www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 20 Okt, 2021 17:27

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 48 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: HISPAANIA 1936-1939
PostitusPostitatud: 17 Mär, 2021 15:10 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 09 Juun, 2020 15:29
Postitusi: 677
Alates 02.06.1939 ilmus ajalehes Uudisleht 47-osalise järjejutuna „Verise päikese all. Eestlased Hispaania kodusõjas“, kus said sõna just siis värskelt Eestisse tagasi saabunud Valter Vekman, Alfred Lorenzon, Arnold Brenner ja Ferdinand Schmidt- valitsusvägede ehk punaste poolel sõdinud mehed. Nenditi, et seniste ja umbkaudsete andmete järgi võttis eestlasi vabatahtlikena Hispaania kodusõjast osa vabariiklaste poolel üle 100 mehe, kellest kuni 20 langes lahingutes või jäi teadmata kadunuks ja mõned langesid vangi Franco vägede kätte. Järjejutus meenutasid mainitud isikud minekut Eestist Hispaaniasse, seal kohatud teisi eestlasi, Hispaania elu-olu ja väga põhjalikult ning detailselt lahinguid. Nende meeste mälestuste avaldamine tol ajal oli umbes sama hea, kui praegu ilmuksid SL Õhtulehes Ida-Ukrainas sepakate poolel sõdinute muljed ning kiitlemised „fašistidega“ võitlemisest. Eesti elanikele oli muide omal käel välismaale sõtta minemine seadusega keelatud, nagu praegugi. Karistada nad peale naasmist siiski ei saanud ning mitmed tegid hiljem karjääri kommunistlikus parteis ja repressiivorganites (Arnold Brenner näiteks oli esimesel punasel aastal Pagari 1 keldris asunud vangla komandant).

1939. aastal ajakirjanduses ilmunud andmete põhjal niisiis võttis Hispaania kodusõjast vabariiklaste poolel osa ca sadakond eestlast ja eestimaalast, 20 neist langes või jäi teadmata kadunuks. Tänapäevaste andmete (järgnevalt lingilt) põhjal olid kaotused kokku 48 meest- 20 langes rindel, vangi langes ning teadmata kadunuks jäi samuti 20, ja 8 kas suri või jäi teadmata kadunuks Prantsusmaal interneeritute laagris.

Väga hea kokkuvõte Valdur Ohmanni sulest: https://www.ra.ee/tuna/wp-content/uploa ... 17-1-1.pdf


Manused:
Hispaania veteranid.jpg
Hispaania veteranid.jpg [ 66.47 KB | Vaadatud 779 korda ]
Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: HISPAANIA 1936-1939
PostitusPostitatud: 11 Apr, 2021 16:08 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 603
Manus:
Capture.JPG
Capture.JPG [ 179.17 KB | Vaadatud 583 korda ]
Päewaleht, nr. 166, 21 juuni 1939

