Snaipritegevus on väga efektiivne võitlusviis

[Juhani Putkinen]

Sadakond snaiprit oleks suurepärane asi Eesti jaoks. Kahjuks tõelisi snaipreid on väga vähe ja nad peavad oma rahakotiga katma suured kulutused.

Küsimus pole tegelikult üldse rahas, vaid selles, et ei saada aru kui efektiivne snaiper on võrreldes temasse investeeritud rahasse.

Ma ei hakka vastandama snaipreid ja näiteks K-9. Kui K-9 tervikliku süsteemi jaoks leitakse raha nii see on leitav ka snaiprite ja sisside jaoks - kas või sõiduautode arvelt.

[Kapten Trumm]

Vastane ei tule snaipriarmeega. Kui vastase peamine snaipriüksus on motorlaskurbrigaadi snaiprirood, siis selle vastukaaluks peab olema kas brigaadi snaiprikompanii või pataljoni snaiprirühm (maitse asi, kumb süsteem, mõlemal on plusse ja miinuseid). Kuna vastasel on antud üksus kas juba või tõenäoliselt lähimas tulevikus kutseline, siis selle vastukaaluks saab olla minimaalselt snaiprite teenistus KL põhimõttel, süsteem, lahendus kus inimesed õppekogunemiste vahel aastaid antud teemal midagi ei tee, pole enam pädev. See oleks pädev ajateenijatest ja reservväelastest vene snaiprite vastu. Snaiprindus (ja laiemalt täpsuslaskmine) on äärmiselt kogemustundlik teema.

Lihtsalt, kui vastane võtab antud teemal kontrolli enda kätte, siis tuleb sõdida armeega, kus igapäevaselt ülendatakse jaoülemaid rühmaülemateks ja koolitatakse tulejuhte kahetunnistel "kursustel". Ehk siis see lõpp tuleb veel kiirem.

Ilma tasakaaluta võib välja pakkuda mida iganes lahendust, kuid efekt jääb lühiajaliseks ja suur investeering raisatuks.

Meelevaldseid näiteid tasakaalustamata kaitse-arendustest suure rahasildiga: miinijahtijate moderniseerimine ja uute transpordilennukite üritus.
Normaalse snaipritegevuse kasutegur on mõlemast soolo-üritusest suurusjärkusid suurem.

kuid ei maksa nende eelisarendamist "hõbekuuliks" pidada.

Meil on lihtsalt enda ladusaks tegevuseks võtmesihtmärkidele vaja kaugelt tõhusamat kaitset kui täna pakume - ja elu näitab, parim snaiprivastane relv on ikka teine snaiper.
Sõda me sellega võitma ei hakka, kuid ilma tuleb kaotus veel kiiremini.

[Piiluja]

Ma usun, et laskevõime säilitamiseks kuluv laskemoon pole paljude enthusiastide jaoks probleem. Probleem on aga relvad ja erivahendid. Meie mauseid, TP2 ja Galil SN-id on tänapäevases mõistes jõudnud täpsuselt samale tasemele kui kõige tavalisem rindeautomaat. Relvad mille tehaseandmetes on täpsuseks 1,5MOA (Galil)...no mis snaiprivõimekusest me räägimegi? AK-4 hajuvus peaks minuteada olema samuti ideaalis 1,5MOA. Kui välja arvata mõned skautide täpsemad torud, millega nad ei julge enam välja tullagi, kartes laskeoskuse puudumise tõttu häbisse jääda, on meie TL-SN relvasüsteemid aastast 1988. Olgem ausad, pikamaalaskmises pädevad võitlejad on meil ainult exceli tabelis, välja arvatud mõned, kes missioonil kogemusi ammutanud või erialaga enda vabast ajast tegelevad.

[Kapten Trumm]

Olen kohtunud meestega, kes finantseerivad enda snaipriks olemist ise. Alates relvast (nt Tikka Tactical tundub olevat tavainimesele käeulatuses) kuni varustuseni. Minu küsimus pigem on, et kui isik on end snaiprina tõestanud (läbinud vastava soorituse, ka KL-s ei ole see kursus lihtsalt selline, kus kohalkäimine annab paberi), siis mikspärast seda suhteliselt tühist kogust relvastust ja moona ei võimaldata maksumaksja poolt? Peale Bundeswehri tellitava superlahenduse 100 tuhat eurot per nase ja 500-eurose logiseva Mauseri on seal vahepeal ka täiesti normaalseid asju.

