https://ru.krymr.com/a/ukraina-rossiya- ... 60134.htmlRaadio Vabadus räägib, kuidas tõsised probleemid turvalise side ja andmevahetusega erinevate sõjaväeharude vahel said üheks põhjuseks, miks Venemaa armee Ukraina-vastases pealetungis ebaõnnestus."Meil ei ole sidet, meil pole raadiosaatjaid ega midagi," ütleb vangistatud Vene sõdur ühes paljudest videotest, mille Ukraina pool on avaldanud alates sõja algusest Venemaaga. "Meil pole sidet, me ei saa kedagi kätte," ütleb Vene armee FSB ohvitser oma kolleegile teisel pool piiri. Vaid kolm nädalat vaenutegevusest on möödas ja Internet on juba täis fotosid odavatest Hiina tsiviilkäibe raadiosaatjatest, mida Venemaa sõjaväelased on sunnitud kasutama professionaalse varustuse asemel. Pealt on kuulatud Vene ohvitseride vestlusi, kes peavad üksteisele regulaarselt helistama tavatelefonidel. On vangide tunnistused, kes räägivad, kuidas nad ei saanud kutsuda ei abiväge, tuletoetust ega leida õiget teed välismaailmaga suhtlemise puudumise tõttu.
USA armee allikatele viidates teatab ajaleht The New York Times, et Ukrainas hukkunud Vene kindralitest suri vähemalt üks pärast seda, kui vaenlane suutis tema asukoha kindlaks teha. Seda tänu kõnele turvamata liinil. Üks Vene sõjavang kinnitas, et "Vene sõjavägi kasutab peamiselt tsiviilraadiod ja tavalisi mobiiltelefone".
Lõpuks avaldas BBC juba 26. veebruaril ümberjutustuse toimetusse saabunud häälsõnumitest, mida oletatavasti vahetasid Tšetšeenia pealik Ramzan Kadõrov ja Tšetšeenia rahvuskaardi asetäitja Daniil Martõnov. Venemaa sissetungi eelõhtul Ukrainasse. Martõnov ütleb, et kavatseb "hüpata korraks Moskvasse", et hankida "puhtad Ukraina SIM-kaardid" ja "spetsiaalsed satelliitmodemid".
Raadio Vabaduse eksperdi sõnul on probleem väeosade ja erinevate sõjaväeharude omavahelises suhtluses saanud üheks peamiseks põhjuseks, miks Venemaa pealetung on tegelikult takerdunud ja õhuoperatsioonid on muutunud vähem tõhusaks. Olles püüdnud mõista selle probleemi allikaid, jõudis Raadio Vabadus järeldusele, et põhisüüdlased on korruptsioon, vägede üldine tehniline mahajäämus ja sõjategur võõral maal, kus ukrainlaste käes pole mitte ainult mobiilsidevõrgud vaid ka ennast usaldusväärse sidevahendina näidanud juhtmeside.
2008. aasta augustis toimunud Gruusia sõda demonstreeris muu hulgas Vene armee katastroofilisi sideprobleeme. Paljudel üksustel polnud võimalust suhelda juhtkonnaga, sõjaväe raadiote asemel kasutati mobiiltelefone ja isegi virgatseid. Õhudessantväe staabi ohvitser lendas helikopteriga oma üksuse juurde ja maandus, et jagada üksusele kätte nende ülesanded.
See probleem oli ammu teada. Juba 2009. aastal ütles Jevgeni Meitšik, tollane sidevägede juht ja peastaabi ülema asetäitja, et "Vene Föderatsiooni presidendi korraldusel ja kaitseministri juhtimisel läheneb ülevaatamisele ja reorganiseerimisele kogu juhtimissüsteem ning eelkõige sidesüsteem". Plaan oli 2011. aasta lõpuks varustada raadiojaamaga iga sõdur ja iga lahingumasin.
Sel ajal oli peamiseks taktikalise taseme armee raadiosidekompleksiks R-168 raadiojaamade perekond Akvedukt, mida alates 2000. aastate algusest on arendanud Voroneži sideuuringute instituut (kontsern "Sozvezdie"). Seda süsteemi hakkasid väed pärast Gruusia sõda laialdaselt kasutama. Peamiselt just õhudessantväed. Kui Meitšik lubas viia suhtluse iga sõjaväelaseni, pidas ta silmas täpselt "Akvedukte". Kuid samal ajal kui R-168 perekonna raadiod hakkasid "kohe-kohe-kohe" jõudma sõduriteni , otsustas kaitseministeerium välja töötada täiesti uue, kuuenda põlvkonna taktikalise sidesüsteemi ja seda mitte tavapärases "Sozvezdie" kontsernis, vaid Zelenogradi mikroelektroonikaettevõttes "Angstrem", millel puudus igasugune varasem raadiojaamade loomise kogemus.
