*1980.–1990. aastate vahetusel alanud revolutsioon pole lõppenud, Venemaad ootab ees veel üks revolutsioonipuhang.
*President Putini plaanid saavad selgeks 2017. aasta suve lõpus või sügise alguses. Ta näib olevat võimust väsinud.
*Võimuaparaadis on paljudel inimestel praegu n-ö viimase krabamise soov – rebida tükike ja lahkuda riigiametist.
Toimetaja eessõna
Vene politoloog ja riigi eliiti koolitava Moskva riikliku rahvusvaheliste suhete instituudi (MGIMO) professor Valeri Solovei (56) pälvis mullu Venemaal palju tähelepanu. Erinevalt paljudest analüütikutest usutakse tal olevat häid allikaid Kremli kõige kõrgematel võimutasanditel. Näiteks ennustas ta suvel õigesti president Vladimir Putini lähikonnas tehtud kaadrimuudatusi, mis päädisid Anton Vaino administratsiooni juhiks nimetamisega. Peale selle esines ta ühes intervjuus arvamusega, et Vene presidendivalimised võidakse varasemaks nihutada, aga Putin ei pruugi neil osaleda. Võimudele läks see korda, sest usutlus kadus imekombel veebiavarustest. Nüüd räägib ta Raadio Vabadusele antud intervjuus, et Venemaad ootab sel aastal suuremat sorti kriis.
Raimo Poom
Valimiste teema tõi mullu Venemaal päevavalgele tähtsa asjaolu: tundub, et keegi ei ole võimeline endale ette kujutama, et võim võiks valimistel vahetuda. Samuti ei prognoosi keegi majandusteadlastest nii tugevaid sotsiaalseid vapustusi, et inimesed tuleksid tänavatele. Elatustase ja inimeste ootused vajuvad vaikselt allapoole, aga see võib venida aastaid, kui mitte aastakümneid. Tundub, et kõik on betoneeritud.
Klassikalise poliitilise prognoosimise meetodid ei tööta Venemaal üldse, seda ütleb teile iga endast lugu pidav politoloog. Aga isegi seal, kus need meetodid on väga hästi läbi töötatud, annavad nad tagasilööke. Tuletan meelde möödunud aasta kaht tagasilööki, Brexitit ja Trumpi võitu. Analüütiline konsensus valitses nii Brexiti võimatuse kui ka Ühendriikide valimiste puhul. USA demokraatlik administratsioon ei uurinud isegi teoreetiliselt asjade vabariiklastele üleandmist. Nüüd aga palun – ekspertide ja prognoosimise kolossaalne fiasko! Ja miks see ei võiks juhtuda Venemaal?
Ja veel üks asjaolu, mis on äärmiselt tähtis: kõik, kes tegelevad Venemaal eksperdiuuringute või -hinnangutega, kardavad. Kardavad avaldada mõnd oma oletust. Kardetakse repressioone või pehmemalt öeldes negatiivseid sanktsioone. See hirm on liialdatud, kuid täheldan seda paljudes inimestes. Intellektuaalid kardavad praegu märksa rohkem kui kaks-kolm aastat tagasi. Paljusid asju arutatakse ainult kuluaarides.
Mina ei karda oma eksperdiarvamust välja öelda ja olen veendunud, et 2017. aastal ootab meid tõsise poliitilise kriisi algus. Rõhutan – just nimelt algus, kriis ise areneb kaks ja pool kuni kolm aastat ning selle kulminatsiooniks saavad presidendivalimised. Mis puudutab võimu vahetumise võimalust valimistel, on poliitilistel muutustel eri vormid, mida näitab ajalugu, sealhulgas päris hiljutine ajalugu. Nõukogude Liit muutus Venemaaks revolutsiooni käigus ja selliseid asju uuriva teadlasena võin ma öelda, et revolutsioon, mis algas Venemaal 1980. ja 1990. aastate vahetusel, pole veel lõppenud. Suure tõenäosusega tuleb meil läbi elada veel üks revolutsioonipuhang.