Kui me räägine kategooriast snaiper-reservist, siis antud professioon vajab natuke teistsugust lähenemist (ja suuremat paindlikkust) kui tava jalaväelane. Stiilis 8-11 kuud ajateenistust ja seejärel 1-2 õppekogunemist paari aasta takka meid sel teemal ei toida. Drillidel põhinevatel erialadel ilmselt toidab.

on meie TL-SN relvasüsteemid aastast 1988

Oleks see nii. Galil SN ja M14TP põhinevad tegelikult 70ndate algusest pärineval snaipridoktriinil (sama mis SVD), kus ühe relvaga üritati teha kõike ja snaiper lasigi kuni 700 m. Need optikaga G3d ja 2 km taha laskmised on ju sootuks hiline leid. Mauser ehk snaiperrelv on aga puha 50ndate teema. Seal on küsimus juba selles, et 7,62x51 laskemoon on snaipriasjanduses ammu vananenud. Me tankitõrjujatele ei osta tõsimeeli Kusti B66 rakette (mõeldud T-55 tanki vastu).

[Piiluja]

Kui me räägime kategooriast snaiper-reservist, siis antud professioon vajab natuke teistsugust lähenemist (ja suuremat paindlikkust) kui tava jalaväelane. Stiilis 8-11 kuud ajateenistust ja seejärel 1-2 õppekogunemist paari aasta takka meid sel teemal ei toida. Drillidel põhinevatel erialadel ilmselt toidab.

Laskeoskuse hoidmiseks ja arendamiseks tuleb lasta pikast püssist umbes 1000 pauku aastas. Ei lähe ka see Kevadtormil või Siilil pataljoniülema inim-binokliks olemine kuidagi väljaõppe punkti alla kirja. Reservist-snaiper, kes pidevalt täiendõppes ei osale, on üsna pea alguses tagasi. Olen kohanud reservistidest TL ja SN-e, kes piltlikult üteldes ei mäleta enam, kummast optika otsast sisse peab vaatama, rääkimata lihtlabastest sõduriteadmistest. Kui lisada sellele nn logisev mauser, siis mis sellisest näost olukorra puhkedes kasu on? Paras supipoti juurde kulpi panna liigutama.

[Juhani Putkinen]

Ma arvan, et Kaitseliit peaks võtma snaiprinduse enda õlgadele.

Näiteks Muhu Koguvale ja Sirgalasse nimelt snaiprite harjutusalad. Erisuguseid märklaudu eri kaugustele - kaasaarvatud tõusvad märklauad. Kinni pandud harjutuspäevad igal kuul, laskemoon riigi poolt. Eraldi snaiprivõistlused mõlemas kohas kaks korda aastas. Parimatele jagada auhinnaks iga kord Sako TRG .338 Lapua Magnum koos korraliku optika ja muu vidinatega.

Tasapisi hakkaks tulema nii varustust kui snaipreid.

[Medusa]

Ma 7,62 NATO kaliibrit veel maha ei kannaks. Seda küll, et selle suutlikkus erinevate juba suht levinud kaitsevahendite vastu on kesine, on see siiski levinud ja suht balansseeritud omadustega (kaal, tagasilöök jne). Soomusvesti haukamises on 338 LM muutumas uueks 7,62 NATOks, ehk SN standardiks, kuid tellile on see liiga palju. Ma ei mõtle mitte ainult laskekauguse kasvu, kuid pigem suutlikkust samadel kaugustel ning selle kaliibri paremat ballistikat (laugem kaar, väiksemad tuuleparandused, ehk lõppkokkuvõttes suurem tabamisetõenäosus).

Kuid universaalse kaliibrina on 7,62 raskesti asendatav, panna poolauto täpsusrelvale mingi 1-8x sihik peale, on sul saada nii nn battle rifle lähemal maal, kui sihitud lasud keskmistel kaugustel. Ja hea poolauto täna on täpsuselt sama, mis hea poltlukk mõnikümmend aastat tagasi. Ja sugugi mitte vähem töökindel. Seega mina seda kaliibrit veel minna ei laseks, uuendaks relvaplatvorme, lisavarustust (öövõimekus?), ning tuletaks meelde, et ka kuulides on arenguid toimunud - läbistavuse parandamiseks. 338 ei ole, kuid ei pea ka ainult pliisüdamikuga läbi ajama.

Ma ütleks küll, et see inim-binokkel saab ka olla osa erialasest väljaõppest ja tööst. Eks see sõltub muidugi kasutusviisist. Kui on päris luure, siis on see suht suur osa SN tööst, info kogumise näol. Kuid kui Ksf mõtleb selle all ainult ülema kõrval töllerdamist, olen siiski nõus. Mõnel oma viimasel õppusel pole laagrit üldse enne endexit näinudki, või suurt seljakotti mugavuskamaga. Muudkui vaatluspostid, maa-ala luured jms.

Usa sofikad ütlevad, et erialase arengu hoidmiseks, jutt on siin laskeoskusest ainult, peab laskmas käima kord kuus, arengu kasvu jaoks vähemalt 2x. Niiet..

[Kapten Trumm]

Kui me räägime kategooriast snaiper-reservist, siis antud professioon vajab natuke teistsugust lähenemist (ja suuremat paindlikkust) kui tava jalaväelane. Stiilis 8-11 kuud ajateenistust ja seejärel 1-2 õppekogunemist paari aasta takka meid sel teemal ei toida. Drillidel põhinevatel erialadel ilmselt toidab.

Laskeoskuse hoidmiseks ja arendamiseks tuleb lasta pikast püssist umbes 1000 pauku aastas. Ei lähe ka see Kevadtormil või Siilil pataljoniülema inim-binokliks olemine kuidagi väljaõppe punkti alla kirja. Reservist-snaiper, kes pidevalt täiendõppes ei osale, on üsna pea alguses tagasi. Olen kohanud reservistidest TL ja SN-e, kes piltlikult üteldes ei mäleta enam, kummast optika otsast sisse peab vaatama, rääkimata lihtlabastest sõduriteadmistest. Kui lisada sellele nn logisev mauser, siis mis sellisest näost olukorra puhkedes kasu on? Paras supipoti juurde kulpi panna liigutama.

Ma seda ei mõelnudki - see kogemuse põhisus tuleb ikkagi tuletegevuse põhistest asjadest. Kuigi jah, vaatlust ja tulejuhtimist on ka vaja.
Meil on (liigne) harjumus selliseid probleeme lahendada kallilt, st kaadriga (mis ka tegelikult tööl ei püsi, kui vaadata seersantide palkasid, on ka selge, miks).

[gorilla]

... Snaipritegevus on väga efektiivne võitlusviis. Vaenlane on sellest aru saanud. Millal meie saame?

Millest selline küsimus?
Siin foorumis, ja nii palju kui mina kaitseväelasi/kaitseliitlaseid tean, pole keegi teisiti arvanudki.
Küsimus on eelõige tasakaalustatud üksuste ülesehituses, siis nende varude tagamises ning alles peale seda mingi spetsiifilisema külje edasiarendusest.
Ei saa teha eraldi snaipriväge, ei kesta kaua ja efektiivsus jääb väiksemaks kui tavalisel lahinguüksusel. Nokid üksikuid mehi, kuid kolonnid sõidavad segamatult ...

Ei saa selliste argumentidega nõustuda. Kuigi loogika on näiliselt õige (enne üksused valmis ja tasakaalus, siis eelisarendame), tuleb selle vaagimisel vaadata ka maksumusi/suurusjärke. Teiseks on küsimus snaipritegevuse asümmeetrias ning sellega seotud laviiniefektides, mida antud tasakaalustatud käsitus üldse ei arvesta.

Hiinlastel on vanasõna: kaotatud naela pärast kaotati hobuse kabjaraud. Kaotatud kabjaraua pärast kaotati hobune. Kaotatud hobuse pärast ei jõudnud käskjalg teatega õigel ajal kohale. Hilinemise pärast kaotati sõda. Ja kui arendada mõtet edasi, siis palju maksis siis kabjaraud vs sõja kaotus?

Kui me loodame vastase kutseliste snaipriroodude tegevusega konkureerida ajateenijatest täpsuslaskuritega (kes lähevad mais reservi ja lähimatel aastatel püssi ei puutu, minetades hulga vilumust), kellele antud Mauserit nimetame tänapäeval pidulikult snaipripüssiks ja kelle kandjat snaipriks, siis andud relvaliigi lahingu oleme üsna ette kaotanud. Ja kui snaiprikontrolli enam pole, siis järgmisena saavad augud külge juba kõrgeväärtuslikud sihtmärgid - ülemad, sidemehed, erinevad tulejuhid (sh kallihinnalised lennuväe omad), millele järgneb tõsisem laviiniefekt. Vastasel jäävad need muidugi alles, sest me ei pääse neid laskma lihtsalt.

