Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Muistsed linnused, keskaegsed kindlused, kõik sõjad ja lahingud. Mis iganes leidis aset enne XX sajandit...
Vasta
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 30316
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

Tuuli Kurisoo on varem kirjutanud ristripatsite levikust, nii et peaks teemaga haakuma küll.

Tuuli Kurisoo ettekanne "Faktide ja fantaasia ristumiskohas: arheoloogilise ainese tõlgendamisest Eesti noorema rauaaja (9.–13. sajandi) leidude põhjal”

Käesoleva semestri esimene TÜHI teadusseminar toimub kolmapäeval 6. oktoobril algusega kell 16.15 ruumis M-648.

Humanitaarteaduste instituut, 06.10.2021 kell 16.15 - 18.00, ruum M-648

Seekord astub ettekandega üles TÜHI teadur ja prestiižse Marie Skłodowska-Curie stipendiumi järeldoktor Tuuli Kurisoo. Ta kõneleb teemal "Faktide ja fantaasia ristumiskohas: arheoloogilise ainese tõlgendamisest Eesti noorema rauaaja (9.–13. sajandi) leidude põhjal”. Ettekande diskussant on Tallinna Ülikooli teaduskommunikatsiooni lektor Arko Olesk.

Üritusest on võimalik osa võtta ka läbi Zoomi: https://zoom.us/j/92158429607

---

Faktide ja fantaasia ristumiskohas: arheoloogilise ainese tõlgendamisest Eesti noorema rauaaja (9.–13. sajandi) leidude põhjal

Arvatavasti on iga arheoloog kuulnud imetlust enda eriala valiku üle ja arheoloogiaga seotud uudised on tänuväärseks allikaks ajakirjanduslikul hapukurgihooajal. Fantaasiat appi võttes on võimalik igast uuest avastusest teha suurejooneline uudis ja rõhutada selle tähtsust näiteks piirkondliku ajaloo võtmes. Seega ei ole midagi imestada, et arheoloogia on paljude inimeste jaoks huvipakkuv valdkond, mis seostub põnevusega (välitööd), erakordusega (uhked leiud) ja eksklusiivsusega (arheolooge on vähe ja nende tööd tajutakse erilisena). Ettekande eesmärgiks on vaadata erinevaid aspekte, mis on seotud arheoloogiliste leidude tõlgendamisega, mis ühtlasi annab tugevalt tooni arheoloogia laiemale kuvandile ühiskonnas. Millised jooni saab esile tõsta erinevate huvigruppide (ajakirjanike, koduloo uurijate, interneti kommentaatorite) arusaamadest ja lähenemistest nooremale rauaajale, mis on mitmel moel tähenduslik periood Eesti ajaloos? Kuidas seostub see arheoloogide käsitlustega muinasaja lõpusajanditest? Lisaks mainitud laiadele küsimustele, proovitakse otsa vaadata erilisemate esemeleidude tõlgendustele, mis eriala kirjanduses fooni annavad ja nende põhjal mõned üldisemad järeldused narratiivi loome kohta teha.
https://www.tlu.ee/ht/sundmused/tuuli-k ... ise-ainese
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 30316
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

AK ⟩ Ajaloolised lepingud: saarlaste läbirääkimised ristisõdijatega lõppesid alistumisleppega.
Mihkel Mäesalu, ajaloolane, Tartu Ülikooli teadur
Iga sõda lõppeb mingisuguse kokkuleppega. Ka tänapäeva Eesti ja Läti aladel elanud rahvaste alistumine ristisõdijatele 13. sajandil sai teoks kokkulepete teel, kirjutab ajaloolane, Tartu Ülikooli teadur Mihkel Mäesalu.

Kuna niivõrd kaugest ajast on säilinud suhteliselt vähe dokumente, on ajaloolaste käsutuses vaid kolm seesuguseid leppeid kirjeldavat teksti: Vannema muinasmaakonna kuralaste alistumine 1230. aastal, saarlaste alistumine Saksa ordule ja Saare-Lääne piiskopile 1241. aastal ja semgalite alistumine Riia peapiiskopile ja Saksa ordule 1272. aastal. Samuti on säilinud kaks varasemaid leppeid täpsustanud ja täiendanud dokumenti – Saksa ordu lepe saarlastega aastast 1255 ning ordu lepe kuralastega aastast 1267. Loetletu kõrval on säilinud ka kaks paavsti viitselegaadi Aulne Baudouini lepet kuralastega aastatest 1230–1231. Kuna need erinevad märgatavalt ülejäänutest ja kehtisid vaid mõne aasta, ei käsitleta neid selles artiklis.

Ükski neist dokumentidest ei ole tänapäevases ega keskaegses mõttes leping. Tegemist on vallutajate koostatud ürikutega, mis annavad edasi suuliselt sõlmitud kokkulepete sisu. Seejuures näib, et dokumendid ei kajasta suulisi kokkuleppeid täies mahus, vaid annavad edasi üksnes osa kokkulepitust.

