Eraettevõtlus NSVL-is (peale põllumajanduse-aianduse!)

[Kriku]

Nojah, siis ei tea, kas see oli kaugtöö ühe tööandja juures või Tooma poolt nimetatud individuaalne töövõtt.

[ants431]

1970-ndate lõpp on päris huvitav dateering.

Tähendab, plekitöid tegi vanaisa kogu aeg, niikaua kui ma mäletan. Mis ajast see ametlikuks muutus, ei oska öelda, kes seda lapsele ikka ette kandis. EKSEKO tellimused olid igal juhul juba 80-l aastatel, kui ma juba küllalt suur olin, et taadile suuremate tellimuste puhul appi minna. Oma esimesed iseteenitud taskurahad sain igal juhul niimoodi.

Mul riivas kõrva rida, et mis ajast asi ametlikuks
muutus. Meenutan, et õndsal kommunismi ehitamise ajal ei teadnud keegi täpselt mis on ametlik ja mis mitte. Mitte seadus vaid (kommunisti) südame tunnistus oli primaarne.
Tean mitmeid kes hankisid omale treipingi, keevituse
ja teisi tööriisti. Kui polnud kaebust, oli hästi.
Kui lähedal oli agar kommunismi ehitaja siis konfiskeeriti ka
kirjutusmasin või õmblusmasin. Pakun, et umbes 65 aastal tekkisid oma kombineeritud isiklikud traktorid. Algul valvati, et poleks liiga palju päris traktoritte osi.
Hiljem oli mõnel kodus ka päris traktor.
Seadus ei lubanud aga seaduse silmad olid
väsinud ja inimlikumaks või arukamaks muutunud. Lehmi tohtis olla 1 aga tuttav metsavaht tedis kunas tuleb loendaja ja viis selleks ajaks liigsed loomad laudast ära metsa.

[Kriku]

Kirjutusmasinad olid nagunii vaid lubadega ja igaüks eraldi numbriga. Mitte et see kuidagi teemasse puutuks.

[Kriku]

Saatsin järjekordse kodulehmade piimaringi kõrvalteemasse: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 25&t=26524

Muudan ka käesoleva teema pealkirja täpsemaks.

[Kriku]

Troll, mis aastast su vanaisa niimoodi toimetas?

Vanaisa jäi lõplikult pensionile 1979-l aastal, kuid see kodune töö käis juba mõned aastad enne seda.

Vaatasin üle, mis ma esimesel leheküljel kirjutanud olen 1976. aastal lõdvendati reegleid oluliselt: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 92#p432292

[Kriku]

Kui mõtlema hakata, siis näiteks ka tõlkijad ja illustraatorid tegelikult tegutsesid kogu aeg põhimõtteliselt samadel alustel kui Trolli vanaisa, st. töötasid kodus erinevatele riiklikele tellijatele. Kuna erakirjastusi ei olnud ega tohtinud olla, siis nende puhul eraklientide küsimust ei tekigi.

Teemakohane eraettevõtlus peaks olema selline, kus teenust osutatakse legaalselt ka kaaskodanikele.

[retti]

Kirjutusmasinad olid nagunii vaid lubadega ja igaüks eraldi numbriga. Mitte et see kuidagi teemasse puutuks.

See väide on tõene ametiasutuste kirjutusmasinate kohta.
Ükski seadus ei keelanud kodus omamast kirjutusmasinat.Venekeelse šrifitga masinad olid täiesti vabalt müügil, ladina šriftiga masinaid eestis ei müüdud kuskil.Moskvas küll näiteks.
See küll tõsi ,et ladina šriftiga masinate levikut erakätes takistati KGB poolt igasuguste trikkidega.
P.s ametiasutuste kirjutusmasinad muide paigutati pikemate pühade ajaks pitseeritud kinnisesse ruumi.

[vanahalb]

§17.Seaduse kohaselt on Eesti NSV-s lubatud individuaalne töine tegevus käsitöönduse, põllumajanduse ja olmeteeninduse alal, samuti muu tegevus, mis rajaneb kodanike ja nende perekonnaliikmete eranditult isiklikul tööl. Riik reguleerib individuaalset töist tegevust, tagades selle kasutamise ühiskonna huvides.

See tsitaat on Eesti NSV 1978 a konstitutsioonist. Nii et formaalselt võis kõike teha niikaua kui palgatööjõudu ei kasuta. Täpsustava seadusandlusega (riik reguleerib...) saigi reguleerida ja püssirohu keetmise jms ära keelata.
Mida otsesõnu ära ei keelatud see jäi tihtipeale soiku ressursside puudumise tõttu. Kui oli vaja näiteks 10 mm terasplaati, 2x5 m siis seda ei olnud vabamüügis . Niisuguseid asju eraldati nendele kellele vaja ja eraettevõtja oli viimane kellele plaanikomitee silmis seda vaja oleks olnud. Mingist tehasest kellel jälle ülearu oli sai mitteametlikult osta kuid see läks eraldi paragrahvi alla. Samuti, kui kodanikul tekkis tahtmine isikliku töö najal põllumajandusega tegeleda nagu konstitutsioon lubas ei saanud ta selleks osta traktorit kuigi traktori riiklik hind oli ahvatlevalt madal. Mingi mälupildi järgi maksis MTZ (Belaruss) suurusjärgus 5000 rubla. Need hinnad olid kõigile nähtavad, oli vist, Põllumehe Teatmiku nimelistes aastaraamatutes.

