Kuidas oleks üks tuumasõda

[Kapten Trumm]

See kus sa täna töötad ja omab taolisi featuure - on juhuslik. Sellise konstruktiivse lahenduse aluseks pole mingid riigipoolsed süstematiseeritud nõudmised/normid.
Täpselt sama tõenäosusega võinuks sa sattuda tööle nt Delta Plazasse, kus on klaasseinad igal pool, puudub keldrikorrus ja evakatsioonitrepp on õues värske õhu käes.
Tsiviilkaitseprogramm ei saa põhineda kinnisvaraarendajate suval või juhusel, kuhu sa satud.

Mis puudutab teie maja parkla kohandamist - siis siin on seesama eelhoiatuse probleem. Sellise suure maa-aluse rajatise kohandamine varjendiks on keerukas ja ressursimahukas tegevus, näiteks lae kindlustamiseks (kuna see on ehitatud liiga nõrk selliseks otstarbeks) on vaja paigaldada hulgaliselt kruvitugesid, kuskohast neid Tallinnas nt kiiresti võtta ja kas sõjaolukorras on erafirmad (kes neid müüvad) üldse tööl?

Taolise parkla kohandamiseks kuluva aja ja ressursiga võrreldes on Iskanderiga kaasnevast reaktsiooniajast rääkimine nagu halb nali, 3-4 minutit asendab siin 3-4 nädalat.

[toomas tyrk]

See kus sa täna töötad ja omab taolisi featuure - on juhuslik. Sellise konstruktiivse lahenduse aluseks pole mingid riigipoolsed süstematiseeritud nõudmised/normid.
Täpselt sama tõenäosusega võinuks sa sattuda tööle nt Delta Plazasse, kus on klaasseinad igal pool, puudub keldrikorrus ja evakatsioonitrepp on õues värske õhu käes.
Tsiviilkaitseprogramm ei saa põhineda kinnisvaraarendajate suval või juhusel, kuhu sa satud.

Eee. Vaata klaas üksi ei püsi püsti. See klaas on betoonist ja terasest raamis. Evakuatsiooniteede rajamine (loe - trepid selles betoonist konstruktsioon sees) on ka praegu täiesti standartne nõue. Jah, keldrit ei ole igal kontorihoonel. Selles osas on mul vedanud. Aga see minu evakuatsioonitrepp ei vii ka keldrisse. Lõpeb maapinnal. Keskmine trepp lõpeb keldris. Sinna on miskine 10 meetrit maad.

Olemasolevates hoonetes on need esmased varjumiskohad suuresti kõigis olemas. Tuumavarjendeid ja muid pikaajalist kasutamist võimaldavaid varjendeid jah, eriti ei ole.

[Kapten Trumm]

loe - trepid selles betoonist konstruktsioon sees) on ka praegu täiesti standartne nõue

Kahtlane



Hoone püsib püsti betoonist postidel ja paistab praktiliselt läbi iga nurga alt.
Keldrit pole, parkimismaja on maapealne.

[gooligan]

kallis Trumm, ka minu kontor on samas hoones.
Pean kahetsusega teatama, et kelder (nii parkimismaja kui ka maja all) on seal täiesti olemas

[wolfgang]

Trepid õues on suitsuvaba evakuatsioonitee. Mõeldud põlengu puhul, majast lahkumiseks. Maja sees olevad on keerukamad ja vähem kindlad, kuna nõuavad ülerõhu vente ja jutte.

Üleni klaasist maja ei olegi nii halb asi, kui pauk käib, selle püsivuse seisukohalt. Kuna klaas lendab minema ja maja jääb, ilmselt, püsti. Sees ei tasu sel hetkel muidugi olla, aga keldris olles on see pigem hea, et kaela ei kuku ja saab vbl. välja.

