Gideonic kirjutas:Peeter kirjutas: Pean selgitama olukorda. Väga tihti on need puudega lapse/pereliikme vanemad/õed/vennad/lapsed jne üksi jäetud. Ja seda vb juba ammu-ammu aegu tagasi. Nn "ametlik ühiskond" on oma käed puhtaks pühkinud ("sest midagi pole enam teha"), nende inimeste maailm on kokku kukkunud. Lootuses abi saada hakatakse pendli-vee-sõrmuse-küünla-jmt meestelt-naistelt abi otsima. Sest meditsiin enam ei tegele nendega. Teinekord saadakse abi kah. Oleme isegi saanud. Mis ja kuidas, seda võin eraldi selgitada. Igaljuhul ei maksa neid inimesi kes sellist abi otsivad, selle pärast kohe naeruvääristada. Võtab aega enne kui oma mõtted-teod-asjad-jmt uuesti suudad sellest puru kukkunud kildudest kokku korjata. Iseasi kellel ja kuidas see üldse õnnestub. Mina nimetan seda etappi isiklikuks põrgutuleks. Selle põrgutule peab igaüks ise läbi elama, keegi teine seda sinu eest põleda ei saa..... Ja nüüd seejärel liigituvadki inimesed ümber hoolimatuteks ja heatahtlikeks. Ja siin ei loe enam kas või milline kittel, ametnik või milline naaber. Lisandub veel pidev ühiskonnast tõrjumise komponent ja see inimene ongi oma tee leidnud.
Meil ajab juba kahe täiesti terve (alla kolmese) väikelapse töö kõrvalt kasvatamine närvid ikka omajagu pingule (suuresti tingitud olematust toetusvõrgustikust). See on aga siiski väga ajutine asi - juba mõne aasta pärast saab uute peale mõelda. Olen seejuures keerulistematel hetkedel korduvalt mõelnud, kust puuetega laste vanemad enda meelevaimu ammutavad - saada aastakümneid hakkama võrreldamatult keerulistemates oludes, kui kõik teised varem või hiljem distanseeruvad.
Ma tänan. Ausalt pisarad tulevad silma. Ma väga tänan. See ongi üks osa, üks väike killuke sellest tegemata sotsiaaltööst, et me tunneks, et me oleme kah ikka ühiskonna/kogukonna liikmed. Mulle on tuttavad niisama elust-olust vesteldes korduvalt öelnud, et ta/nad ei saa üldse aru kuidas ma suudan niimoodi elada ja olla, et ta/nad arvavad, et nemad oleksid sellises olukorras hulluks läinud....
Kuigi olen suutnud omale pealtnäha paksu naha kasvatada ja asjadest üle olla, on ka minul selle paksu naha all ikkagi hellad kohad kus ka väike nõelatorge mõjub.
Aitäh sulle. Ausalt pisarad tulid silma.
Ja olen Krikuga täiesti nõus, et see edasine teemaarendus ei ole selle teema jutt.
Ja lõpetuseks 2 mõttetera kõikidele tühiste asjade üle virisejatele:
1) John Lennon: "Elu ongi see, kui sul olid teised plaanid"
2) Kui parasjagu pole midagi sitasti, siis tegelikult ju ongi hästi!