Kuralaste alistumislepe

Ajalooline Kuramaa asus tänapäeva Läti lääneosas ja sealseid läänemeresoome ja balti keeli kõnelenud rahvaid nimetati keskaegsetes allikates kuralasteks, hoolimata nende keelelis- ja kultuurilistest erinevustest. Vannema oli Riia linnale kõige lähem kuralaste muinasmaakond. Ristisõdijate sõjaretke tagajärjel alistus Vannema 1230. aastal Riia piiskopile, Mõõgavendade ordule ja Riia linnale. Alistumiskokkuleppega kohustusid piirkonna kuralased allutama endid «kristluse ikkele», maksma oma uutele isandatele iga aasta maksu pool laevanaela rukist iga adramaa kohta (see tähendab 81,5–86 kg vilja normaaltalu kohta), võtma vastu preestrid, laskma endid ristida, võtma vastu kristliku õiguse ning osalema sõjaretkedes kristlaskonna vaenlaste vastu. Kuralased säilitasid kõik oma valdused ja vara, tingimusel, et need ei olnud vastuolus kristliku õigusega.

Kokkuleppe tekst on kirja pandud Riia linnas ilma kuralaste osaluseta. See on üpriski üldsõnaline ega hõlma sugugi kõiki kuralaste alistumistingimusi. Näiteks osutavad teised allikad, et kuralased pidid lepingust kinni pidamise garandina andma pantvange, mida aga kokkuleppe tekstis ei mainita.

Mõisted «kristluse ike» ja «kristlik õigus» jäävad tekstis endas lahti seletamata. Kuralaste alistumine «kristluse ikkele» tähendas ilmselt mitte üksnes kristluse vastu võtmist, vaid ka endi andmist Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu ja Riia linna valitsuse alla. «Kristlik õigus» hõlmas endas nii vaimulikku õigust ja kristlikke norme kui ka mõningaid arvatavasti Põhja-Saksa taustaga ilmalikke tavaõiguslikke norme, kuid midagi täpsemat nende kohta teada ei ole.

Vannema kuralaste alistumine on ainus säilinud kristluse esmakordse vastuvõtmise kokkulepe kogu keskaegse Liivimaa alal. Võrdlus Henriku Liivimaa kroonika ja Liivimaa vanema riimkroonikaga näitab, et ka teistele tänapäeva Eesti ja Läti ala piirkondadele ja rahvastele esitasid ristisõdijad enam-vähem samad alistumistingimused. Seesuguse ristiusu vastuvõtmise leppe ülesütlemist pidasid ristisõdijad kristlusest loobumiseks ja naasmiseks paganausu juurde. Kui ristisõdijad mõne ülestõusnud piirkonna taas allutasid, sõlmisid nad ka uue alistumisleppe.

Saarlaste ja semgalite alistumislepped

Saarlased alistusid 1241. aastal ristisõdijatele juba neljandat korda. Esimesel kahel korral aastatel 1206 ja 1222 Taani kuningale, kolmandat korda aastal 1227 Riia piiskopile, Mõõgavendade ordule ja Riia linnale. 1241. aasta kokkulepe on erakordne selle poolest, et see sõlmiti enne ristisõdijate väe sissetungi Saaremaale. Nimelt saatsid saarlased oma saadikud Saksa ordu väelaagrisse Läänemaal, pidasid seal alistumisläbirääkimisi ja jõudsid mõlemaid pooli rahuldavale kokkuleppele. Kokkuleppe teksti pani kirja Saksa ordu Liivimaa maameister, kes vormistas selle teavitusena saarlaste alistumistingimustest tollal Roomas viibinud Saare-Lääne piiskopile.

Saarlased kohustusid maksma sama suurt maksu kui kuralased 1230. aastal: pool laevanaela ehk 81,5–86 kg rukist ühe adramaa ehk normaaltalu kohta. Maksuvilja pidid saarlased ise transportima sadamasse, kus see lossiti maahärrade – Saksa ordu ja Saare-Lääne piiskopi – laevadele. Niisiis kohustusid saarlased osutama oma uutele isandatele veoteenust, kuigi väga piiratud ulatuses. Nad pidid andma kihelkonnakirikutele ja preestritele prebendid ehk siis maavaldused või mingid stabiilsed sissetulekud, mis olid mõeldud kirikute ülalpidamiseks ja preestrite elatiseks. Samuti pidid nad tagastama kogu vara, mis nad 1236. aastal alanud ülestõusu ajal preestritelt ära olid võtnud. Viiendaks saarlaste kohustuseks oli alluda oma maahärrade kohtuvõimule.

Maahärrade foogt – lepingu järgi jääb mulje, et nii ordut kui ka Saare-Lääne piiskoppi esindas üks isik – pidi külastama saart kord aastas ja mõistma kohut koos saarlastest kaasistujatega. See ei ole midagi erilist – muudes keskaegse Liivimaa piirkondades pidas foogt samuti kuni neli korda aastas kohut koos kohalike elanike seast pärit kaasistujatega. Tähelepanuväärne 1241. aasta kokkuleppe juures on aga see, et selles ei mainita sõnagagi saarlaste kohustust osaleda ristisõdijate sõjaretkedel kristlaskonna vaenlaste vastu. Ilmselt oli saarlaste saadikutel õnnestunud saavutada vabastus sõjateenistuskohustusest oma uute maahärrade ees.

