Vaktsineemise massiliseks muutumisega on muidu võimalus, et viirus areneb samamoodi ja selle 70-80% saavutamisega ei kao see kuskile, vaid muutub sesoonseks nuhtluseks.Veel märkis EIK, et kuna puudub vaidlus, et vaktsineerimine on üks kõige tõhusamaid haiguste vastu võitlemise mooduseid, siis ei saa riigile ette heita, et ta püüab saavutada võimalikult suurt vaktsineeritust. Teisalt puudub Euroopas riikide konsensus, kuidas seda kõige paremini saavutada võimalik on. Riikide praktikaid hinnates tuvastas EIK, et suund on pigem normatiivsuse suunas, kuna vabatahtlike vaktsineerimiste arv väheneb. EIK rõhutas sotsiaalset solidaarsust, mille eesmärk on kõikide ühiskonnagruppide kaitse.
Ehk probleem ei puuduta üksnes esmast vaktsineerimist (millega surutakse pandeemia) maha, vaid ka hilisemat, korduvat ja uute inimeste vaktsineerimist.
Ehk siis eksisteerib ka variant, et sellest saab samasugune riiklikku immuniseerimiskava osa nagu näiteks on vaktsineerimine difteeria vastu.
Ja see kohustuslikkuse küsimus püsib päevakorral, tegemist pole leetrite või teetanusega, kus võib sellist liberaalsust lubada nagu meil kombeks.