Ei saa Euroopa jälle ilma USA-ta hakkama
http://www.politico.eu/article/europes- ... n-borders/
Geopoliitika vallast
Re: Geopoliitika
Huvitav ülevaade Müncheni julgeolekukonverentsi (toimub 12-14 veebruaril 2016) materjalidest(pildi all on Download)
https://www.securityconference.de/en/ac ... ty-report/
https://www.securityconference.de/en/ac ... ty-report/
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Re: Geopoliitika
3.veebruaril visiteeris Henry Kissinger Moskvat ja külastas Novo-Ogaryovot.
4.veebruaril avaldas The National Interest ta artikli:
" Kissinger’s Vision for U.S.-Russia Relations " http://nationalinterest.org/feature/kis ... ions-15111 Henry A. Kissinger, February 4, 2016
4.veebruaril avaldas The National Interest ta artikli:
" Kissinger’s Vision for U.S.-Russia Relations " http://nationalinterest.org/feature/kis ... ions-15111 Henry A. Kissinger, February 4, 2016
* Beduiinile räägiti, et on koht, kus on niisama palju vett nagu on kõrbes liiva. Ta pidas kõnelejat valetajaks ... ta polnud kunagi merd näinud.
* Olla valmis vägivallaks. Võimetust ei tohi maskeerida vägivallatuse rüüsse. Mahatma Gandhi
* Olla valmis vägivallaks. Võimetust ei tohi maskeerida vägivallatuse rüüsse. Mahatma Gandhi
Re: Geopoliitika
Kuidas Putinile taha keerata, ameeriklased hakkavad vihaseks saama.
http://www.atlanticcouncil.org/blogs/ne ... -for-putin
http://www.atlanticcouncil.org/blogs/ne ... -for-putin
Re: Geopoliitika
Samast kuido20 antud portaalist teine artikkel:
http://www.atlanticcouncil.org/blogs/na ... ostilities
Põhimõtteliselt on põhjust kahtlustada, et VF eesmärk on NATO küljest Türgi nimeline tükk lahti murda.
Sellel on mõju ka NATO toimivusele ja meile.
http://www.atlanticcouncil.org/blogs/na ... ostilities
Põhimõtteliselt on põhjust kahtlustada, et VF eesmärk on NATO küljest Türgi nimeline tükk lahti murda.
Sellel on mõju ka NATO toimivusele ja meile.
Ülbeks minekuga hakkavad vead tulema.
Re: Geopoliitika
Postimees, 9. aprill (vkj) 1914. Artikkel Vene hübriidsõja ettevalmistustest Rootsis I maailmasõja eel:
Politika ringwaatus.
Tartus. 9 aprillil 1914.
"Wene hädaoht" ja tagasikiskumine Rootsimaal.
Stokholmist kirjutatakse „Russkija Wedomostile": „Wene hädaoht" on wiimasel ajal Rootsi seltskonna iseäralist tähelpanemist äratanud. Ja nagu saadikutekogu-valimised näitawad, on Wene kallaletungimise kartus laialistesse rahwakihtidesse tunginud. Huvitaw on sellepärast tähele panna, kuida ajakirjandus selle hädaohu olemasolemist näitab. Näituseks kõneleb sellest küsimusest hiljuti ilmunud Melstedi raamatuke "Sveriges fara". Tema kirjutaja on rahumees, aga, nagu ta ise ütleb, ei anna wabaduseta Rootsimaa mõte talle rahu ja sellepärast on ta nüüd sõjawalmistuse politika (förvarspolitik) poolehoidja. Raamatu kirjutaja seletab, et Wenemaa viimasel 20 aastal ühtelugu kinnikülimamata merd waba wäljakäiguga omandada olla püüdnud. Jaapani ja Balkani sõda olla Wenemaale halvasti läinud ja olla ida ja lõuna mere ta eest kinni pannud. Nüüd olla Wenemaa enesele eesmärgiks seadnud Norramaad ja osa Rootsimaad (Norrlandi prowintsi) ära võtta, et waba teed Atlandi okeani saada. Selle mõtte tegewat ta nüüd teoks.
Soomemaa olla ta 85 tuhande sõjamehega oma tegewuse-aluseks teinud ja Norrlandi olla ta salakuulajatega üle külwanud. Salakuulajateks olla wenelased, kes nugasid ja käärisid ihuwat. Nende abiga olla järele kuulatud, kuida moona wõidawat muretseda, kui palju kuskil pool suuri ja wäikseid talusid, külasid, kariloomi ja loomatoitu olla, et wägi Rootsimaal niisama julgesti edasi wõiks minna kui omamaal. Noa-ihujad, kes Rootsimaal tööd tegewat, olla kõik sõjawäes teeninud ja 26 wõi 27 aastat wanad. Et nad ülearu kahtlust ei ärataks, olla kardetawate hulka ka mitte-kardetawaid saadetud. „Waenlane on juba maal, sest mis on need wäljamaa salakuulajad muud kui kallaletungiwa söjawäe eelmised salgad!" hüüab Rootsi isamaalane. Raamatu kirjutaja arwab, et teised riigid seda ei takistaks, kui Wenemaa Rootsimaa ära wõtaks. Wõim käiwat õiguse eel, seda olla Tripoli sõda ja Balkani sõjad näidanud. Riigid wötwat wõidetult weel tasu. Saksamaa wahelesegamisest ei olla Rootsimaal midagi hääd loota.
Nii siis võivat Rootsimaale ühes Wene väega sõjakohtud ja üheaastase wäeteenistuse asemel, mida nüüdne ministerium soovitab, 3 —5-aastane wäeteenistus tulla. Tööliste klass tegewat suure wea, kui ta maa iseseiswuse vastu osawõtmatuks jäävat. Sest wõõras walitsus tähendawat tööliste ühisuste tagakiusamist. Selle eest, et anderikas ja edenenud Rootsi rahwas Mongoli segatõuks ei muutuks, wõidawat ainult siis hoida, kui wägi tugewamaks tehtawat, aujärje ümber kindlasti kokku kogutawat ja kui töölised kodanikkudele liginevat. Sündiwat see, siis olla wõimalik, et werine sõda tulemata jääwat ja ainult sõja-walmistusega wõisteldawat. 50 aasta järel ei olla „Aasia kallaletungimist" enam karta, selle eest olla siis Europa juba hoolitsenud, ja siis hakatawat wäge wähendama.