Kõlab muljetavaldavalt. Aga me räägime tulevastest valimistest kui mingist poliitiliste sündmuste päästikust ja pole selge, kui palju on sellel alust. Arutatakse näiteks, kas valimistele lastakse Aleksei Navalnõi, aga see on ju lihtsalt võimu otsus, mis on talle kasulikum. Kas see pole üldse vale eeldus – jutt valimistest?
Vale eeldus on see, et me tunneme end fatalistlikult asjaolude ohvrina, oleme valmis istuma käed rüpes ja jälgima, kuidas kõik mööda läheb, õlgu kehitama ja ütlema: no kuidas siis, kõik on programmeeritud! Ei midagi sellist. Eesmärgipärase poliitilise tegevusega saab olukorda kergesti muuta olenemata sellest, kas Navalnõi lastakse valimistele või mitte. Selleks tuleb lihtsalt aru saada, et olukord on äärmiselt ebapüsiv, ei ole tsementeeritud, vaid hoopis vastupidi: süsteem logiseb üha rohkem, võimu tegutsemisvõime väheneb ja praegu on igasugusel opositsioonil, kui see vaid on tõeline opositsioon, suurepärane võimalus olukorda mõjutada. Aastatel 2014–2015 oli see võimatu, nüüd hakkab võimaluste aken avanema.
Mõni kuu tagasi rääkisite võimalusest, et Putin ei lähe valimistele, et on kandidaate, keda võim võib nendel valimistel tema asemel esitada. Te viitasite presidendi administratsiooni allikatele. Mul on tunne, et nüüd (ja võib-olla langes see kokku Uljukajevi vahistamisega) on see jutt lõppenud. Kas teile ei tundu, et keegi pakkus soovitut tegelikkuse pähe?
Mul ei ole sellist tunnet. Nii palju kui mina tean, on seda arutatud. Praegu kavatseb Putin kandideerida, kuid on asjaolusid, millest jagusaamine pole jõukohane isegi talle, ja kui need asjaolud ilmnevad, siis ta valimistele ei lähe, läheb teine inimene. Inimese elu ja ajalugu on ettearvamatud, paljud asjaolud ei olene meist – ei presidentidest, monarhidest ega diktaatoritest. Seega võib kõik muutuda. Putini plaanid saavad selgeks 2017. aasta suve lõpus või sügise alguses. Seda enam et ta näeb välja nagu inimene, kes on võimust väsinud ja peab seda koormavaks. Seda oli märgata isegi pressikonverentsil. See ei tähenda loomulikult tema valmisolekut võimust loobuda, aga mulle tundub silmanähtav, et avalikust ja rituaalsest küljest on see talle koormav. Selliste rituaalide vajalikkus kutsub temas esile ärritust. Võib-olla eelistaks ta riiki valitseda kulisside taga. See aga eeldab riigivõimuorganite omavaheliste suhete teistsugust formaati, Putini veidi teistsugust rolli.
Jah, on räägitud kontseptsioonist, et võimu ülesehitus muutub ja Putinist saab mingisugune vaimne juht.
Põhiseaduslikku reformi valmistatakse ette. Teine asi on see, et mitte keegi, isegi need, kes seda ette valmistavad, ei tea, kas see jääb soiku või mitte. Samuti ei tea keegi, kas majandusreformide programm jääb soiku. On antud korraldus viia see lõpule enne tähtaega, mitte suveks, vaid peaaegu kevade alguseks.
Majandusreformid on hea näide mõistmaks võimu ülesehitust. Selleks et teha mõtestatud majandusreforme, tuleb teha poliitilisi reforme ja Putin peab demonteerima režiimi, mille ta isikliku võimu huvides üles ehitas. Milleks talle majandusreformid, mis suure tõenäosusega tõukavad riigi poliitilisse ebastabiilsusse, nagu omal ajal lagundasid majandusreformide katsed Nõukogude Liidu?
Ma jagan seisukohta, et käsku majandusreforme ette valmistada ei antud selleks, et neid tegelikult ellu viia, vaid pigem selleks, et inimestele mingit tegevust anda, et luua ühiskondlikule tähelepanule valefookused.
