Eesti ohvitserikoolitusest

[zzz-petz]

tulles tagasi korraks esimese postituse sisu juurde. tahan tuua lihtsalt ühe näite iseenda põhjal.

soovisin astuda riigieelarvelisele kohale ühes ülikoolis, ühele eriti popile erialale, mis tõesti mind ka huvitas. vastu võeti 15 inimest riigieelarvelisele kohale, kandidaate oli 414, neist 34 kuldmedalisti keskmise hindega 5,0.

minu keskmine hinne oli 3,67. nõutavad riigieksamid: eesti keele riigieksam 7 10-st. võõrkeel oli veidi parem, 90 100-st.

aga kõige selle juures: korraldati sisseastumiskatsed (kirjalik test + vestlused). nende tulemuste alusel jätsin katsetega seljataha 31 kuldmedalisti ja sain riigieelarvelisele kohale.

ainult riigieksamite ja keskmise hindega poleks elusees sisse saanud, ei riigieelarvelisele ega vist mitte ka riigieelarvevälisele kohale.

P.S. ma ei arva, et ma mingi superandekas olen, keskmine hinne ju räägib enda eest... aga lihtsalt nende alusel ainult asju otsustada, on minu meelest sadakond aastat tagasi minek.

[Martin Herem]

Veel üks võimalus hinnata KVÜÕA tegevust. Mitte et ma ootaks siia mingeid hinnanguid. Võib, kuid pole tähtis.
Meilt käib nädalavahetustel hulgaliselt kadette, allohvitsere ja ohvitsere KL tegevusi toetamas. Kes käind, see on tihti tagasigi läind. Siis vist töötab?

[Rebasepoeg]

Lugupeetud Martin Herem.
Viimane mõttekäik on küll tore ja hea, aga vajaks pisut lahti seletamist.
Mis töötab? Paljud käivad oma vabast ajast välja õpetamas teisi..

[Martin Herem]

Ma ei räägi tasust ega ajast. "Töötab" oli ebaõnnestunud väljend. Ma tahtsin rääkida õppetöö kvaliteedist. KL väljaõpe on see koht, kus seda kvaliteeti saab näha väljaspool KVÜÕAd.

[Rebasepoeg]

Tõsi. Sellega olen päri.

Siin kohal, aga uus mõttekäik, mis peaks ka praeguse teema pealkirjaga haakuma.
Kui me räägime praegu KL väljaõppest ja ohvitserikorpusest.
Kaitseliidule on pandud suured maakaitse ülesanded ja peab viimasel ajal palju uusi mehi välja õpetama, kes on endas "isamaad leidnud" ja tahtnud mundrit kandma hakata.
Samas on päris palju Kaitseliidus teenivaid ohvitsere nn vana aja jäänukid ja ei käi ajaga kaasas. Andke andeks, kellele see nüüd valusalt käis ja tean, et on olemas ka häid näiteid viimasest ajast. Küll aga kahjuks räägin paljuski iseenda kogemustest ja nähtust põllu peal, kus Kaitseliidu tegevteenistujad ohvitserid lihtsalt ei vii läbi väljaõpet ja väljaõpes on metsik instruktorite puudus. Siis käivad paljud tegevteenistujad Kaitseväest kui ka mujalt reservist omast vabast ajast õpetamas, sest neid huvitab maleva käekäik.
Kiidetakse, et käiakse Kaitseliitu nädalavahetuseti õpetamas, aga ei tegeleta probleemiga: Kaitseliidus endas on probleemseid ohvitsere, kes ei sobi oma ametikohtadele või lihtsalt käivad teatud väljappe läbiviimised Kaitseliidule üle jõu.