Selle kirjaniku toon on võrdlemisi rahulik, aga koguni teistmoodi kirjutab Sven Hedin (kelle raamatu nimi on "Andra Varningen", see on, Teine Hoiatus.) Tema wärw on rikkam ja heledam, tema luulelend ja hoog laiem. Norra ajakirjandus ei kutsu teda asjata .Rootsi fantastiks". "Andra Varningen" on wana aja prohwetiraamatu moodi kirjutatud, ka pühakirja salmisid on temasse pandud. Trükitud on teda miljonis eksemplaris ja ta on ühes parempooliste päälehega "Stockholms Dagblad" kõigile walijatele kätte saadetud. Tema on erakonna raamat. Pahempooliste asemikkudest ütleb ta: "Demagogid teemad niisuguse näo, nagu hoolitseksid nad waeste ja wäikeste eest, aga tõepoolest juhib neid ainult rikkuse ja wõimu himu." "Wäiksed türannid," "käratsejad," "demagogid," "hundid lamba nahas" seadwat erakonna kasud isamaa kasudest kõrgemale ja püüdwat wana Rootsi krooni wabariiklikesse auku wisata. "Wene hädaohust" kõneleb Hedin niisamati nagu esimene kirjanik. "Wenemaa tulew edenemine nõuab tingimata Atlandi okeani äärde pääsmist." .See wõib ainult kuusid kesta, aga ka aastakümneid, kuid selle wastu walmistatakse juba nüüd." Kuna kirjanik Wene hädaohu vastu wõitlema kutsub, kõneleb ta "wabaduse ajast" suure pahameelega, nii et siin terwe militaristlise kihutusetöö tagurlist laadi selgesti näha. Sven Hedin ei süüdista mitte ainult pahempooliste juhatajaid, vaid ka parlamentarismust. "Parlamentarismus, ütleb ta, on ainult abinõu, mis elukutselistele politikameestele wõimulepääsmist kergendab, mis neile wõimatu oleks, kui praktiliste otstarwete hääks rahulikku tööd tehtaks. Nüüdne Rootsi parlamentarismus on wäljamaa omast weel halwem, ja ei ole tast mitte parem." Tema ei olla weel walminud ja olla nüüd ainult erakondade püüdmistes olemas. Aga kui need püüdmised täide minewat, siis muutuwat wabadus, millest demagogid lobisewat, erakonna-piitsa hoopide all despotismuseks. See tuua ka wälist hädaohtu, sest Wenemaa ei saawat oma piiri ääres wabariiki sallima. Kirjanik ütleb: "Demokratline ideal on meie rahwa! jälle wõõrsil käinud. Kui need, kes isamaale hääd soowiwad, wabaduse tonti kõrvale ei heida, siis saame meie otsa." Kirjanik unistab parlamentarismuse kõrwaleheitmisest, mida soowi ka Melsted awaldab. Kuningal üksi peab õigus olema riiki walitseda. Parlament ja ministerium peawad kuningale ainult nõu andma, aga nad ei tohi ühes temaga walitseda, arwawad need sõjawäe suurendamise nõudjad. Tagurlised rahwaklassid, kes politilise mõju enam ja enam kaotawad, näevad demokratia edenemises ainult "teed despotismuse poole". Kärarikas kihutusetöö, mida "Wene hädaohu" wastu tehakse, annab neile põhjust mõju tagasi wõita katsuda. Ja sellest tuleb see, et tagurlased nüüd tööd suure õhinaga teewad.
Politika ringwaatus.
Tartus. 9 aprillil 1914.
"Wene hädaoht" ja tagasikiskumine Rootsimaal.
Stokholmist kirjutatakse „Russkija Wedomostile": „Wene hädaoht" on wiimasel ajal Rootsi seltskonna iseäralist tähelpanemist äratanud. Ja nagu saadikutekogu-valimised näitawad, on Wene kallaletungimise kartus laialistesse rahwakihtidesse tunginud. Huvitaw on sellepärast tähele panna, kuida ajakirjandus selle hädaohu olemasolemist näitab. Näituseks kõneleb sellest küsimusest hiljuti ilmunud Melstedi raamatuke "Sveriges fara". Tema kirjutaja on rahumees, aga, nagu ta ise ütleb, ei anna wabaduseta Rootsimaa mõte talle rahu ja sellepärast on ta nüüd sõjawalmistuse politika (förvarspolitik) poolehoidja. Raamatu kirjutaja seletab, et Wenemaa viimasel 20 aastal ühtelugu kinnikülimamata merd waba wäljakäiguga omandada olla püüdnud. Jaapani ja Balkani sõda olla Wenemaale halvasti läinud ja olla ida ja lõuna mere ta eest kinni pannud. Nüüd olla Wenemaa enesele eesmärgiks seadnud Norramaad ja osa Rootsimaad (Norrlandi prowintsi) ära võtta, et waba teed Atlandi okeani saada. Selle mõtte tegewat ta nüüd teoks.
Soomemaa olla ta 85 tuhande sõjamehega oma tegewuse-aluseks teinud ja Norrlandi olla ta salakuulajatega üle külwanud. Salakuulajateks olla wenelased, kes nugasid ja käärisid ihuwat. Nende abiga olla järele kuulatud, kuida moona wõidawat muretseda, kui palju kuskil pool suuri ja wäikseid talusid, külasid, kariloomi ja loomatoitu olla, et wägi Rootsimaal niisama julgesti edasi wõiks minna kui omamaal. Noa-ihujad, kes Rootsimaal tööd tegewat, olla kõik sõjawäes teeninud ja 26 wõi 27 aastat wanad. Et nad ülearu kahtlust ei ärataks, olla kardetawate hulka ka mitte-kardetawaid saadetud. „Waenlane on juba maal, sest mis on need wäljamaa salakuulajad muud kui kallaletungiwa söjawäe eelmised salgad!" hüüab Rootsi isamaalane. Raamatu kirjutaja arwab, et teised riigid seda ei takistaks, kui Wenemaa Rootsimaa ära wõtaks. Wõim käiwat õiguse eel, seda olla Tripoli sõda ja Balkani sõjad näidanud. Riigid wötwat wõidetult weel tasu. Saksamaa wahelesegamisest ei olla Rootsimaal midagi hääd loota.
Nii siis võivat Rootsimaale ühes Wene väega sõjakohtud ja üheaastase wäeteenistuse asemel, mida nüüdne ministerium soovitab, 3 —5-aastane wäeteenistus tulla. Tööliste klass tegewat suure wea, kui ta maa iseseiswuse vastu osawõtmatuks jäävat. Sest wõõras walitsus tähendawat tööliste ühisuste tagakiusamist. Selle eest, et anderikas ja edenenud Rootsi rahwas Mongoli segatõuks ei muutuks, wõidawat ainult siis hoida, kui wägi tugewamaks tehtawat, aujärje ümber kindlasti kokku kogutawat ja kui töölised kodanikkudele liginevat. Sündiwat see, siis olla wõimalik, et werine sõda tulemata jääwat ja ainult sõja-walmistusega wõisteldawat. 50 aasta järel ei olla „Aasia kallaletungimist" enam karta, selle eest olla siis Europa juba hoolitsenud, ja siis hakatawat wäge wähendama.