Sõjalistes foorumites võib kohata arvamust, et Voroneži "Akveduktid" vägedele ei meeldinud, kuid põhjus, miks uusarendus Zelenogradile usaldati, on palju proosalisem. "Angstremi" kaasomanik oli Leonid Reiman, 2004–2008 kommunikatsiooniminister ja 2008–2010 president Dmitri Medvedevi nõunik. Reimani nimega on seostatud palju korruptsiooniskandaale, kusjuures endise valitsuse liikme ja presidendi nõunikuna oli tal võimalus oma ettevõtte huvide eest lobitööd teha. Armee uue raadiosidesüsteemi loomist toetasid aktiivselt kaitseminister Anatoli Serdjukov (kes sattus peagi suure korruptsiooniskandaali keskmesse) ja Dmitri Rogozin, kes määrati 2011. aasta lõpus kureerima riigikaitse sõjatööstusliku kompleksi.
2012. aasta veebruaris saabusid Serdjukov ja Rogozin Zelenogradi, et osaleda uue raadio esimeste näidiste esitlusel, mis sai nimeks "Azart-P1" või R-187-P1 (täht "P" tähendab portatiivset modifikatsiooni. Tulevikus pidi süsteemi täiendama ka transporditavate versioonidega - neid pole veel loodud). Esitlust juhtis Leonid Reiman. Rogozin meenutas ajakirjanikega vesteldes Gruusia konflikti, mille käigus pidid sõjaväelased suhtlemiseks kasutama isiklikke mobiiltelefone. Lisaks meenutas ka oma varasemat ametikohta Venemaa esindajana NATO juures. "NATO-s on üks kontseptsioon –"omandatud õppetunnid ". Aeg on möödunud ja nüüd suudame töötada erinevatel sagedustel. See ühendus siin toimib! Kui ainult tahame, suudame teha mitte ainult euroopalikult, vaid isegi, nagu Tšapajev ütles, "maailma mastaabis" uhkustas asepeaminister, hoides käes üht esimest "Azarti" näidist – seadet, mis meenutas suurt, silmapaistvalt pika antenniga rohelist mobiiltelefoni (hiljem kutsusid väed neid "rohelisteks krokodillideks").
Serdjdkov lubas, et samal 2012. aastal läheb vägedele 2500 "Azartit" ning rõhutas, et uus raadiojaam on täielikult kokku pandud Venemaal toodetud komponentidest.
Vastavalt deklareeritud tehnilistele omadustele oli sidevahend Azart tõesti hea. See võis töötada nii analoog- kui ka digitaalse sidevahendina, ühildus kõigi olemasolevate armee raadiojaamadega, oli hea krüptoturvalisusega ning võimeline spetsiaalse algoritmi abil muutma ühenduse sagedust 20 tuhat korda sekundis (nn. sagedushüplemise tehnoloogia, mis pakub kaitset vaenlase signaali summutamise elektrooniliste vahendite eest). Azardil oli sisseehitatud navigaator ja võis öelda, et lõpuks ometi oli loodud kaasaegse tarkvaraga raadiosüsteem. Samal ajal tundusid seadme mõned funktsioonid, millega pidid varustatama rindejoone iga sõdurit, üleliigsed: näiteks WI-FI-ühenduse võimalus või värviline LCD-ekraan. Raadiosaatja haldamine ja seadistamine osutus väga keeruliseks ning Azartid olid väga kallid, makstes 10 tuhat dollarit. Väited, et Azart on 100% Vene toode, oli ilmne liialdus: raadio oli varustatud protsessoriga, mis on toodetud 65 nanomeetrise disainistandardi järgi. Tootmisliine sellele standardile vastavate mikrokiipide loomiseks Venemaal sel ajal lihtsalt ei eksisteerinud.
