Venelased on seni praktikas näidanud, et nad ründavad betoonradasid (ja muid betoonehitisi) kas raskete fugasspommidega (FAB-500 ja suuremad) või raskete betooniläbistavate pommidega (BetAB-xxx). Viimaseid on täheldatud Süürias vene lennukide küljes, kus nendega on rünnatud opositsiooni maa-alused (koobastes) kompounde ja kindlustatud positsioone hoonetes. Betooniläbistava pommi efekt on suurem ja see seisneb selles, et pomm läbistab betooni ja lõhkeb selle all. Seega stardiraja ründamisel on viimasega kraatrid suuremad.Kui häire tuleb öösel 4-5 paiku ei lähe inimesed 3-4 minutiga isegi ruumidest välja. Aga nõus et varjendid peavad olema. Muide, ka linnades ja tsiviilelanikkonnale.
Mis puutub lennuväljadesse, siis ei ole kahjuks kursis militaarlahendustega kahjustatud betoon paikamiseks, tavaolukorras hindan et purustatud, ja betooniga taastatud lennurada saaks kasutada min umb 24h peale remonditööde algust. 24h rindeolukorras on natuke liiga vähe...
Minu jutt (sakslaste kohta) põhines külma sõja näitel, kus ilmselt oodati rünnakut "tavalistega". Seal tekivad kraatrid läbimõõduga kuni 10 meetrit. Sellise parandamine on küllaltki kiire - sealt kaevatakse välja kahustatud betooni tükid ja koristatakse need ära, kraater täidetakse killustikuga, tihendatakse see (rulliga) ja kaetakse pealt nende perfoplekist mattidega, mis fikseeritakse mingi pürotehnilise püstoli abil betooni külge servapidi kinni. Eks matid omavahel vist keevitatakse. Tekkiv paranduskoht on küllalt tasane, et lennukid saaksid seda rattakumme lõhkumata ületada.
Näiteks Iisrael kasutas Egiptuse ja Süüria lennuväljade ründamiseks tavalisi USA päritolu 454 kg (1000-naelaseid) Mk-83 tüüpi "raudpomme", mida heideti piki rada. 5-6 auku keset rada ja enam startida ja maanduda ei saanud. Seejärel tegeleti muude lennuvälja objektidega (stardirada esmalt seepärast, et araablased ei saaks õhku tõusta), hävitades muuhulgas lennukid maapinnal. Suuremad, vist 2000-naelased (908 kg) "raudpommid" Mk-84 olid näiteks kasutusel Osiraki reaktori ründamisel, kus oli vaja läbistada betoonkuppel ja mille läbimiseks F-16-d pikeerisid ülevalt.
Aga kordan veel - seni pole venelased praktikas kasutanud spetsiaalset betoonraja purustamiseks mõeldud moona ja hetkel tundub, et peale nende BetAB pommide ja muude suure lõhkepeaga tavamoonade (sh operatiivtaktikaliste rakettide nagu Iskander) spetsvahendeid pole (või ma ei suuda neid leida). Lääne betoonraja vastaste moonade iva on selles, et kahjustatud ala on väga suur - selleks kasutatakse kas kobarpommist või lennuki külge kinntiatud konteinerist allapoole väljuvat rakettmootoriga alam-moona, mis tungib läbi raja ja lõhkeb selle all. Asja iva pole enam kraater, vaid sellega muudetakse suured alad betoonitükkide sogrimogriks, mida lennukid kasutada ei saa ja mille lappimiseks (ehk uuesti betoneerimiseks) kulub tõesti päevi. Seda kirjeldatud meetoditega nagu sakslased arvasid, parandada pole võimalik.
Loodetavalt oli antud ekskurss seekord teemakohane ja VF võimekuste teemaline.
Minu enda arvamus on, et Ämari ja Tallinna lennuvälja rajale üritatakse tekitada "üksikuid kraatreid" nendesamade Iskander rakettidega, seega venelaste harjutused Iskanderi brigaadide "õhumobiilsusega" (toppides need brigaadikaupa lennukisse ja viies vajalikku kohta) vajavad jälgimist ja tõenäoliselt ka vastumeetmeid, sest lendulastavate rakettide arv võib olla kaugelt suurem kui Luugas asuva brigaadi jagu ja sellega kaasnev purustuse hulk võib olla kui mitte totaalne, siis vähemalt raske.