Meie naaberkülas oli puutöömees kes kodus igasuguseid uksi-aknaid tegi ja kõige muu kõrval tegi meile kasvuhoone sõrestiku 70-ndate lõpupoole. Maja uksed ja aknad oli juba 60-ndate lõpus valmis teinud. Kuid sellise klausliga, et puumaterjal - lauad ja prussid tuli enda poolt viia, sest tal polnud toorainet kuskilt võtta.
Julgen arvata, et akf Trolli vanaisa, kui ta majavalitsusele ventilatsioonitorusid väänas, sai pleki selle tarbeks samuti majavalitsuselt ja mitte ei läinud, ministeeriumist väljavõideldud order näpus, materjali rajooni kesklaost nõudma.

Tänapäevane ettevõtlus, kus lihtsalt mindi ja öeldi oma aknaaugu mõõdud sai mumeelest toimima alates sellest ajast kui tehased said Gorba armust õiguse toodangut müüa ka teistele peale riigi. Siis võis igaüks omale vagunitäie alumiiniumplekki tellida ja selles Lada logarid välja stantsida. Varemalt läks toodang fikseeritud hinnaga riiklikuks tellimuseks ja riik seda siis vastavalt plaanimajanduse reeglitele jagas.

[Troll]

Julgen arvata, et akf Trolli vanaisa, kui ta majavalitsusele ventilatsioonitorusid väänas, sai pleki selle tarbeks samuti majavalitsuselt ja mitte ei läinud, ministeeriumist väljavõideldud order näpus, materjali rajooni kesklaost nõudma.

Jällegi, ega ma täpselt ei tea, kuidas see pleki saamine käis, kuid on meeles, et vanaisa ütles, et see on täitevkomitee (linna? rajooni?) erifondist, hind oli ka odav olnud. Kuidas ja kelle kaudu ta sellele fondile ligi pääses, ei oska öelda.

[BlancoNegro]

Täpsustava seadusandlusega (riik reguleerib...) saigi reguleerida ja püssirohu keetmise jms ära keelata.

Ma lihtsalt pean mainima OT, et nõukaaegses huviklubis rakette valmistades keetsime ka püssirohtu. Juhendaja oli muidugi juures. 12+ aastased nagu me olime. Tänapäeva ametnikud laseksid juba selle mõtte peale püksid täis.

[kalleb]

Ma olen ka raketiringis raketipadruneid valmistanud sest tehase omad olid jube kallid ning neid polnud ka saada

Igasugu möksi sinna sisse sai aetud , peenestatud kasesütt , suhkurt jne

Vändaga kohvimasinaga kõik peeneks muidugi

[mart2]

Kirjutusmasinad olid nagunii vaid lubadega ja igaüks eraldi numbriga. Mitte et see kuidagi teemasse puutuks.

... See küll tõsi ,et ladina šriftiga masinate levikut erakätes takistati KGB poolt igasuguste trikkidega.
P.s ametiasutuste kirjutusmasinad muide paigutati pikemate pühade ajaks pitseeritud kinnisesse ruumi.

Mis aastatel?
Ise ostsin Tartus komisjonikauplusest täiesti korras pika võlliga Saksa DV kirjutusmasina 85.-l aastal, sest oli vaja diplomitööd kirjutada. Huvitav, kuidas siis need sajad üliõpilased oma diplomitööd trükitud said?
Vabalt sai kirjutuspaberit ja kopeerpaberit. Köitmine, vaat see oli küll täielik "erabisess" - kui ametlikult läks töökojas aega 2-3 nädalat, siis õige eramaja uksele koputades sai 3-4 päevaga.
Seda Tartus.

Meil töö juures oli kogu aeg kaks kirjutusmasinat laudadel ning keegi ei tundnud huvi, kas ja mida nendega peale tööaega tehakse.
80-ndate alguses veeti mitmel pool (näiteks ema töö juures) masinaid nädalavahetustel koju kaasa (Soome TV kavad, mitmesugused tõlkeraamatud jne. ) - peaasi, et esmaspäeva hommikul tagasi oleks!
Eks seegi oli ettevõtlus, kuigi mitteametlik.

[retti]

Kirjutusmasinad olid nagunii vaid lubadega ja igaüks eraldi numbriga. Mitte et see kuidagi teemasse puutuks.

... See küll tõsi ,et ladina šriftiga masinate levikut erakätes takistati KGB poolt igasuguste trikkidega.
P.s ametiasutuste kirjutusmasinad muide paigutati pikemate pühade ajaks pitseeritud kinnisesse ruumi.