Teiseseks.
Ja rohkem teema pealkirjast.
Tänaseks toodab ohvitsere kolm kooli: Kõrgem Sõjakool Riiamäel, Lahingukool Meegomäel ja Kaitseliidu Kool Alus.
Neist esimene kõige kõrgema kvaliteediga ja neid kes kujundavad kujureid.
Järgmised kaks on aga üks olulisemaid, sest toodavad ju reservüksuste ohvitsere ehk reservohvitsere. RRÜBKA, ROK (VIPROK) ja KL RÜ ja KÜ kursus on need, mis kujundavad reserviste ja kaitseliitlasi. Kui panna kokku ühe reservkompanii alla KSK, RRÜBKA, ROK ja KL RÜ kursuse lõpetanu, siis see pilt on üsna kirju ja kvaliteet kannatab. Siin kohal vajab see vägi ühtlustamist, sest paraku juba koolides õpetatu on erinev ning samuti praktiseeritu.
Mida ma tahan öelda on see, et vajaksime midagi Ohvitseridekorpuse või Ohvitseridekogu taolist, kes tegeleks taoliste probleemidega.

[Martin Herem]

Midagi saan täpsustada.
KVÜÕA koondab enda alla KSKd ja LKd ja täiendusõppekeskust. Seega peaks nendest struktuuriüksustest tulev toodang olema võrdlemisi sarnane. Olgu ohvitser, allohvitser, reservis või tegevteenistuses. Probleeme täna on, kuid (nagu Herem ikka) tulemused on vähemalt rahuldavad ning vigased kohad, sh kergemini parandatavad kohad on teada. Jõudumööda tegeleme. Uhkusega võin öelda, et 24h tagasi andsin jälle vastavad juhised
RRÜBK on LKs 7 nädalat. Enne on nad väeosade ettevalmistusega ja RRÜBKi pealt jätkavad jälle väeosad. Hetkel on üks plaan, seda veelgi lühendada ning anda relvaliikidele veelgi pikem aeg, praktilise õppetöö läbiviimiseks oma relvaliigi juures. Samas ma väga ei põe, et VOd teevad midagi erinevat. VOde instruktorid - Ohv ja Allohv tulevad ju kõik KVÜÕAst. Erinevusi muidugi on.
Vaikselt, võib olla vaiksemini kui saaks, toimub ka KVÜÕA ja KL kooli "lähenemine". Samas täidavad nö standardi saavutamise ülesannet ikkagi kõige paremini need samad KVÜÕA lõpetanud (all)ohvitserid, kes ka KL koolis õpetavad. Ka külalistena. Kui nüüd keegi arvab, et ma alavääristan KL kooli, siis eksib. Ühe mehe lõime neilt üle! Järelikult on mida himustada. Võimalusel kasutame teisigi.
Minu arvates muudab pildi kirjuks hoopis miski muu, kui teadmised ja oskused. Tähendab need paistavadki välja, kui need on ka ehitatud konkreetsete isikute, et mitte öelda isiksuste peale. Mind õpetati 4 aastat rühmaülemaks ja kursuse lõpuks olime me kõik väga erinevad. Tänased lõpetajad on ka kõik erinevad ... aga raudselt paremad, kui 20 aastat tagasi.
Nii et kui ma probleemi asetusest õigesti aru sain, siis "taoliste probleemidega" tegeleb KVPS J1 ja KVÜÕA.
Kuna ma ühe teise teema all rämedalt sõimata sain ja tehnoloogilistes võimalustes udupeaks nimetati, siis katsun enda valdkonda veidi upitada. Meil on KVs väga erinevaid süsteeme kasutusel. Mõned on liiga kallid ja mõned on ainult vanaraud. Neis asjus on siin eksperte päris palju. KVÜÕA tegeleb aga minu arvates kõige keerukama süsteemiga - inimeseloom mingis kultuuris. Selle süsteemi hooldus ja ümberprogrammeerimine on üsna keeruline ja väga pikka aega nõudev tegevus.

[Kapten Trumm]

Mind süüdistatakse siin alatasa niisama vingumises, aga olles olnud KVÜÕA "klient", siis pean antud asutust küll kiitma. Elu-olu, korralduse, kaadri professionaalsuse, õigluse ja õppurite soovidega arvestamise poolest. Nagu teate, siis kiidusõnu minult naljalt ei tule. Eriti kui võrrelda analoogseid kursusi, mida teeb KL kool. Kui küsitakse, et kas külastaks antud kontorit veel, siis vastaks "jah, kindlasti".