[Roamless]

Väike offtopic. Tegelikult on enamike uute kontori ja elumajade koridorides mitte ülerõhu ventilatsioonisüsteemid, vaid suitsueemaldus ventilatsioonisüsteemid, mis käivituvad tulekahju häire korral ja automaatsel seiskub tavaventilatsioon. Üle või alarõhuga süsteemid on mujal kasutuses, nagu näiteks lüüsides tööstuses jne (sõltuvalt vajadusest ja projektist). Standartne suitsueemaldussüsteem ei tohi tekitada sellist alarõhku, et uksi lahti ei saa, sest inimesed jääksid lõksu, sellepärast on peab suitsueemaldussüsteem saama ka kompensatsiooniõhku (tavaliselt trepikoja suitsuluugist, mis avaneb ka tulekahju häire korral) ja väheses osas ka liftišahtist, mis on varustatud väljaviske otsaga, et vältida lifti üles alla liikumisel tekkivat ülerõhku.
Sama teema on majaaluste garaažidega, ei mingit alarõhku, vaid suitsueemaldus saab alarõhu vältimiseks kompensatsiooniõhu tulekahju häire korral avanevast garaažiuksest.

[nimetu]

See Iisraeli eeskujuks toomine on küll huvitav, kuid mitte kõige praktilisem. Nende eelhoiatus sõltub Iron Dome radaritest, mis ei ole teps mitte odavad, ja isegi siis on varjumiseks aega loetud sekundid. Välja on ehitatud igasugused varjendid (isegi bussiootepaviljonid on selliseks otstarbeks projekteeritud), kuid hoiatust kuuldes ei hakata mitte varjendit otsima, vaid minnakse tee serva ja visatakse pikali.

[Lemet]

Ja meil? Kuidas on lood nii eelhoiatuse, sireenide kui ka varjumisega. Mõistagi, elu õpetab ja peksab. Valusalt ja veriselt...

[Kapten Trumm]

Tootjate enda andmetel on ka meie radaritel ballistiliste rakettide avastamise võime olemas. Iron Dome on vahest selline Gradi-teemaliste asjade tarbeks?

[gorilla]

-Kui rääkida DeltaPlazast siis hoones on nii mehaaniline suitsueemaldussüsteem kui ka mehaaniline ülerõhk.
Ülerõhk töötab otse liftišahtidesse, et päästemeeskonnal oleks mingigi võimalus elusalt, abivajajateni 14 korrusel jõuda.
-Kaks trepikoda täies pikkuses, välimine on klaaspaneelidega kaetud, sisemine on valubetoon küljepaksusega 30cm,
komplimentidega Merko betoonilt..
- Hoonet hoiab püsti sisemine ''selgroog'' mis koosneb liftišahtidest ja sellest sisemisest trepikojast, need sambakesed
mida õuest läbi klaaside näha on ei mängi erilist rolli..

Tahtsin kunagi teha sellest kohast katusel ''neli aastaaega'', aga võta näpust ei õnnestunud.



laffin

[vipu]

Tuumapomm Tallinna kohal sulatab üles Lasnamäe, Mustamäe ja Õismäe. See betoon milles on ehitatud meie majad, sulab kokku nagu plastmass tules. Vähemalt 1 meetrine pinnas on pärast tuumaplahvatust klaasjas kivim. Kui Tallinasse ehitada suured varjendid, siis venelased viskavad siia suurema pommi või kobarpommi. Tuumapommi plahvatuses on mõistlik koheselt surra. 20 minutit kiirguses ja te näete välja nagu neeger, 30 minutit kiirutuses ja te olete surnud. Kiiritustõbi koorib teil elusast peast naha. Teie nahale tekivad tohutult suured ja valusad villid. Tegelikult ei ole võimalik teid enam tänapäevase meditsiiniga aidata kui te olete saanud surmava doosi kiirgust. Varjend päästaks kui see oleks vähemalt 100m sügavusel. Selliste varjendite suutlikus on meil väga väike. Kommunistides Trumm ja Lemet võivad muidugi mis iganes lollusest unistada:)

[Lemet]

Tuumapomm Tallinna kohal sulatab üles Lasnamäe, Mustamäe ja Õismäe. See betoon milles on ehitatud meie majad, sulab kokku nagu plastmass tules.

Hiroshima ja Nagasaki praktika ca 20 kilotonniste laengutega demonstreeris siiski hoopis muud...

[Kapten Trumm]

Seejuures tasub meenutada, et 10 korda suuremate kilotonnidega pomm mitte kümme korda kahju ei tee, vaid plahvatuse efektide suurus on võrdeline plahvatusjõu kasvu kuupjuurega, ehk siis 200 kilotonnine pomm, mida vene ajal Tallinna pihta tõenäoliseks peeti (suuruse järgi pärines see siis kas tuumaallveelaevalt või keskmaaraketilt) teeb sellest Hiroshima pommist pahandust kaks koma millegagi (kuupjuur kümnest) rohkem korda.