Ja küsimus on justnimelt antud võitlusviisi tähtsuse väheses mõistmises. Millele vihjates hakkab automaatselt kerima plaat tasakaalustatud arengust. Kamoon mehed, jutt on sajakonna relva+lisavarustuse ühekordsest ostmisest ja igal aastal kümne mehe leidmises TLde hulgast, kes viitsiks regulaarselt käia harjutamas ka peale reservi minekut (kasvõi maksta neile toetust) ja aastate pärast lõpuks omandaks snaipri oskused.

Küsimus pole siin ainult relvades ja varustuses, vaid kogu lähenemises probleemile - näiteks personali koolitamises.

Küsimus on selles kas meie doktriin hakkab lõpuks ette nägema reaalsust kus üks meie põhiline lahingüksus, jalaväe sõdur, on ette nähtud iseseisvalt tasalülitama vastase jagu, rühma või kompaniid.

Niikaua kui reaalsus on et pole vaja, siis ei ole vaja ei elukutselise snaipri tasemel resevväelasi, ega 300 AAC Tavoriga ning distants lõhkeseadmetega ja tankitõrje + õhutõrjerakettidega relvastatud partisane/sisse.

[Kapten Trumm]

Niikaua kui reaalsus on et pole vaja, siis ei ole vaja ei elukutselise snaipri tasemel resevväelasi, ega 300 AAC Tavoriga ning distants lõhkeseadmetega ja tankitõrje + õhutõrjerakettidega relvastatud partisane/sisse.

See on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ebaõige kokkuvõte. Sorri, aga nii on.
Kui me tegutseme jalaväepataljoni koosseisus nii nagu täna Kevadtormil, siis hästikorraldanud snaiping tekitab meile samasuuri probleeme kui vene suurtükivägi või lennuvägi.
Küll mitte taolisi kaotuste arve, kuid kaotusi väärtuslikuma seltskonna osas.

Me täna ilmselt oleme ühte meelt, et meil on see snaipingu värk kaugel vajalikust (ka tänase õppe ja varustusega).
2016 Põhjakonnal "koristati" KL täpsuslaskurite (snaipreid minuteada seal polnudki) ära näiteks briti KÜ, vähemalt 1 RÜ, üks snaipripaar ja kindlasti veel üht-teist, mida ma ei tea.
Ja seda kõike tegid absoluutskaalal pigem lahjapoolselt treenitud KL TL-id, ilma vägeva varustuse ja väljaõppeta. Ja minuteada ilma snaipriteta. Ja tõenäoliselt polnud seal ühtegi üksust, mis olnuks TL-dega lõpuni komplekteeritud. Taolise iseloomuga kaotused on kindlasti päris suur probleem, mis pärsib tegevust. Vene snaipritele õpetati WWII ajal, et rünnakul tapetud saksa RÜ annab sama efekti, mis pool rühma maha tappa.

[mart2]

Raske akf Trummist aru saada , sest sõltuvalt alafoorumist muutub ka prioriteetide nägemine ...
Siin on selgelt ülekaalus snaiprid, teisestes rubriikides vastavalt keskmaa õhu- või tankitõrje, kaudtule osas ..., jalaväe transpordi ja toetuse osas ... jne.

Ja kõik on samaaegselt prioriteetselt ( ) rahastatav?
Meenutades Ansipit - Tule taevas appi!

Sõjaline riigikaitse on ikkagi kompleksne, mitte ühe meetodiga lahendatav.

[Juhani Putkinen]

Ma pole sellist tähele pannud, et "Kapten Trumm" oleks püüdnud lahendada riigikaitset ühe meetodiga.

Snaipritegevus on üks väga tähtis, efektiivne ja suhteliselt odav. Väga vajalik.

Keskmaa õhutõrjet pole ollagi, aga oleks väga vajalik - aga on kallis investeering. Seda oleks vaja liitlastelt paluda.

Ilma tankitõrjeta sõjapidamisest ei tule midagi välja - aga midagi on juba olemas.

[Kapten Trumm]

Raske akf Trummist aru saada , sest sõltuvalt alafoorumist muutub ka prioriteetide nägemine ...
Siin on selgelt ülekaalus snaiprid, teisestes rubriikides vastavalt keskmaa õhu- või tankitõrje, kaudtule osas ..., jalaväe transpordi ja toetuse osas ... jne.
Ja kõik on samaaegselt prioriteetselt ( ) rahastatav?
Meenutades Ansipit - Tule taevas appi!
Sõjaline riigikaitse on ikkagi kompleksne, mitte ühe meetodiga lahendatav.