Asi on selles, et võimul ei ole peale peamise liikumapaneva motiivi – võimu ning sellega seotud ohutuse ja varade säilitamise – mingit raudset loogikat. Kui ei ole raudset loogikat, ei ole ka institutsioone ning sellises olukorras võivad toimuda ootamatud ja järsud muutused. Kõik maailmas lõpeb varem või hiljem ning kõik peale ülima rumaluse ja ülima tarkuse muutub, nii ütles Laozi. Ma tuletan meelde 2011.–2012. aasta piiride kõigutamist, mis osutus Kremli jaoks ootamatuks, ning selleaastaseid ootamatusi Suurbritannias ja USA-s.
Mõningaid asju – osaliselt puudutab see rahva tundeid – varjavad inimesed ka iseenda eest, nad kardavad neist valju häälega rääkida. Siit ka sotsioloogiline aksioom massidünaamika ettearvamatuse kohta. Post factum panevad ajaloolased, poliitikateadlased ja teoreetikud paika mingisugused seaduspärasused, avastavad suundumusi. Aga kui sa oled protsessis, siis tihti sa neid ei näe, sa ei suuda peamist teisejärgulisest eraldada, aru saada, milliste faktorite seostamine võib viia muutusteni.
Üldiselt turbulentsus suureneb, võimu ja riigiaparaadi teovõime väheneb. Riigiaparaati hirmutas väga Uljukajevi vahistamine ja see inerts säilitab oma jõu. Rostovi oblastis on Gukovo linn tegelikkuses täielikult blokeeritud, seal toimub omamoodi „terrorismivastane operatsioon” terve linna vastu, sest seal elavad kaevurid, kes pole mitu kuud palka saanud, otsustasid protestida, kuigi põlvitades – sõita Moskvasse õigust nõudma, loomulikult president Putinilt. Aga kui selliseid Gukovosid saab mitu? Aga kui kuskil otsustavad nad põlvedelt tõusta ja ära võtta nööri, mille nad ise endale kaela riputasid? Mis juhtub?
Selleks on olemas rahvuskaart.
Kaardivägi on fiktsioon. Professionaalsemad inimesed sinna lihtsalt ei läinud. Seetõttu on kaardivägi sisevägi, mis on võimeline ainult piiramisrõngas seisma. Üritati luua teovõimelisi eliitväeosi, see, mis oli, lammutati, kuid uut ei loodud.
Te tahate öelda, et hoolimata sellest, et võime hirmutasid 2011.–2012. aasta sündmused, hoolimata kõigist juttudest rahutustevastaste jõudude reformimisest on võim massirahutusteks vähem valmis?
Absoluutselt õige, ta on praegu vähem valmis kui 2011. ja 2012. aasta vahetusel. Muljet, mida võim püüab edasi anda, ei tohi reaalsusega segamini ajada. Võim edastab väga hästi muljet brutaalsusest, enesekindlusest, tseremoonitsematusest, kuid tegelikult pole ta praegu kaugeltki nii tugev. Teine asi on see, et see ei tähenda, et oleks jõude, mis on valmis ära kasutama praeguse võimu nõrkust. Siin on, kui soovite, vastastikune halvatus.
Te räägite, et Uljukajevi vahistamine on riigiaparaadi ära hirmutanud. Kas saab hinnata, milleni see hirm viib?
Halvatuseni, efektiivsuse vähenemiseni. Kõik hakkavad ettevaatlikult töötama ja kartma seadusest üleastumist. Aga nagu te mõistate, ei saa Venemaal midagi teha, kui rangelt järgida isegi seaduse tähti ja ametijuhendeid. Ja nagu mulle rääkisid inimesed, kes on aparaati integreeritud, tekib paljudel praegu n-ö viimase krabamise soov – rebida tükike ja lahkuda riigiametist. Kasutada n-ö viimast võimalust. Üldiselt ei vii see selleni, mida võim taotles, ehk efektiivsuse suurenemiseni, vaid halvatuseni ja riigiaparaadi tegevuse efektiivsuse vähenemiseni.
Kas inimesed muutuvad hirmust rohkem või vähem lojaalseks?
