Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

[Kapten Trumm]

Enamik EKRE suunalisest pasaloopimisest on lihtsalt kontekstist välja rebitud. Helme ütles ja Mart tegi stiilis. Jättes tähelepanuta peamise.
Peamise probleemina vaikitakse sellest, MIKS nii EKRE kui Vabaerakond suhteliselt pingevabalt künnise ületasid (mis pole Eestis ülearu lihtne tegu).
Kui rahulolu paremkoalitsiooniga oleks valdav olnud, siis sellises olukorras olnuks kahe uue partei tegemine perspektiivitu üritus.

Ma pole kummagi eriti veendunud fänn, aga saan aru, et nad on tegelikult vajalikud.

[chac]

Toom oli eelmises elus arvatavasti Domovaja.

Jana Tšernogorova peaks olema sünninimi selles elus.

[Kriku]

Ma naljatasin.

[A4]

No stiili tulla rahulolematuse harjal poliitikasse lubades korda, ausust, korruptsiooni lõppu tõi ikkagi Rublika. EKRE lihtsalt matkib seda. Isamaa omal ajal tegi sel teemal hiire piiksu.
Miks ma seda kirjutan, on lihtsalt see, et minu silmis polnud A4 õiglane - Res Publica tuli poliitikasse omal ajal täpselt samasuguse retoorika ja ilma nähtava "positiivse sõnumita".
Kuna aga tänane IRL (kes on selle vaimne järglane) on kogemata see "õige partei", siis seda me ei kritiseeri, vaid alustame asja EKRE-st.

EKRE ja Vabaerakond on Eesti poliitikas väga vajalikud nähtused. Nende toetus peaks tegelikult veel kasvama nii, et nad astuks kandadele neile kellele "alternatiivi pole".
Vastasel juhul ei toimi konkurents ja algab mandumine.

Meenutuseks: http://epl.delfi.ee/news/eesti/res-publ ... d=50943799

Analoogselt EKRE tegelastega olid ka Res Publica tegelased oma tegevuse alguses pehmelt öelda rumalad ja tegid lollusi.
Te vist ei mäleta seda donkihhotlikku võitlust ministrite ametiautode vastu? Ministri kõige odavam Audi A6 - pursuide igand. Tõeline rahvamees sõidab mingi ära aetud Passatiga (mis tegelikult pole odavam). Kus Res Publica ministrid sõitsid demonstratiivselt meediakära saatel ringi ministeeriumi garaažist kokku korjatud pannidega remondist remonti, samal ajal pea uued, eelmiste ministrite Audid ja Mersud lihtsalt kogusid garaazis tolmu ja liising jooksis...(toimus "kokkuhoid")...?

Ei maksa minu eelmisest postitusest välja lugeda seda, mida ma pole öelnud ega mõelnud.

Esiteks, EKRE ja Vabaerakonna parlamenti pääsemise puhul pole mina (ega ka paljud „pevoolupoliitikud“ ja „peavooluajakirjanikud“) eitanud seda, et ühiskonnas oli (on tegelikult siiani) selgelt kriitiline mass kodanikke, kelle jaoks senised „vanad“ erakonnad ei ole enam usutavad ja „valitavad“, ja seda täiesti reaalsetel põhjustel. Ja uute erakondade – nii palju kui saab uuteks erakondadeks muidugi lugeda Rahvaliidu õigusjärglast ja IRL-i siseopositsionääridest alguse saanud kahte parteid – tekkimine on selles mõttes normaalne ja isegi tervitatav nähtus. Iseküsimus ainult, et kas need erakonnad suudavad reaalselt tuua Eesti ellu ja poliitikasse mingi kvalitatiivse muutuse, või koguvad ainult pettunud ja pahaste inimeste protestihääli.

Samas ei maksa ka seda ühiskonna protestimeelsust ja ihalust uudsuse ja värskuse järele ka üle hinnata – 2015. aasta Riigikogu valimistel läks 85% häältest ja Riigikogu kohtadest ikkagi jagamisele „vanade ja kulunud peavooluerakondade“ vahel, sh pälvisid eelmised kaks valitsemistsüklit riiki valitsenud Ref, IRL ja SDE endiselt endiselt üle 50% häältest ja kohtadest. Kui poleks olnud 2014. sügiselt vastu võetud ja tugeva ühiskondliku pahameeletormi tekitanud kooseluseadust (olemuslikult pea igas mõttes pseudoprobleem ja -teema), siis kahtlen sügavalt, kas EKRE üldse oleks valimiskünnise ületanud.