Lisaks saarlaste kohustustele pandi kokkuleppes paika ka nelja kuriteo karistused: saarlaste ja võõramaalaste vahel aset leidnud tapmise, imiku tapmise, paganlikul kombel ohverdamise ning paastuajal liha söömise eest. Usutavasti pandi need karistused kirja saarlaste initsiatiivil. Võib-olla oli saarlastel olnud aastatel 1227–1236 neis küsimustes erimeelsusi ordu ja piiskopi foogtidega. Paganlikul kombel ohverdamise karistus osutab ka mööndusele saarlaste kasuks. Nimelt pidi paganliku ohverdamisriituse tellija maksma trahvi, kuid riituse läbiviija pidi maksma nii trahvi kui ka taluma keppidega peksmist kirikaias kolmel järjestikusel pühapäeval. Ohverduse tellija oli seega selgelt eelisseisus, sest talle ei saanud osaks häbistavat avalikku peksmiskaristust.

Tänapäeva Läti lõunaosas ja Leedu põhjaosas elanud semgalid alistusid 1272. aastal ristisõdijatele juba kolmandat korda. Erinevalt saarlastest sõlmiti semgalite alistumislepe pärast ristisõdijate edukaid sõjaretki Zemgalesse. Ka selle leppe teksti panid kirja semgalite uued isandad: Riia peapiiskop ja Saksa ordu meister Liivimaal. Semgalite kohustused pandi paika tunduvalt üksikasjalikumalt kui eespool käsitletud lepetes. Maksu suurus oli täpselt sama, kuid nüüd fikseeriti maksuvilja vahetuskurss hõbeda ja karusnahkadega: pool laevanaela vilja võrdus nelja Riia artigu väärtuses hõbemüntidega, nelja nugisenaha või 16 halli karusnahaga. Usutavasti tulenes vahetuskursi kindlaks määramine semgalite huvist. Semgalitel oli ka kohustus teha teotööd oma maahärrade heaks kaks päeva suvel ja kaks päeva talvel vedades isandate kaupa, niites nende heina ja raiudes neile puid. Samuti pidid nad osalema isandate sõjaretkedel, isandate linnuste ehitamisel ning teede rajamisel. Isandate foogtid pidid mõistma kohut kolmel korral aastas vastavalt Läti ja Eesti alade õigustavadele.

Kokkulepped alistumislepete muutmiseks

Alistumislepped seadsid paika ristisõja käigus allutatud rahvaste peamised kohustused oma uute isandate ees. Neid leppeid võidi hiljem muuta, täpsustada ja täiendada. Ordumeister pani 1255. aastal kirja üriku, millega ta andis oma sõnul saarlastele uusi privileege. Üriku tunnistajateks olid kaheksa saarlaste vanemat, kes aga kasutasid kollektiivset pitserit. Sisuliselt oli tegemist ordumeistri ja saarlaste vanemate vahel peetud läbirääkimiste tulemusel saavutatud kokkuleppega.

Peamiselt käsitles tekst erinevate kohtuasjade lahendamisega seotud küsimusi. Näiteks vabastas ordumeister saarlased kohustusest maksta kompensatsiooni paganluse ajal sooritatud röövimiste ja vägivallategude eest, välja arvatud tapmine. Ilmselt olid saarlaste varasemate rüüsteretkede ohvrid või nende omaksed hakanud neilt kohtu teel kahjude hüvitamist nõudma. Enamik leppe klausleid käsitles aga kohtuasju, mille tulemusena võinuks mõne saarlase pärusvaldus langeda maahärra ehk siis ordu või Saare-Lääne piiskopi kätte. Nähtavasti püüdsid saarlased igati hoida oma pärusvaldusi endi käes ning lepe piiras vaieldamatult maahärra võimalusi kohtulahendite teel endale Saaremaal maavaldusi saada. Samuti pani lepe paika maahärrade foogti viibimise aja saarel – mihklipäevast vastlapäevani. Saarlased said ka õiguse mõista kohut kõigi kohtuasjade üle, mida foogt oma saarel viibimise aja jooksul lahendada ei suutnud. Vastutasuna kohustusid saarlased osalema Saksa ordu sõjaretkedel.

1267. aastal andis ordumeister välja üriku, mis määratles kuralaste kohustused oma maahärrade – ordu ja Kuramaa piiskopi – ees, kuid seadis paika ka hulganisti üksikküsimusi maavalduste pärimise, rannale uhutud vara, kohtupidamise jne kohta. Ristisõdijad vallutasid Kuramaa mitmes etapis ning mõned Kuramaa piirkonnad tõusid korduvalt üles, samas kui teised jäid ordule ja Kuramaa piiskopile ustavaks. 1267. aasta dokumendi mõte oli ilmselt ühtlustada kuralaste kohustused ning seada paika küsimused, mis olid tekitanud erimeelsusi kuralaste ja nende uute isandate vahel. Usutavasti pidas ordumeister nende asjade paika seadmiseks läbirääkimisi kuralaste vanematega, kuigi dokument ise selle kohta midagi konkreetset ei ütle.

Kuralaste kohustused olid sarnased kui teistes piirkondades: sama suur maks, teotöö neljal päeval aastas, kohustus osaleda kuu aega aastas ordulinnuste rajamisel ning võtta osa sõjaretkedest paganate vastu. Samas vabastas ordumeister selle ürikuga kuralased kohustusest teenida ordu linnustes ning ka ühest sõjamaksust. Kuralaste vastu peetud ristisõdade ajal tehtud kahju ei pidanud kumbki pool kompenseerima, kusjuures see kehtis ka nende kuralaste kohta, kes olid ristisõdade ajal võidelnud vastaspooltel. Ristisõdijatele alistunud ja ustavaks jäänud kuralased olid ju osalenud ristiretkedes paganlike ja ülestõusnud kuralaste vastu.

