Nad on vähem avastatavad juba seetõttu, et on kaugemal ja liiguvad ja ning suure osa ajast võivad tegutseda Vene suurtükiväe tuleulatusest üldse väljas.
Venelased saavad oma torusuurtükiväe väikesevõitu ulatusest suurepäraselt ise ka aru ja seepärast põhimass sellest ei tegele mitte patareivastase tegevusega, vaid vastase (UKR) eesliini põmmutamisega. Patareivastase tegevusega tegelevad rohkem suurema laskekaugusega (Msta-S, Koalitsija SV) pikaraudsed 152d, 203d ja reaktiivsuurtükivägi. Viimaste laskeulatus on mistahes 155 haubitsa omast kaks korda suurem nagunii. Lisaks tegelevad sellega ka igasugu lendavad asjandused.
Seepärast pole arukas ette kujutada, et me suudame patareivastase probleemi lahendada sellega, et meil on 1,5 korda pikema laskekaugusega suurtükid. Võitlus tulekontrolli pärast lahinguväljal on mitmetasandiline ja sisaldab vahendeid, mida vähemalt meil endil lähimal 50 aastal olema ei saa.
Paljas kvaliteet antud probleemi ei lahenda, ka liikuritel on vaja massi. Mitte sellist nagu on veetavaid, aga allajäämine arvukuses ei saa olla rohkem kui 3-5 korda. Mitte 10 korda. Vaadates UKR-s toimuvat, siis meie vastu paneb vastane mängu erilise kahtuseta ca 20 suurtükidivisjoni (a 18 relva). See on 360 relva, alates 122-st ja lõpetades 300 mm MRLS-idega. Sellega on see 10:1 jõudude vahekord saavutatud ja meil tekib sama olukord, kus jalavägi istub vastase mürsurahes, aga oma torud on vakka ja lasevad ainult kriitilises olukorras.
Üks pisike mõttetera, olete ehk proovinud rakendada?
https://www.thestar.com/news/insight/20 ... -role.html
Ei ole arukas grupi/soovmõtlemisega tegeleda.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
