5,56mm Negev ja 5,56mm Galil varuosad ja remondi- ning hooldusteenus. Võimalus relvatehnikute koolituseks ja relvade upgrade-ks.
Maksumus kuni 10 miljonit. Ei teagi nüüd mida arvata sellest. Galilid pidid vist reservi jääma, aga hanke summa on kuidagi suur sellisel juhul. Ei teagi millal viimati mõni Negev silma jäi.
5,56mm Negev ja 5,56mm Galil varuosad ja remondi- ning hooldusteenus. Võimalus relvatehnikute koolituseks ja relvade upgrade-ks.
Maksumus kuni 10 miljonit. Ei teagi nüüd mida arvata sellest. Galilid pidid vist reservi jääma, aga hanke summa on kuidagi suur sellisel juhul. Ei teagi millal viimati mõni Negev silma jäi.
Ilmselt raamhange mitme aasta peale (tavaliselt 4+3) ning hanke maksumuse ülempiir pannakse tavaliselt korraliku varuga, et ootamatuste korral lõhki ei jookseks. Hanke tegelik maksumuson oluliselt madalam.
Uute kuulipildujate puhul on tegemist 7,62x51 mm kuulipildujaga, mis on mõeldud jao relvastusse. Relva ligikaudne kaal on 8,8 kilogrammi ning efektiivne laskeulatus üle 500 meetri. Sihikuline laskekaugus raudsihikutega on kuni 800 meetrit.
...
Mõlemal suurel tootjal, kes pääsesid lõppvooru, olid tootmisliinid töös, mis omakorda mõjutas meie kasuks hinda.
Tänu heale ajastusele ja ettevalmistusele õnnestus kuulipildujad saada väga heade hindadega ning väga kiire tarneajaga, mis on tänastest relvastus projektides üks olulisi aspekte,» lausus Lipp.
Kuulipildujate hankimisel oli sooviks, et kuulipildujad vastaksid Eesti tingimustele. «Näiteks kohandati kaba disaini, lisati vintraua peale kuumakate ning harkjala reguleerimisulatust suurendati vastavalt meie vajadustele,» lisas Lipp.
nimetu kirjutas: ↑09 Mär, 2023 21:22
Omamoodi naljakas. Pea täpselt 30 aastat peale Iisraeli relvaostu jätkavad Negevid Eesti teenimist.
See Eesti soolo selle Negeviga on küll natuke kummaline.
Ükski Nato liikmesriik teatavasti seni peale Eesti Negevi kuulipildujaid ei kasuta kaasa arvatud Läti ja Leedu.
Näiteks Läti on oma kuulipildujad enamasti hankinud läbirääkimiste korras otse ilma konkursita.
Võttes arvesse Ben Hodgesi hijutist kriitikat, et miks Leedu teiste Balti riikidega sarnaseid relvasüsteeme ei kasuta ja ühishankeid ei tee siis see polnud vist antud juhul Eesti poolt kõige arukam valik?
War isn't a 100-meter dash, it's a marathon. Baseless optimism is a form of self-deception.
leedu ja eesti kuulipildujad kasutavad ju sama moona, kui Hodgesi näidet kasutada. ta mõte oli ikka see,et TT-raketid, ÕT raketid, liikursuurtükid,jne. oleks ühtsemad. kuulipilduja nimi on suht suva selles mõttes
Sõltub ka riigis kehtivatest seadustest, mida ja kuidas teha saab. Samuti kuidas on mõistlik. Lätlased läksid otse FN juurde, Eesti tegi läbi hanke. See kajastub ka tükihinnas ja elutsükli maksumuses.
vk1 kirjutas: ↑09 Apr, 2023 11:56
leedu ja eesti kuulipildujad kasutavad ju sama moona, kui Hodgesi näidet kasutada. ta mõte oli ikka see,et TT-raketid, ÕT raketid, liikursuurtükid,jne. oleks ühtsemad. kuulipilduja nimi on suht suva selles mõttes
Küsimus pole siin nähtavasti moonas sest Eesti, Läti, ja Leedu kasutavad neid samu Javelini ja Spikei rakette. Eks seda Eesti ja Läti 155 mm. moona kannata häda pärast ka Panzerhaubitsast läbi lasta? Kuulipildujad on ikka üks konkreetne koht kus kõik kolm riiki Balti riiki oleks saanud teha ühise hanke ja osta oma relvad ühelt ja samalt tootjalt just seda see Hodges vast mõtleski.
War isn't a 100-meter dash, it's a marathon. Baseless optimism is a form of self-deception.
155mm NATO suurtükimoon on üldiselt standardne. Kõu, Paladin ja Pzh2000 peaks saama kõik vajadusel sama moona kasutada.