Selsamal põhjusel võeti ka tehnika arenedes kasutusele paljude lõhkepeadega rakettide lahingu-osad (nn MIRV-id), mitte ei suurendatud (ühe) lõhkepea võimsust. Ehk siis kümme 100 kilotonnist lõhkepead tekitavad rohkem hävingut kui üks megatonnine (kuigi võimsus on mõlemil juhul sama). Supersuured laengud leidsid mõnda aega kasutust superkindlustatud (inglise k "superhardened") sihtmärkide hävitamiseks ja neidki asendasid vähemalt ameeriklastel üsna pea väiksed, kuid äärmiselt täpsed (täpsus mõnikümmend meetrit 10 000 km kauguusel) lõhkepead (GPS jne).

Samal põhjusel veetakse ka ohtlikke aineid suurte poolhaakel tsisternidega, lihtsalt 5 tonni kaupa vedamine ei anna ohutuses midagi juurde, sest õnnetuse juhtumise tõenäosus kasvab koos objektide arvu suurenemisega (mida rohkem veokeid, seda rohkem õnnetuse võimalusi), kuid 20 tonnine tsistern teeb 5-tonnisega võrreldes vaid poolteist korda kõvema paugu. Samas 5 tonni kaupa vedamisel kasvab paugu juhtumise võimalus neli korda.

Hiroshimas ja Nagasakis jäid betoonehitised püsti. Hiroshima nn aatomimaja, mille varemed on seal mälestusmärgina püsti tänaseni, asus praktiliselt plahvatuse epitsentris (seal oli lööklaine liikumine vertikaalne ja seepärast vahelagesid ei säilinud). Lööklaine tegi lagedaks japside tüüpsed papist majade rajoonid (pluss need läksid põlema kah). Mustamäe tüüpi hoonestusega asulas oleks Hiroshima pommi lõhkemisel lage 4 kvartalit. Omajagu vähendab plahvatuse mõjusid see, et linnaosa on planeeritud nii, et purustusi tuumarelva kontekstis oleks võimalikult vähe (suured laiad tsentrist kiirtena laiali jooksvad tänavad), puuduvad puidust ehitised jne. Nõuka ajal võidi teha pakkasuhhat ja muud paha, aga inimesed, kes taolisi asju planeerisid, polnud mitte idioodid ja omasid üldiselt ikka erinevalt vipust ettekujutust, millega tegu.

See betoon milles on ehitatud meie majad, sulab kokku nagu plastmass tules

Ei sula. Epitsentrist teatud kauguseni võib tähendada hoopis efekti, et betoonehitused lõhkevad nagu pommid, kuna betoonis sisalduv vesi (niiskus) muutub superkuumaks (superheated) auruks, mille tekitatav tohutu rõhk lõhub kivi.

[Manurhin]

Soovitan Ksf! Vipu-l see teema läbi lugeda: http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=25&t=28161

[alari]

http://tartu.postimees.ee/3727243/tooli ... ihti-viina

Töölised käisid Tartu uhkeimas tuumavarjendis õppustel, tähtsad ninad viskasid seal saunas tihti viina
11. juuni 2016 10:35
Vilja Kohler Vilja Kohler, Tartu Postimees

Valge lina ümber ja jooksuga lähimale surnuaiale – selline oli Nõukogude ajal tsiviilkaitseõppustel mitteametlik ja loomulikult keelatud, kuid ainus õige vastus küsimusele, mida teha tuumarünnaku korral.

Kuid nõukogude inimene ei tohtinud sellise tõese paratamatusega leppida ja nii valmistuti igal rindel tuumasõda võidukalt üle elama: kohustuslikel tsiviilkaitseõppustel osalesid peale täiskasvanute ka lasteaialapsed ning ehitati varjendeid, neid tehti eraldi ning kortermajade ja tehaste alla.

Üks neist valmis Tartus 1979. aastal, kui valumehaanikatehas ehitas aadressile Tehase 23 oma mittestandardsete toodete tsehhi. Selle Turu tänavalt paistva hoone all asubki teine hoone, suurte rauduste taga tänini säilinud paksude betoonseintega tuumavarjend.