[Tundmatu sõdur nr. 4]

..kursusi, mida teeb KL kool. Kui küsitakse, et kas külastaks antud kontorit veel, siis vastaks "jah, kindlasti".

..et see viimane kinnitus käib siis ALU "kooli" kohta - saan ma ikka õieti aru

[Kapten Trumm]

Silmas peeti KVÜÕA-d

[gooligan]

offtopic
aga, täna õhtul tuleb koos kangemaga võistlus-eksperiment - peale mitmendat pitsi ollakse suutelised välja hääldama lühendit "KVÜÕA".
Parimatele pakun auhindu:)
Head vahetuvat nädalat.

[Bjorn]

Ehk hakkab veidi teemast mööda jooksma, kuid pean oma kaks senti ka lisama.

Olen korduvalt külastanud KL kooli Alu mõisas, osalenud üksjagu KL seotud koolitustel, kursustel ning ei ole võõras koht ka Lahingukool.

Lühike kokkuvõte oleks selline, et Alu koolis on õppejõud pigem tõsised pedagoogid, kes lähenevad asjadele vastavalt õpiväljunditele ning töötavad välja õpimetoodikaid vastavalt saadud tagasisidele ning analüüsidele. Sealjuures võib vajaka jääda sõjaväelisest taustast ja mis põhiline - reaalsest kogemusest. Õpetatakse maruhästi, aga mida, millises koguses ning kuidas see teenib reservarmee eesmärke jääb kellegi teise hinnata.

Lahingukoolis seevastu on karastunud hundid, kellel missioone seljataga ning aastaid tegevteenistuses piisavalt, et peagi eripensionile jääda. Kahjuks aga pedagoogiline lähenemine on seinast seina. Leidub isikuid, kellele vaatad alt üles ning kui ta suu lahti teeb, siis jääb ka sinul suu lahti, heas mõttes. Kõik mis tuleb on puhas kuld, argumenteeritud ning läbimõeldud. Lausa nõretab väärtuslikest mõtteteradest, mida vähegi endast lugupidav tegevväelane omandab maksimaalsel kiirusel. Teine pool mündist on härrased, kes Rakenduspedagoogika käsiraamatut on ainult raamatukogu klaasvitriinil näinud ning Instruktorikursus oli kunagi midagi mille pidi ära istuma selleks, et õigeid mehetegusid kusagil mujal teha. Siinkohal tahan jõuda selle juurde, mis oli ja ilmselt on ka praegu Alu kooli üks alustalasid - tagasiside. See on asi mida KL koolis väärtustatakse, Lahingukoolis näib, et tehakse mingitel muudel põhjustel. Kas sellepärast, et peab või sellepärast, et pabereid täita, ei tea.

Kokkuvõttes leian, et ükskõik millises õppeasutuses - tsiviil või sõjaväelises, ei saa pidada erialast pädevust suuremaks pedagoogilisest võimest edasi anda teadmisi. Sa võid olla oma ala maailmatasemel ekspert. See aga ei tähenda automaatselt, et sa peaksid kuuluma mõnda õppeasutusse seda teemat edasi andma. Erialane ja pedagoogline pädevus peaksid käima käsikäes ning õppeasutuste üks eesmärke kaadri värvamisel peaks olema nende hindamine ning nõrkuste täiendamine. Saan aru, et kunagi pole piisavalt isikkoosseisu ning "valikut" on raske teha, aga ausalt öeldes on paar korda suu lahti jäänud ja seda halvas mõttes ning Eesti Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste alla kuuluvas "koolis".

Vastus on jah - olen sarnase mõttega tagasiside andnud ka vastavas ametlikus vormis. Läänerindel muutusteta.