Anatoli Serdjukov lubas, et esimesed tuhat uut raadiot "Azart" tarnitakse vägedele 2012. aastal. Tegelikult läbis süsteem 2012. aasta suvel vaid riigitestid, mis tunnistati edukaks. Aasta lõpus lubati Lõuna sõjaväeringkonna vägedele tarnida järgmisel, 2013. aastal partii esimesi "Azarteid" – korraga 23 tuhat seadet. Kuus kuud hiljem ilmus uus avaldus: "Azart" peaks jõudma vägedesse enne 2013. aasta suve lõppu. 2014. aasta kevadel selgus, et Azarti kasutati Sotši olümpiamängudel sidepidamiseks. Vägedesse vähemalt mingiski mahus seadme jõudmise kohta andmeid polnud, rääkimata juba lubatud 23 tuhandest. Interneti-raadiofoorumitel arutati, et Serdjukovile ja Rogozinile ei näidatud mitte valmis arendust, vaid seeriatootmisest kaugel olnud üksikmudeleid. Kuigi Raadio Vabadus ei leidnud üksikasjalikku teavet Azartide tegelike tarnete kohta Vene relvajõududele, jõudsid kaudsete andmete põhjal esimesed paartuhat uut raadiot vägedesse alles aastatel 2014-2015 (veebruariks 2015 - ainult 2000) - samaaegselt sündmusega Krimmis ja Donbassis ning Venemaa sõjalise operatsiooni algusega Süürias.
Koos sellega hakkasid ilmuma ülevaated Azartsi kasutamise kogemusest. Paljud neist on postitatud suurimasse Venemaa raadiofoorumisse Radioscanner.ru. ja Raadio Vabadus ei saa nende täpsust iseseisvalt kinnitada.
Mitmed postitused "Azarty" kohta kirjutas kasutaja "Domovenok Kuzya", kes tutvustas end foorumis Donetski oblasti põliselanikuna, kes võitles "DPR" formatsioonide poolel. Ta kirjeldas R-187 kui liiga kallist ja keerukat jaama, mis ei sobi lahingutegevuseks rindel – isegi raadiojaamade olemasolul üksuses ei usaldanud komandörid oma sõdureid. Siin on mõned ütlused:
"Lihtsalt meie vägedel pole olemas moodsat digisõduri raadiojaama. Lahingus olev raadiojaama eluiga on umbes aasta. See pole eesliini raadiojaam. Nuppe on palju, ekraan on tohutu, hind lööb hunge kinni. See on täiustatud ohvitseri raadiojaam. Seega peaks see olema kompleks: kantav, transporditav ja suurema võimsusega. Näiteks nagu 168. (5. põlvkonna Akvedukt R-168.), aga seda kõike see raadiojaam ei ole.
"Meie Azartid olid ladustatud kuiva, turvalisse kohta. Sest see masin on meeletult kallis ja hoidku jumal, et uus seade ei satuks vaenlase kätte!"
"Azart ei ole mõeldud lolli sõduri jaoks. Aga peaks olema just nimelt selline, millest ka loll aru saab. Kogu eesliini seltskonnale anti DP4400-le (Motorola tsiviilraadiojaam.) ja said kõik kenasti hakkama. See on küll tsiviilversioon, kuid kaevikusõjas sobis hästi."
"Lihtsalt meil on hetkel selline ülesanne, mida ei saa Azarti abil lahendada. Võib-olla teistes tingimustes on see ideaalne, aga minu praegustes oludes mitte. Ja sellest sõltuvad inimeste elud."
Sõjaväeekspert Vladimir Orlov kirjeldas Azarti kasutamise kogemust Süürias järgmiselt:
"Süürias on kohal Vene väed ja Azartid pakuvad tõesti usaldusväärset sidet ning andmeedastust, kuid ainult Khmeimimi lennubaasis ja Tartuse sadamas. Väljaspool Venemaa relvajõudude baase Süürias kasutavad kõik mobiiltelefone ja Hiina "balalaikasid" ("balalaikadeks" nimetatakse Hiina Baofengi walkie-talkiesid), mis tegutsevad Süüria mobiilside levialas".
"Tsaar-Isakese valvemeeskonnal on Motorolad. Spetsüksused jooksevad Süürias ringi tsiviilkasutuse Verteksitega (Vertex, Jaapani tsiviilraadiojaamade perekond.). Ülejäänud rahvamass jookseb Süürias ringi Aliexpressi Baofengide ja muu jamaga,» kirjutati ühes teises foorumis. Tsiviilraadiojaama Baofeng UR-5V kutsuti seal ka "lahinguklassikaks".
