tagasi löödi, siis suutsin vanemaid rahustada kuidagi. Kuid siis hakkasid üksikud vanemad omi poegi tagasi nõudma, millise palve täitmiseks mina juba jõuetu olin ja pealegi puudus selle soovi täitmiseks igasugune tahtmine. Novembri kuu lõpupäivil hakati Tallinnas kaitseliidu poolt organiseerima soomusrongi, millele oli meeskonda tarvis ja, kutsudes kaasa lähemaid kaasvõitlejaid, lahkusin esimese soomusrongiga Tallinnast Viru rindele. Minu: asetäitjal kaitseliidu jaoskonnas oli kerge vastuseid vanematele anda, sest avatleja sõitis nende poegadele järele ja lubas Narvast lähemaid andmeid saata. Nii sattusin mina liinile mõniaeg varem, kui seda oma polguga oleks suutnud.

Vabaduse heitluse algpäivil on noored palju kaasa aidanud meie riigi kaitsel ja rajamisel. Nooruse tuhinas on tehtud palju meie riigi heaks. Vabaduse idee on õhutanud noori heitluses vaenlase vastu. Paljud on langenud kangelasheitluses. Au langenuile. Olgu kodumaa muld neile kergel Rohkem õnne on olnud suurimal osal, kes elavatena võivad pealtvaadata ja kaasaaidata meie kodumaa ülesehitamistöös.

Siirdudes oma igapäivalisele tegevuspõllule, võite teie, noored, rõõmutundega tagasi vaadata Vabadussõja algpäevile ja lausuda: „Meie, noored, oleme annud kodumaa kaitsel tema raskemail hetkel kõik mida oskasime ja mida meilt nõuti. Omi lapsi tahame kasvatada parimateks lahinglasteks, kui seda ise oskasime olla.“

Lõpp.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Ühest teisest lehest ka ühe meenutuste autori elulookirjeldus ja foto.
1942_10_29_pohja_kodu_lk_3.png
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist