1. Kui kõige suurem probleem on 15-minutiline reageerimisaeg väljalennuni (või 45 min töövälisel ajal), siis kuidas parandab seda teise kopteritüübi kasutuselevõtt?
Tegelikult pole probleem kopteritüübis, vaid töötajate arvus ning töö organiseerimises. Noorsalu seisukohast on muidugi loogiline, et kui kopterid hangitaks hoopis erafirmale, millel on oma töötajad jne, siis see osa probleemist kaoks justkui ära (samas eeldab see jälle täiendavat raha). Kogu asja mõte ongi tegelikult teha lobitööd oma projektile. Muidugi kopteritüüp selle küsimuse puhul asjasse üldse ei puutu. Samamoodi võiks ju AW139 mingile erafirmale kasutamiseks anda.
3. Kas tõsiselt on AW139 meeskonnas SEITSE inimest iga jumala väljalend, või on see pigem Blackhawkerite loominguline faktide esitlus? Mida need ülejäänud kuus teevad (jah, okei, üks piloot lendab varus ja üks on see, kes perspektiivis kunstlikku hingamist teeb, sel juhul jääb alles neli küsitava funktsiooniga meeskonnaliiget)?
Kindlasti ei lennata iga kord seitsme inimesega. Opereeritakse ka näiteks neljaliikmeliste pinnaltpääste meeskondadega (kapten, teine piloot, vintsi operaator ja pinnaltpäästja). Kiirabilendude puhul võivad muidugi meedikud kaasa lennata, kuid nemad ei pea kopterimeeskonna osaks olema, vaid võivad ka mõne haigla juurest tulla. Loomulikult pikendab meedikute peale korjamine reageerimisaega, kuid kui kopteritel oleks platsid suuremate haiglate juures, siis see parandaks olukorda märkimisväärselt.
Üks probleem nende monofunktsionaalsete kiirabikopterite hankimise puhul on see, et nad seisavad märkimisväärse osa ajast jõude, samas kui vajadus kopterite järgi võib olla üsna tõsine. Läti piirivalvel on näiteks paar väiksemat Agustat hangitud, kuid kui on vaja SAR ülesannet täita või kuhugi tuld kustutama minna, siis peavad ikka oma vanad Mi-8 välja veeretama. See on ka põhjus, miks nad hangivad Black Hawk koptereid. Samamoodi on leedukatel olemas piisavalt väiksemaid koptereid (kolm H135 ja kolm Dauphini), kuid raskemate ülesannete jaoks on ikkagi vaja suuri koptereid, mistõttu lennatakse ka vanade vene masinatega. Meil aga pole selliseid ressursse, et korraga omada nii palju koptereid. Seetõttu on igati loogiline, et soovitakse tõsta olemasoleva kopteripargi valmisolekut, selle asemel, et mingit uut tüüpi juurde tuua. Rääkimata sellest, et me PEAME õhuturbemissiooni jaoks SAR võimekuse tagama, mis on isegi kolme kopteriga keeruline olnud, sest ikka on vaja vahel planeerimata hooldust või remonti teha või saavad lubatud lennutunnid lihtsalt täis. Pealegi, lennutund võib ju väiksemal kopteril odavam olla, kuid meeskonna valmisoleku aja pead nii või naa kinni maksma - see on täiendav kulu ning piloodid ei kasva puu otsas.
Kui sellised uudised sulle 20a pärast iseseisvust veel normaalsed tunduvad siis sobitud praegusesse/eelmistesse otsustajate ringi nagu rusikas silmaauku.
Jällegi, probleem pole kopteritüübis, vaid selles, et neid koptereid kasutatakse nii tihti, et lennutunnid saavad täis. Reageerimisvajadust ei ole võimalik niimoodi planeerida, et täna reageerime vähem, siis saame homme lennata. Kui kopterit on vaja, siis tuleb lennata. Olukorda leevendaks täiendav kopter.