Aja jooksul hakkasid ilmnema "Azarti" mitte ainult ideoloogilised, vaid ka tehnilised probleemid. Vaatamata uljalt väljakuulutatud navigatsiooni kasutamise võimalusele osutus see lisa ebamugavaks. Kaarte sai raadiojaama üles laadida ainult spetsiaalses vormingus ja ei kasutatud tegelikke RF kaitseministeeriumi militaarkaarte, vaid kõige tavalisemaid Yandexi kaartide jaotisi - nagu selgus, oli põhjuseks saladuse hoidmine. Paljud raadiosaatjad lihtsalt keeldusid sisse lülitumast või alustasid pärast käivitamist lõputut enesetestimist. Lõpuks osutus efektiivne vahemaa, mille kaugusel Azartid suutsid omavahel sidet luua, lahingutingimustes ebapiisavaks.
"Paar kuud tagasi olin sideväelastel külas – 8 staabis olevast Azartist osutus elus olevaks vaid üks. Aga sellel oli aku läbi. Ülejäänud kas ei lülitunud põhimõtteliselt sisse või ei läbinud enesetesti, läksid automaatsesse rebooti ja nii ringiratast, kuni aku tühjaks sai. Probleemi lahendamiseks kasutavad kohalikud armee kindraliddigitaalset Baofeng DM-5R. Aga ülejäänud ohvitseridel on Baofeng analoograadiosaatjad.
Sõjaväe Azarte müüakse üha enam sellistel saitidel nagu "Avito" või meshok.ru hinnaga vahemikus 30 000 kuni 70 000 rubla tükk. Samal ajal kui Azarti ametlik hind pole langenud. Ühes viimastest ostupakkumistest, mille leiate riigihangete veebisaidilt, räägiti 7 komplekti R-187-P1 tarnimisest 2019. aastal 10 miljoni rubla eest. Mis tähendab enam kui miljoni rubla tükist.
2021. aasta alguses arutas Moskva Presnenski kohus ühte Azarti salakaubaveo juhtumit. Uurimise andmetel üritas Prantsusmaa ja Põhja-Makedoonia kodanik Tony Stefanovski 2017. aastal osta 30 000 dollari eest kahte komplekti Azart P-187, et need siis edasi anda oma kliendile, Ameerika eraturvafirma AG Global Inc presidendile, George Olwenile. Vahendajaks oli Bulgaaria presidendi endine turvaametnik. Väidetavalt vajas seda raadiojaama Olwen Azarti, et tagada hea side savannis jahti pidades. Stefanovski pidas raadiote ostu läbirääkimisi oma tuttava, pensionil olnud Vene eriväelase Aleksei Peroviga. Perov pöördus FSB poole ja Stefanovski peeti raha ülekandmisel kinni.
2019. aastal alustas sõjaväeprokuratuur uurimist Venemaa armee Azartide tarnimise kohta. Süüdistatavaks said mitmed isikud, sealhulgas sidevägede juht, VF relvajõudude peastaabi ülema asetäitja kindralpolkovnik Halil Arslanov. Uurimise kohaselt osteti Azarte vägedele kogumahuga 18 miljardit rubla. Jaamade maksumuse kunstliku ülehindamise tõttu võidi varastada 6,5 miljardit rubla.
Teine kohtualune, kaitseministeeriumi side peadirektoraadi 1. Peavalitsuse endine juht kindralmajor Aleksander Ogloblin tegi uurimisega kokkuleppe ja tunnistas, et raadiojaamad komplekteeriti valmiskujule Hiinas. Venemaal toimus vaid lõplik kokkupanek koos mõne komponendi lisamisega, mis võimaldas tootmiselt oluliselt raha kokku hoida. Sama versiooni esitasid ka teised süüdistatavad, näiteks tehase Jaroslavli raadiotehase endine direktor (millest sai üks Azarti tootjaid) Sergei Jakušev.
Firma "Angstrem" tunnistas koostööd Aasia ettevõtetega. Rõhutades samas, et Azarti põhielemendid, nimelt protsessorid ja tarkvara, töötati välja ikkagi Venemaal. Võimalust, et Azart R-187 on peaaegu täielikult Hiina päritolu, nimetas ettevõte absurdseks.
2022. aasta veebruaris mõisteti Ogloblin 4,5 aastaks vangi. Vägedele telekommunikatsiooniseadmete tarnimisel sooritatud riisumise eest.Kindralkolonel Halil Arslanov on Azarty juhtumi osas endiselt uurimise all ega tunnista oma süüd.