Ärgem ajagem segi deklamatsiooni ja praktikat. Lojaalsust kontrollitakse ainult sellega, kuidas inimesed end kriitilises olukorras ülal peavad. Kriitilises olukorras ei hakka need inimesed täitma ühtki korraldust ega käsku, nad lihtsalt kaovad, neil ei tööta telefonid, nad muutuvad kättesaadamatuks igasugustele sideliikidele, nad haigestuvad, nad leiavad võimaluse jätta täitmata kõik nende seisukohalt ohtlikud otsused. Nii on juba juhtunud Vene impeeriumi ajaloos, NSVL-i ajaloos. Alati toimub kõik ühtemoodi: ühel hetkel kaovad äkki kõik sinu kindralid, oblastikomiteede sekretärid, kes enne vandusid truudust. Loomulikult juhul, kui see hetk saabub – me räägime praegu hüpoteetilisest olukorrast. Tegelikult on võimu tegevuse tulemused vastupidised sellele, mida ta kavandas, ja see on Venemaale väga tüüpiline. Muide, rahvuskaardi loomise katse läbikukkumine on viinud selleni, et luureteenistuste ühendamise plaanid on blokeeritud – sai selgeks, et see viib halvatuseni.
Te räägite põhimõtteliselt, et võim on nõrk.
Ta ei ole nii tugev, kui püütakse esitada ja nagu me seda endale ette kujutame. Ta on tõesti tugevam kui opositsioon, aga kaugeltki mitte graniidikamakas.
Mis te arvate, kas Putin teadvustab seda nõrkust või täpsemalt: ebapiisavat jõudu?
Võimu informatsioonivajadus on väga terav, aruandmist on üha rohkem, kehtestatud on igapäevane seire, mitte iganädalane või igakuine nagu varem. Aga see sarnaneb sellega, kui te informatsioonikuhja all ei suuda näha tendentse, ei suuda mõista, kust lähtub oht. On tunne, et miski pole korras, aga sellega koos valitseb pime kindlus, et midagi hirmsat ei juhtu ja kõik laheneb iseenesest. See on Venemaal igasuguse võimu tegevuse ammune eeldus: ärme torgime, äkki laheneb kuidagi ise. Aga kui võim hakkab fiskaalset survet tugevdama – ja seda ta teeb –, ei saa ta arvestada sellega, et kõik iseenesest laheneb. Kõigis raamatutes on kirjas, et fiskaalse surve tugevdamine on otsene ja lühim tee sotsiaalsete rahutusteni.
Minu arvates on siin tähtis kukkumise kiirus. Kui see on vaikne ja märkamatu, jõuavad inimesed harjuda.
Igasugusel kohandumisel on piir ja ma arvan, et Venemaal ollakse sellele piirile lähedal. Kui perekond kulutab keskmiselt 70–80% oma sissetulekutest eluliste vajaduste rahuldamiseks ehk söögile, transpordile ja eluasemele, siis see tähendab, et enesesse investeerimiseks ei jää peaaegu midagi järele, ning järelikult oleme me piiri juures. Loomulikult võib sellest piirist üle astuda, aga ma ei hakkaks pead andma, et inimesed kannatavad lõpmatult. Ja peamine on, et keegi ei tea, kust läheb see joon, mille taga kannatus lõpeb. Seda on võimalik välja selgitada ainult empiirilisel teel, mida võim survet suurendades ka teeb, aga kui ta selle välja selgitab, on juba hilja.
Alates 2011. aastast, kui Putin otsustas presidenditoolile naasta, karmistab võim pidevalt kontrolli ühiskonna üle, keerab kruvisid kinni, kasutades kõiki mõeldavaid ettekäändeid. Kas seda on võimalik ekstrapoleerida tulevikule? Kas võim tahab ka edaspidi nii tegutseda?