Varjendi ehitas tehas

Mida mittestandardsete toodete tsehhis tehti, seda Tehase 23 hoone omaniku OÜ Vabrik Areng juht Boris Polov ei tea. Kuid paarkümmend aastat vee ja muda all olnud ning mullu sellest paksust ja vedelast tühjaks pumbatud tuumavarjendi kohta on ta siit-sealt ja erinevatelt inimestelt kogutud kildudest pildi kokku pannud.

Lahkelt aitas seda pilti täiendada 1970. aastate algusest 1990ndate alguseni valumehaanikatehast juhtinud Villu Rahe.

«Tuumavarjend on mõeldud 250 inimesele, ootamatu rünnaku korral võis seda normi kuni kaks korda ületada,» tutvustas Boris Polov oma kummalist valdust. «Aga see varjend polnud lihtrahvale. Tavalised tartlased pidanuks Raadil asunud Nõukogude sõjalennuväljale määratud tuumalöögi eest linnast välja minema.»

See varjend oli tema sõnul mõeldud valumehaanikatehase ja varjendi kõrval asunud Arengu tehase väärtuslikele töötajatele, kellel tulnuks kolm päeva pärast pauku jälle tööle asuda, kas armee heaks või linna taastama.

Villu Rahe sõnul valmistasid mittestandardsete toodete tsehhis paar-kolmkümmend töötajat mustmiljonit asja, näiteks raudvaate ja prügikastide kõiki detaile.

«Selle tsehhi all oli linna uhkeim tsiviilkaitsevarjend, kus meie tehase ning Arengu ja ehitusmaterjalide tehase töötajad tegid sundõppusi,» rääkis ta. «Iga tehas tegi seal eraldi õppusi, koos neid ei tehtud. Ja kui linnasakstel ja sõjakomissariaadi ülemustel oli vaja viina võtta, olid ka nemad seal platsis – varjendis oli uhke korralik saun.»

Nagu tsehhigi, ehitas varjendi ja selle basseiniga sauna valumehaanikatehas, raha selleks tuli Moskvast, töö hinda tehase endine direktor ei mäleta. «Toona oli see kõik ju üks riigi raha,» märkis ta. «Siis käis ehitamine nii-öelda majanduslikul teel – igal tehasel oli paarikolmekümne mehega ehitusbrigaad, see sai ülesande ja tehti ära. Seinte paksust ei oska ma
öelda, aga lagi on seal vähemalt meetripaksusest betoonist.»

Varjendi ja uue tsehhi ehitamiseks kulus tema mäletamist mööda paar aastat. Sauna varjendi projektis polnud. «Saun tehti väljaspool plaani,» märkis Villu Rahe. «Moskvasse selle tegemisest ette ei kantud, aga ehitati see kohalike suurte sakste heakskiidul. Ei mäleta, et Moskva natšalnikud oleksid seal käinud.»

Aga Tartu tsiviilkaitsestaabi ja sõjakomissariaadi mehed olid seal küll väga sagedased külalised, mäletab ta. «Saunas oli elektrikeris, meie töötajad pidid selle õigeks ajal kuumaks kütma. Ka viinad ja sakumm tuli ikka tehasel saunalistele poest tuua, ega nad siis ise midagi kaasa võtnud.»

Kuid tagasi varjendi juurde. Selle 330-ruuutmeetrise ehitise peasissepääs jääb Teguri tänava poolsesse külge. Pikast trepist alla minnes paremat kätt on suure raudukse taga ristkülikujuline 125-ruutmeetrine saal 250 inimesele ehk 0,5 ruutmeetrit inimese kohta.

«Seal olid narid, kõigile gaasimaskid ja muu vajalik, söögikraami ei olnud,» ütles Villu Rahe. Boris Polov täpsustas, et toidukraam pidi toodama esimese hoiatuse peale. «Magamine oleks korraldatud vahetustega, korraga oleks maganud 50 inimest,» rääkis ta.

Kolm liitrit vett päevas

Saali otsas on lae all säilinud 2250-liitrine veetünn. Vett oli ette nähtud inimese peale kolm liitrit päevas, tünnis oli kolme päeva varu. Saali kõrval on tualetid, kaks kohta naistele ja teist sama palju meestele.

«Need olid väga koledad, lammutasime ära,» rääkis Boris Polov. Lisaks tulid vee ja muda alt välja ka piklikud aukudega raudkastid – kuivkäimlad.

«Siin olid kõik süsteemid dubleeritud – vesi, kanalisatsioon, õhk. Elekter oli lausa kolmekordselt ehk kolme jämeda kaabliga tagatud,» ütles Boris Polov.

Seega on ka iseenesestmõistetav sopiline varuväljapääsutee, mille lõpus oleva šahti kaudu jõuab redelist ronija hoone ette, praeguse täika ukse lähistele, kus asub pealtnäha tavaline kanalisatsioonikaev.

Boris Polovi sõnul on tagavaraväljapääsu ava kavandatud kohta, kus seda poleks tohtinud katta varjendi peal oleva 12 meetri kõrguse hoone rusud.

Varjendi tualettidest paremale jääb saun, mille seintel oli laudvooder. Eesruumi ühes seinas on betoonist kaminaümbris, kuhu käis elektrikamin. Järgneb avar leiliruum, selle taga kolmandas ruumis on senimaani helesiniste kahhelkividega kaetud bassein.

Sauna kõrval on side- ja juhtimisruum, kuhu olid veetud telefoniliinid. Staabi vastas oli filtrite ja ventilaatorite ruum. «Neid ventilaatoreid aeti käsitsi ringi,» meenutas Villu Rahe.

Tulijad voolikuga puhtaks

Staabi naabruses on meditsiinipunkt, kus ainsa ruumina on radiaator seinas. Väljapääsu lähedal on deaktiveerimisruum. «Kolm päeva pärast tuumarünnakut oleksid pidanud kummiülikondades ja gaasimaskides mehed varjendist minema välja olukorraga tutvuma,» selgitas Boris Polov. «Tagasi tulles oleks nad deaktiveerimisruumis voolikust kuuma veega puhtaks pestud.»

Ruumi keskel on põrandas piklik auk, kus oli ilmselt filter – selle augu puhastajad leidsid kummaliste materjalide kihte.

Pärast tiiru varjendis jääb kummitama mõte, et vaevalt oleksid vooliku all lobistamine, filtrid ja varjendi paksud seinad ning mitmekordne vee- ja elektrivarustus seal varjul olnud inimesi
vaenlase massihävitusrelvade eest päästnud.

Kas Nõukogude ajal tsiviilkaitseõppustel tõesti usuti, et tuumarünnak on võimalik üle elada? «Usk usuks,» vastas Villu Rahe. «Eks õppustesse suhtuti nii, et need on vaja ära teha, ja tehtigi. Käsk on vanem kui meie.»

Boris Polov ei pumbanud Tartu omaaegsest uhkeimast tuumavarjendist ligi 100 tonni vett ja 10 tonni muda asjata välja. Erinevate silmaringi avardavate programmide ajal avab ta varjendiuksed huvilistele, kes soovivad teha retke minevikku, mil tuli valmis olla kõigeks, ka eluks pärast tuuma-, bakterioloogiliste või keemiarelvade kasutamist Tartust.

Esimest korda oli Tehase tänava tuumavarjend huvilistele avatud tänavu mais muuseumiööl, võimalust kasutas paar tuhat inimest. Järgmised ekskursioonid minevikku tulevad suvel ja septembris teadlaste ööl, püsige meie kanalil ja jälgige reklaami.


Kommentaar

Henn Voolaid

füüsik
Tsiviilkaitse, millega ka ise 1980. aastatel Tartu ülikooli füüsika- keemiateaduskonna prodekaanina tihedalt kokku puutusin, oli üks suur mäng, millest poleks tuumarünnaku ajal suurt kasu olnud.

Ka selle hirmsa ohu eest tartlasi kaitsma pidanud varjendid olid mõttetud: kui see pauk oleks käinud või, hoidku taevas selle eest, käib, on asi mokas, elu praeguses vormis siin lõpeb.

Siiski tegeldi tsiviilkaitsega väga agaralt. Põhjus oli lihtne: kõrgemalt poolt oli selleks raha ette nähtud ning see raha tuli ära kulutada. Oli see mõistlik või ei, seda ei küsitud. Näiteks kui Tartusse Tähe tänavale füüsikahoonet ehitati, olid keldrisse ette nähtud ruumid, mida saaks varjendina kasutada. Aga need olid kohas, kuhu polnud võimalik normaalselt ligi pääseda ja jäidki välja ehitamata.

Ülikoolis korraldati igal kevadel töötajatele tsiviilkaitseõppusi. Kord oli Vanemuise tänavale praeguse Masingu kooli õue suur telk püsti löödud, see lasti pisargaasi täis ja õppustel osalejatel tuli gaasimaskiga selles telgis kaks minutit vastu pidada.

Olin tol õppusel suures hädas – mul oli suur habe, mis takistas maskil tihedalt vastu näonahka liibumast. Mõtlesin pingsalt, mida teha, sest need, kelle mask ei olnud tihe, tulid telgist rutu ja nutuga välja. Kuidagi kujunes nii, et väljatulnud moodustasid ühe inimkobara ja sisenemisjärjekorda ootavad teise. Nihverdasin end vaikselt sisenejate hulgast väljunute hulka ja nii pääsesingi gaasiproovist.

Edasi mängiti läbi teaduskonna isikkoosseisu evakueerimine. Plaanide kohaselt pidi meie teaduskond evakueeruma Pühajärve puhkekodusse. Olid plaanid, kui palju inimesi viiakse bussidega ja kui palju läheb jalgsi. Need arvud tuli teatada mingil telefoninumbril ja pärast seda sõitis juhtivkoosseis Käärikule sauna «kokkuvõtteid tegema».

Ükskord ma millegipärast teatasin telefonitsi, et jalgsi tuleb rohkem rahvast, kui oli plaanis, sest üks naine hakkas sünnitama ning me saatsime ta ühe bussiga Tartusse. Toru teises otsas ei saadud tükk aega aru, et kes hakkas sünnitama. Lõpuks öeldi, et ärgu ma mängigu lolli, ja lõpetati kõne. Pärast pidin aru andma. Pääsesin kergelt seetõttu, et põhjendasin seda vajadusega harjutada igasuguseid võimalikke olukordi. Kokkuvõtteks öeldi mulle, et mina pole nende olukordade väljamõtleja.

Kui nüüd nendele tsiviilkaitseõppustele mõtlen, tuleb mul meelde ema ütlus, et kõik ajad lähevad ükskord mööda. Nii läks mööda ka see aeg.


Tartu linnale kuuluvad varjendid
• Tartu linn sai Nõukogude ajast päranduseks viis varjendit: Pargi 8, Hermanni 1a, Tamme puiestee 7a ning Peetri turul ja Raadil endisel sõjalennuväljal asuvad varjendid.
• Tamme pst 7a varjendis tegutses selle sajandi alguses baarisarnane asutus. Pärast joomakoha sulgemist ei leidnud varjend rakendust, Tartu linnavalitsus lasi selle 2008. aastal kokku lükata.
• Raadil vanadest angaaridest pisut Muuseumi tee poole jääv vana lennuvälja varjend lasti lammutada paar aastat tagasi.
• Katoliku kiriku kõrval olevat Hermanni 1a tsiviilkaitserajatist kasutas üks firma kümmekond aastat tagasi laoruumina, kuid 2008. aastal tekkis rentnikul võlg ja ta vabastas varjendi. Linnavalitsus lasi selle rajatise uksed kinni panna, kuid peab selle töö juurde ikka ja jälle tagasi pöörduma, sest eri huvirühmade esindajad murravad varjendisse pidevalt sisse.
• Ka Peetri turu varjend seisab tühjana, linnavalitsusel tuleb selle sissepääse aina uuesti ja uuesti kinni panna.
• Aastast 1954 pärinevas Pargi tänava varjendis tegutses eelmise sajandi lõpus kurikuulus klubi, mida linnarahvas kippus seostama narkootikumide ja natsidega. Pärast klubi sulgemist oli varjend noortekeskuse ja rollimängukeskuse päralt. 2012. aastal sai Pargi tänava varjendi enda kasutusse MTÜ Tartu Maheaed, mille sadakond potipõllumeest kasvatavad Hiinalinnas ja Annelinnas endale köögivilja. Eelmisel suvel tehti korda tulevase juurikakeldri ventilatsioon ja loodetavasti tänavu sügisel saavad potipõllumehed oma juurikad sinna hoiule viia.