Kokkuvõtteks

Ristisõdijate eesmärk ei olnud pelgalt sundida Läänemere idakalda rahvaid kristlusse astuma, vaid allutada nad endi võimule. Kristluse vastuvõtmise ja taasaktsepteerimise kokkulepete läbivad tingimused olid uutele isandatele maksude tasumine, nende teenistuses olemine ning nende kohtuvõimule ja osalt ka nende kehtestatud uutele õigusnormidele allumine.

Samas olid konkreetsed alistumistingimused piirkonniti natuke erinevad. Eriti selgelt paistab silma saarlaste eriline staatus 1241. ja 1255. aasta lepetes, mille järgi ei olnud uutel isandatel püsivalt saarel resideerivaid foogte. Siiski ei saa Saaremaa eristaatust üle hinnata – täitsid ju saarlased samu kohustusi kui teised ristisõdijatele allutatud rahvad, ainsaks erandiks oli sõjateenistuskohustuse puudumine 1241. aasta leppes, mis aga kehtestati 1255. aasta leppega.

Alistumiskokkuleppeid võidi teatud aja möödudes muuta, täiendada ja täpsustada. Samuti näib, et uued isandad on püüdnud eri tingimustel alistunud piirkondi mingil määral ühtlustada. Muudatused ja täiendused tehti siiski läbirääkimistel allutatud rahvaste liidritega. Niisiis jäi kohalikel rahvastel alles võimalus rääkida kaasa enda valitsemise üksikasjade üle, kuigi nad olid sunnitud alluma vallutajate võimule.
Cyberbear
Liige
Postitusi: 200
Liitunud: 27 Mär, 2006 18:03
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Cyberbear »

Et see mässamine käis siis toonase poliitilise kultuuri juurde? Nagu see, et kui piiratav linnus alistus tunnetuslikult mõistliku aja jooksul, jäeti kaitsjad ellu, punniti linnuses vastu kuni eduka tormijooksu finišini, võisid kaitsjad elu ja varaga hüvasti jätta?
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 30316
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

Raske hinnata, kui palju mässusid / ülestõuse tekkis enam-vähem spontaanselt ja kui palju planeeriti. Jüriöö ülestõusu puhul on olnud palju juttu sellest, et saadeti saadikud Turu foogti juurde - aga kindlasti mitte selle sõnumiga, et meil on nüüd positiivne programm kõik sakslased maha tappa. Ma ei tea, mis tolle Dan Niclissoni emakeel oli, aga keskaegsest Rootsist sai riigi moodi asi suurel määral sakslaste mõjul ja eeskujul. See viitab igatahes laiemale ning realistlikumale plaanile.

See, et sakslaste võim oli (võimalik, et mõnd üksikut erandlikku võimalust nagu Madisepäeva lahing või Jüriöö ülestõus kõrvale jättes) relvadega põhimõtteliselt vääramatu, on meie tagantjärele tarkus. Kaasaegsed seda kindlasti niimoodi ei tunnetanud.
Cyberbear
Liige
Postitusi: 200
Liitunud: 27 Mär, 2006 18:03
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Cyberbear »

See on tõesti huvitav, miks ja kuidas nad seda nõnda ei tunnetanud. Vist sellepärast, et vastastikku enam-vähem võrdsetel alustel üksteise linnuste piiramine-põletamine ja külade röövimine oli siinkandis eestlaste, latgalite, liivlaste ja slaavlaste ning leedukate vahel vana tava, millega käis kaasas ühekordne alistumine ilma pikemate tagajärgedeta, kui vasturetke korraldamine välja arvata. Ja ka ristisõda võeti meie poolt kui tavalist röövsõda? Et selline püsiva vasalliteedi mõiste keeras meie vanematel juhtme kokku, ma mõtlen.

Sest muidu tõesti - ristisõdijad käisid ju algul iga suurema linnuse all kollitamas ja rappisid maakonnad ükshaaval läbi, tegid lepingu, mis oli ilmselt üle keskmise soodne algul alistujatele ja elu läks justkui vanamoodi edasi võimu mõttes, sisepoliitiline iseseisvus jäi, kuigi muutusid usu- ja osad õigusnormid. Pluss veel maakondade huvid. Mõtlen, et ugalastele oli ju kasulik Riia katus Vene vürstide vastu, ühisgarnisonid ja muu taoline, sakalastele tähendas see, aga lisaks n-ö lõunarindele ka idarinnet. Saarlaste jonnakusest võib aru saada, nende jaoks tähendas alistumine senise majandusmudeli toimimise lakkamist.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 30316
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

Sellel oli alust ka. Saarlaste ülestõus toimus ju pärast Saule lahingut, kus ordu leedulaste poolt puruks löödi.