Selle kirjaniku toon on võrdlemisi rahulik, aga koguni teistmoodi kirjutab Sven Hedin (kelle raamatu nimi on "Andra Varningen", see on, Teine Hoiatus.) Tema wärw on rikkam ja heledam, tema luulelend ja hoog laiem. Norra ajakirjandus ei kutsu teda asjata .Rootsi fantastiks". "Andra Varningen" on wana aja prohwetiraamatu moodi kirjutatud, ka pühakirja salmisid on temasse pandud. Trükitud on teda miljonis eksemplaris ja ta on ühes parempooliste päälehega "Stockholms Dagblad" kõigile walijatele kätte saadetud. Tema on erakonna raamat. Pahempooliste asemikkudest ütleb ta: "Demagogid teemad niisuguse näo, nagu hoolitseksid nad waeste ja wäikeste eest, aga tõepoolest juhib neid ainult rikkuse ja wõimu himu." "Wäiksed türannid," "käratsejad," "demagogid," "hundid lamba nahas" seadwat erakonna kasud isamaa kasudest kõrgemale ja püüdwat wana Rootsi krooni wabariiklikesse auku wisata. "Wene hädaohust" kõneleb Hedin niisamati nagu esimene kirjanik. "Wenemaa tulew edenemine nõuab tingimata Atlandi okeani äärde pääsmist." .See wõib ainult kuusid kesta, aga ka aastakümneid, kuid selle wastu walmistatakse juba nüüd." Kuna kirjanik Wene hädaohu vastu wõitlema kutsub, kõneleb ta "wabaduse ajast" suure pahameelega, nii et siin terwe militaristlise kihutusetöö tagurlist laadi selgesti näha. Sven Hedin ei süüdista mitte ainult pahempooliste juhatajaid, vaid ka parlamentarismust. "Parlamentarismus, ütleb ta, on ainult abinõu, mis elukutselistele politikameestele wõimulepääsmist kergendab, mis neile wõimatu oleks, kui praktiliste otstarwete hääks rahulikku tööd tehtaks. Nüüdne Rootsi parlamentarismus on wäljamaa omast weel halwem, ja ei ole tast mitte parem." Tema ei olla weel walminud ja olla nüüd ainult erakondade püüdmistes olemas. Aga kui need püüdmised täide minewat, siis muutuwat wabadus, millest demagogid lobisewat, erakonna-piitsa hoopide all despotismuseks. See tuua ka wälist hädaohtu, sest Wenemaa ei saawat oma piiri ääres wabariiki sallima. Kirjanik ütleb: "Demokratline ideal on meie rahwa! jälle wõõrsil käinud. Kui need, kes isamaale hääd soowiwad, wabaduse tonti kõrvale ei heida, siis saame meie otsa." Kirjanik unistab parlamentarismuse kõrwaleheitmisest, mida soowi ka Melsted awaldab. Kuningal üksi peab õigus olema riiki walitseda. Parlament ja ministerium peawad kuningale ainult nõu andma, aga nad ei tohi ühes temaga walitseda, arwawad need sõjawäe suurendamise nõudjad. Tagurlised rahwaklassid, kes politilise mõju enam ja enam kaotawad, näevad demokratia edenemises ainult "teed despotismuse poole". Kärarikas kihutusetöö, mida "Wene hädaohu" wastu tehakse, annab neile põhjust mõju tagasi wõita katsuda. Ja sellest tuleb see, et tagurlased nüüd tööd suure õhinaga teewad.
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
Re: Geopoliitika
Üks CATO instituudi direktor soovitab USA-l NATO-le jalaga anda.
Las eurooplased ise muretsevad oma julgeoleku eest, rahvast ja rikkust rohem kui USA-l endal ja Venemaal kokku. Selgusetuks jääb, kas USA-l on maailmas liitlasi vaja või mitte samas rahaliste kulutuste koha pealt märkus õige.
http://nationalinterest.org/blog/the-sk ... 615?page=2
Las eurooplased ise muretsevad oma julgeoleku eest, rahvast ja rikkust rohem kui USA-l endal ja Venemaal kokku. Selgusetuks jääb, kas USA-l on maailmas liitlasi vaja või mitte samas rahaliste kulutuste koha pealt märkus õige.
http://nationalinterest.org/blog/the-sk ... 615?page=2
Re: Geopoliitika
Kas panete tähele just viimasel ajal esile kerkinud tendentsi, igal võimalikul moel ja igas asendis, just NATO-ga (aga ka EU-ga) seonduvaid teemasid käsitleda/esitleda võtmes:
* NATO on omadega pekkis (on jõudnud oma arengus vältimatu lõpuni)
* NATO on omadega sügavas kriisis (liikmesriigid närivad üksteisel kõri)
* NATO-le toetus langeb liikmesriikides (kohutavad lahendamatud erimeelsused)
* NATO tuleb laiali saata (on kõigile parem ja loogilisem)
* NATO jookseb (nagunii) ise laiali (vältimatu)
* NATO ei suuda seda ja teist (tegelikult täiesti võimetu organisatsioon)
* NATO nagunii ei tee seda ja teist (praktikas mõttetu organisatsioon)
Et kust see küll tuleb
Huvitaval kombel on kõik jõudnud põhjapanevate lõppjäreldusteni sünkroonis VF-ga ja tema tegevuse, ning huvidega.
Kus need targad (analüütikud, mil.spetsialistid, ökonoomikud, strateegid, raamatupidajad jm staff) kõik enne olid? Nii ütleme enne UKR, Süüria ja EU pagulaskriisi sündmusi?
Või jõudiski NATO oma pekkisoleku mõttetusse faasi nende sündmustega ilusasti üheaegselt, minnes käsikäes koos vastu oma vääramatule lõpule?
Miks just kõikidele nendele institutsioonidele (eeskätt NATO ja EU) hakati kõvahäälselt kõikjal hingekella lööma, kes/mis võtsid endale resoluutsed, konkreetsete tegevustega kinnitatud seisukohad VF agressioonide ja tegevuse suhtes?
Miks see ei toimunud nt. sünkroonselt Gruusia sõjaga, kui kõik mokk töllakil pealt vahtisid ja teemast eemale vingerdasid, avaldades parimal juhul ainult sügavat nördimust?
* NATO on omadega pekkis (on jõudnud oma arengus vältimatu lõpuni)
* NATO on omadega sügavas kriisis (liikmesriigid närivad üksteisel kõri)
* NATO-le toetus langeb liikmesriikides (kohutavad lahendamatud erimeelsused)
* NATO tuleb laiali saata (on kõigile parem ja loogilisem)
* NATO jookseb (nagunii) ise laiali (vältimatu)
* NATO ei suuda seda ja teist (tegelikult täiesti võimetu organisatsioon)
* NATO nagunii ei tee seda ja teist (praktikas mõttetu organisatsioon)
Et kust see küll tuleb
Huvitaval kombel on kõik jõudnud põhjapanevate lõppjäreldusteni sünkroonis VF-ga ja tema tegevuse, ning huvidega.
Kus need targad (analüütikud, mil.spetsialistid, ökonoomikud, strateegid, raamatupidajad jm staff) kõik enne olid? Nii ütleme enne UKR, Süüria ja EU pagulaskriisi sündmusi?
Või jõudiski NATO oma pekkisoleku mõttetusse faasi nende sündmustega ilusasti üheaegselt, minnes käsikäes koos vastu oma vääramatule lõpule?
Miks just kõikidele nendele institutsioonidele (eeskätt NATO ja EU) hakati kõvahäälselt kõikjal hingekella lööma, kes/mis võtsid endale resoluutsed, konkreetsete tegevustega kinnitatud seisukohad VF agressioonide ja tegevuse suhtes?