Tuginedes andmetele 18 miljardi rubla kohta, mis eraldati Vene vägedele Azartide ostmiseks, ja tolle hetke rahakursi hinnangulise maksumuse põhjal 300 tuhat rubla komplekti kohta, võib ostetud R-187 koguarvuks ligikaudselt hinnata 60 tuhat ühikut. See on ilmselt ülehinnatud. Arvestades tõendeid selle kohta, et paljud "Azartid" ei tööta, on nende sõjaväes tegelikult kasutatavate jaamade tegelik arv tõenäoliselt palju väiksem, millest ei piisa kaugeltki Ukraina sõjas osalenud vägede rühma relvastamiseks (samal ajal kui Azarte on näha nii mõnelgi Ukraina relvajõudude tehtud fotodel trofeedest.)
Anatoli Serdjukovi ajal alanud programm armee ultramoodsa uue sidevahendiga varustamiseks ebaõnnestus ja pole üllatav, et paljud Vene sõdurid ja ohvitserid rindel kasutavad tavalisi tsiviili walkie-talkiesid.
Sõltumatu sõjaline ekspert Stanimir Dobrev ütles, et mitte ainult kaasaegsete turvaliste sidevahendite puudumine, vaid osaliselt ka sellest tulenev halb koordineerimine eri tüüpi vägede vahel on üks peamisi põhjusi, miks Venemaa pealetung Ukraina territooriumil kiiresti takerdus. Sheffieldi ülikooli telekommunikatsiooni, bakalaureuse- ja magistriõppe spetsialist Dobrev selgitas intervjuus Raadio Vabadusele, miks Vene esiüksused jäid sõja algusaegadel sageli sideta ja see võib viidata sellele, et Venemaa väejuhatus lootis tõepoolest välkkiire operatsiooniga Ukraina vallutada.
"Juba enne Venemaa operatsiooni algust nägime palju seadmeid, mida kasutatakse teabe turvaliseks edastamiseks, näiteks mobiilside raadioreleejaamad R-419 või antennimoodul R-431. Aga kuna Venemaa saatis sügavale Ukraina territooriumi pataljoni taktikalised rühmad, mis on loodud erinevate aastate toodanguga relvadest 80ndate tankidest kuni moodsama varustuseni, tuleb side loomisel keskenduda vanatehnika minimaalsematele võimalustele.
Kui sul on konvois segamini vanatehnika ja uus varustus, siis peate kõigi sõidukitega suhtlemiseks "lasukma" madalaimale tasemele ja kasutama vanu raadioid eelinstallitud kaitsmata kanalitega. Midagi sellist ootasin ma enne sõja algust, kuid mitte sellisel määral. Nende raadiote leviala on väike, umbes 4 kilomeetrit ja Vene pataljoni taktikalised rühmad läksid kohe piirist palju kaugemale, kuid me ei näinud ühtegi masinat, mis suutnuks pakkuda turvalist sidet kaugemal asuvate komandopunktidega. Tavaliselt on tegemist mitme retlansleerimismasinaga. Lisaks on vaja tee peale on vaja paigaldada uued sidemastid, aga neid nägime viimati Ukraina piiril. Isegi kui releemasinad läheksid koos vägedega sisemaale, oleks siiski veel üks probleem: vajate kogenud operaatoreid, kes oskavad krüpteerimisvõtmeid kasutada.
Kui oled sunnitud operatsioonile kaasama ajateenijaid, ei pruugi spetsialistidest lihtsalt piisata. Arvestada tuleb ka sellega, et algusaegadel liikusid Vene väed väga kiiresti ja sideväelased lihtsalt ei suutnud sellise tempoga sammu pidada: pole ju vaja ainult retranslaator paigaldada ja tööle panna, vaid selleks tuleb ka leida sobiv koht. Kaudselt viitab see sellele, et Vene vägede pealetungirühmad ei lootnud kauaks teele jääda. Lisaks saab 2000. aastatest pärit Venemaa turvaliste sõjaliste sideseadmete kaudu edastatud andmeid nüüdisaegsema tehnoloogia abil sõna otseses mõttes reaalajas dekrüpteerida.
