Kapten Trumm kirjutas:
Laste puuete taga on pahatihti vanemate elustiil ja/või geneetilised probleemid.
Tuligi ära see pärl. Oi kuidas ma põlgan sellist solvavat suhtumist....
Mina olen oma puudega last kasvatanud 25 aastat ja ma arvan, et see annab mulle õiguse ka sellest rääkida.
Need inimesed keda teie (räägin umbisikuliselt) siin kampas lamemaalasteks ja ullikesteks antivaxxeriteks sõimate, need inimesed on väga raskelt haiget ja kannatada saanud pered. Kellel kuidas, või mismoodi, põhjused ja probleemid on erinevad, aga nad kõik on tõsiselt haiget saanud. Ja väga tihti on nad oma murega üksi jäetud või ehk koguni tunnevad nad ennast oma sellises olukorras suisa ühiskonnast välja heidetuna.
Ma väidan, et need inimesed on kõige ehedam näide Eesti Vabariigi tegemata sotsiaaltööst. Ühiskond (sh meditsiin, sotsiaaltöö) on patsutanud õlale ja öelnud, et "nüüd ongi nii ja tõmmake nüüd me silmist uttu!" Aastaid on meiesugustele peredele loodud tunnet, et te olete ühed pätid ja joodikud ja parem oleks, kui kaoksite meie (st normaalsete ja õigete ja jmt heade inimeste) keskelt. Üks kõik kuhu, aga me ei taha teid näha, sest muidu hakkame ehk teid veel haletsema. Nad on oma murega üksi jäetud, justkui paariad. Ja kui nad nüüd oma mina kokku on suutnud korjata, siis pole midagi teha, kui nad ei kipu enam igatsugu asja-ja-muidu-jutu-mehi usaldama. Olen oma pojaga olnud juuksuris, kus tema kõrvale ei julgeta istuda, olen tundnud seda söögikohas, kus mõne "tubli ja eduka" näost loed, et sa oled tema tuju rikkuja jne. Igaüks meist (puuetega isiku pereliikmeist) võib rääkida selliseid seiku oma elust. Paljud sellise saatusega inimesed on öelnud, et meil ei muutunud suurt midagi: ei võinud enne kõrtsis jmt käia, ei või nüüd kah. Nagunii on tulnud elada ettevaatlikult ja koduselt, nina toppida pole soovitav, hea kui on võimalik töölgi käia. Ja nüüd nad tunnevad, et nüüd järsku on nemad justkui süüdi, et nad vaktsineerimise protsenti tõsta ei taha? Vaat kus ime? Et nad on kõhklevad võimaluse ees järjekordselt oma tervisega loteriid teha? Nad lihtsalt ei usalda seda süsteemi ja üleolevat hoolimatust enam. Üks aspekt on juba selline, et nüüd peaksid nemad riskima, et (normaalsed, õiged, tublid head jne) saaksid jälle hakata kõrtsides ja ööklubides ja-kus-iganes jälle käima hakata? Nad ei mõista et jälle nemad milleski süüdi on. Kes on keelanud neile inimestele selgeks teha, et ka nemad on ühiskonna liikmed? Ja seda täiesti tõsiselt ja konkreetselt! Mida külvad, seda lõikad... Kõige ehedam näide on sõimata teisi joodikuteks ja/või muidu lihtsalt eluheidikuteks.
Oma Maarja Koolis lapsevanemana veedetud 11 aastast on mul meeles, et pea 70 lapsega kooli vanemaist ainult üks üksikema vandus alla ja sattus alkoprobleemidesse....
P.S. Just täna oli meil intsident: puuetega noorte inimeste päevakeskuses hoovipeal füsioteraapia tunnis lendas pall (kerge pall, ammugi mitte topispall) naabri aeda, kus tal ainult muru ja ei midagi muud. Kui tegevusjuhendaja läks viisakalt naabri käest palli tagasi küsima, siis sõimas naaber puudega inimesi loomadeks, palli tagasi andmisest polnud mõtet arutadagi... Tegemist on naabriga, kes on avalikult näidanud korduvalt väiklaselt välja oma üleolekut ja põlgust puuetega isikute ja nende hooldajate suhtes.
Palun jätke puuetega inimeste ja nende pereliikmete (sh laste) mõnitamine siit teemast välja! Kui keegi tahab puuetega inimeste eluolust rohkem infot, siis võin seda selgitada, aga see ei ole selle teema jutt.
P.S. Meie pere, kaasa arvatud puudega noormees, on kõik vaktsineeritud. Samas olen rääkinud ühe saatusekaaslasega, kes on oma lapsega oluliselt hullemas füüsilises, praktilises, psühhilises moraalses jmt olukorras kui meie pere ja ma mõistan tema otsust mitte vaktsineerida... Mõistan, aga ei õigusta.
Aja kulgu ei saa tänapäeval märkimisväärselt kiirendada ega aeglustada, olenemata sinna suunatud ressurssidest.