Teiseks, ma absoluutselt ei eita seda, et EKRE ja Vabaerakonna tõusul on mitmeid selgeid paralleele Res Publica edu, populismi ja loosungitega 2003. aastal. Küll aga pole ma eriti täheldanud seda, et vähemalt EKRE (aga ka EKRE valijad) oleks sellest Res Publica 2003-2006. aasta kurvast ajaloost midagi õppinud – nimelt seda, et sa võid ägedate loosungitega küll lühiajalist edu saavutada, aga kui sa ühel hetkel ei suuda oma kõrgeid lubadusi ja ootusi täita (mis on päris kindel), siis võib kukkumine ja valijate pettumine olla seda suurem. Seda enam, et sellega blokeeritakse taas paariks valimistsükliks ära igasuguste tõsiseltvõetavate „uute jõudude“ esile kerkimine, sest „vanad“ saavad seekord näpuga näidata mitte ainult Res Publicale ja Rohelistele, vaid ka EKRE-le.

Kolmandaks, mina isiklikult ei ole kunagi Res Publica poolt hääletanud, aga on siiski üsna selge kvalitatiivne vahe 2003. aasta Res Publica ja tänase EKRE vahel. Res Publica kampaania ja loosungid olid paljuski lihtsad ja populistlikud (see tõi ka edu, aga seejärel kiire languse), kuid ei mäleta, et nad kunagi oleksid läinud nii räigeks, populistlikuks, vastanduvaks ja kohati lausa labaseks nagu EKRE, kus Mart Helmele pole probleem öelda, et „Eesti riik on nagu vammi täis maha, mille vastu aitab vaid kulutuli“. Põhiline vahe on aga selles, et erinevalt EKRE-st suutis Res Publica kokku kirjutada ikkagi sisulise, positiivse ja täiesti meinstriim parempoolse programmi, meelitada enda ridadesse kandideerima mitte ainult vanade parteide seniseid tagapingimehi vm jäänuseid, vaid ka kriitilise massi ühiskonnas tuntud ja tunnustatud akadeemikuid, ettevõtjaid, riigiametnikke jne; suutsid leida oma erakonnale rahastuse ettevõtjatelt (no mida võidab ettevõtja EKRE poliitikast?), said valimistel 28 kohta ning reaalselt tahtsid ja suutsid ka valitsust moodustada, et oma programmi kohe ellu viima hakata. See, et see kõik üsna kurvalt ja ruttu mandus tavaliseks erakonnapoliitikaks ja pettumuste reaks, kinnitab lihtsalt seda, et midagi ülemäära efektiivsemat ja toimivamat kui tänane erakonna-demokraatia oma plusside ja miinustega, ei ole inimkond suutnud veel siiamaani välja mõelda.

Nii et kui EKRE reaalselt ka tahab võimule pääseda ja oma programmi teostama hakata (milles mina sügavalt kahtlen), siis peaksid nad aegsasti valima natukene konstruktiivsema retoorika, püüdma leida nägusid, mis ei piirdu vaid perekond Helmede, Saue endise linnapea ja seejärel terve plejaadi endiste Rahvaliidu omavalitsustegelastega ning eelkõige mõtlema selle peale, mida oma valijatele öelda siis, kui nad märkavad, et EKRE valitsusse pääsemine ei toonudki äkitselt paradiisi maa peale. Ma kahjuks täna väga ei tähelda, et EKRE mõtleks muu peale kui see, kuidas järgmistel valimistel oma kohtade arvu (loe: rahastust riigieelarvest) käreda retoorikaga suurendada ja seejärel sama targalt ja mugavalt neli aastat opositsioonis istuda.

Ühesõnaga: vajalikud ja kasulikud on EKRE ja Vabaerakond Eesti poliitikale kindlasti. Sunnib teisi rohkem pingutama ja rahvale oma sõnumeid ja mõtteid arusaadavamalt selgitama. Aga peale selle ma väga ei märka, et ühiskonnas või riigis nende kahe väikeerakonna kisa tõttu midagi tegelikult paremaks hakkaks minema.

[Kriku]

Kui poleks olnud 2014. sügiselt vastu võetud ja tugeva ühiskondliku pahameeletormi tekitanud kooseluseadust

+ põgenikekriisi.