Nad ei mõelnud meie moodi statistika keeles (rahvaarv jne). Täiesti võimalik, et nad vaatasid asjale nii, et ordulaste jumal on neist ära pööranud ja tegutsesid vastavalt sellele kui kõige olulisemale faktorile. Me ei tea.
Kasutaja avatar
M.R.
Liige
Postitusi: 150
Liitunud: 19 Veebr, 2015 19:33
Asukoht: Anelema
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas M.R. »

Minupoolne vabalt lendav ja ilma viideteta konstrui nende lepingute suhtes:
Arvestades ordu eelkäijate ristisõdadest ning idamaadest kuni roomlaste barbarite alistamiseni pärit lepingute tegemise ca 1000 aastast kogemust, siis võib oletada, et nad teadsid üsna täpselt juba, kuidas võõral maal, kellest jõud üle käib, käituda.
Kui lugeda 1. ja 2. ning eriti järgmiste ristisõdade ajalugu, siis see kõik ongi ju suuresti kokkulepete, organiseerimise, propaganda ja masside liigutamise tehnoloogia mis meie anastamise ajaks peensusteni lihvitud. Kui eeldada, et Liivimaa kristianiseerimise nime all anastamine oli eesmärk, siis selleks oli kõik vajalik juba kogemuste näol olemas. Kui vägivaldselt/kirjanduslikult liialdada, siis nagu Brüssel täna... Ei midagi uut siin päikese all!
Igaks juhuks (krt kuskil ei julge enam miskit öelda ja tuleb juba ette alati vabandada) ütlen ära, et mulle tegelikult see eurojant istub nagu ilmselt istus osale rahvale ka ordu ike :oops:
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 30316
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

Kasutaja avatar
Rotalane
Liige
Postitusi: 77
Liitunud: 23 Sept, 2010 13:36
Asukoht: Bordeaux
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Rotalane »

Eestlaste esimese piiskopi kohta ei ole palju kirjutatud. Ôigupoolest libisetakse temast sujuvalt mööda kui räägitakse meie maa ristiusustamisest. Ometi on ta ajalooline isik ja tegelane meie maa kirjalikus ajaloos. Kes ta oli, miks just tema ja kas ta üldse Eestisse jôudis (ja kui, siis kuhu) on teema, millega vôiks môni ajaloolane tôsisemalt tegeleda. Rootsi ja Taani kuninglikud riigiarhiivid on senini läbiotsimata, rääkimata Vatikani arhiividest. Ma ei saa aru, miks ? Kindlasti leidub seal môndagi huvitavat, millga saaks ükskord lôplikult mineviku enam-vähem paika. Tahtmatult jääb mulje, et ajaloolased justkui pelgavad nii suurt tööd teha, selle asemel treitakse eurorahade eest hüpoteese, mida ei saa kuidagi pôhjendada ega ümber lükata. Silmapaistvaim teooriatreial on Kristjan Oad. Ubade isanda üllitis kristlikust valitsejast ajendaski mind Fulcole môtlema.

Fulco – kes ta oli ?

Oad ütleb kohe esimeses lauses « prantslane Fulco ». Nii see paraku ei olnud. Meil pole absoluutselt mingisugust alust teda prantslaseks arvata lihtsalt sellepärast, et Montier-la-Celle klooster asus Champagnes, Prantsusmaal. Nimekuju originaaliks vôib oletada, et see oli tollal levinud eesnimi Foulque. Ja eks teda seal Prantsusmaal niiviisi ka kutsuti (Foulques, le premier évêque des Estes). Aga juba väliseestlane Artur Vôôbas märkis ära, et Fulco vôis olla hoopis skandinaavlane ja nimega Folke. Viimane oli Pôhjamaades väga levinud eesnimi. Folke kasuks räägiks ka see, et tolle eestlastele môeldud piiskopkonna ettevôtmise eestvedaja oli Lundi peapiiskop Eskil. Miks peaks Eskil suruma mingit prantslast piiskopiks, kes Läänemeremaadest môhkugi ei jaga ? Pigem ikka môni taanlane-rootslane, kes piirkonda tunneb ning ka juba puhtalt ühise keele pärast. Eskil ja Folke kônelesid omavahel emakeeles, Eskil ja Foulque oleks pidanud seda tegema ladina keeles, milline oli vôôrkeel môlemi jaoks. Tollel ajalgi liikusid inimesed vabalt üle Euroopa, eriti kirikuringkondades ja skandinaavlane Prantsusmaa kloostrites ei olnud midagi erilist. Nagu ka eestlane Norra kloostris – Fulco hilisem abiline Nicolaus. Mindi vôôrsile ôppima, kôik olenes perekonna varanduslikust seisust.

Teine valearusaam ajalookirjanduses on see, et Fulco oli tsistertslane. Ei olnud. Süü lasub Paul Johansenil, kes eksis ja tema järel teevad seda kôik teised ajaloolased, taani, saksa ja eesti omad üheskoos. Vôibolla seepärast, et kôik hilisemad piiskopid olid tsistertslased – liivlaste esimene piiskop Berthold 1196, Eestimaa esimene piiskop Theoderich 1211 ja esimene Osilia piiskop Gottfrid 1227. Väga môjuvôimas Dünamünde klooster oli tsistertslaste klooster. Falkenau Tartu piiskopkonnas samuti. Tsistertslased olid siin üliagarad tegutsema. Cîteaux klooster Burgundias, kust tsistertslased alguse said aastal 1098 (Ordre de Cîteaux), oli 12-13 sajandil üldse üle Euroopa väge täis. Sellest hetkest alates aastal 1147 kui Bernard de Clairvaux, katoliku kiriku reformaator ja tsistertslaste ordu väga sôjakas abt, soovitas sakslastest ristisôdijail Püha Maa asemel hoopis slaavlasi valgustama minna ja mille jaoks kuulutas paavst välja ristisôja wendide vastu. Jeruusalemma langemiseni oli veel 40 aastat, mistôttu peaks Bernardit pidama väga ettenägelikuks tegelaseks. Oligi, sest sealt algavatesse ristisôdadesse slaavlaste-baltlaste vastu templirüütlid vôi hospitalirüütlid ei pääsenudki. Kirde-Euroopas laiutas hoopis Teutooni ordu, kôikide paavstide armust loomulikult.

Eskil oli alguses ja lôpus tsistertslane. Aga oma tsistertslase elu vahepausil, perioodil kui ta oli kuningaga vaenus, toetas Eskil hoopis benediktiinide pingutusi. Montier-la-Celle klooster oli benediktiini klooster ja Fulco benediktiinlane. Meid huvitaval perioodil,1161 – 1168, oli Eskil sunnitud enamuse ajast veetma hoopis maapaos, sest ta oli riius oma kuninga Valdemar I -ga. Taani kuningas oli mestis Saksa-Rooma keistri Frederik Barbarossaga, kes omakorda oli riius paavst Alexander III-ga. Barbarossa soosik oli teine paavstitrooni kandidaat Victor IV, kes soosis Breemeni peapiiskoppi, kes omakorda soosis just tsistertslaste ideid. Juhin tähelepanu sellele, et hiljem meid anastanud Alberti ja Môôgavendade ordu selja taga oli ka justnimelt Breemen.

Selle omavahelise purelemise tulemus oli, et kui Eskil reisis aastal 1161 paavsti juurde, et eestlaste misjonitööst rääkida ja ristôja alustamiseks bullat saada, siis ei reisinud ta mitte Rooma, nagu ütleb Oad, vaid Prantsusmaale, kus Alexander III ôukond ajavahemikus 1161 – 1165 pagenduses oli. Eestlaste piiskopi idee viljastus sel perioodil Prantsusmaal benediktiinide juures. Montier-la-Celle kloostri kartulaarides figureerib Fulco nimeline tegelane kui prepositus et monachus juba kloostri loomisest aastal 1145. Kloostri abti Pierre de Celle säilinud kirjavahetuses erinevate religioossete institutsioonidega selgub, et Lundi peapiiskop Eskil oli määratud alates 1161 looma Chartreuxi Ordu misjonit Taani kuningriigis. Ordre des Chartreux esindas aga benediktiinlasi. See tähendab, et Lundi peapiiskop Eskil oli pagulasaastatel benediktiinlastest Chartreuxi Ordu tööriist Taanis.

Miks just Fulco ?

Päritolu ja regiooni tundmine oli kindlasti määravateks pôhjuseks. Eskil ilmselt ka tundis Fulcot vôi vähemalt tema perekonda. Isegi kui Eskil veetis vaat et enamuse oma valitsusajast poliitilistel pôhjustel Taanist eemal, oli tal kohapeal omad poolehoidjad ja vôimu omav perekond. Oleks loogiline arvata, et kaaluv osa Lundi piiskopkonna toomhärradest vôis olla suguluses Eskiliga. Tasub kindlasti ka märkida, et Lundi peapiiskopi alla käis ka Uppsala piiskop Rootsis elik Eskilile alluv territoorium oli suur ja tal oli Rootsi kuninga toetus. Pierre la Celle ja Lundi peapiiskopi omavaheline kirjavahetus annab arvata, et Fulco kandidatuuri pakkus välja Eskil. Minu arvates on isegi täitsa vôimalik, et ka Fulco vôis olla Eskili sugulane. Veri on paksem kui vesi, see on tuntud tôetera.

Eskil kuulutas Fulco piiskopiks aastal 1165. Paavst kinnitas selle küll alles 1171, olles eelnevalt, aastal 1165, kinnitamise tagasi lükanud. Arvestades poliitilist konjuktuuri pidas ta Fulco kinnitamist üritusele tol hetkel liiga ohtlikuks. Viis aastat hiljem oli Eskil aga Valdemariga ära leppinud, uuesti tsistertslaste tööriistaks hakanud ja sealt edasi vedas vankrit juba Fulco ise. Niisiis 1171 sai Fulco paavstilt kinnituse ja pidi reisima Uppsalasse Rootsi, et koos munk Nicolausega sealt edasi Eestisse purjetada. Ja seda paavsti poolt samal aastal 1171 väljakuulutatud evangeelse ristisôja raames, muide. Kristjan Oad küll kategooriliselt eitab, et tegu oli ristisôjaga, interpreteerides paavsti üleskutset täiesti omavoliliselt ja lugedes seda pigem mingiks patsifitseerimismissiooniks, pôhinedes ühele sônale – insurgere, ehk ülestôusmine. Üles vôib tôusta kôige vastu, ka uue usu leviku vastu. See ei tähenda absoluutselt seda, et tôusti üles mône kristliku valitseja vastu, kellele Fulco paavsti ônnistusel appi tôttas, mida kangekaelselt usub Oad. Fakt on see, et Alexander III üllitas bulla, kutsudes kôiki skandinaavia kristlasi rakendama ristiusku Eestis ja seda loetakse ristisôja kuulutamiseks nii skandinaavlaste kui prantslaste seas.