Miks see ei toimunud nt. sünkroonselt Gruusia sõjaga, kui kõik mokk töllakil pealt vahtisid ja teemast eemale vingerdasid, avaldades parimal juhul ainult sügavat nördimust?
Re: Geopoliitika
Kuidas asjad Kremli arvates on.
Venemaa infosõjaekspert: Süüria kohta saame peagi vastuse Ukrainast
Sündmused Ukrainas saavad indikaatoriks selle kohta, kas Kreml ja Valge Maja on sõlminud omavahel tehingu Süüria tuleviku kohta, ütles intervjuus Postimehele Vene julgeolekunõukogu teadusnõukogu liige Andrei Manoilo.
Aastaid Venemaa julgeolekuteenistuses (FSB) töötanud, Venemaa üks tuntumaid info- ja hübriidsõja eksperte Manoilo (40) töötab pragu Moskva ülikoolis politoloogiaprofessorina ning kuulub sellesse ringi, kes annab ekspertnõu nii Venemaal väga mõjukale julgeolekunõukogule kui ka Venemaa kindralstaabile.
Milliseid muutusi tähendab Venemaa presidendi Vladimir Putini hiljutine otsus viia Süüriast osaliselt välja Vene väed?
Venemaa jaoks tähendas see Süüria konflikti reguleerimise protsessis vormi muutumist. Venemaa viis oma õhu- ja kosmosejõudude selle osa välja, mis toetas Süüria vägede pealtungi. Pärast seda, kui oli saavutatud tulevahetuse lõpetamise kokkulepe, ja see toimib, polnud Venemaal enam vajadust Süürias sellist löögigrupeeringut hoida. Ühtlasi vähendab see Venemaa jaoks riski sattuda mingi juhusliku ekstsessi tõttu otsesesse lahingukontakti Türgiga, kes üritab kogu aeg oma korpust Süüriasse viia, või siis Saudi Araabiaga, kes räägib ka võimalusest sinna oma korpus saata.
Kas oli ka mingeid praktilisi, puhtsõjalisi põhjuseid selliseks otsuseks?
Jah, oli. Lähis-Idas jõuab kätte liivatormide hooaeg, aga liivatormide ajal on lennuväe tegutsemine piiratud. Objekte pole lihtsalt näha. Teiseks on need alad, mida hoidsid varem enda käes ekstremistid-terroristid või siis Süüria opositsioonijõud, nüüd tänu Süüria armeele ja Venemaa õhutoetusele puhastatud.
Jäänud on sisuliselt veel vaid alad, mida hoiab enda käes Islamiriik (ISIS) ja al-Nusra Rinne (Süürias ja Liibanonis tegutsev Al-Qaeda haru – toim). Nende kontrolli all on veel mõned suured linnad, Aleppo neist muidugi kõige suurem. Aga Aleppo-vastases operatsioonis oleks lennuvägi täiesti kasutu, sest seal elab endiselt osa tsiviilelanikkonnast, kuigi sõjaeelsest kolmest miljonist on alles jäänud umbes 300 000. Nii et laias laastus polnudki Vene õhujõududel seal enam midagi teha.
Täielikult jäid Süüriasse alles meie raketisüsteemid S-400, mis suudavad hoida oma tule all mitte ainult Süüriat, vaid ka suurt osa Vahemere ruumist kuni Itaaliani. See on Süüria kohal väga tõsine vihmavari, näiteks Türgi õhujõudude vastu, kui nad mingil põhjusel tahaksid Süüria valitsusvägesid pommitada. Ühesõnaga, de facto säilitas Venemaa oma sõjalise kohaloleku, aga muutis selle vormi. Sõjaline operatsioon on täielikult lõpetatud, sest see täitis Venemaa jaoks oma eesmärgid. (Venemaa viis juba oma Hmeimimi õhubaasi sõjalennukite asemele mitukümmend moodsat ründekopterit Ka-52 ja Mi-28H – J. P.)
Millised eesmärgid loeb Venemaa Süürias enda jaoks täidetuks?
Moskva seadis eelmise aasta septembri lõpus endale Süürias täiesti lokaalsed eesmärgid: hävitada teatud grupeeringud või siis tekitada neile sellised kaotused, mis nõrgestanuks oluliselt nende sõjalist tegutsemisvõimekust, ning peatada ISISe pealetung, lõigata ära nende varustus- ja salakaubandusteed.
Kõik need sõjalised ülesanded on täidetud ja sellepärast ongi sõjaline operatsioon lõpetatud. Jäävad funktsioonid, mida Venemaa on kohustatud täitma seoses tulevahetuse lõpetamise tagamisega. Nagu ka USA. Nad on rahuprotsessi garandid mitte ainult vaatlejatena, vaid ka oma sõjalise potentsiaaliga. Aga muidugi, kui tekib näiteks oht ISISe uueks pealetungiks, siis viimased kuud on näidanud, et Venemaa võib anda tugeva löögi ka näiteks Kaspialt (nt löök tiibrakettidega Kaspia merel asuvatelt Vene raketikaatritelt – J. P.). Ka meie kauglennuväele on Süüria täiesti ulatuv sihtmärk. Nii et kui vaadata suures sõjalis-strateegilises plaanis, siis muutus vähe. Venemaa säilitas sõjalise kontrolli Süürias ning võib iga hetk naasta.
Kui Venemaa president rääkis vägede väljaviimisest, siis seda tuleb võtta kui täiesti sõbralikku žesti. See on signaal sellest, et Venemaa ei pretendeeri Süüria rahva saatuse otsustamisele, vaid seda peab tegema Süüria rahvas ise. Ja see on ka signaal lääneriikidele, et Venemaa peab oma sõna. Algusest peale ütles Kreml, et tegemist on lokaalse operatsiooniga, lokaalsete sihtmärkidega, pärast nende täitmist me tuleme sealt välja. See on signaal Süüria mõõdukale opositsioonile, kes kartis, et nii kaua kuni nad omavahel vaidlevad ja ei jõua kokkuleppele, hõivab Süüria armee Vene lennukite toetusel nende käes olnud territooriume. Nüüd nad saavad maha rahuneda, sest tulevahetuse katkestamise joon on kindlaks määratud ja Venemaa viib suurema osa lennukitest välja.
Kuidas suhtuda väidetesse, et lahkumise põhjus on ikkagi majanduslik, sest Venemaal hakkab lihtsalt sõdimiseks raha otsa saama, või on selle taga mingid muud sisepoliitilised põhjused?
Asi on selles, et Venemaa plaanis seda otsust juba eelnevalt. Veelgi enam, see pole juhuslik, et sellest teatati esmaspäeva õhtul (peab silmas 14. märtsi, kui Putin otsusest teatas –J. P.), mitte kohe hommikul või päeval. Teate, miks?
Kui Moskvas on õhtu, siis Washington tõuseb alles üles.
Just, president Barack Obama just tõusis ning talle toodi ühe esimese asjana see depešš. See näitab, et see tegevus polnud spontaanne. Ameeriklased pandi kohe hommikul värske fakti ette.
Te viitate sellele, et eelkõige oli see Kremli otsus signaal ameeriklastele?