Seda enam, et sellega blokeeritakse taas paariks valimistsükliks ära igasuguste tõsiseltvõetavate „uute jõudude“ esile kerkimine, sest „vanad“ saavad seekord näpuga näidata mitte ainult Res Publicale ja Rohelistele, vaid ka EKRE-le.

Ja veel enam: mõte kui selline, et tõesti võiks keegi midagi sisuliselt teistmoodi teha, kompromiteeritakse valija silmis.

[Aixc]

Kolmandaks, mina isiklikult ei ole kunagi Res Publica poolt hääletanud, aga on siiski üsna selge kvalitatiivne vahe 2003. aasta Res Publica ja tänase EKRE vahel. Res Publica kampaania ja loosungid olid paljuski lihtsad ja populistlikud (see tõi ka edu, aga seejärel kiire languse), kuid ei mäleta, et nad kunagi oleksid läinud nii räigeks, populistlikuks, vastanduvaks ja kohati lausa labaseks nagu EKRE, kus Mart Helmele pole probleem öelda, et „Eesti riik on nagu vammi täis maha, mille vastu aitab vaid kulutuli“.

Ma ei tea, mis kontekstist Helme väljaütlemine pärineb, kuid sellel ei ole nende 7 liikmelise opositsiooni staatust arvestades tegelikult ka olulist vahet. Minu jaoks on märksa kõhedusttekitavam see kui ühe valitseva koalitsioonipartei juht leiab teiste vaikival heakskiidul et "rahvusriik on ohtlik ja ebainimlik düstoopia". Garneerime selle poliitikute kogu rahva üle häbenemiste, rahva süüdistamistes rassismis, ksenofoobias ja kurat teab veel milles, siis ei ole EKREl populismi ega loosungite järele tegelikult absouutselt mingisugust vajadust.

[asiootus]

Teie, kes te siin räägite mingisugusest EKRE rahvus-konservatiivsest olemusest, ise ka ikka usute, mida suust välja ajate?
Kuidas saab rahvus-konservatiivne olla moodustis, mis on agraarsotsialistliku Rahvaliidu otsene järglane?
Kuidas saab EKRE olla rahvus-konservatiivne, kui teda juhivad juba nõukogude ajast alates eeskujulik marksist-leninist Mart ja sionist Martin? Need on mõlemad teineteist täiendavad äärmuslikud inimvihkajalikud ideoloogiad?
See on ju kõige ehtsamal, nahhaalsemal kujul rahva lollitamine, mis oma olemuselt on võrreldav ainult sellega, mis toimus kolmekümnendate Saksamaal eesotsas Hitleriga?

[Aixc]

Kas ma astusin sotsivarbale?
Rahvaliidu lagunemise järel valgusid erakonna poliitikat kujundanud juhtivtegelased laiali erinevate parteide vahel, täna tegutsevatest tuntuim vist Aivar Sõerd reformi ridades. Tehniliselt võttes ei olnud ka Mart Helme rahvaliidu liige, sest teatavasti heideti ta sealt välja peale seda kui ta Lihula mälestussamba skandaali järel nõudis toonas siseministri Margus Leivo ja politseiameti peadirektori Robert Antropovi tagasiastumist. Minu lugupidamine siinkohal. http://www.postimees.ee/1433081/rahvali ... nast-valja
Selle põhjal ei saa ma päris hästi pihta, mis seob endist rahvaliitu tänase EKREga, sama hästi võiks RLiga seostada kõiki teisi parteisid?
Helme marksism-leninism- sionismist tahate ehk lähemalt rääkida? Ühtlasi nimetage mõni partei, mille juhtkonnas ei oleks endise nlkp- ga seotud isikuid.

[Kriku]

Faktiliselt on asi siiski nii, et EKRE on ümber nimetatud / üle võetud Rahvaliit. Alates sellest, et nad võtsid rahulikult Rahvaliidule mõeldud riiklikku toetust. Pole mõtet üritada musta valgeks rääkida.

Igasugu kaadrimuutusi toimub kõikides erakondades. RL juhtide kunagine (hulk aega enne EKRE-ks nimetamist!) laialijooks peamiselt sotsidesse on küll Eestis ainukordne, kuid lahkunute arvu poolest mitte nii märkimisväärne. Keskerakonnast on mingid pundid regulaarselt eraldunud, KE aga KE-ks jäänud. Otsustav vahe RL-iga seisneb selles, et kui RL kauaaegne juht ja vaimne isa hulk aastaid tagasi kriminaalkaristuse(d) kätte sai, siis KE puhul käib toimub see protsess alles nüüd.

