[/quote]
Päris huvitav viide, rohkem küll mereasjade kohta, aga hästi ülevaatlik ja faktitihe
-----
Soobel kirjutas:
Võisin ka eksida. Mingi laevaga ei tohtinud mingist süvendatud kohast kõrvale kalduda suure süvise pärast, aga ei mäleta numbrit.
Kui mälu teritada, siis meenub veel see probleem, et süvise pärast ei saanud Prometheusega igale poole jõhvikale sõita, see pärast eelistas mingi ülikooli kamp Kruuvi Tempoga rabas käia.
Julge kolmandik sajandit on sellest ajast möödas...
Kui sihiks oli Koosa haru, siis „Prometheusega” sinna minna ei saanud küll. „Tempo aga oli ideaalne.
Seal olid vist head marjakohad, 80-te lõpus tegi „Koidula” marja-ajal sinna erireise.
------
aurik kirjutas:paadikapten kirjutas:Huvitav oleks teada saada, kui palju siinmail liikunud aurulaevad kütust pardale võtsid ja ära põletasid. Missugune neil kütus oli - kivisüsi, puuhalg, mingi vedel kraam?
Aurulaevade kütusekulust ei tea ma midagi. EW aegses ajakirjanduses on olnud sellest väga vähe juttu ja põhiliselt selles võtmes, miks laevad nii aeglaselt sõidavad, nii 15- 17 km/h. Laevamehed vastasid, et muidugi võiks üle 20 ajada, aga siis läheb kütet kole palju.
Aga mida katlasse topiti? Osa oli halu, osa kivisöe peal. Nt „Imperator“Wanemuisel“ ja „Tsesarevitš Aleksei/Taaral“ oli tehaseandmete järgi kütteks süsi. "Pavel/Joala" vanemal paarilisel "Ust-Narovskil" aga halg.
Juhtusin lugema üht 1937.a.sügisest nutulaulu, kui osasid liine pidav Linnavaltsus & Co jäi ränka kahjumisse ning tõi ühe suure põhjendusena välja, et kevadel ei suudetud hankida odavat kütust ja seepärast pidi laevadel tarvitama kallist kivisütt.
Leidsin ühest vene sõjaloo foorumist, et katelde nö passide järgi pidi Peipsi sõjalaevastik 1941.a. olema söe peal, aga vaatamata sellele töötasid kõik laevad puuküttel.
Selle kohta, mida pärast viimast sõda sõidusolevad aurulaevad sisse ajasid, puudub mul igasugune inf. Arvatavasti puudest päris ei loobutud, ühes 1950. a klipis paistavad korraks reisisadama kõrval olevad halguderiidad.
Nost.Tartust tuli vahepeal midagi asjalikku. Antratsiidiladu asus kusagil praeguse Sõpruse silla taga. Kütte kvaliteet nõukalikult ebaühtlane. „Joala” kohta leidsin 1954 a. pärit infi, et üheks Pihkva reisiks (ilmselt mõeldud edasi-tagasi sõitu, kokku üle 400 km) kulus 8 tonni sütt.
„Joala” kohta veel niipalju, et kohvikuna alustas ta tegevust 1960.a. juuli lõpus. Täpset kuupäeva ei õnnestunud välja peilida. Projekti autoriks jõesadama vaneminsener-konstruktor R.Tam(m)järv. Sellest ma polegi aru saanud, miks aluse puhul ei tekkinud mõtet panna talle mootor peale, erinevalt mitmest teisest aurulaevast, mis ümber sätiti. Vajadus järvelaevade järele oli väga suur, „Lermontovi” koormus 1960.a. kolossaalne. „Turist/Uku” tulek järgmisel aastal andis siiski pisut manööverdamisruumi.
Tartu jõesadama reisijateveo number ületas 200 000 piiri juba 1961.a., olles siis 211 000. Neist 174 000 sõitsid linna- ja linnalähiliine ehk siis lähemate puhkekohtadega ühendus.
---
1958.a pärit foto. Ühe pika ajalooga eesti veterani lõppaastad möödusid Arhangelskis.
Võetud siit.
http://fleetphoto.ru/ship/42541/
Ja siin veel infot. Lõpus kaks pilti ka „Pavel/Joalast”
http://russrivership.ru/public/files/doc1594.pdf
Veel foto, kus nad kahekesi peal.