Mulle näib, et võim juba mõistab, et on pilli lõhki ajanud. Aga hakkliha pole võimalik enam kokku panna, administratiiv- ja politseimasinal on oma loogika ja inerts, seda ei saa enam peatada. Kui teil on kergem alustada juurdlust arvestuslike kirjutiste kohta VKontaktes, siis te teete seda ja näete arvestuslike näitajate poolest säravam välja. „Võitlus terrorismiga” käib enam kui edukalt. Viimastel kuudel on olnud märgata, et võim tahab kuidagi kultuurimeistritega kokkuleppele jõuda. Talle ei meeldi nendega olla konfliktis, mille provotseeris võimu enda tegevus. Aga kehtib juba hooletusse jäetud süsteemi loogika. Ja siin naaseme eelmise küsimuse juurde: kas piir on olemas või mitte? Ma arvan, et see on olemas ja me näeme seda. 2010. aastal Tuneesias ja 2011. aastal Egiptuses keerati kruvid kõvemini kinni kui Vene Föderatsioonis, seal oli pea tõstminegi keelatud. Ja näe, mis juhtus!
Need analoogiad on alati liiga keerulised, et neile toetuda.
Jutt käib sellest, et sotsiaalsed ja poliitilised liikumised on väga sageli ettearvamatud, isegi rangelt kontrollitud ja kinnistes ühiskondades.
Niisiis te arvate, et Vene võim, kes on viimastel aastatel kruve kinni keeranud, tahaks neid nüüd veidi lahti keerata?
Osa võimust, sest võimul on mitu fraktsiooni. Need, keda võib nimetada poliitilisteks tehnokraatideks, mõistavad, et kruvid on üleliia kinni. Aga nn silovik’id ja nendega seotud repressiivaparaat tahab kõike kontrollida. Aga kõige kontrollimine tähendab Venemaal tegelikkuses kõigi represseerimist. Meil on keelatud kõik, mis pole lubatud – me liigume praegu järk-järgult selles suunas. See on see, millest ma alustasin, et Venemaal muutub kõik poliitikaks, sest võim trügib igale poole. Ja tehnokraatide – ma isegi ei nimeta neid liberaalideks, sest nad ei ole liberaalid – ja silovik’ide vahel on konflikt. Ja Putin balansseerib nende kahe fraktsiooni vahel.
See on keeruline olukord, sest kunagi ei või teada – mõtled inimese kohta, et tema on ilmselt tehnokraat, aga tegelikult pole.
(Naerab.) Inimesed on meil ka väga plastilised ja kontekstuaalsed. See pole ju midagi rohkemat kui skeem, aga skeem, mis tabab midagi väga tähtsat. See konflikt tehnokraatide ja silovik’ide omavahelistes suhetes on alati olnud märgatav ja jätkub ka nüüd. See on süsteemi osade tavaline enesesäilitamise loogika ressursside piiratuse tingimustes. Kui te tahate alles jäänud ressursid endale haarata, peate te tõestama oma vajalikkust, peate hirmutama, peate tegelema laienemisega. Silovik’id sellega tegelevadki. Teised, kes neid ressursse justkui toodaksid, tehnokraadid, räägivad: kuulge, meil on vähe ressursse, piirame kuidagi ambitsioone, proovime kokku leppida, proovime midagi muuta.
Ma ei mõista, kust võetakse tehnokraatide poliitiline kaal. Kehtib ju võimu säilitamise loogika. Kujutleme hüpoteetiliselt, et keegi Putini abi presidendi administratsioonist loeb seda intervjuud, ehmub äkki ja ütleb: oi, 2017. aastal võivad ligi hiilida mingid hirmsad asjad, teeme selle vastu midagi. Aga mida saab teha? Tegutseda saab repressiivselt. Keelata Navalnõil valimistel osaleda, keelata teil MGIMO-s töötada, veel kedagi laiali ajada. Ometi pole seni midagi sellist juhtunud. Ma ei mõista, kust võetakse need võimu juures säilinud tingliku liberalismi ressursid.
