tympsa kirjutas:Jah, vaat seda ei usu küll ilma peal, et radikaliseerunud/ jihadi lülitunud grupid maha rahunevad ja taas ilmalikku eluviisi ning tõekspidamisi hakkavad praktiseerima. Radikaliseerumine on üsna ühesuunaline tee, eriti gruppide puhul, kus religioosset uima omavahel ja juhtide poolt aina võimendatakse. Niisuguse fundamentaalse grupi haardest on isegi tugeva psüühikaga üksikisikul väga raske pääseda, rääkimata siis terve grupi deserteerimisest pühast sõjast uskmatute vastu.
Minu arust Süürias ei käi poliitiline sõda vaid puht ususõda Radikaalsed sunniidid peavad alaviite uskmatuteks ning ei talu, et uskmatud on võimul.Assadi diktaatoriomadused ning tema jõuametite julmus ei ole siinkohal üldse tähtsad, terve islamimaailm on taolisi jõhkraid juhte täis ja keegi ei kurda kui juht on seda "õiget" usku.
Selline mustvalge arusaam ei ole alati õige. Jah Al-Nusra on väidetavalt Al-Qaeda, kuid sellele suurusele Süürias ei saa täna enam lähendada keskmise ameeriklase 2001 aasta seisukohtadega. Kas kõik alnusraistid (Süürias) vihkavad USA'd ja läänt? Täna, tundub et mitte. Eile, valdavalt jah. Homme, kõik oleneb.
70ndatel oli PVO räige terroriorganisatsioon. Täna?
IRA oli 70ndatel ja isegi veel 90ndatel täiesti räige terroriorganisatsioon nii UK valitsuse kui ka tavabrittide jaoks! Mis juhtus?
Osad jäid nii PVO's kui ka IRA's radikaalideks, osad aga otsustasid minna konstruktiivse lahenduse suunas ning nö politiseerusid. Edasi? Suurimad vaenlased, kes kõhklemata oleksid kümme aastat ennem "sõbraliku käepigistuse pilti" kihutanud kuuli enda kätt surva vastaspoole ajudesse, otsustasid leida muid lahendusi. Ei erine see al-Nusra minu näidetest mitte üks raas. Osad jäävad läänevihkajateks, osad muutuvad (on juba muutunud). Pealegi elavad nemad mitte siin vaid seal ja hakkavad ka tulevikus elama omaenda kokkulepitud paradigmas, mis loodetavasti lõpuks kompromisside tulemusena saavutatakse. Nagu mingil ajal lõppes Liibanoni sõda, kus kogu sama värk, mis praegu Süürias on juba erinevate uskude ja etniliste gruppide vahel läbi käidud, nagu ka kolmandate osapoolte sekkumiene.
Kas tulemuseks on Liibanoni kohati stabiilne kohati ebastabiilne elukorraldus? Kõik ju oleneb. Kas Süüriat hakkab ka keegi väljast "reguleerima" nagu Liibanoni kottis veel hiljuti Süüria keskvõim või mitte. Näiteks.
Ilmselgelt Assadil kohta "kompromissis" poleks. Nagu pole Assadi maailmas kohta ühelgi tänasel opositsiooni liidril või juhtfiguuril. Teatavad suurused välistavad teineteist, kuid nende suuruste taga olevad teised jõud jälle ei välista teineteisega kooseksiteerimist. Piltlikult, alaviidist endine funktsionär või mingi oluline tegelane võib saada koha uues valitsuses, kus koos võivad istuda ükskõik kes, kes on saanud parlamendis kohti - alnusraistid, islamirindelased (pole ISIS), moderaatidest vastupanuliikumise tegelased (sunnid) kodust ja piiritagusest seltskonnast, kristlased, druusid jne. Eeldus on, et keegi ei hakka mingil hetkel opositsiooniga taas manipuleerima nii, et asi läheb jälle relvakonfliktiks. Liibanonis seda suudeti veelgi hullemas olukorras, miks ei peaks suudetama Süürias?
ISISega on see probleem, et seal pole valdavalt süürlasi nii et kui nad mingi ime läbi kuidagi suudaksid leppida kõigiga, siis tekivad uued probleemid residentlusega...