"USA-s on nüüd standardina Blue force jälgimissüsteem. Armee igale liikuvale objektile on paigaldatud GPS-jälgija ja te näete kõiki nende liikumisi ühelt ekraanilt. Probleem on selles, et 2020. aastaks plaaniti varustada Venemaa maavägedes sellise süsteemiga 45 brigaadi, kuid Venemaa pole selle ülesandega hakkama saanud. Veelgi hullem on olukord maavägede ja lennunduse vahelise koordineerimisega. Sarnane automaatse juhtimise süsteem Venemaa lennundusjõududele, "Perspektiva" , on alles väljatöötamisel. Õhudessantvägedel on olemas oma automaatse juhtimise süsteem, "Andromeda -D". See on kõige laialdasemalt kasutatav ja seda on kasutatud juba pikka aega, sest õhudessantvägedel on eliitvägedena olnud alati prioriteet. Tavapärane koordineerimine nende süsteemide vahel Vene armees alati ei toimi."
Lennundusjõudude tegevuse kehv organiseerimine ja koordineerimine on Dobrev sõnul üldiselt üks Vene armee põhiprobleeme, milles väljendub selgelt tema mahajäämus.
Sõja alguses tegutses Vene lennundus üsna edukalt, sest vaenlase positsioonid olid talle hästi teada. Nüüd see enam ei toimi. Ala töötlemine toimub vanamoodsalt: lendurid lendavad kohale neile varem väljastatud sihtmärkidele, annavad õhulöögi ja seejärel naasevad baasi. Kui maapinnal vajab mõni Vene üksus ootamatult õhutoetust või on tekkinud mõni uus tabamist vajav sihtmärk, näiteks õhutõrjesüsteem, mis on suutnud vahepeal oma asukohta muuta, ei pruugi piloot seda üldse teada, sest tavapärane operatiivsuhtlus maapinnaga puudub. Peaks olema platvorm, mis pakub pidevat turvalist andmevahetust, mitte ainult häälsidet. Sellise platvormi puudumine Vene sõjaväes, mida Ukraina armee ilmselt õppis väga hästi kasutama, suudab potentsiaalseid sihtmärke kiiresti ühest kohast teise teisaldada.
Muide, sarnase probleemiga põrkus ja USA armee Lahesõja ajal.
Kaugelti kõik pole korras ka turvalise side ja Venemaa eriteenistustega, mille töötajad on samuti praegu Ukrainas. 8. märtsil säutsus uurimisprojekti Bellingcat juht Hristo Grozev Twitteris, kuidas Ukraina julgeolekuteenistusel õnnestus pealt kuulata kahe FSB ohvitseri vestlust, sealhulgas ühe 41. armee ametniku vahel. Selles vestluses arutati Vene kindralmajor Vitali Gerasimovi surma üle.
"Dima, me ei saa Era kaudu ühendust." "Jah, siin ühendus ei tööta, me ei saa kellegagi ühendust võtta," vastab "Dima".
Era on sõjaväele mõeldud vastupidav nutitelefon, mida esitleti pompoosselt 2021. aasta lõpus. Probleem, kirjutab Grozev, seisneb selles, et Era vajab töötamiseks 3G või 4G mobiilsidevõrku ning paljud mobiilitornid hävisid Vene sõjaväe pommitamise ja pommitamise käigus. Aga miks? Stanimir Dobrevil on selgitus:
"Mobiilsidevõrke kontrollib endiselt Ukraina, mis tähendab, et Ukraina sõjaväe jaoks on need endiselt suhteliselt turvaliseks suhtlemiseks mõeldud sidevahendiks. Ukraina on kaotanud kõik riigisisese rändluse piirangud. Tegelikult võib nüüd tegutseda iga ukrainlane, kellel on mobiiltelefon oma armee teavitajana vaenlase liikumistest. Samuti, tulles tagasi selle juurde, millest ma enne rääkisin, siis spetsiaalse turvalise armee side puudumisel tunnevad paljud sõdurid ja ohvitserid kiusatust kasutada tavalisi telefone – nad hangivad Ukraina SIM-kaardid, et helistada Venemaale, võimaldades Ukraina sõjaväel ja luurel niiviisi mitte ainult vestluste sisu pealt kuulata, vaid määrata ka kindlaks helistaja asukoht.Ukraina armeel muide, veel üks eelis – see on tavapärane, vanaaegne traadiga telefoniühendus, mida on venelastel ülimalt raske suurtüki- või pommirünnakutega välja lülitada või sellesse oma ühendust luua.