Mis aastatel?
Ise ostsin Tartus komisjonikauplusest täiesti korras pika võlliga Saksa DV kirjutusmasina 85.-l aastal, sest oli vaja diplomitööd kirjutada. Huvitav, kuidas siis need sajad üliõpilased oma diplomitööd trükitud said?
Vabalt sai kirjutuspaberit ja kopeerpaberit. Köitmine, vaat see oli küll täielik "erabisess" - kui ametlikult läks töökojas aega 2-3 nädalat, siis õige eramaja uksele koputades sai 3-4 päevaga.
Seda Tartus.

Meil töö juures oli kogu aeg kaks kirjutusmasinat laudadel ning keegi ei tundnud huvi, kas ja mida nendega peale tööaega tehakse.
80-ndate alguses veeti mitmel pool (näiteks ema töö juures) masinaid nädalavahetustel koju kaasa (Soome TV kavad, mitmesugused tõlkeraamatud jne. ) - peaasi, et esmaspäeva hommikul tagasi oleks!
Eks seegi oli ettevõtlus, kuigi mitteametlik.

Jah - mul jäigi märkimata et meil müüdavatest olid DDRi masinad kõige kvaliteetsemad.Aga letil vabalt olid need ainult kirillitsas.Võib-olla ladina šriftiga müüdi mõni leti alt - ei vaidle.Aga komisjonipoe juttu täitsa usun - sinna toodigi Venemaalt.
Kirjutusmasinate ellimineerimine pühadeks oli kindlasti juba 60tel ja lõppes nagu palju muudki peale 1986-87 aastat

[Lemet]

80ndatel tarisid raamatupidamise mutid riigipühadel masinaid ühte tuppa kokku ja vandusid riigi lollust hämmastava asjatundlikusega.

[Kriku]

Tuleb välja, et ka toiduainete töötlemine oli võimalik:

„Kui esimene laps oli sündimas ja perel oli rohkem raha vaja, otsustasin keskenduda mädarõikale. Erra sovhoos Ida-Virumaal, kus ma sel ajal töötasin, oli mädarõikaga varustanud Räpina lähedal Toolamaal asunud kohaliku sovhoostehnikumi konservitsehhi, kuid loobus siis sellest. Koos abikaasaga kogusime hilissügisel ülesküntud kapsapõllult seal umbrohuna kasvanud mädarõikajuurikad kokku ja panime need järgmisel aastal kasvama oma 0,15 hektari suurusele aiamaale, mis oli sovhoosi töötajatele toona lubatud. Kui olime sügisel saagi koristanud, selgus ühtäkki, et Toolamaa tsehh mädarõigast enam ei töötle. Küsisin, kas ma saan tulla nende seadmeid vaatama ja kui ma kohapeal nägin, et midagi keerulist ei ole, otsustasin ise sellega tegelema hakata. Ostsin juurikate peenestamiseks elektrilise mahlapressi ja nii see kõik pihta hakkas. Viisin marineeritud mädarõika näidise hindamiseks Kohtla-Järve sanitaar-epidemioloogiajaama ja kui olin sealt vajaliku tõendi kätte saanud, hakkasin oma toodangut lähematele kauplustele pakkuma.“

Peatselt muretses Johannes Valk mädarõika liiga peenikeseks purustanud mahlapressi asemele väikese tööstusliku hakklihamasina. Kogu tootmine käis esiotsa üürimaja pesuköögis, toeks abikaasa Hilda entusiasm ja agarus. Appi tulid nii Johannese enda kui ka Hilda suguselts. Et tootmine aina kasvas, viidi kogu tegevus üle esialgu garaažiks ehitatud hoonesse ja seejärel juba spetsiaalselt selleks otstarbeks rajatud abihoonesse pereelamu kõrval. Tipphetkel küündis toodang 150 000 mädarõikapurgini aastas. „Sel ajal me töötlesime ühiselt viie pere toodangut ja toimetasime selle Jõhvi varumiskontorisse, kust meie mädarõigas rändas edasi üle Eesti põhiliselt ETKVL-i kauplustesse,“ rääkis Valk. „Viisime oma mädarõika purke veel rajoonikeskustes asunud ladudesse, kust saime tihti osta ka tootmiseks vajalikke klaaspurke ja lisaaineid: suhkrut, soola ja äädikat. Etiketid lasime trükkida Kaevuri trükikojas.“

Nii kestis see 1980. aastani. Erra sovhoosi juhid Johannes Valgu eraettevõtlusele takistusi ei teinud, küll aga hakkas tema tegemiste vastu huvi tundma miilitsa üks alllülisid SORVVO ehk sotsialistliku omandi riisumise vastu võitlemise osakond. „Et meil olid kõik paberid korras, polnud neil millestki kinni hakata,“ meenutas Valk. „Palgatööjõudu, mille kasutamine tollal oli keelatud, meil polnud, sest tegime kõike koos sugulastega. Kuid riigiprokuratuuri majas Toompea nõlval pidin ma oma tegevusest veel kord aru andmas käima. Ilmselt keegi kaebas kadedusest ja see võis tulla just toonase ETKVL-i liinist. Igal juhul oli just ETKVL see, kes teatas, et nemad meie toodangut enam kokku ei osta, sest ei soovi „eravabriku“ tööd toetada.“

https://arileht.delfi.ee/news/uudised/e ... d=90280083