Tsiteeri:
Eestlane Hispaania sõjamöllus

Valitsusvägede vabatahtliku üliõpil. Joh. Tamme elamusi kodusõja keerises

Vastase ülejõud
Poolteist kuud kestis pikaldane, aga siiski raske ja võitlusterikae taandumine, kuni front õgvenes ja me jõudsime välja sügavast kotisopist, n.-n. Arco de Alhambrast. Nüüd algas uus raskete lahingute periood, millega panime seisma francolaste pealetungi Valenciale. 29. mail oli äge lahing Linares de Mora küla juures, kus mürsu killust sai haavata Alfred Lorentzon. Nii valitsusväelased kui ka internatsionalistid võitlesid vapralt ja meeleheitlikult, kuid ikkagi tuli ülivõimu ees taganeda. Mis aitas see, kui mehed hiilisid vaenlase ründava tanki juure ja pimestasid ta suure vaibaga, mille üle sõjamasina heites jäi terasründaja pimedaks ja hävitati; mis kasu oli bensiinipudelite ja käsigranaatide heitmisest tankidele, kui neid sõjakoletisi oli vaenlasel külluses jäi üks tank lahingväljale vedelema nagu lahatud sisikonnaga loom, järgnes varsti pooltosinat uusi masinaid, mille hävitamisel murdus vapramategi jõud. Valitsusväelaste täägirünnakud ei kandnud vilja, kuna valitses terav puudus laskemoonast ja käsigranaatidest. Paljakäsi ei saa ju võidelda vastase moodsa relvastuse ja lahingvarustuse ülikülluse vastu. Ei ole enam mõtet illustreerida lahingu käiku - on küllalt märkida, et pärast rasket heitlust olime sunnitud asuma uutele positsioonidele Linares de Mora küla taga.
Konstantjuki ja Päärsoni surm
Siis tabas mind sõdurisaatus - evakueeriti haiglasse, kus olin ravimisel mitu päeva. Kui jõudsin haiglast tagasi, kus muide, oli märgata ka medikamentide puudust, ja esinesin kompaniiülemale, käitus see veidi imelikult, näis nagu midagi varjavat, kuni lõpuks lausus järsult: Määran su pataljoni staabi käsutusse. Konstantjuk on surnud... See vapustav uudis lõi mu meeled päris segamini. Olin tükk aega nagu väljaspool füüsikaseadust, ei osanud vastata küsimustele ega ise küsida, ma ei suutnud üldse enam mõtelda. Alles teisel päeval tuli meelde, et vaja küsida Päärsonilt, kuidas Konstantjuk langes, kuna nad teenisid lähestikku. Läksin Päärsoni otsima ja siis tabas mind teine rabav teade: ka Päärson on langenud! Lühidalt ja asjalikult üteldi mulle seda, sest sõda pole ju haletsemiseks ega kurvastamiseks.
Leidsin nende viimse puhkepaiga Linares de Mora küla taga maanteeäärsel künkal keset nisuvälja. Kohendasin nende hauakünkaid ja kandsin nende kalmudele suuri kive kokku, et nende viimne maine mälestus ei kaoks niipea. Kummalegi torkasin päitsesse männioksa, sest mänd on ju karge põhjamaa puu; selle maa puu, kus kasvasid ja sirgusid mõlemad kadunud. Seisin hetke sõnatult oma kaaslaste viimse puhkepaiga juures, viimne sõdurlik tervitus langenuile ja siis ma läksin.
Hiljem kuulsin kahe sõbra langemise üksikasju. 4. juunil oli olnud väga palav lahingupäev. Kogu aeg läkitati valitsusvägede seisukohtadele marulist suurtükituld, vahetpidamatult pommitasid lennukid ja nende kuulipildujad tegid laastamistööd. Päeva jooksul atakeeris valitsusväelasi 2 brigaadi itaallasi 7 korda. Rünnakute raskuspunkt oli suunatud peamiselt Dimitrovi pataljonile. Rivist langes välja suur protsent mehi ja mõned kohad rindel jäid meestest täiesti lagedaks. Paratamatult oli vaja aga katta kogu rinnet ja selleks tuli meeskond asetada harvemalt. Ühel säärasel ümberpaigutusel ühest kaevikust teise joostes kukkus A. Päärsonil müts peast. Ta kummardus peakatet üles võtma, kuid