See pole liberalism, see on tehnokraatia. Need inimesed kujutavad enam-vähem ette, kuidas majandus on üles ehitatud. Putin tunneb, et silovik’id majandust juhtida ei suuda, nad lammutavad selle hetkega. Seetõttu ei andnud ta neile carte blanche’i Uljukajevi represseerimise muutmiseks kogu ministrite kabineti majandusploki represseerimiseks ja peaminister Medvedevi mahavõtmiseks. Esiteks usaldab Putin Medvedevit, teiseks aga mõistab, et silovik’id ei ole võimelised majandust juhtima, neil pole üldse kedagi, kes oleks võimeline majandust juhtima, peale võib-olla Beloussovi (presidendi abi Andrei Beloussov – toim). Aga tema on üksi, tal pole meeskonda ega kontseptsiooni.
Ja see, jämedalt öeldes, säilitab Navalnõile suhtelise vabaduse?
Mulle näib, et Aleksei Navalnõiga on teine lugu. Teda represseerida on juba ohtlikum kui hoida teda koos pantvangist vennaga ooteseisundis. Kõik on ootel. Mis puudutab minu tagasihoidlikku isikut, siis iga süsteem vajab pajatsit, kes naerdes räägib sellest, millest ülejäänud kardavad isegi mõelda, rääkimata kuuldavale toomisest.
Räägime prognoosidest, mida kõik nii armastavad ja millega teie sel aastal kuulsaks saite.
See pole minu teene, vaid ajakirjanike oma.
Ma kardan, et nüüd on teil juba võimatu tagasi pöörata.
Tõsi, sellest pole enam pääsu.
Kas teil on 2017. aastaks eredaid prognoose?
Mul on tunne, et me siseneme poliitilisse kriisi. Aga ma ei oska teile öelda, millega see algab. Kõige tõenäolisemalt koondab see endasse midagi võimu sees toimuvat ja ootamatud ekstsessid madalamal tasemel, sealhulgas võib-olla massilised meeleavaldused. See on esimene staadium, millest õnnestub üle saada, Kremlis hingatakse kergendatult, aga 2018. aastal tuleb kõik uue jõuga tagasi. See pole ainult minu hinnang, vaid inimeste hinnang, kes on väga huvitatud Venemaa poliitika mõistmisest ja kes on mulle mitte eriti arusaadavate, aga väga efektiivsete analüütiliste meetoditega jõudnud sellisele järeldusele: 2017. aastal algab riigis poliitiline kriis. Ma tean, et on olemas metoodikad, mis nende autorite kinnitusel võimaldavad ennustada ebastabiilsust 100% täpsusega (mina ütleksin mitte alla 75% täpsusega), mitte seda, kuidas kriis areneb, aga seda, et riik sellesse siseneb.
Ja need metoodikad ütlevad, et kõik algab 2017. aastal?
Nii palju kui mina aru olen saanud, jah.
Tähendab, põhimõtteline prognoos on selline: 2017. aastal, 100 aastat pärast Vene revolutsiooni, hakkab Venemaal kõik jälle otsast peale?
Ma rõhutan: mitte revolutsioon, algab just nimelt poliitiline kriis. Sellel on oma etapid, tõusud ja mõõnad, see kestab kokku kaks ja pool kuni kolm aastat ning selle kulminatsiooniks saab nähtavasti 2018. aasta.
2017. aasta pluss kaks-kolm aastat, ehk 2019.–2020. aasta?
Siis peetakse silmas juba kriisist väljumist.
Kas teil on ettekujutus, milline on Venemaa 2020. aastal kriisist väljudes?
Mul on mõningane soovettekujutus, aga ettekujutust ei saa olla põhimõtteliselt. Isegi kui me teame, milline on jõudude paigutus kriisi käigus, ei järeldu sellest, milliseks osutub paigutus kriisist väljudes. Seda, kuidas kriis areneb, on võimatu ennustada selle tõttu, mida teie nimetasite olukorra dünamismiks, mina aga nimetan muutujate rohkuseks. Aga ma olen kindel, et Venemaa poliitilise süsteemi formaat kujundatakse ümber.
Siin on kaks küsimust. Võimu struktuur – võib ette kujutada, et Venemaa muutub parlamentaarseks vabariigiks – ja küsimus isikutest. Kas ei või juhtuda, et uues struktuuris on vanad inimesed?
