F-16 sägad on tõdenud, et pisike paremus manööverdusvõime näitajates lähilahingus pole eriti kriitiline, sest kui üks osapooltest on juba kaitsvas positsioonis (defensive positsioon), siis sellest ennast ründavasse positsiooni manööverdamine eeldab ikka päris mäekõrgust ülekaalu, sest ründaja järgib (ja püüab ennetada) kõiki sihtmärgi liikumisi ja harva läheb asi rämedaks 9G viraažiks, kus siis minuti jooksul võimaldab 1-2 kraadi paremust end venitada laskepositsioonile.
Diametraalne erinevus on näiteks minna F-16ga A-4 vastu. Või F-4-ga Su-27 vastu. Seal on tõesti vahe nii suur, et hiljemalt mõne sekundiga on võimalik pooled vahetada. Kõik on kindlasti näinud filmi Top Gun, kus noored ja ilusad aviaatorid võitlesid instruktorite A-4 vastu kohmaka F-14ga. Üks F-16 piloot (kes oli osalenud analoogsel Navy-USAF ühiskursusel), et A-4 polnud F-16A-le eriline vastane, lihtsalt F-16 energia ülejääk on nii tohutult suurem, et piltlikult öeldes tuli oodata, kuni A-4 manööverdas ennast energiast tühjaks ja siis, kui ühel hetkel on ta sunnitud asja katkestama ning pikeerima alla energia taastamiseks ja jääb hetkeks paigale, vajutada kahuri päästikule ("gun his brains out").
Ühesõnaga, see juuksekarva peenestamine nurkkiiruse kraadidega ei ole tõsine (kõigi foorumite lemmiktegevus) asi - vahed pole nii suured sama põlvkonna/klassi masinatel, et lähilahingus kiiresti rolle vahetada. Kui olukorrateadlikkuses või taktikas on viga sisse tehtud ja vastane on laskepositsioonile pääsenud, siis on suhteliselt keeruline nende paarikraadiste vahedega olukorda muuta. Meenutame kasvõi seda, kuidas tulid F-4'd Vietnamis toime MiG-idega (kes armastasid horisontaalseid viraaže teha). Sest vastane ei kopeeri täpselt sinu manöövreid, vaid üritab neid ennetada ja suunata oma lennuki nina sinust ettepoole.
Nendega kaasneb nendega muidugi oluline kineetilise energia kadu, mis võib samamoodi saada surmavaks lahingus.
Nõuka taktika keskmaal oli saata teele kaks raketti väikse vahega (ripple fire), seejuures võisid raketid olla eri juhtimissüsteemiga. Selle eesmärk oligi tekitada olukord, kus esimese raketi vältimiseks
manööverdas vastane end energiast tühjaks ja seepeale tuli kohe teine, kes tabas kesk taevast hõljuvat märki, mis enam manööverdada ei suutnud. Eriti küüniline võte oli lasta kõigepealt lendu radarjuhitav ja mõne sekundi pärast soojustundlik. Radari lukustamise peale asub sihtmärk ägedalt manööverdama, manööverdab oma energia madalaks ja kui ta siis järelpõleti abil seda kähku taastama asub, tababki soojustundlik. Sel põhjus olid nõuka hävitajatel raketid kahte tüüpi ja neid paigutati lennukile pooleks.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.