Onu Hjalmari jutud.

[ivalo]

Hjalmar Mäe - KUIDAS KÕIK TEOSTUS 312. - lk. 145.-EEK Matrix-2005

Hjalmari meenutused sõja eelõhtust ja Eesti Omavalitsuse aegadest.
Kel huvi siis selline raamatupoodides müügis.

[MOrav]

Sain just paar numbrit "Päevauudiseid" (ilmus Tallinnas 5 nr-it (?) 24.09-28.09.1944) ja leidsin luuleklassiku Semperi järgmise epigrammi nr 4-st:

MÄEST JA HIIREST

Vanasti mägi kord ähkis ja puhkis,
ja mis ta sünnitas? - Väikese hiire.

Nüüd aga hiirteparv kodumaad nuhkis,
tehes küll sahvreis, küll aitades tiire.
Kükitas ninamees nurka ja pressis -
nõnda ep tuligi ilmale - kes siis?
Tilluke hunnik. See ristiti Mäeks,
pilpale pandi, et rahvas ka näeks.

Aga mis teha, kui rahvas on raisus:
ei taha elada hitleri haisus.

----

Hitler on muide väikese tähega.

Niipalju siis endisest prantsuse vaimust.

PS. Kas keegi teab, ilmus neid päevauudiseid ikka aint 5 nr-it? Raamatukogu kirjest võib aru saada, et on miski nr 8 ka.

[sturmkommando]

Eriline makulatuur.

Mäe jutust võib aru saada, et ta ajas puhtalt Eesti asja. Päts ise olevat ta saatnud Saksamaale, et vaadaku, mida teha annab. Eriti ajasid naerma järgnevad väited: et Mäe olla korduvalt hoiatanud saksa väejuhatust erakordselt külma talve eest milliseks nemad valmistunud ei olnud, kuna tal oli välja töötatud eriline ilmastiku etteaimamise mudel. Ja jäänudki saksmannid Leningradi alla toppama, kus nad kibedasti meenutasid dr. Mäe ennustusi. Mäe ka tassis saksa inseneridele vene sõjaväe transpordimasinate jooniseid, ka mingite traktorite, et oleks vallutatud aladel kohe parandamiseks võtta. Ja üleüldse olevat Mäe teene see, et me nii kergelt pääsesime, Lätis ja Leedus oli hoopis halvem. Tundub, et Mäe tõmbas niite aaduni välja, ei löönud meie asja ajamisel risti ette, Litzmann oli tore mees ja Sandberger veel toredam. Ainult need Uluotsad ja muud virisesid kogu aeg. Angelus ja Soodla olid ka pahad.

Kord olla Rebane ilmunud Mäe juurde jutuga, et tema kohe põgeneb Soome ära. Mäe siis rahustanud, küsind, et mis siis meestest saab? Rebane olla siis põgenemisplaanid matnud ja mehed kotist välja toonud ja hiljemgi, Inglismaal asja edendanud!
Mida kõike Mäe ka suutis!

[Satakas]

aga kes teab - äkki suutiski?

[starkatter]

Kusjuures Eestis oligi parem kui Lätis ja Leedus. Ka jäid Mäe ja Rebane sôpradeks surmani.

[MOrav]

Ei jäänud sõpradeks. Alul Mäe kaudu sai Rebane Saksamaale luuresse nn analüütikuks. Hiljem Mäe solvus Rebase peale (karjääri- ja/või ametiküsimus) ja ütles sõpruse üles.

[Arensburger]

Natuke kentsakas on kommenteerida Hjalmar Mäe isikut rubriigis, mis valdavalt täidetud Nõukogude Armees teenides saadud muljete ja kogemuste vahendamisega, kuid siiski.
Mitu korda olen selle teema lahti teinud ja ikka jälle tabanud end mõttelt, et Hjalmar Mäe arvustamine ja tema lolliks tembeldamine on saanud nagu osaks eestlaste identiteedist. (nagu täna, ei armastanud eestlased ka tookord end samastada luuseriga - läbikukkunud vapslus, mingi comeback-i üritamine saklaste tiiva all jne) Olen seda Mäe raamatut lugenud juba ammu, kuid vaatasin selle nüüd jälle üle. Kuigi ma ei ole mingi Mäe ja tema vaatekaaslaste pooldaja, ma siiski leian, et Mäe oli aus ja julge mees, kes ajas oma asja kartmata seada ohtu oma isiklikku mainet. Samas olen ma kindel, et ta oma sisemuses ei olnud mingi sakslaste marjonett, vaid oma meelest üritas ta ajada "eesti asja" niihästi kui võimalik ja miks mitte, võibolla ka tegi maksimumi, mis antud oludes teha andis.
Panen siia juurde mõned lõigud Oskar Mamersi raamatust "Häda Võidetuile". Kuigi ka Mamers ei ole minu meelest mingi tegija (Eesti ajalukku ta vaevalt on suutnud mingit nähtavat jälge jätta) on ta siiski olnud vaieldamatult haritud ja tark inimene kelle arvamustel ja mõtetel on ka minu jaoks kaalu.