EKRE-ks muutumine pole ka eriti suur ideoloogiline muutus, sest juba enne Eesti ühinemist EL-iga käitus RL sarnaselt Euroopa parempopulistlikele erakondadele.

[A4]

Selle põhjal ei saa ma päris hästi pihta, mis seob endist rahvaliitu tänase EKREga

Mitte et see nüüd kuidagi väga oluline või halb oleks, aga ega EKRE ei salga seda mitte kuidagi (nt https://ekre.ee/erakond/), et tegemist on sisuliselt Rahvaliidu õigusjärglasega, mis tekkis reaalselt eksisteerinud erakonna ja sisuliselt ilma igasuguse varade ja organisatsioonita Eesti Rahvusliku Liikumise ühinemisel. Rahvaliidult võeti üle organisatsioon, piirkonnad ja varad (nii palju või vähe, kui neid selleks ajaks oli alles jäänud), suurem osa allesjäänud liikmeskonnast, rukkilille ja päikesega sümboolika, auesimees Arnold Rüütel jne. Nii et selles mõttes ei ole kindlasti tegemist täiesti uue ja „puhta“ poliitilise jõuga (ega seda EKRE ise ei väida ka), vaid ühe üsna sarnase, peamiselt maapiirkondade elanikke kõnetavat, alalhoidliku ja „agraarse“ erakonna edasiarendusega. Ja kui see Rahvaliit oma algsel kujul eksisteeriks, saaks talle ka rahuliku südamega „korrumpeerunud kartellierakonna“ sildi külge kleepida, sest justnimelt oma juhtkonna korruptsiooni ja vorst-vorsti vastu tehingute nahka see erakond ka omal ajal läks.

[asiootus]

Selle põhjal ei saa ma päris hästi pihta, mis seob endist rahvaliitu tänase EKREga, sama hästi võiks RLiga seostada kõiki teisi parteisid?
Helme marksism-leninism- sionismist tahate ehk lähemalt rääkida? Ühtlasi nimetage mõni partei, mille juhtkonnas ei oleks endise nlkp- ga seotud isikuid.

Erakond loodi märtsis 2012 kahe sarnase maailmavaatega poliitilise jõu – Eestimaa Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise ühinemisel.

EKRE kodulehel kuulutab endid väidetavalt rahvuslasteks pidav seltskond ERL enda sarrast maailmavaadet agraarsotsialistliku Rahvaliiduga, seega ERL justkui tunnistaks, et nad on küll vormilt rahvuslased aga hingelt sarnaselt agraarsotsialistliku Rahvaliiduga siiski sotsialistid ja kui me need kaks omakorda kokku liidame saame antud sümbioosi tulemusena mille, vormilt rahvusliku, sisult sotsialistliku, natsionaalsotsialistliku moodustise?

[Aixc]

Ja kui see Rahvaliit oma algsel kujul eksisteeriks, saaks talle ka rahuliku südamega „korrumpeerunud kartellierakonna“ sildi külge kleepida, sest justnimelt oma juhtkonna korruptsiooni ja vorst-vorsti vastu tehingute nahka see erakond ka omal ajal läks.

Minu jutu point, selles seisnsbki, et seda liitu endisel kujul ei esksiteerinud, vabandan kui segaselt väljendasin. Mingil arusaamatul põhjusel üritatakse sellegipoolest eelnevalt kirjeldatud stiilis mingeid arusaamatuid seoseid luua.

[Kriku]

Samamoodi võiks väita, et Reformierakonda enam ei eksisteeri, sest kunagisel Maksumaksjate Klubi grupifotol nähtavatest isikutest pole peale Rein Langi ja Siim Kalda enam keegi aktiivses poliitikas:



Inimesed vahetuvad kõikides erakondades.

[Aixc]

Siin on vast ikka vaks vahet, kas muutumine toimub loomuliku ja järjepideva protsessina või täieliku juhtkonna vahetusena. Ei meenu, et reformis midagi sarnast oleks toimunud.

[Jaanus2]

Tegelikult praegused ekre juhid võtsid rahvaliidu keha lihtsalt üle. Korralik keha oli, ulatusliku närvisüsteemiga, ei saanud lasta heal asjal raisku minna. Endine pea oli läinud ja keha elas veel, aga kauaks seda enam poleks olnud. Silmapaistev operatsioon oli.