samas tabas teda vaenlase püssikuul täpselt otsaette. Raskelthaavatu varises kokku. Veel kuulsid kaaslased teda lausumas: „Yo, yo mina, mina..." ja siis tuli lõpp. A. Päärsoni surm sai nagu saatuslikuks ka Konstantjukile, kes tormas langenud kaaslase laiba juure. Ta sules surnu silmad ja võttis kaasa ta dokumendid, et tund aega hiljem astuda vastu samale saatusele. Itaallaste seitsmenda rünnaku ajal tabas teda mürsukild kuklasse ja surm oli silmapilkne. Nõnda jäin kaasmaalasteta, ihuüksi võõraste rahvuste hulka. Järgnes umbes kuuaegne mittemidagi tegemine staabi juures, siis algas uus lahingute tsükkel.
Pena Marco
14. juuli 1938. Väsitavat, rasket mäestikuteed läheneme taas frondile. Hargneme kompaniideks ja rühmadeks. Igaüks teab, mis teha. Peatus kalju nurga taga. Vaenlane on käegakatsutavas kauguses. Osa meie pataljonist hiilib alla orgu. Vaenlane on meid märganud. Püssid raksuvad ja mäenõlvalt heidetakse käsigranaate alla. Rojos hijoa de puta, vengan aquil Punased libupojad, tulge siia! - möirgavad kümned kõrid vaenlase seisukohtadelt. Meie tankitõrjekahur avab marutule. Mägi meie ees on otsekui ilutulestikus. Hädaohtlik vaadata, kuid siiski huvitav. Veel karjutakse mäelt: Vengan, vengan, rojos eanalles! Tulge, tulge, punased kaabakad- ja siis kõlab läbi lahinguraüra vastuseks: Estamos ya! Olemegi juba teie juures! Veel mõni minut raginat, närvipingutavat rünnakut ja vaenlase positsioonidel juba lehvib vabariikliku Hispaania punane-kollane-lilla trikolor. Francolased põgenevad korratult. Sedakord on meie võit.
Eemalt läbi hommikuse udu sinab Castellon. Kui täna ründaks meie ühe brigaadi asemel viis brigaadi, oleks Castellon meie. Meie ei või enam edasi tungida, sest see oleks enesetapmine. Püüame endid kohal kindlustada, kuid asjata vaev: mägi on puhas kalju. Ja varsti tuleb see, mis tulema peab: granaadid, šrapnellid, miinid ja lennuvägi... Meie rindelõigu keskel taandub üks täiesti purustatud kompanii, francolased tungivad põgenejate kannul meile selja taha oleme täiesti ara lõigatud. Üks vaenlase rünnak järgneb teisele. Meie laskemoon kahaneb silmnähtavalt, käsigranaadid on otsas, kuulipildujad lakkavad töötamast, küna vajavad remonti. Tekib tunne, et nüüd on kõik läbi. Püüan meenutada kodu ja kodumaad, kuid ei saa. Aeg kulub, tiheda tule all sulab meie meeskond kokku. Haavatud oigavad südantlõhestavalt, neid pole võimalik abistada. Lõpp läheneb ka meile kõigile, kes veel elus ja võitlevad viimsel jõul. Aga mis see on? Raksavad granaadid, kisa... Kas maurid, itaallased? Vengan proto eamaradasl Tulge ruttu seltsimehed! kuulen hüüet ja samas sulaselges eestikeeles: Juss, kus sa, igavene loom vedeled? Tule kähku! Näen, kuidas põõsa tagant kerkib välja Valter Vekmani pea, samas viipab ta käega ja karjub: Kas sa, kurat, tuled juba või mitte? Kohe, otsekohe taipasin hüüda vastuseks. Põgeneme kiiresti neetud kohast, kus meid oleks oodanud surm või paremal juhul vangilangemine. Meid on vaid kümmekond ellujäänut, haavatud peavad paratamatult jääma saatuse hooleks. Möödun langenutest, ühes tunnen ära kapten Tšembaljuki, meie ülemuse partisanide-päevilt, teisi pole aega niikaua vaadata, et tunda ära. Kuidas pääsime? See on naaberpataljoni kuulipildurite ülema, kaasmaalase K. Hansoni teene. Tema nägi meie väljapääsematut olukorda, organiseeris vabatahtlikest väikese rühma, kes käsigranaatide-rünnakuga lõi lõhe itaallaste rõngasse ja tegi meile taandumisetee vabaks. Hiljem ütlesid K. Hanson ja V. Vekman, ei ei tea, kas muidu oleks selle julgustükiga hakkama saanud, aga arvasime, et sina, eestlane, oled pigis. Taandusime hommikustele positsioonidele. Tuli pataljoni ülem. Raporteerisime: Kaks kuulipildujat jäi maha. Olid puruks. - Hästi, hästi, poisid. Katki pole midagi. Olen õnnelik, et teid tuli niigi palju tagasi. Üle kolmeneljandiku pataljonist on kas langenud või haavatud. Tublid poisid!
