Miks sõideti BMP peal :Kapten Trumm kirjutas:Olen venekeelsest kirjasõnast lugenud, et BMP-de häda oli mägedes õhuke "lagi", kust kõrgelt mäenõlvalt allapoole lastes lasid duhhid Lee Entfieldi vindiga sealt läbi nagu naksti. Ja muidugi, isikkoosseisule ei meeldinud kuidagi see ülikitsas meeskonnaruum, kui põlema läks, siis väljasaamine oli õnnemäng. Soome BMP-2s olen sinna pugenud, arvan, et üle 1,65 pikkusega poisse ei maksa sinna sundida.
1. Soomus kaitses ainult eest käsitulirelvade, kaugemale kukkunud miinide tule eest. Meeskonnaruumis oli see soomuskaitse külgedelt ja pealt rohkem mõtteline. Kui keegi kuulipidujaga ka ründas, siis keegi ei hakanud esiosa tulistama. Seega jutt mingist "kaitsest" oli ikka teoreetilist laadi.
2. Sees loksusid väga lühikese ajaga lahingvõimetuks. Rääkimata kiiremast jalastumisest.
3. Miinile sõites oli oht surma saada suur.
4. Masinal polnud normaalseid vaatlusseadmeid, kuid olukorra tunnetus oli elu ja surma küsimus. Olen ka varem öelnud, BMP puhul oli peal istuvad tüübid ohtlikumad varitsuse vastu, kui BMP ise. Mitmel korral just BMP peal istuv dessant nägi midagi ja andis märku.
Räägiks ka veidi olme poole pealt, mis ühe sõjaväe lahinguvõimes on vast pea sama olulised kui soomuse ja torude mm.
Enamus sõdureid elas telkides, tõsisemalt majutuse peale hakati mõtlema alles sellal kui meie seal olime. Ilmuma hakkasid väikesed moodulmajad, koos pesemis ja pesupesemis võimalustega.
Moodulmaja “mugavusi” me muidugi väga tihti kasutada ei saanud, sest olime suure osa ajast sõidus, kus saime nautida vahepeal telke, sest mõnikord magasime niisama taeva all. Olenes olukorrast.
Kõige suurem jama oli pesemine, sest kui midagi muud Afganistanis ei leidu, siis tolmu on seal küll. Kui baasikestes oli tavaliselt ette nähtud, et ohvitserid saavad pesta kolm korda nädalas ja sõdurid korra (tavaliselt reedel) siis meil võis mööduda mõnikord nädalaid kus polnud võimalik end korralikult pesta (veepuudus).
Sellest veidi väiksem probleem oli vähemalt meie jaoks riidekraami pesemisega (meil oli tankis selle jaoks kaus). Mida me tegime, iga õhtu kui võimalust oli ja riideid pidi pesema. Muidu oli varsti keha haavandeid täis.
Toidu poolepealt oli nii ja naa. Üldiselt olime kuivpakki peal. Seal oli kartulihelbed, kuivikud, erinevad konservid (liha, ka sprotid õlis) ning kompotid (pirnid ja ploomid tavaliselt). Üldiselt jõime teed (keetmata veega oli pasanteeria garanteeritud). Kuna me olime varustuskolonnis siiski, siis liikus ka paremat kraami – kondentspiima, sokolaadi ning kuivatatud puuvilju. Üldiselt hakkas see menüü pikemalt kõigile tervisele mõjuma – vitamiinipuudus.
Sellest päästis see, et ostsime-vahetasime kohalike käest puuvilju. Millesse suhtusime alati väga ettevaatlikult ( sihtur oli meie tankis usbek ja rääkis kohaliku keelt ja ta sebis neid ja muid defitsiitseid asju). Lisaks teatud äri ja asjaajamine “rohelistega” (nõukogude poolel sõdinud afgaanid).
Aga jah, see oli järjekordne nõukogude reaalsus, et sõduritel kukkusid hambad suust vitamiinipuudusest maal, kus kasvatati meloneid, banaane, apelsiine jne.
Haigused levisid ikka korralikult, et paljudel õnnestus hepatiidiga haiglas istuda. Lisaks igasugused kohalikud “kõhuhädad”.
Üldiselt võib ette kujutada olmetingimusi nagu oleks metsalaagris poolteist aastat järjest, kus vahel satud tsivilisatsiooni rüppe korraks.
Kui me sõidus polnud, oli meil faktiliselt vaba aeg. Sai käidud kinodes (suuremates baasides olid) ning ära näha ka paar liidust saadetud estraaditähte. Mängisime kaarte, kuulasime kohalike väeosa ööbikuid (tüüpe, kellel oli kitar). Raamatuid lugesin. Kabuulis olles sai isegi paar korda nii öelda linnapeal käidud.
Kuid väga paljud saatsid oma aega mööda laksu all olles, lisaks tegeleti samaka ajamisega kõvasti. See oli siiski erinev baasikestes, mõnel pool olid kõik “kuivad” ja mõnes baasis käis avalik joomine.
Tehniliselt oli võimalik ka liidust toodud alkohooli saada, kuid see oli harv, neid võis ainult Kabuli näidislinnaosa poodides näha (kus elas nõukogude tsiviilkontigent, kellega tuli meil ka vahel tegevust ette). Mis oli omaette vaatamisväärsus.
Üldisemalt võib öelda, et tervest eluolu kohta “ajutine, mis muutus alaliseks”
, ja siis lendas meie mehaanikajao brigaad kohale lõikajatega, võimalikult suured plaadid lõigati romudest välja edasiseks töötlemiseks. zuschkale ehitati ette ja külgedele vaatepiludega soomusekraanid ca 1,5m kõrged, Urali kabiinile pandi kõikidele klaasidele ekraanid koos piludega ette ja jahutusradikale ka plaat ette. esimese autoga oli ikka tüki leiutamist, kinnitused jne. niipalju sain teada et tehnika pidi minema Kandahari, täpsemat otstarvet ei tea, kas kolonni saateautoks või muuks otstarbeks 
. ma ei tea miks need lennukid alla kukkusid, Taschkenti nad vaevalt pommitamas käisid, ja kivikirvega neid alla ei too..