Muidugi. Ja ma olen kindel, et see samm oli eelnevalt kooskõlastatud (ameeriklastega), kõige kõrgemal tasemel.
Kas USA juhtkonna jaoks oli Putini viimane otsus siis ikkagi üllatus või mitte?
Ma kahtlen selles väga, sest selliseid tõsiseid samme ei kooskõlastata väga harva. Suure tõenäosusega see kooskõlastati ameeriklastega kas päev või kaks varem, aga see toimus. Ameeriklastel on lihtsalt raske kiiresti vastata samal tasemel sammuga.
Oletame, et Kreml andis Valgele Majale eelnevalt teada, aga mida sel juhul Putin Obamalt vastu ootab?
See on suur küsimus. Kui vaadata Pentagoni ja Valge Maja ametlike esindajate avaldusi sel teemal (kohe pärast Putini otsust – J. P.), siis tundus, et nad ei osanudki midagi eriti öelda. Minu hinnangul oli see järjest juba kolmas Venemaa diplomaatia asümmeetriline samm, mis ajas USA segadusse.
Oletame, aga mis olid sel juhul esimesed kaks?
Esimene oli Süüria operatsiooni alustamine septembri lõpus 2015. Ja teine oli minu meelest siis, kui Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja USA välisminister John Kerry pidasid läbirääkimisi tulevahetuse lõpetamise parameetrite üle ning selle üle, milliseid liikumisi tuleks lugeda terroristlikeks ja milliseid mitte.
Sellest sõltus ju, kust tõmmata tulevahetuse katkestamise liin. Selle nimekirja üle vaidlemiseks ja kooskõlastamiseks kulus kuu, ning selle jooksul korraldas Süüria armee Vene lennukite toetusel massiivse rünnaku just nendele aladele, mis olid hõivatud Süüria mõõduka opositsiooni poolt, ning vallutas suured alad. See oligi minu meelest teine selline samm, kus Vene diplomaatia mängis ameeriklased üle. Süüria koalitsioonivalitsusse peavad vastavalt kokkuleppele minema need grupeeringud, kes kontrollivad märkimisväärset ala või elanike arvu. Nüüd on tänu sellele kuule neid gruppe palju vähem.
Teie jutu järgi on ameeriklased saanud venelastelt juba kolm lööki sisse. Oletame, et teil on õigus, aga sel juhul on raske uskuda, et ameeriklased sellega lepivad. Millega nad võivad vastata?
USA on väga targad. Ameerikas on valijaskond väga lihtne, mitte just väga tark, ning poliitiline eliit väga tark. Nad saavad väga hästi aru, mis maailmas toimub. Ei maksa teha järeldusi nende presidendikandidaatide esinemiste järgi! Ameeriklased võivad paljuga vastata.
Viimased paar aastat on nad Venemaa ümber pidevalt meile lõkse üles pannud, kuhu me pole aga astunud. Ukrainaga neil ei õnnestunud meid sõtta meelitada. Ukraina ja Süüria on omavahel seotud polügoon, need on mõlemad ühe ja selle sama hübriidsõja ala. Ameeriklaste viimane valearvestus oli see, et nad arvasid, et tunnevad Venemaa juhi psühholoogiat, ning arvestasid, et Venemaa hakkab oma sõjalist potentsiaali Süürias suurendama.
Obama ja Kerry «äriplaan» probleemide lahendamisel maailmas on vastastikku kasulikud tehingud. Kerry lendab selleks pidevalt Venemaale. (Intervjuu on tehtud enne Kerry viimast visiiti Moskvasse 24. märtsil – J. P.) Vahetusrahaks on nii Süüria kui Ukraina, sest kuni viimase ajani domineerisid ameeriklased mõlemas. Veel pool aastat tagasi kuulus Süürias strateegiline initsiatiiv ameeriklastele, Assad kontrollis vaid 12 protsenti territooriumist ning tema kukutamine oli poole aasta küsimus. USA-l oli seal siis selline positsioon, et nad võisid pakkuda tehingut Assadi võimu säilitamiseks vahetusena olukorrale Ukrainas. Kui venelased alustasid Süürias operatsiooni, siis nad lõid selle trumbi ameeriklastelt käest ning neil polnud enam midagi vahetada. Praegu on olukord Süürias juba Venemaa aktiva.
Mida siis Kreml ikkagi tahab vastu saada selle eest, et jätab oma aktiva osaliselt maha?
Tegelikult on juba alanud ekvivalentse vahetuse protsess – Venemaa viib oma väed minema ja teeb sellega läänele sammu vastu Süürias. Milline võib olla vastuteene? Ilmselgelt mitte sanktsioonid. See oleks liiga läbinähtav. Üle jääb Ukraina, ja täpsemalt see, et vastutasuks loobuvad ameeriklased Ukraina režiimi eestkostest. Ameeriklaste ja eurooplaste jaoks on Ukraina muutunud juba «langevaks aktivaks», mille hind pidevalt langeb. Kui see (et on kokkulepe – J. P.) on nii, siis see tähendab, et Ukrainas on varsti oodata mingeid tähtsaid sündmusi.
Mida te silmas peate, kas sündmusi Kiievis ehk sisepoliitilisi arenguid või Donbassis ehk sõjalisi arenguid?
Ma arvan, et eelkõige Donbassis.
Arvate, et on oodata suuremat pealetungi?
Jah, aga minu nägemuses Ukraina armee poolt. Ukraina armeed on juba ammu USA abiga pealetungiks ette valmistatud.
Ja sündmuste arengu loogika näeks siis ette tugevat vastulööki separatistide poolt?
Tuleb tugev vastulöök, ja ma arvan, et sellisel juhul distantseerub lääs Ukraina režiimist ning ei toeta neid enam. Ja selle tulemusena võivad vabalt sündmused juba Kiievis areneda nii, et tuleb kolmas Maidan, ning USA saadik ei võta midagi ette, et seda ära hoida. Vot kui sündmused hakkavad arenema sel viisil, siis see on tõestus sellele, et on toimunud tehing. Sündmused Ukrainas saavad nüüd indikaatoriks selle kohta, millega on seotud vägede osaline lahkumine Süüriast.
Mis on Venemaa järgmine üllatus välispoliitikas? Või õigemini, kus?
Peamisteks hübriidsõja väljakuteks jäävad endiselt Ukraina ja Lähis-Ida. Aga üsna ebameeldivad asjad arenevad praegu Valgevenes, kus ameeriklased valmistavad ette uut «värvilist revolutsiooni». Uus koht võib olla ka Moldova. Üsna keeruline olukord on praegu ka Kesk-Aasias.
Te ju lugesite praegu üles peaaegu kõik endise NSV Liidu regioonid peale Lõuna-Kaukaasia ja Baltimaade! Aga võtame näiteks Valgevene, kas Venemaa võtab siis ette midagi ennetavat, et ära hoida teie silmis seal hiilivat «värvilist revolutsiooni»?