lk.240
Varem mainitud kaks direktorit ei olnud ainsad, kes püüdsid oma käitumist ja poliitilist nägu kooskõlastada seisukorraga sõjarinnetel. Püüdmine sündmustest mitte maha jääda oli massiline nähe, kuigi väga auväärseist erandeist ei olnud puudust. Kuid looduse kord on selline, et neil - olgu nad inimesed või loomad - kes suudavad kiiresti oma ümbruskonna värvi üle võtta, on suuremad väljavaated oma eksistentsi pikendamiseks kui neil, kes ühel või teisel põhjusel pelgavad sellist värvimuutust. Erandjuhtudel võivad viimased saada küsitava väärtusega märtri- või sangaripärja, kuid tavaliselt peavad nad oma puuduliku kohanemisvõime tõttu ainult kannatama.
Niisugusest värvimuutmisest, mis reageeris igale kilomeetrile, mille võrra idarinne lähemale nihkus, olid tolleaegses Tallinna seltskonnas tekkinud lugematud seisuslikud kastid väga peenete "puhtusenüanssidega". Enda upitamiseks puhtamasse või kõrgemasse kasti oli ka heaks abinõuks katsuda mõnda teist kasti mustaks tembeldada. Üldiselt tegi nüüd mustaks iga kokkupuude sõda kaotavate sakslastega. Kuid millegipärast pidas end näiteks Kalakeskuse direktor päris puhtaks meheks - brahmiiniks, olgugi et ta sõjapanus sakslaste seisukohast oli suur: Kalakeskuse direktorina oli ta selle eest väga tõhusalt hoolitsenud, et saksa okupatsiooni ajal ükski eestlane ei näinud kala, mis kõik läks sakslaste köökidesse. Abwehris teenivad kolonelid pidasid endid vist „puhtamaks” kindralinspektuuris teenivaist ohvitseridest, ülikooli rahvas tegi näo, nagu oleks ta hoopis isoleeritud ja ei puutu kokku Eestis valitseva korraga, kuigi ta sai palka ja võis ametis olla ainult Mäe poolt heakskiidetuna. Mäe ise oli suure kodanliku julgusega mees. Ta tegutses veendunud vapsina, nagu vapsid oleksid tegutsenud ka 1933. aastal, kui nad võimu juurde oleksid pääsenud. Mõned Mäe sammud näitasid, et ta ei olnud vaba oma tegudes, vaid pidi käske täitma ka siis, kui see oli talle vastumeelt. Litzmann ütles mulle kord irvitades: „Mäe on julge mees. Ta ei karda oma turjale võtta seda, mida meie ei taha kanda.”

lk.244
Suuremaks raskuseks oli meeste värbamine ja seda põhjustel, mida olen juba nimetanud. Ise ei ole sakslased tahtnud eestlasi mobiliseerida. Seda pidid eestlased "ise" tegema. Siin aga põrkasid nad 1943. aasta jooksul Mäe vastuseisu peale, kes väitis, et seda ei või ta enne teha, kui sakslased pole tunnistanud ja taastanud Eesti suveräänsust, mida sakslased ei tahtnud teha. Võib-olla oleks Mäe sakslaste käsku ka täitnud, kui talle poleks selge olnud, et selles küsimuses pidi ta arvestama oma ümbruskonna ja sõdurite arvamist. Eestlased tahtsid end kaitsta ja enamlaste vastu sõdimine oli ikkagi paljudele südamelähedaseks asjaks, kuid sakslaste poolt Eestis maksmapandud kord tegi selle väga raskeks. Saksa režiimi alt põgenenud eestlasist, kellede hulgas oli palju väejooksikuid Leegionist ja pataljonidest, formeeriti Soomes terve rügement.
Näib, et oli saabunud hetk, mil mõnedele saksa juhtivatele ringkondadele oli selgeks saanud, et nende poliitika eestlaste suhtes on vale. Debica's Poolamaal, kus Leegion sai väljaõppe, tõotas Himmler pühalikult rivistatud meestele, et peatselt tunnistab Saksa valitsus Eesti suveräänsust ja siis teab iga sõdur, mille eest ta sõdib. See sündis 1943. aasta suvel, kuid hiljem, ei olnud sellest midagi kuulda. Oletan, et see oli Himmleri idee, mis nurjus Hitler-Bormanni vastuseismise tõttu, olgugi et see Himmleri suveräänsus võis olla kahtlase väärtusega. Suveräänsusest räägiti sel ajal palju, Mäe väga energilise suveräänsuse nõudjana tarvitas seda sõna eriti palju. Kui paljud taipasid siis juurelda, mida see suveräänsus õieti tähendab? Natsistlik dogma tunnistas seda ainult iseenda suhtes, seejuures oli ju pärast esimese maailmasõja lõppu selgunud, et moodsatel aegadel oleks suveräänsuse illusiooni asemel õigem rääkida riikide „interdependence'ist” - vastastikusest sõltuvusest. Parem oleks olnud meil siis rääkida omariiklusest.