Asi on milles?
Tuleb mõelda, "kuidas saama"
Mitte "miks ei saama".

Siin on hästi näha KV-s levinud kivistunud (mugavus)mõtlemine.
Probleem: vastane panustab kõvasti snaiprivõimele. Meie eriti ei panusta.
Siis asume mõtlema välja argumente, miks ei saa: ajateenistus liiga lühike, kaaderkooseisu ei suuda palgata, muud hanked vajavad tegemist.
Tuleks äkki mõelda, kuidas kõigele vaatamata ikka saaks? See sadakord püssi pole ju maailma lõpp. USA vahel sõjalist abi annab ja kui inimesed jaksavad ise osta, vahest jõuaks ka riik?
Põhiline probleem on mõistagi, keda sinna püssi taha panna. Selleks on natuke rohkemat vaja kui mugavusmõtlemine.

[Piiluja]

Sellist "raha jätkub ainult soomusvõimekuse tõstmiseks" juttu on pikemat aega viljeletud. Need sadakond püssi ja väljaõpe pole suure konservikarpide plaani kõrval isegi murdosaline number. Pigem aga toimub sisemine õõnestamine, milleks mitte asjaga tegeleda. Snaiprikooli kaotamine on hea näide. Hea näide on ka, et naaberriikide võitlejatel kõlbab enda oskusi pikamaa laskmises proovile panna, meid esindab sel alal LRSC ehk tsiviil-initsiatiiv.

Praegune uute relvade (ka TL relvade) hange on samm õigele poole, aga kas sellele järgneb ka pidev väljaõpe? Kes neid täpsemaid 7,62 kaliibris relvasid sitema olukorra puhul opereerima hakkab? Sel ajal, kui relv püramiidist kätte saadakse, ei mäleta keegi enam, mis kaugustele sisse on lastud, kus on tabelid...praktikast rääkimata.

[ruger]

Arvestades venelastel kombeks olevate TL-i üksuste loomist ja väljaõpet omavate meeste arvu, siis saab nendega vastu minevate üksuste puhul olema väga suur kaotuste protsent. Ülesandeid lihtsalt ei suudeta täita, kui üksuse olulisemad inimesed nii positsiooni, kui liikuvas tegevuses lihtsalt ära lastakse. Eelpool mainiti siin Ukraina sõja kogemust, kus terved üksused suruti maha ja mingit edasitungi ei tulnud. Afgaani kombel GG laenguga TL-ide, snaiprite laskekohtade hävitamine võib olla efektiivne, kuid selleks on vajalik neid ka eelnevalt tuvastada.
Ka siin foorumis on märgitud, et optikaga relvaga välja ilmumine on SA ajal sitamagnet ja lihtsam on tava jalaväelasena edasi tegutseda. Meil puudub ehk see kogemus, kus üksused saaksid aru, et on kohti, kus nad läbi ei lähe või nende tegevust peatatakse sellisel määral ja kaotustega, et see on hävitav ning üksused ei ole lahingukõlbulikud peale seda.

Tasub vaadata Stalingradi kaitsmises osalenud meestest filmi "Snaiper-Kättemaksurelvad" http://www.imdb.com/title/tt2582752/, kus õeldakse maha-5 snaiprit(TL-i) ja 5 minutit ning pool kompaniid oli maha lastud. Numbrid on hetkel huupi õeldes valed(täpsustan õhtul), kuid see tõdemus on siiani kehtiv. Täpsustatud lause filmist on järgmine: 10 snaiprit peatas polgu rünnaku-see on ca 2000-3000 meest. Lisaks lastakse teises episoodis 2 minutiga pool roodu-ca 20 meest, peale mida kommenteeritakse, et snaiper/TL(poltlukuga) teeb 5 sihitud lasku minutis. Grupi snaiprite peale sattudes, on ükskõik, kelle üksus: kas surnud, paikne ja sügavale maasse kaevunud või taganeb. Erinevate üksuste ja õppuste tagasisides on kindlasti neid hinnanguid antud(eelpool mainitud sihtmärkide loetelu). Sellise arusaamise hind saab olema kõrge.

Kas meil on analoogset tegevust vastu pakkuda? Kes oleksid võimelised, väljaõppe ja varustusega antud tegevust ka vastasele tegema? Või sarnaseid inimesi võtta, ka reservist...?