Nii ta on, meie vastasel on kombeks kasutada kaudtuld suhtes 1 manööverpataljon=1 kaudtulepataljon.
Milline sõda meil tuleks, on minu hinnangul kõige lähemal sellele mis on Ida-Ukrainas, kuid veelgi kontsentreeritumalt.
Ei saa olla, meie maastik ei võimalda. Meie maastik on lähedal (või vastasele hullem veel) sellele, mis oli Kiievi piirkonnas ja sealt Valgevene poole (Polesje sooalad). Meie maastik on kanaliseeriv, tähendab, et rasketehnika saab tegutseda valdavalt teedel ja omatahtsi kõikjale sõita ei saa. Ida-Ukraina on suhteliselt lage ja hoopis tankisõbralikum.
Sellega seoses mul puudub usk, et me saaks mingitki moodi pidada sellist sõda mida peeti Põhja Ukrainas või mida Soomlased plaanivad pidada (mis ei tähenda, et see sõda selliseks kujuneb, kõik sõjad on kujunenud oluliselt erinevaks, kui nad plaanitud on). Pole lihtsalt ruumi ... vägede kontsentratsioon suur jne.
No usuga ma ei viitsi võidelda, aga võin öelda, et Eesti maastik on küllalt sarnane Soome maastikule põhiliste lahingute piirkonnas. Vastasel puudub manöövrivabadus ja ta on sunnitud minema sealt, kus maastik lubab - see aga muudab tema tegevuse ette aimatavaks ja kaob üllatuse moment. Tanke mõistagi saab kasutada nii Soomes kui Eestis, lihtsalt nende tähtsus pole selline kui näiteks Ukraina stepis.
Ka nõustun Heremiga selles, et meie jaoks on Stingerid tähtsamad kui keskmaa ÕT. Linnade pommitamine on küll traagiline, kuid maastikul asuvaid vägesid see eriti ei kahjusta. Õhuvahendid peavad siin laskuma madalale, mis muudab sellise ründamise väga ohtlikuks.
Metsastel aladel Soomes saab vastane tulla analoogses formatsioonis nagu 1939-1940, ainus asi, mis nad saavad diametraalselt teistmoodi teha, on kasutada väiksemaid ründeformeeringuid, mis vähendab "kolonnide probleemi" ja muudab nende tegevuse paindlikumaks. Selle arengu tegid venelased juba 1944. aastaks, kus kümnete km pikkuste diviisikolonnide asemel tulid "laskurrood tankirühma toetusel" tüüpi üritused.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.