lk.261
Wehrmachti juhte, nagu admiral Burcharditki, ei loe ma nende sakslaste hulka, kelledest eelpool oli juttu - kes olid tulnud meid valitsema ja õpetama. Üksikute saksa sõjaväejuhtide juures, kelledega mul eriti 1944. aastal oli veel pealiskaudseid kokkupuutumisi, võisin tähele panna teatavat meiega arvestamist, mille taga, olgugi et arvestamine oli olude sunnil üsna platooniline, oli tunda lugupidamist meie kui eestlaste vastu. Kindralkolonel Lindemanniga sain tuttavaks kevadel 1944 vastuvõtul tema juures, mil ta lühikeseks ajaks oli tulnud Tallinna. Tookordset vastuvõttu oleks peaaegu võinud, nimetada „olemiseks”. Hiljem olin temaga koos Keila-Joal, kuhu Mäe oli meid kutsunud. Kindral Lindemanni adjutant oli noor krahv H, kelle isa oli Berliini politseiülem ja kes mõni kuu hiljem hukati 20. juuni atentaadikatsest osavõtmise pärast. Oma lühikesel viibimisel Tallinnas suvel 1944 tegi idarinde ülemjuhataja feldmarssal Model - väikesevõitu monoklit kandev ohvitser - visiidi Mäele, mis kestis ligi pool tundi. Mäe mulle ei ütelnud ja ma ise ei küsinud, millest nad rääkisid, kuid idarinde ülemjuhataja ilmumine eesti ersatz-valitsuse juhi juurde jäi mulle meelde. Model oli pärast ülemjuhataja läänerindel, kus ta enese Saksamaa kapitulatsioonipäevadel maha laskis.
Mainides meiega arvestamist Wehrmachti juhtide poolt, on mulle täitsa selge, et sel ei olnud tegemist ei Mäega ega ükskõik missuguse teise tagala-eestlasega, ja samuti, et seda ei olnud põhjustanud sakslaste kadumaläinud sõjaõnn. Põhjus oli teine. Saksa sõjaväejuhtide meisse suhtumises nägin näiteks nende hinnangut pataljon „Narva” sõdureile, kes Ukraina lagendikul olid lahinguid löönud meestena, kes ka Karl XII väele oleksid au teinud (Karl XII oli Ukrainas vapralt, kuid õnnetult sõdinud); niisama nägin saksa kindralite hoiaku taga nende hinnangut major Rebasele ja ta pataljoni sõdureile, kes olid kindral Lindemanni armeed aidanud päästa täielikust sissepiiramisest ja ära hoidnud Eesti vallutamise enamlaste poolt juba veebruarikuus 1944. Kui sakslased (natsid) oleksid oma rüütliriste andnud eestlastele samadel alustel sakslastega, siis poleks eestlastest rüütliristikavaleride arv piirdunud major Rebasega ja veel mõne teisega, kellele see anti. Sellele arvule oleks võibolla tulnud kaks nulli juurde kirjutada. GLORIA VICTIS (au võidetuile). Eestile tõi teine maailmasõda mitte ainult kaotuse, vaid hävinemise. Kui midagi heledat on paistmas selles eestlasi tabanud katastroofis, siis on see au, mida eesti tuntud ja tundmata sõdurid teises maailmasõjas tõid Eesti nimele.

[ivalo]

Tõepoolest teema teistest kardinaalselt erinev. Ju tundus mulle poolteist aastat tagasi see sobivat mälestuste alla.
Paluks adminnidel ümber tõsta kasvõi kirjanduse rubriiki.
Siia see kohe väga ei sobi.