Me ei tohi ära unustada ka seda perioodi, mil Läänemere ida-ja läänekalda vahel käis vilgas militaarne tegevus. Kuulus Ölandi lahing 1170 on kindlasti kôigile südamelähedane. Sellele järgnesid Pihkva 1177, Sigtuna 1187. Sellele eelnes kindlasti teisigi môôduvôtmisi. Paistab sedamoodi, et meie esivanemad olid tol ajal usinad tegijad. Kroonikates räägitakse neist aga alati kui paganlikest röövlitest. See juba iseenesest seab ennast Oadi teooriale vastu. Eskili ja Fulco tegutsemine näib selles valguses otseselt kui sôjalise eesmärgiga aktsioon. Vôrdluseks vôib tuua Rügeni ristiusustamise 1168-69, mille eesmärgiks oli lôpetada paganlike rügenlaste lakkamatud rüüsteretked Taani randadele. Alexander III väljakuulutatud ristiretk 1171 Fulcoga eesotsas täitis siiski sama eesmärki. Ja ainuke, kes paavsti arvates seda eesmärki vôimeline ellu viima, olid benediktiinlased. Asi kiskus aga kohe kreeni.

Miks algas Fulco ristiretk Uppsalast ?

Eskil oli küll Fulco missiooni initsiaator, aga lahkub siis ootamatult ettevôtmisest, mis ajendas paavsti lôpuks Fulcot eestlaste piiskopiks kinnitama ja samal ajal kutsuma skandinaavlasi üles jôuliselt tema missiooni toetama. Selle pôhjuseks arvatakse järgmist – Eskil oli selleks ajaks Valdemariga ära leppinud. Ilmselt mingite väga suurte järelandmistega, et oma môjuvôim alles hoida. Vôi hoopis üldse, et pea ôlgadele jääks. Valdemar oli järkuvalt Breemeni piiskopiga suhetes ja Eskili taasalanud koostöö tsistertslastega ei jäta tôlgenduseks kahtlust – Eskil hülgas benediktiinlased ja läks uuesti tsistertslaste poolele üle. Seega ei saanud Lund enam ettevôtmist vedada, küll aga sai seda nüüd Uppsala, kes vedas juba kuningas Erikust alates just benediktiinlaste missiooni !

On olemas ka Pierre de Celle kiri aastast 1172 Rootsi aristokraatiale, milles ta palub vabandust, et Fulco saabumine Uppsalasse on senini viibinud ja seega ettevôtmist edasi lükanud. Ehk siis 1172 oli ristiretk juba puhtalt rootslaste päralt. Taani kuningas oli hôivatud wendide vallutamisega ning tegelikult me ei tea, kas tal huvi üldse kunagi oli Eesti vastu, sest kogu ettevôtmine oli olnud ju Eskili omavoliline tegutsemine ja otseselt kuninga vastu ! Kas me aga vôime arvata, et Rootsi kuningal oli huvi ? Kindasti vôis see nii olla. Rootsi oli juba ametis Soome ristiusustamisega. Rootsi kuningas Knut pärines Erikssonide klannist, milline oli igivaenlane Valdemari Sverkerssonide klanniga. Knuti ôukonnas redutasid ka Eskili pojapojad, kelle vandenôu Valdemari kôrvaldamiseks oli ebaônnestunud. Uppsala peapiiskop Stefan oli olnud ka Eskili lähikondlane ja tema saamine 1164 aastal loodud piiskopkonna troonile oli olnud omal ajal Eskili mahhinatsioon koos paavst Alexanderiga ! Vastukaaluks Linköpingi ja Roskilde piiskoppidele, kes hoidsid Valdemari leeri. Ning me ei tea, millised môtted môlkusid peas samal ajal Bremeni peapiiskopil Hartvigil. Aga arvestades sakslastest misjonäride saabumist liivlaste hulka 1184, ei ole vôimatu, et vôidujooks oli tol hetkel juba alanud. Taanlased Pommerimaale, sakslased Liivimaale ja miks mitte rootslased Eestimaale ?

Uppsalas tuleb mängu ka eestlsest munk Nicolaus, kes oli määratud Fulcot abistama. Nicolaus tuli Stavangeri kloostrist, milline kuulus Nidarosi (tänapäeva Trondheim) peapiiskopi alla. Nidaros oli aastast 1153 sôltumatu Skandinaavia kirikutest ja haldas territooriumi, millesse kuulusid Norra ja Pôhjamere saared Island, Fäärid, Shetland, Orkney ning kôik muud Shotimaa arhipelaagid takkapihta. Nidarosis oli valitsev benediktiinlus, Stavanger oli benediktiinlaste klooster ja Nicolaus oli seega benediktiini munk. On arvatu ka, et ta tuli Nidarholmi kloostrist Trondheimis. Nii Pierre la Celle kui ka paavst Alexander olid tema eksistentsist eelnevalt teadlikud. Nidarosi kirikupea peapiiskop Eysteinn oli samal ajal kogu üritusest teadlik, vahest ka ise selles osaline. Me ei tea, kes üldse tuli môttele pakkuda Nicolausi Fulco assistendiks. Oli see äkki Eysteinn ise, kes oli vägagi huvitatud Püha Olavi kultuse levikust ja nägi misjoniidees endale kasu ? Uppsala piiskopkond oli ka Nidarosi huvisfääris sellest hetkest alates kui ta Lundist eraldus. Eysteinn on seesamune, kes olevat kohtunud kahe eestlasest palverändajaga, kes Oadi arvates talle mingist eestlasest kristlikust vürstist pajatasid. Jääb arusaamatuks, miks selle valitseja nime siis kirja ei pandud kui juba nii üksikasjalikult tema tegevust kirjeldati? Vaevalt, et palverändurid seda nime ei teadnud. Veel ebatôenäolisemalt jättis kroonikakirjutaja selle välja. Pidi ju tähtis tegelane olema mistahes kristlase jaoks, ikkagi teine kristlane.