Sõitsime tagasi Terueli tahedate, kus meid jälle tabas ebaõnn Pena Blanca ründamisel. Meie brigaadi 3. Mazaryk`i-nimeline ei suutnud talle pandud ülesannet täita, ei jõudnud vallutada kolme mäeküngast. Dimitrovi pataljon aga oli hiilinud kiiluna vaenlase rinde vahele kitsasse orgu, et vastava käsu puhul rünnata ja haarata mäekõrgendikud, mis domineerisid kogu mäestiku-massiivi. Mazaryki ebaõnnestumise järgi tuli meil käsk taanduda vaikselt. See vihastas mehi. Nuriseti läbisegi: „Mis, kurat, see on? Meie oleme juba löögiks valmis, ainult veel väike hüpe, käsigranaadid ja kõrgustikud on meie! Tagasiminekukäsk on äraandlik! Meie ei lähe tagasi! Suurivaevu saadi kord jalule ja vihased ning pettunud mehed hiilisid orust tagasi. Meie vastuhakk kanti brigaadi ülemale ette ja meid noomiti kõvasti läbi:
See oli minu käsk tagasi tulla! algas brigaadi ülem —Või tahate tagasi sõja algpäevi, mil tegi igaüks, mis talle aga meeldis, mil sõdurite koosolekul arutati lahingulisi küsimusi? Ja kui oleksite nüüd jätnud minu käsu täitmata, teid oleks maha notitud kui lõksus rotte! Jäägu teil säärased käsumittetäitmise mõtted viimseks.
Poolteist kuud ründasime igal ööl vastase seisukohti. Selle eesmärgiks oli hoida kinni vaenlase jõude, et ta ei saaks koondada abivägesid Ebro juure. Öisi rünnakuid sooritasid vaid vabatahtlikud. Tuli neil päevil üle elada nii mõnigi hädaohtlik seik, kuid ei ole tahtmist neid kirjeldada, sest lahingud ja kokkupõrked muutuvad pikapeale nii igapäevaseks ja igavaks, kuna on ju ka kogu sõda vaid üks suur ja ohtlik seis. Veel kord püüdsime tõsisemalt rünnata ja vallutada Pena Blanca't. Kõik lõppes aga tagajärjeta. Suurem osa ohvitsere oli surnud ja haavatud, seersandid aga ei osanud juhtida. Isegi soodsat momenti ei mõistetud kasutada, kui francolaste lennuvägi pommitas eksikombel oma seisukohti ja paiskas kogu rinde laiali. Siis oleks pidanud ründama.
Viimne pealetung
17. septembri õhtul asusime internatsionalistide viimsele pealetungile Terueli lähedal Manzanera küla juures. Ülesandeks oli vallutada Sarrioni küla, kus vaenlane oli end kõvasti kindlustanud. Meie poolt koondati rünnaku ettevalmistuseks "tohutu" suurtükivägi: kaks 3-tollilist ja üks tankitõrjepatarei. Esimesel päeval meil ei õnnestunud, ainult hispaanlastest koosnev brigaad löödi tagasi—Teise päeva hommikul kella 10 ajal läks rünnakule Dimitrovi pataljon. Tulistasime kui pöörased - olin tookord kuulipildur - üle ründajate peade, et vaenlast maas hoida. Ent traattõkete juures pöördusid ründajad tagasi ja jäid lamama. Pidasime hinge kinni, et mis juhtub edasi. Lamajatest tõusis viimaks 3 meest ja tormas tõkete juure tagasi. Need lõikasid tõketesse kuus ava.
Ägeda tulistamise ja vee puudusel hakkas üks meie kuulipildujaid auru välja ajama. Seda märkas vaenlase vaatleja ja meile läkitati külakostiks 8 miini, õudse ulumisega tulid need mürakad ja panid lõhkedes kogu mäe vappuma. Äkki haaras sõber Maks - Läti juut - mul käisest: „Viska pikali!" Surusin end madala kraavi põhja teiste lamajate peale. Käis raksatus. Liivakotid kuulipildujapesa ümber paiskusid laiali. Miin oli plahvatanud otse kuulipilduja rataste ees. Olime sunnitud tulistamise mõneks ajaks lõpetama, kuni kuulipilduja jahtus ja sai liivast ning sodist puhtaks.
