Kui majanduslangusega vähenev sisemajanduse kogutoodang langetab kaitse-eelarvet, siis millistest numbritest me räägiksime?
Me räägime päris tugevast langusest riigikaitse kulutusteks. Näiteks järgmisel aastal langeksid riigikaitsekulud 50 miljonit eurot, ülejärgmisel aastal 47 miljonit eurot ja üle-ülejärgmisel aastal 41 miljonit eurot. Need oleksid väga märkimisväärsed lõiked meie kaitsekulutustes. Ma arvan, et sellised kulutused on väga olulised, sest need on täpselt planeeritud ja sellised lõiked teeksid suure augu meie kaitsevõime arendamisse. Minu arust seda ei peaks tegema.
Eelarvekõnelused käivad. Kui suurt summat või millist protsenti teie näeksite, et Eesti riigil oleks siis vaja kaitsekulutuste katmiseks?<
Peaksime säilitama 2019. aastal planeeritud numbrid. Üldiselt on valitsuse seisukoht, et samasugused numbrid säilitatakse ka teistele ministeeriumitele. See tähendab loomulikult seda, et eelarve tehakse teatava puudujäägiga.
Kui vaatame, mis toimub meie lähiümbruses, siis ma usun, et kindlasti ei ole riigikaitsekulutused need, mida kärpida. Teine väga oluline nüanss on ka see, et tegelikult Eesti riigikaitsekulutustest 40 protsenti läheb investeeringuteks ja neist väga olulise osa moodustavad investeeringud näiteks ehitustesse, mida me kõik ostame Eestist. Väga palju ostame Eestist ka kõikvõimalikke seadmeid ja tehnoloogiaid. Ainult keerulisi relvasüsteeme, mida ei ole võimalik Eestist osta, need ostame muidugi rahvusvaheliselt turult. Näiteks iseliikuvad suurtükid või õhutõrjeraketid.
Kui tahame hoida kaitsekulutusi samal tasemel, mis oli aastal 2019, siis mida see protsentuaalselt tähendaks?
Hinnanguliselt oleks see järgmise aasta protsent 2,29.
Selles osas, et kaitsekulutused oleksid vähemalt 2 protsenti SKP-st, on valitsuskoalitsioonis konsensus?
Selle vastu ei vaidle keegi. Küsimus on eelkõige selles, mis sealt edasi saab. Rahandusministeerium on pakkunud 50 miljoni eurost lõiget ja rahandusminister tuli nüüd viimastel päevadel välja ka seisukohaga, et sellest lõikest võiks loobuda läbi riigikaitselaenu. See riigikaitselaen, nii nagu ma rahandusministrist aru sain, oli siis seotud erinevate tehnoloogiliste lahendustega. Need oleksid konkreetsed investeeringud, mida nimetati: õhutõrje, rannakaitse ja muu
Meie jaoks on väga oluline, et kõik see, mida ostame üldse sobiks Eesti riigikaitsesüsteemi ja et see põhineks Kaitseväe juhataja sõjalisel nõuandel. Me ei osta ju lihtsalt lakke vaadates. See ost peab olema ka garanteeritud pikal ajaperioodil. Üks asi on seadme ostmine, aga teine asi on seadme ülalpidamine. Tehnoloogilise pideva niisuguse täiendamise kulud, alates ladustamisest. Näiteks kui ostame õhutõrjesüsteemi ja meil on olemas raketid, mis on loomulikult lõhkeainega, siis meil peab olema spetsiifiline ladu, kus neid rakette hoida. Iga suurem ost eeldab väga pikka saba ja tihtipeale koosneb see püsikuludest: spetsiifilise taristu väljaehitamine jms.
Loomulikult, kui lisaks 2019. aasta kulutustele ollakse valmis võtma veel riigikaitse laenu, siis ei ole kahtlust, et kaitseministeeriumil on kaitseväe juhataja soovitusel välja töötatud rida prioriteete, mida oleks võimalik hõlpsasti kasutada.
Millised need prioriteedid oleksid?
Üks mõeldav seade oleks tõepoolest keskmaa õhutõrjesüsteem, aga keskmaa õhutõrjesüsteem on ülikallis ja väga pikaajaline projekt. Teine võimalus on osta tankivastaseid rakette ja on võimalik osta rakette, mis on mõeldud laevade vastaste rakettidena. Viimase puhul on ka erinevad variandid: kas need on 30 või 100 kilomeetrise lennu ulatusega. Võimalik on osta ka näiteks väikesemõõdulisi patrull-laevu, mis võimaldaksid meil kiirel käigul patrullida. See loomulikult sõltub väga palju rahasummast, mis on meie käsutuses. Ma ei ütle, et keskmaa õhutõrje või rannakaitseks vajalikud raketid ei ole olulised, aga see sõltub väga paljuski sellest, mis rahast räägime.
Kõige realistlikum oleks ikkagi see, et me säilitame 2019. aasta taseme, mitte ei läheks spetsiifilise laenuga veel kõrgemale. Loomulikult peab kõik põhinema kaitseväe juhataja sõjalisel nõuandel. Ei ole mõeldav, et poliitikud hakkavad improviseerima, see niimoodi ei tööta.
Kui valitsuskoalitsioon ei jõua kokkuleppele ja ei suudeta tagada 2019. aasta numbreid, siis millised valikuvõimalused alles jäävad?
Ma lähtun praegusel hetkel ikkagi sellest, et õnnestub tagada 2019. aasta kaitsekulutuste tase, nii nagu see on planeeritud. Kui on vajadus hakata vähendama, siis lõikame sisse väga olulistesse programmidesse, mis on seotud meie kaitsejõududega. Aga selliseid konkreetseid projekte ma ei saa hakata siin avalikkuses arutama. See kõik põhineb jällegi kaitseväe juhataja nõuandel. Minu hinnangul on see miinimum, mida Kaitseministeerium küsib ja mille peaksime tagama. Üldiselt on alati nii olnud, et hoolimata poliitilisest rabelemisest on riigikaitse siiski kõigi erakondade jaoks väga oluline teema.