Ei, kuni Valgevene president Aleksandr Lukašenka ei palu revolutsioonile vastutegevuseks abi. Siin peab muidugi arvestama ka Lukašenka mitmevektorilist poliitikat ning et ta praegu aktiivselt flirdib läänega, kuid ei tohi unustada, et keegi pole ära muutunud ametlikult Venemaa ja Valgevene ühist liitu (mille sõlmisid Boriss Jeltsin ja Lukašenka Moskvas 1997 – toim) ning et Venemaa julgeolekut läänepiiridel kindlustab just nimelt Valgevene ja nende armee.
Aga üllatuse juurde naastes, siis ma tegelikult sõnastaks selle nii, see juhtub pärast USA presidendivalimisi ning puudutab uut tehingut Kremli ja Valge Maja vahel. Ainult et siis on see juba globaalne tehing, kus Valge Maja lepib Kremliga kokku isegi oma NATO liitlaste selja taga ning tekib uus strateegiline jõudude vahekord, mis lõpetab selle praeguse hübriidsõja ning loob uue julgeolekuarhitektuuri.
Mida see tehing siis puudutaks, mis oleksid need globaalsed vahetuskaubad Moskva jaoks?
Süüria Ukraina vastu, sanktsioonide kaotamine mingite järeleandmiste vastu, tõmmatakse jälle uued mõjupiirkonnad.
Kas umbes nii, et Ida-Euroopa Venemaa mõjusfääri ja Vaikse ookeani piirkond USA mõjusfääri?
Mitte konkreetselt nii, aga umbes seda laadi võib see olla küll. See saab olema suur üllatus kõigile, kes praegu USAd toetavad. Ameeriklased on suhetes Venemaaga pragmaatiline rahvas.
See on ju puhas soovmõtlemine ja selline jutt osa hübriidsõja taktikast, sest te saate ju aru, et see tähendaks NATO kui organisatsiooni lõppu, ilma et oleks vaja üldse katsetada 5. artiklit!
Ma usun, et NATO riigid neelavad selle alla. USA Euroopa partnerid solvuvad, aga neelavad alla.
© PMO
Venemaa infosõjaekspert: Süüria kohta saame peagi vastuse Ukrainast
Sündmused Ukrainas saavad indikaatoriks selle kohta, kas Kreml ja Valge Maja on sõlminud omavahel tehingu Süüria tuleviku kohta, ütles intervjuus Postimehele Vene julgeolekunõukogu teadusnõukogu liige Andrei Manoilo.
Aastaid Venemaa julgeolekuteenistuses (FSB) töötanud, Venemaa üks tuntumaid info- ja hübriidsõja eksperte Manoilo (40) töötab pragu Moskva ülikoolis politoloogiaprofessorina ning kuulub sellesse ringi, kes annab ekspertnõu nii Venemaal väga mõjukale julgeolekunõukogule kui ka Venemaa kindralstaabile.
Milliseid muutusi tähendab Venemaa presidendi Vladimir Putini hiljutine otsus viia Süüriast osaliselt välja Vene väed?
Venemaa jaoks tähendas see Süüria konflikti reguleerimise protsessis vormi muutumist. Venemaa viis oma õhu- ja kosmosejõudude selle osa välja, mis toetas Süüria vägede pealtungi. Pärast seda, kui oli saavutatud tulevahetuse lõpetamise kokkulepe, ja see toimib, polnud Venemaal enam vajadust Süürias sellist löögigrupeeringut hoida. Ühtlasi vähendab see Venemaa jaoks riski sattuda mingi juhusliku ekstsessi tõttu otsesesse lahingukontakti Türgiga, kes üritab kogu aeg oma korpust Süüriasse viia, või siis Saudi Araabiaga, kes räägib ka võimalusest sinna oma korpus saata.
Kas oli ka mingeid praktilisi, puhtsõjalisi põhjuseid selliseks otsuseks?
Jah, oli. Lähis-Idas jõuab kätte liivatormide hooaeg, aga liivatormide ajal on lennuväe tegutsemine piiratud. Objekte pole lihtsalt näha. Teiseks on need alad, mida hoidsid varem enda käes ekstremistid-terroristid või siis Süüria opositsioonijõud, nüüd tänu Süüria armeele ja Venemaa õhutoetusele puhastatud.
Jäänud on sisuliselt veel vaid alad, mida hoiab enda käes Islamiriik (ISIS) ja al-Nusra Rinne (Süürias ja Liibanonis tegutsev Al-Qaeda haru – toim). Nende kontrolli all on veel mõned suured linnad, Aleppo neist muidugi kõige suurem. Aga Aleppo-vastases operatsioonis oleks lennuvägi täiesti kasutu, sest seal elab endiselt osa tsiviilelanikkonnast, kuigi sõjaeelsest kolmest miljonist on alles jäänud umbes 300 000. Nii et laias laastus polnudki Vene õhujõududel seal enam midagi teha.
Täielikult jäid Süüriasse alles meie raketisüsteemid S-400, mis suudavad hoida oma tule all mitte ainult Süüriat, vaid ka suurt osa Vahemere ruumist kuni Itaaliani. See on Süüria kohal väga tõsine vihmavari, näiteks Türgi õhujõudude vastu, kui nad mingil põhjusel tahaksid Süüria valitsusvägesid pommitada. Ühesõnaga, de facto säilitas Venemaa oma sõjalise kohaloleku, aga muutis selle vormi. Sõjaline operatsioon on täielikult lõpetatud, sest see täitis Venemaa jaoks oma eesmärgid. (Venemaa viis juba oma Hmeimimi õhubaasi sõjalennukite asemele mitukümmend moodsat ründekopterit Ka-52 ja Mi-28H – J. P.)
Millised eesmärgid loeb Venemaa Süürias enda jaoks täidetuks?
Moskva seadis eelmise aasta septembri lõpus endale Süürias täiesti lokaalsed eesmärgid: hävitada teatud grupeeringud või siis tekitada neile sellised kaotused, mis nõrgestanuks oluliselt nende sõjalist tegutsemisvõimekust, ning peatada ISISe pealetung, lõigata ära nende varustus- ja salakaubandusteed.
Kõik need sõjalised ülesanded on täidetud ja sellepärast ongi sõjaline operatsioon lõpetatud. Jäävad funktsioonid, mida Venemaa on kohustatud täitma seoses tulevahetuse lõpetamise tagamisega. Nagu ka USA. Nad on rahuprotsessi garandid mitte ainult vaatlejatena, vaid ka oma sõjalise potentsiaaliga. Aga muidugi, kui tekib näiteks oht ISISe uueks pealetungiks, siis viimased kuud on näidanud, et Venemaa võib anda tugeva löögi ka näiteks Kaspialt (nt löök tiibrakettidega Kaspia merel asuvatelt Vene raketikaatritelt – J. P.). Ka meie kauglennuväele on Süüria täiesti ulatuv sihtmärk. Nii et kui vaadata suures sõjalis-strateegilises plaanis, siis muutus vähe. Venemaa säilitas sõjalise kontrolli Süürias ning võib iga hetk naasta.