Bjorn

[Kapten Trumm]

Minu kogetu kohaselt on KL kool nagu tsiviilkooli ja sõjakooli vahepealne, KVLK on aga selgelt "sõjakool".
Üks asi, milles vahe väljendub, on distsipliin ja selle nõudmine. See, kuidas KL koolis käies osa tegelasi suhtub vormi kandmisesse või kasvõi enda hügieeni (habe, juuksed jne), pani alguses lausa imestama. KL-s jääb aga paljudel (sh ka ohvitseridel) puudu oskusest sõjaväelane olla ja sellena ka välja näha - see on aga alluvate hulgas üks autoriteedi alustalasid. Päris raske on saavutada üksuses korralikku väljanägemist, kui ülem ise käib murus lõuaga, ammust aega viksimata saabastega või on muidu olemiselt kui lastud vares.

Pedagoogika jne teemal jään eriarvamusele (võib-olla lihtsalt oli juhus, aga räägin, mida ise kogesin). Kuna KVLK õppegraafik käib nädala kaupa, KLK oma aga nädalavahetuseti, siis on siin KVLK-l hulk eeliseid (nt pikema perioodiga on drill tõhusam ja selleks jagub aega) ja oskused, mis on neil ette nähtud, õpetati selgeks väga kiiresti, hästi ja mingit tralli tegemata.

[Martin Herem]

Paneks veel ühe asja arutlusele.
Vestlesin eelmisel nädalal ühe Kaukaasia ohvitseriga, kes õpib BDCOLis. Muude teemade hulgas küsis ta minult: Kuidas teil Eestis distsipliiniga on? Minu vastus oli teadagi - midagi hullu ei ole, aga mida silmas pead ... Tema olukorra kirjeldus võttis hetkeks suu lahti.
Vaatan, teil istuvad kadetid suitsetamiskohas. Tuleb kapten. Keegi püsti ei tõuse. Kas selline asi ei kasvata valesid hoiakuid, mis hiljem väljendub käsu mittetäitmises, allumatuses ...
Ma siis selgitasin, et põhimõtteliselt on see iga väeosa kujundada, kuid enamasti tõesti ei tõusta suitsetamiskohas püsti. Esiteks sa lihtsalt ei pruugi nähagi, kes siseneb (oleneb kohast). Teiseks ei olegi sellel erilist mõtet .. nagu saunas. Klassis või kasarmus teine asi.
Tema jäi kahtlevale seisukohale. Sõjas võivat sellina asi karmilt kätte maksta. Kuigi mõistis, et meil on kogu sõjaväeline kultuur oluliselt erinev tema omast. Ühised sööklad, suitsetamiskohad, spordisaalid.
Umbes sarnast asja on täheldanud ka UKRid - meil pidavat kogu tegevus kuidagi liiga rahulik olema. Kas selline stressi puudumine ei tee teid sõjaks liiga pehmeks?
Ühe konkreetse juhtumi põhjal, on Leedu kindral mulle samuti maininud, et Leedus ei tuleks kõne allagi, et kadett esitab kaitseministrile või kõrgemale ohvitserile teatud ebamugavaid küsimusi, kusjuures avalikult. Ta ise pidas seda küll meie tugevuseks.
Tegelikult olime me veel kümme aastat tagasi nö Nõuka kultuuris. Vähem kui 20 aastat tagasi, kuid rohkem kui täna. Tänane areng liigub vaikselt, kuid kindlalt sellest eemale. Mina olen väga rahul.
Minu arvates on mingitest välistest distsipliini elementidest palju tähtsam jada: olukorra mõistmine - oma kohustuste teadvustamine - vastutustunde omamine - selle põhjal mõtlemine. Ja pole vahet, kas tegemist on ajatenija, kadeti, reservväelase või tegevväelasega.
Aga kui kaugele saab nende väliste distsipliini atribuutide kaotamisega minna?

[Lemet]

Lõpptulemusena on võimalik jõuda ju aastasse 1917...kus ohvitseri käsk vajas sõduritekomitee heakskiitu ja kui leiti käsk ebasobiv olema, siis seda lihtsalt ei täidetud. Ning kui mõnel tärnikandjal jätkus juhmust käsu täitmist nõuda, löödi talle südamerahuga pagunid kolmetolliste naeltega õlgadele kinni. Et oma kohta teaks ja liigselt endast midagi ei arvaks...

[Martin Herem]

Kas need vabadused viivad siis meid Lemeti kirjeldatud olukorda?