Kindlasti peaksime keskenduma sellele, et oma kaitsevõimet veelgi tõsta, aga ma ütlen, et Eesti on ka praegu hästi kaitstud ja mingil juhul ei tohiks eelarve vaidluses asuda kritiseerima Eesti kaitsevõimet. Loomulikult me oleme väike riik ja on palju elemente, mida saame juurde osta ja arendada, aga see kõik peab olema mõistlik ja hästi läbimõeldud.
Rääkideski sise- ja rahandusministri kriitikast pühapäevases raadiosaates, siis kas ja millised on lüngad Eesti kaitsevõimekuses?
Vaatame oma võimalikku oponenti, kelleks on - ütleme ausalt - Venemaa. Kui võrdleme Eesti ja Venemaa kaitsejõude, siis on täiesti selge, et meil on kõikvõimalikke lünki, mis tulenevad lihtsalt sellest, et meie riik on väga väike. Kuigi meie kaitsekulutused Eesti vaates on kõrged, siis absoluutsummades ja rahvusvahelises mõõtmes on nad loomulikult väga väikesed. Peame paratamatult keskenduma teatud aladele, näiteks jalaväebrigaadid. Rõhutan, et need kaks reservarmee printsiibil loodud jalaväebrigaadi on meie kaitsevõimele väga olulised. Neid ei tohiks absoluutselt kritiseerida.
Mereväe puhul oleme eelkõige keskendunud miinitõrjele, mis on väga oluline juhul, kui on vaja hoida veeteed vabad selleks, et miinitraalerite abil puhastatud teed mööda jõuaksid siia sõjalaevad.
Oleme keskendunud õhuvaatlussüsteemidele, näiteks radaritele. Kui tahame, et siin oleksid NATO hävitajad, siis võimatu saada siia naftahävitajaid, kui meil ei ole seda pilti, kus asuvad meie oponendi hävitajad. Neid radareid tuleb pidevalt täiustada, sest elektroonika vananeb. See kõik on väga kallis.
Loomulikult peame tegema teatud valikuid ja on asju, kus loodame väga paljuski siseministeeriumi kolleegide abile. See ei ole halb. Eesti on väike riik ja kui saame kombineerida oma võimeid (näiteks loodame paljuski siseministeeriumi kalda radaritele), siis see on meile väga oluline. Nagu olen rõhutanud, siis see on loomulik, et teeme koostööd teiste ministeeriumitega ja meie koostöö näiteks politsei- ja piirivalveametiga on ülihea.
Selle tõi ka siseminister välja, et tegelikult käib kaitsevõime alla ka sisekaitse, mis jääb küll siseministeeriumi haldusalasse, aga kaitsevõimet tuleb vaadata laiemalt, mitte ainult kaitseministeeriumi perspektiivist.
Siin tuleb siiski teha selge vahe. Ühest küljest on muidugi oluline, et vaataksime riigikaitset laias perspektiivis, aga teisest küljest on võtmeosa selles küsimuses siiski sõjalisel riigikaitsel. See on ka põhjus, miks näiteks NATO ei loe kaitsekulutuste alla asju siseministeeriumi haldusalast. Klassikaline kaitsekulu on ikkagi seotud sõjalise kaitsega.
Milline on NATO liitlaste signaal kaitsekulutuste suurusele majanduslanguse valguses? Kui suur see peaks olema või millisel tasemel püsima?
Väga oluliseks peetakse kaitsekulutuste planeeritud taseme säilitamist. NATO riigid ikkagi kriipsutavad alla, et see kulutus peaks minema kindlasti üle kahe protsendi. Oluline on poliitiline arusaam, et me ei fetišeeri ainult seda protsenti. See protsent on alati olnud oluline, sest see ei ole meie välja mõeldud vaid NATO kriteerium. Aga antud juhul see protsent ei kajasta reaalset vajadust.
Kui pingeliseks eelarvekõnelused pärast seda pühapäevast raadiosaadet kujunevad? Kas teil on siseministriga ka varasemalt sellist krõbedat sõnavahetust olnud?
Ma tunnen Mart Helmet juba pikka aega, välisministeeriumi ajast. Ma tean tema hoogsat stiili. Samas arvan, et siin peab olema väga ettevaatlik. Võime vaielda, kas üks või teine investeering on mõttekas, aga Mart Helme ei oleks kindlasti tohtinud raadiosaates öelda, et Eestil pole kaitsevõimet. Esiteks ei ole see õige ja teiseks on üks väga oluline osa kaitsevõimest niinimetatud heidutus. Viimase puhul on ise vaja rõhutada oma kaitsevõime tugevust, sest muidu vaatab vastane, et sa iseendasse ei usu, siis annab see vastava signaali, et me oleme nõrgad. Me tegelikult ei ole nõrgad ja me ei tohiks ka sellist signaali anda.
) ära. Kui nad oleks päriselt midagi osta tahtnud, siis alanuks see teema muudmoodi kui sõnumitega, et Eestil pole kaitsevõimet, et KM tiksub niisama, et KV ei suuda sedagi raha ära kulutada, mida neile praegu jagatakse jne. See mõnitamine käib inimeste pihta, kellega koos laenuvõtmine otsustada tuleks. Pakkuv riik, tootja ja relvasüsteem on aga pikaks ajaks ühe erakonna vimpliga ja väljaspool täiesti neutraalseid hankeid nad midagi pakkuda ei saa.