Hodgesi kriitika ei käinud kindlasti mitte käsitulirelvade kohta. Automaat või kuulipilduja võib aastaid enne sõdida, kui seal midagi suuremat vahetamist vajab. Ja isegi siis, kui mõni üksus oma KP-st üle tagurdab, on selle asendamine ikka mitu suurusjärku lihtsam, kui pooleks lastud rauaga K9 või katkise sihtimisseadmega Mistrali. Kuulipildujad ja automaadid on väikeüksuste taseme teema, samas kategoorias saabaste ja kuivtoidupakkidega, Hodges pidas silmas ikka kõrgema taseme relvastust, et miks meil SoTrad, JV lahingmasinad, haubitsad ja sisuliselt terve ülejäänud masinapark niivõrd erinev on.
Hodges pidas silmas ikka kõrgema taseme relvastust, et miks meil SoTrad, JV lahingmasinad, haubitsad ja sisuliselt terve ülejäänud masinapark niivõrd erinev on.
Vähe sellest, isegi ühes sõjaväes hangitakse mitut erinevat marki haubitsaid ja soomukeid. Leedukatel tuleb näiteks lisaks PzH-le ka Caesar. Pole ka välistatud, et lisaks Boxeritele hangitakse mingi muu platvorm.
Käsirelvade osas on neil vähemalt lätlastega midagi ühist. Muidu on õigus jah, et veidi naljakas kogu see värk.
Eesti on oma relvahangetes läinud Soome teed, mis teed latgalid ja leedukad lähevad, ma ei tea. Ehk siis eestlased võtavad pinu relvi testimiseks ja käsivad need igasugustel vihase näoga praktikutel juppideks kulutada ning siis sellest liitlausetega raport kirjutada, et mitu pauku tuli enne kui tõrked tekkisid ja mitu pauku sai enne kui laiali kukkus ning mis tunne oli sellega 100 kilomeetrit poris püherdada ja mitu minutit kulus hoolduseks jne. Siis võetakse see riistapuu, mille elutsükli kulud on kõige odavamad et saaks iga investeeritud € eest võimalikult palju bängida. Kui see on Negev, siis see on Negev. Näiteks sellepärast lähevadki Soome ja Rootsi varsti üle põhimõtteliselt samadele käsitulirelvadele, et nii on odavam ja lihtsam ning kui vaja Soomest laevatäis püssi ja bängi Rootsi saata, ei ole vaja üksuseid ümber õpetada.
Kindral ilmselt saab sellest väga hästi aru, et kriitiline on kaliibrite sarnasus ja logistika lihtsus. Et oleksid ikka 5,56 ja 7,62 NATO peamiselt, kuid mis keeles see sepp rääkis, kes püssi valmis sepistas, on ebaoluline. Samuti suurte kaliibrite puhul, et oleks võimalikult vähe, näiteks ideaalne STGV oleks kõik 155 mm ja raketiheitjad 227 mm jne. Siis on merekonteinereid lihtsam liigutada.
Ukraina sõda ehk esimene täiemahuline sõda Euroopas peale II MS lõppu, on toonud välja ka selle, et väga edevad riistad kus on palju lambikesi vilkumas, mida igal aastal 6 tükki tehakse tehases, millest töötab 30 inimest on küll põnevad, kuid kui hakata nendest valu andma DOSide kaupa ööpäevas, siis lambikesed hakkavad varsti valesti vilkuma või lõpetavad hoopis vilkumise sest ei pea valule vastu ning peale esimeste DOSide äralaskmist ongi paugud otsas. Siis tuleb mõnele logistikakindralile ka meelde, et ammu, kui maailm oli mustvalge ja ta veel leitnantina peale sõjakooli suuri tegusid tegi, olid sellised asjad olemas, nagu hooldustöökojad ja laod ning suisa relvatehased, kus iga päev mutreid keerati ning vajadusel pandi kontor kahes või kolmes vahetuses tööle, kui oli vaja rohkem mutreid keerata ja pauke toota. Praegu on enamik Euroopast olukorras, et tahaks Ukrainale püssi ja bängi saata, kuid endalgi pole ja tehased on töökodadeks kokku kuivanud. Need harvad, kellel on tootmisvõimekus, pühivad higi ja räägivad, et isegi kolmes vahetuses töötamise korral on kogu toodang aastateks ette ära müüdud. Kas on põhjust oletada, et sellest kogemusest õpitakse? EU kohta ei oska midagi arvata, kuid on selge, et Eesti ja Soome on õppinud. Õppinud peamiselt seda, et jama korral peab kriitiline kogus kuluvahendeid endal olemas olema.