Kui jutt käib ulatuslikest poliitilistest kriisidest, on need enamasti nii inimeste vahetused kui ka poliitilise süsteemi vahetused. Venemaast ei pruugi tingimata saada parlamentaarset vabariiki ega presidentaal-parlamentaarset, ta võib muutuda normaalseks presidentaalseks vabariigiks, sest praegu on ta ülipresidentaalne vabariik. Aga muuta kõike, et miski ei muutuks, enam ei õnnestu.
Politoloog Solovei kokkuvõte 2016. aastast: ilmnes kolm Venemaad vormivat tendentsi
1. Riik sekkub kõigesse
„Mis puudutab 2016. aastat, siis mulle tundub, et selle mõju selgub alles mõne aja möödudes. Mul on tunne, et võim tegi 2016. aastal kõik selleks, et luua tingimused Vene ühiskonna politiseerimiseks. Võim sekkub kõigesse. Selles mõttes on Venemaal kõik eluvaldkonnad poliitiliseks muutunud. Ja te hakkate vihast lõhki minema, sest te ei suuda midagi mõjutada, üldse mitte midagi. Te tahate minna näitusele ja saate teada, et näitus on rüüstatud. Kultuuriminister hakkab teile patriotismi õpetama, rääkima, mis on patriootiline ja mis mitte, ning lurjused on need, kes hoiavad kinni teistsugusest arvamusest. Te tahate sotsiaalmeedias like’i panna, postitust jagada ja teile meenub, et meil on like’ide seadus. Te tunnete kõikjal riiki. Te tahaksite tegelda poliitikaga, aga see tuleb ise teie juurde ja haarab kõrist. See kõik on võimu teene, ta on teinud kõik ühiskonna politiseerimiseks.”
2. Võim ei suuda näidata, et tunneli lõpus on valgus
„Teine tähtis tendents oli väga märgatav presidendi pöördumises föderaalkogu poole ja Putini detsembris antud pressikonverentsil: võim ei suuda pakkuda ühiskonnale mingeid perspektiive. Riigis on pikaajaline kriis, inimesed tajuvad seda, nad on üle läinud säästlikule käitumismudelile, minimeerinud juba selletagi väikeseid kulutusi ja nad ootavad võimult, et ta ütleksid neile midagi, mis annaks lootust, et tunneli lõpus on valgus. Aga kuulda on arusaamatuid ja väheveenvaid sõnu ei tea millest. Ükski presidendi viimaste kuude esinemistest ei vasta põhiprobleemidele, mis ühiskonda muretsema panevad: sissetulekute vähenemine, inflatsioon, tööpuudus, tervishoiu ja hariduse kokkuvarisemine. Sellest ei räägi keegi. Võim on taandunud.”
3. Repressioonid ei tunne puutumatuid
„Lõpuks kolmas tendents – „korruptsioonivastase võitluse” muutumine eliiti harvendavate selektiivsete repressioonide instrumendiks. Mis on nende repressioonide eesmärk? Esiteks on see varade majandusliku ümberjaotamise vahend. Pirukas tõmbub kokku, võitlus teravneb ja osapooled, kellel on mõjukust, kasutavad samu ümberjaotamisvahendeid, mis on neile harjumuspärased. Silovik’ide jaoks on kõige harjumuspärasem arest. Selle väidetava korruptsiooniga võitlemise teine pool on bürokraatia lojaalsuse toetamine. Majandusarengu ministri Aleksei Uljukajevi vahistamine oli selle poliitika apoteoos, mis näitas: meil puutumatuid ei ole, te kõik võite sattuda eeluurimisisolaatorisse või paremal juhul koduaresti. Kõik alates väikeametnikust ja lõpetades föderaalministriga. Ja te ei pea aru saama, miks see juhtus, sest niipea kui te mõistate repressioonide loogikat, saate ennast kaitsta. Repressioonidel peab olema ebaloogiline iseloom. Samal ajal ei tohi repressioonid olla massilised, sest muidu tekib teil soov riigist „ära hüpata”. Praegu pole 1930. aastad, piirid on lahti, Venemaalt on võimalik põgeneda, kui teil on kasvõi väikesed materiaalsed ressursid.