Kui Venemaa president rääkis vägede väljaviimisest, siis seda tuleb võtta kui täiesti sõbralikku žesti. See on signaal sellest, et Venemaa ei pretendeeri Süüria rahva saatuse otsustamisele, vaid seda peab tegema Süüria rahvas ise. Ja see on ka signaal lääneriikidele, et Venemaa peab oma sõna. Algusest peale ütles Kreml, et tegemist on lokaalse operatsiooniga, lokaalsete sihtmärkidega, pärast nende täitmist me tuleme sealt välja. See on signaal Süüria mõõdukale opositsioonile, kes kartis, et nii kaua kuni nad omavahel vaidlevad ja ei jõua kokkuleppele, hõivab Süüria armee Vene lennukite toetusel nende käes olnud territooriume. Nüüd nad saavad maha rahuneda, sest tulevahetuse katkestamise joon on kindlaks määratud ja Venemaa viib suurema osa lennukitest välja.
Kuidas suhtuda väidetesse, et lahkumise põhjus on ikkagi majanduslik, sest Venemaal hakkab lihtsalt sõdimiseks raha otsa saama, või on selle taga mingid muud sisepoliitilised põhjused?
Asi on selles, et Venemaa plaanis seda otsust juba eelnevalt. Veelgi enam, see pole juhuslik, et sellest teatati esmaspäeva õhtul (peab silmas 14. märtsi, kui Putin otsusest teatas –J. P.), mitte kohe hommikul või päeval. Teate, miks?
Kui Moskvas on õhtu, siis Washington tõuseb alles üles.
Just, president Barack Obama just tõusis ning talle toodi ühe esimese asjana see depešš. See näitab, et see tegevus polnud spontaanne. Ameeriklased pandi kohe hommikul värske fakti ette.
Te viitate sellele, et eelkõige oli see Kremli otsus signaal ameeriklastele?
Muidugi. Ja ma olen kindel, et see samm oli eelnevalt kooskõlastatud (ameeriklastega), kõige kõrgemal tasemel.
Kas USA juhtkonna jaoks oli Putini viimane otsus siis ikkagi üllatus või mitte?
Ma kahtlen selles väga, sest selliseid tõsiseid samme ei kooskõlastata väga harva. Suure tõenäosusega see kooskõlastati ameeriklastega kas päev või kaks varem, aga see toimus. Ameeriklastel on lihtsalt raske kiiresti vastata samal tasemel sammuga.
Oletame, et Kreml andis Valgele Majale eelnevalt teada, aga mida sel juhul Putin Obamalt vastu ootab?
See on suur küsimus. Kui vaadata Pentagoni ja Valge Maja ametlike esindajate avaldusi sel teemal (kohe pärast Putini otsust – J. P.), siis tundus, et nad ei osanudki midagi eriti öelda. Minu hinnangul oli see järjest juba kolmas Venemaa diplomaatia asümmeetriline samm, mis ajas USA segadusse.
Oletame, aga mis olid sel juhul esimesed kaks?
Esimene oli Süüria operatsiooni alustamine septembri lõpus 2015. Ja teine oli minu meelest siis, kui Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja USA välisminister John Kerry pidasid läbirääkimisi tulevahetuse lõpetamise parameetrite üle ning selle üle, milliseid liikumisi tuleks lugeda terroristlikeks ja milliseid mitte.
Sellest sõltus ju, kust tõmmata tulevahetuse katkestamise liin. Selle nimekirja üle vaidlemiseks ja kooskõlastamiseks kulus kuu, ning selle jooksul korraldas Süüria armee Vene lennukite toetusel massiivse rünnaku just nendele aladele, mis olid hõivatud Süüria mõõduka opositsiooni poolt, ning vallutas suured alad. See oligi minu meelest teine selline samm, kus Vene diplomaatia mängis ameeriklased üle. Süüria koalitsioonivalitsusse peavad vastavalt kokkuleppele minema need grupeeringud, kes kontrollivad märkimisväärset ala või elanike arvu. Nüüd on tänu sellele kuule neid gruppe palju vähem.
Teie jutu järgi on ameeriklased saanud venelastelt juba kolm lööki sisse. Oletame, et teil on õigus, aga sel juhul on raske uskuda, et ameeriklased sellega lepivad. Millega nad võivad vastata?
USA on väga targad. Ameerikas on valijaskond väga lihtne, mitte just väga tark, ning poliitiline eliit väga tark. Nad saavad väga hästi aru, mis maailmas toimub. Ei maksa teha järeldusi nende presidendikandidaatide esinemiste järgi! Ameeriklased võivad paljuga vastata.
Viimased paar aastat on nad Venemaa ümber pidevalt meile lõkse üles pannud, kuhu me pole aga astunud. Ukrainaga neil ei õnnestunud meid sõtta meelitada. Ukraina ja Süüria on omavahel seotud polügoon, need on mõlemad ühe ja selle sama hübriidsõja ala. Ameeriklaste viimane valearvestus oli see, et nad arvasid, et tunnevad Venemaa juhi psühholoogiat, ning arvestasid, et Venemaa hakkab oma sõjalist potentsiaali Süürias suurendama.
Obama ja Kerry «äriplaan» probleemide lahendamisel maailmas on vastastikku kasulikud tehingud. Kerry lendab selleks pidevalt Venemaale. (Intervjuu on tehtud enne Kerry viimast visiiti Moskvasse 24. märtsil – J. P.) Vahetusrahaks on nii Süüria kui Ukraina, sest kuni viimase ajani domineerisid ameeriklased mõlemas. Veel pool aastat tagasi kuulus Süürias strateegiline initsiatiiv ameeriklastele, Assad kontrollis vaid 12 protsenti territooriumist ning tema kukutamine oli poole aasta küsimus. USA-l oli seal siis selline positsioon, et nad võisid pakkuda tehingut Assadi võimu säilitamiseks vahetusena olukorrale Ukrainas. Kui venelased alustasid Süürias operatsiooni, siis nad lõid selle trumbi ameeriklastelt käest ning neil polnud enam midagi vahetada. Praegu on olukord Süürias juba Venemaa aktiva.
Mida siis Kreml ikkagi tahab vastu saada selle eest, et jätab oma aktiva osaliselt maha?
Tegelikult on juba alanud ekvivalentse vahetuse protsess – Venemaa viib oma väed minema ja teeb sellega läänele sammu vastu Süürias. Milline võib olla vastuteene? Ilmselgelt mitte sanktsioonid. See oleks liiga läbinähtav. Üle jääb Ukraina, ja täpsemalt see, et vastutasuks loobuvad ameeriklased Ukraina režiimi eestkostest. Ameeriklaste ja eurooplaste jaoks on Ukraina muutunud juba «langevaks aktivaks», mille hind pidevalt langeb. Kui see (et on kokkulepe – J. P.) on nii, siis see tähendab, et Ukrainas on varsti oodata mingeid tähtsaid sündmusi.
Mida te silmas peate, kas sündmusi Kiievis ehk sisepoliitilisi arenguid või Donbassis ehk sõjalisi arenguid?
Ma arvan, et eelkõige Donbassis.
Arvate, et on oodata suuremat pealetungi?
Jah, aga minu nägemuses Ukraina armee poolt. Ukraina armeed on juba ammu USA abiga pealetungiks ette valmistatud.