Mis Fulco missioonist sai ?

Kôik viitab sellele, et sellest ei saanudki asja. Ajavahemik, mil teoreetiliselt ta vôis Eestis viibida, on 1174 – 1177. Ehk siis kolmeaastane periood. Viimane teave temast on ühes Pierre la Celle kirjas, dateeritud kas 1172 vôi 1173, jällegi rootslastele, millest me saame teada, et Fulco oli siiski halva olukorra tôttu sunnitud jääma Prantsusmaale. Ja siis kaob ta lihtsalt ära. Hilisemas Pierre la Celle kirjavahetuses Roskilde piiskop Absalomiga ajavahemikust 1178 - 1181 (kellest oli saanud Taani esipiiskop kuna vôimult kôrvaldatud Eskil oli juba 1177 pensionil Clairvaux kloostris Prantsusmaal), ja milles on teemaks justnimelt Fulco tegevus, ei mainita mitte kordagi tema missiooni tulemusest. Ilmselt seda ei saanudki toimuma. Mis pôhjusel, me ei tea. Arvatavasti pôhjamaade dünastiate ja piiskoppide omavaheline nägelemine tômbas sellele lôpuks kriipsu peale. Sest ettevôtmise edukuse oleks taganud ainult suurema sôjajôu kaasasolek ja selle korralik rahastamine. Läänemere idakallas oli lihtsalt liiga ohtlik, et väiksema seltskonnaga seiklema minna. Vôib ka olla, et Fulco ei omanud organiseerimisvôimeid nagu Eskil ja üritus vajus lihtsalt lôpuks ära. Vôi siiski ei jôudnudki ta Uppsalasse? Veel vähem Eestisse. Aga Nicolaus? Kuna ta oli eestlane, siis ehk tema ikkagi jôudis Eestisse. Aga kui jôudis, siis ikkagi kuhu? Ehk Lihulasse. See paik on täiesti teenimatult ajaloopildilt välja jäänud. Ometi määrati Eestimaa piiskp just sinna aastal 1211. Rootsi kuningas tuli samuti sinna aastal 1220. Ja Lihulast sai Osilia piiskopkonna esimene pealinn 1227. Mingi eriline aura Lihulat tollal ju ümbritses.

Igatahes 1178 on Fulco tagasi Montier-la-Celles ja 1180 ta sureb.

Ja nii me ei tea siiamaani, mis meil siin ôigemini toimus. Vôime vaid oletada. Niikaua kuni keegi otsustab välismaa arhiivides ürikutes tuhnida ja avastab midagi tôsist, mis meie käsitlused kôik pea peale pöörab. Ja mis selles siis halba on kui eestlased jäidki kuni viimase hetkeni oma usku? Eestlane on alati juhindunud pôhimôttest, et ela ise ja lase teistel elada. Milleks on vaja neile nüüd seda kristlust vägisi pähe määrida?


Kasutatud atikleid ja teoseid:

Artur Vôôbus "Eesti kirikuloo peajooni".
Kristjan-Jaak Rätsep "Passio et Miraculo Beati Olavi"
Bard Eirik Hallesby Nordheim "Nicholaus Stavangerist"
Tore Nyberg "Danish Church and Missions in Estonia"
Eric Anderson "Early Danish Missionaries"
Nicolas Bourgeois "Les Cisterciens et la croisade de Livonie"
Marcel Pacaut "Les moines blancs"
Lucien Musset "Les peuples scandinaves au Moyen Âge"
smr
Liige
Postitusi: 791
Liitunud: 05 Sept, 2011 7:07
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas smr »

kristlased soovivad ajalugu ümber kirjutada
Pilt
Jaanus2
Liige
Postitusi: 3706
Liitunud: 31 Mai, 2007 13:17
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Jaanus2 »

Ristiusk oli siin muidugi varem tuntud kindlasti oli ka kristlasi, kohalikud tõenäoliselt ei olnud sallimatud. Ainult vägisi pealesurumine ei meeldinud neile. Keelelised andmed näitavad siiski, et ristiusuga tutvuti esmalt ida ja mitte lääne poolt, laenud on slaavi päritolu. Ruhnu pidev rootslaste asustus peaks olema alles vallutusjärgne, seega hiline.
croman40
Liige
Postitusi: 493
Liitunud: 10 Okt, 2020 21:42
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas croman40 »

https://et.wikipedia.org/wiki/Fulco
Varasemad ajaloolased on Fulco kohta kokku kuhjanud hulga fantaasiat ja mõttetusi. Tõe Fulco kohta avaldas arheoloog Jaak Mäll ajakirjas "Läänemaa Muuseumi Toimetised" 2022. aasta suvel.
Hetkel on tõde vaid Haapsalus trükituna kättesaadav.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 30316
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

Lasin selle lõigu allavett.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist