et Timbergi sugused tegelased, kes justkui võinuks ka omalajal mõjutada olulisi otsuseid, ei teinud seda ei omalajal
Kui ministri või valitsuse tasemel öeldakse sulle otse ära, et SELLEGA me ei tegele, siis võib seal 55 Timbergi kasvõi kõrvade peal käia.
Tsiviilkaitsega mittetegelemise kohta pidi eksisteerima üks valitsuskabineti otsus aastast 1994, millest täna mõistetavatel põhjustel piinlikult vaikitakse - eks mitmed selle taga olnud isikud on tänagi poliitikas.
Näha selles tegevuses tagasipöördumist nõukaaja paradigmasse on ilmselgelt pahasoovlik
Ei, nõukaajal olid paljud asjad tehtud just nii, nagu üllatus-üllatus, on see tehtud mitmes vaba maailma riigis. Kui 2+2=4, siis nõukaaja matemaatika valetab, sest see on nõukaaja oma! Mis tegelikult tähendab, et antud nõuka aja tegevused omasid teaduslikku/rakenduslikku alust ja olid tehtud enamvähem õigesti.
Tulles tagasi selle betooni juurde - sul ei maksa siin valjuhäälselt oma rumalust ja ignorantsust kuulutada, ei ole lihtsalt olemas "moodsat lahendust", mis annaks ilma "betoonita" samasuguse efekti. On tõesti odavamad lahendused (neist kõige odavam on saladusetempliga plaanid seifis, millest keegi ei tea ja mille rakendamine kaoses pole võimalik), kuid see odavus on saavutatud kõrgema ebaõnnestumise riski (teisisõnu eludega mängimise) arvelt. Kõige odavam ongi saata linnaelanikud "kuskile" iseenda hooleks (eks paljud lähevadki ise), kuid kui see protsess muutub vastase sihtmärgiks, on tulemus veel verisem.
Üldharivalt: tsiviilkaitse strateegiaid ongi teoorias vaid 2 - varjamine ja evakueerimine. Tegelikus elus neid kombineeritakse. Helsinki strateegia on kahtlemata varjamine. Tallinna oma oli 360 000 evakueerida ja 90 000 varjata, kui läks kiireks, siis üritati kõik varjata (kasutades kõiki sobivaid ehitisi). Näiteks USA-l JA GB-l, kus polnudki mingit tõsisemat varjendiprogrammi (kõik oli efektiivne), käiski vene rulett miljonitega - kui need ummistunud kiirteedel autodes istuvad miljonid jäid rünnaku alla (ei jõudnud piisavalt kaugele), siis olid nad surmale määratud, sest miljoni inimese evakueerimiseks läheb 24+ tundi, kuid vene raketid tulid poole tunniga ja järgnevate tundide jooksul mattus sihtmärgialade ümbrus massiivse tuumasaasta alla (mis andis lõpuks sama tulemuse, kui need inimesed oleks koos linnaga aurustatud). Selles ma olen aga üsna kindel, et asulate evakuatsioon käinuks NSVL-s märksa kiiremini kui nt USA-s.
Täna ei ole olemas mingid "moodsa nimega" imevitsa, mis nimetatud fundamentaalsed probleemid olematuks muudab. Füüsikaliste-keemiliste mõjutusvahendite üleelamiseks peab olema kas vahendist piisavalt kaugel või piisavalt kindlas kohas. Ei ole olemas mingit "efektiivset", "moodsat", "kodanikualatusel põhinevat" "nutitehnoloogial põhinevat" lahendust mis võimaldaks eitada ülaltoodud põhimõtteid. Seepärast kohtades, kus peetakse kiiret massevakuatsiooni võimatuks (nt Skandinaavia pealinnad) relvade rakendamise ajalises aknas (mõni minut eelhoiatust), valatakse ka täna betooni. Kaitsevägi õpetab täna sõdurile täpselt samasuguse laskepesa kaevamist nagu õpetati nõuka sõjalise algõppe tunnis ja tõenäoliselt ka WWII ajal. Ei ole "moodsat lahendust", mis võimaldaks mitte kaevata, isegi UKR sõda üks järelmeid oli, et tuleb rohkem kaevuda. Peagi saavad Sisekaitseakadeemia tublid kasvandikud, kes on (erinevalt põlatud "nõuka produktist") näinud suurõnnetust vaid telekast (nimetatud Timberg osales Tsenobõli tagajärgede likvideerimisel umbes aasta), ka sellest aru, lihtsalt aega läheb.
"Rakkerühm ilma vene polkovnikutest saastata" imesid korda saatma ei hakka. Tõenäoliselt on nende suurim roll teha tegevusplaan, mis vastab selleks eraldatava väga napi finantseerimisega. Vene polkovnikud aga suudaksid ehk tiba aega kokku hoida, enne kui Peda haldusjuhtimise taustaga spetsialistid liigselt aega jalgratta leiutamisele kulutavad (enamik antud teemast on well ära leiutatud ja enamasti meil siin ka praktikas eksisteerinud asjad). Loodan siiralt, et nad ei hakka tegema ohuhinnangut, mis on klapitatud eelarvega.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.