Ja sündmuste arengu loogika näeks siis ette tugevat vastulööki separatistide poolt?
Tuleb tugev vastulöök, ja ma arvan, et sellisel juhul distantseerub lääs Ukraina režiimist ning ei toeta neid enam. Ja selle tulemusena võivad vabalt sündmused juba Kiievis areneda nii, et tuleb kolmas Maidan, ning USA saadik ei võta midagi ette, et seda ära hoida. Vot kui sündmused hakkavad arenema sel viisil, siis see on tõestus sellele, et on toimunud tehing. Sündmused Ukrainas saavad nüüd indikaatoriks selle kohta, millega on seotud vägede osaline lahkumine Süüriast.
Mis on Venemaa järgmine üllatus välispoliitikas? Või õigemini, kus?
Peamisteks hübriidsõja väljakuteks jäävad endiselt Ukraina ja Lähis-Ida. Aga üsna ebameeldivad asjad arenevad praegu Valgevenes, kus ameeriklased valmistavad ette uut «värvilist revolutsiooni». Uus koht võib olla ka Moldova. Üsna keeruline olukord on praegu ka Kesk-Aasias.
Te ju lugesite praegu üles peaaegu kõik endise NSV Liidu regioonid peale Lõuna-Kaukaasia ja Baltimaade! Aga võtame näiteks Valgevene, kas Venemaa võtab siis ette midagi ennetavat, et ära hoida teie silmis seal hiilivat «värvilist revolutsiooni»?
Ei, kuni Valgevene president Aleksandr Lukašenka ei palu revolutsioonile vastutegevuseks abi. Siin peab muidugi arvestama ka Lukašenka mitmevektorilist poliitikat ning et ta praegu aktiivselt flirdib läänega, kuid ei tohi unustada, et keegi pole ära muutunud ametlikult Venemaa ja Valgevene ühist liitu (mille sõlmisid Boriss Jeltsin ja Lukašenka Moskvas 1997 – toim) ning et Venemaa julgeolekut läänepiiridel kindlustab just nimelt Valgevene ja nende armee.
Aga üllatuse juurde naastes, siis ma tegelikult sõnastaks selle nii, see juhtub pärast USA presidendivalimisi ning puudutab uut tehingut Kremli ja Valge Maja vahel. Ainult et siis on see juba globaalne tehing, kus Valge Maja lepib Kremliga kokku isegi oma NATO liitlaste selja taga ning tekib uus strateegiline jõudude vahekord, mis lõpetab selle praeguse hübriidsõja ning loob uue julgeolekuarhitektuuri.
Mida see tehing siis puudutaks, mis oleksid need globaalsed vahetuskaubad Moskva jaoks?
Süüria Ukraina vastu, sanktsioonide kaotamine mingite järeleandmiste vastu, tõmmatakse jälle uued mõjupiirkonnad.
Kas umbes nii, et Ida-Euroopa Venemaa mõjusfääri ja Vaikse ookeani piirkond USA mõjusfääri?
Mitte konkreetselt nii, aga umbes seda laadi võib see olla küll. See saab olema suur üllatus kõigile, kes praegu USAd toetavad. Ameeriklased on suhetes Venemaaga pragmaatiline rahvas.
See on ju puhas soovmõtlemine ja selline jutt osa hübriidsõja taktikast, sest te saate ju aru, et see tähendaks NATO kui organisatsiooni lõppu, ilma et oleks vaja üldse katsetada 5. artiklit!
Ma usun, et NATO riigid neelavad selle alla. USA Euroopa partnerid solvuvad, aga neelavad alla.
© PMO
-
Tundmatu sõdur nr. 4
- Liige
- Postitusi: 10495
- Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
- Asukoht: Siilis
Re: Geopoliitika
Vanameister ALATALU traditsiooniliselt hea:
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas ... d=74192757
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas ... d=74192757
..et jutt algab siis selle hollandlaste hiljutise napakavõitu referendumiga UKR-teemal..Võib väita sedagi, et enamikule oli algusest peale selge, et kui keegi säärasest referendumist üldse võidab, siis vaid Kreml. Tal lihtsalt on Euroopas mitut sorti toetajaid. Puna-Kremli muinasjuttude uskujate klubi Lääne-Euroopas tekkis veel 1930ndatel (ehk enne ameeriklaste samas maaletulekut teise maailmasõjaga ja selle järel), sõjapäevil lisandusid neile antifašistid. Uuel ajal ehk siis pärast EL suurt laienemist itta (2004), tekkis koguni Berliini-Moskva telg, õigemini toru, mille sisuks sai Venemaa gaasi toimetamine Euroopasse mööda merepõhja ehk seniseid maismaatrasse eirates.
Just antud otsusega algas Ukraina, Moldova ja Lõuna-Kaukaasia geopoliitiline tagasimängimine Moskva mõjusfääri, mida viimane on kahe järgnenud sõjakäiguga naabrite vastu ka kinnitanud.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Re: Geopoliitika
Tundub et hollandlastel ei püsinud MH17 meeles kahte aastatki.
Re: Geopoliitika
Flaamid on kanepivingust nii läbi imbunud, et ega nad väga aru saagi mis ümbritsevas maailmas toimub. 
* Panic is called on unresolvable fatal errors.
* It syncs, prints "panic: mesg" and then loops.
* It syncs, prints "panic: mesg" and then loops.
Re: Geopoliitika
Eerik-Niiles Kross soovitab Venemaaga seoses perset liigutama hakata
http://www.politico.eu/article/vladimir ... a-ukraine/
http://www.politico.eu/article/vladimir ... a-ukraine/
-
Tundmatu sõdur nr. 4
- Liige
- Postitusi: 10495
- Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
- Asukoht: Siilis
Re: Geopoliitika
..asjakohane kopi kõrvalteemast 
"Абхазия и Южная Осетия — для новой войны с Грузией; Крым и Восточная Украина — для продолжения войны с Украиной; Приднестровье — для потенциального захвата Молдовы; Сирия и Курдистан — для раскола НАТО, дестабилизации Турции и разжигания большой войны на Ближнем Востоке ради увеличения цен на нефть; Карабахский конфликт — для подчинения Армении; военные базы в Беларуси — как плацдарм аннексии Беларуси; "русский вопрос" в Прибалтике — как повод для вторжения в страны Балтии и воссоединения Калининградской области с материковой Россией; провокации в отношении не входящих в НАТО Финляндии и Швеции — для вторжения в Финляндию под предлогом недопущения ее вхождения в НАТО; захват Арктики — для разжигания конфликта с Канадой и, наконец, требование возврата России проданной 150 лет назад Аляски для начала открытого геополитического и военно-политического конфликта с США с использованием атомного шантажа против всего мира", — подытожил Фельштинский.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Re: Geopoliitika
Millegipärast mulle tundub, et siin sellele veidrale pildile õige koht.
- Manused
-
- droonidearmee.jpg (78.24 KiB) Vaadatud 4578 korda
* Panic is called on unresolvable fatal errors.
* It syncs, prints "panic: mesg" and then loops.
* It syncs, prints "panic: mesg" and then loops.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 9 külalist