Varsti läksid laskurkompaniid teistkordsele rünnakule. Ägeda tule all tungisid mehed traattõketest läbi ja vägeva hurraa kõlades ning käsigranaatide raksudes joosti tormi vaenlase positsioonidele. Vastane ei pannud jõulisele survele vastu ja taandus. Nüüd nihutas ka raskekuulipildurite-kompanii oma seisukohti edasi. Meid külvati eesolevatelt kõrgendikkudelt üle iga lüki kuulidega, kuid meie mõttes püsis vaid ainus suund: „Edasi!" Jooksul pudenes mul peast müts. Seda ma ei tõstnud, meenus Pääsoni kurb saatus.
Oli juba pime, kui lakkas lahingukära. Kaevusime maasse, kuivõrd kivine pinnas seda lubas. Pandi valvurid välja ja saabus öö. Olime kuidagi rahutud ja kõhus näpistas. Läksime lätlase Rõbakoviga rinnete vahele vaatama, mis seal uudist. Leidsime oma suureks õnneks francolaste ohvitseride-köögi ja moonalao, mis oli suures põgenemise tuhinas maha jäetud. Pannil oli praetud loomaliha. Panime käsigranaadid käepärast ja hakkasime isuga sööma. Tagasi minnes võtsime kaasa konserveeritud piima, liha, õunamoosi, mune, õli, pekki ja muud söödavat mis selga ja kaenlasse mahtus. Jagasime kõik kaasatoodu meeskonna vahel, kelle rõõm oli suur. Hiljem korraldasime teise ekspeditsiooni ja tõime ära terve tapetud lehma ja leidsime seda, mida kõige enam otsisime sigarette ja tubakat. Sel ööl oli meie meestel pidu.
Päikese tõusul tungisime veel veidi edasi ja siis tuli see, mis viimasel ajal meie rünnakutele alatasa järgnes: 63. hispaania brigaadi, missugune hoidis oma kaes domineerivat kõrgustikku Ato Bu!tre´t, staap läks terves koosseisus francolaste poole üle!... Sõdurid jäid omapead ja vaenlane lõi nad segi. Sedasi jäi ka meie brigaadi tiib vabaks, Francolased tungisid ootamatult meie seljataha ja täiesti edukalt rünnakult tuli alustada põgenemist.
Järgnes õudne öö. Kompaniid ja rühmad kaotasid kiirel põgenemisel omavahelise sideme. Oli teadmata, kus asub vaenlane, kus asuvad omad. Kaevikuid ei olnud. Seisime kobaras koos, laskevalmis püssid kaes ja iga natukese aja pärast tulistasime huupi pimedasse öhe.
Meile lähenes kaks tumedat kogu. Nad tulid meile päris juurde. Rõbakov haaras ühel ümbert kinni ja käänas ta maha -- maur. Teine jooksis tagasi. Raksusid püssid, oigamine ja vaikus. Kaua me siin üksinda oleme, kirus juut Maks. Läheme vaatama, kus on teised. Liikusime huupi, aga ettevaatlikult. Mõnisada meetrit vasemal võeti meid vastu tulega. Hakkasime vastastikku karjuma. Selgus, et on omad meie kompanii 3. rühm.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: HISPAANIA 1936-1939
PostitusPostitatud: 11 Apr, 2021 17:14 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 603
Raadios vene ajal tehtud saated Hispaania veteranidega

https://arhiiv.err.ee/vaata/kirjutamata ... ellmann-01
https://arhiiv.err.ee/vaata/kirjutamata ... ellmann-02
https://arhiiv.err.ee/vaata/hispaania-taeva-all
https://arhiiv.err.ee/vaata/kirjutamata ... aaslieb-01
https://arhiiv.err.ee/vaata/kirjutamata ... aaslieb-02
https://arhiiv.err.ee/vaata/kirjutamata ... plevsky-01
https://arhiiv.err.ee/vaata/kirjutamata ... plevsky-02


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 48 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt