Stalingradi lahing

[Xender]

Otseselt sellest teemat siin pole ning foorumi otsing ka ei andnud tulemusi.

Miks teema tegin, on, et sattusin mõned päevad tagasi vaatama Youtube-i TIK kanalil olevat seeriat Battlestorm Stalingrad

Mis lükkas ümber tohutult palju müüte seoses selle lahinguga. Isegi kui võtta arvesse uuemat ja ausamat ajalookirjandust (eriti venekeelset)

Ühesõnaga tuleb välja :

enne operatsioon "Uraan"-i oli Saksamaa vägede olukord kokkukukkumise äärel. Faktiliselt oldi ka ilma sissepiiramiseta nälja äärel.

Paulusel polnud mingit võimalust välja murda

Suuremas osad vead tulevad sisse mitte niiväga Hitleri möödalaskmistest, vaid Saksamaa kindralstaabi möödavaatamistest ning sellest, et venelased olid kohati lihtsalt oskuslikumad - paremad.

Ühesõnaga, soovitan vaadata

[Põldur]

Olen teda jälginud juba aastaid ja lisaks stalingradi dokile on ta teinud ka kuramaa kotist ja jupi kaupa ka põhja-aafrika lahingutest doke. Väga soovitan kõigile. Väga detailne ja parem on asjadest aru saada kui kaart on kogu aeg ees.
Ta päris seda ei ütle, et sakslased kokkukukkumise äärel olid enne uranust, aga varustusprobleemid olid tohutud ja reserve ei olnud piisavalt . Ta toob selle ka välja , et täitsa võimalik oleks olnud uranuse põhjapoolne rünnak peatada kui oleks näiteks üks tugev soomusdiviis Rumeenia 3. armee taga old lisaks. (6. soomusdiviis oli teel, aga jõuab alles detsembris kohale). Rumeenlased võitlesid seal nii hästi kui võimalik, aga see vähene reserv , mis nende taga oli, polnud piisav. Ühtlasi lükkab ümber ka selle müüdi kuidas rumeenlased üldse ei võidelnud.

[Xender]

Venemaa ajaloolaste seas on olnud mõningaid hääli, kes arvavad, kas sellel "Uraanil" jälle väga suurt ideed oligi, faktiliselt oli 6 armee jõudnud sinnamaani, kus jõudu oli sõdimiseks ainult üksikute majade pärast. Ülejäänud saksamaa jõud olid ka piirkonnas üsna tühjaks jooksnud. Faktiliselt oldi nälja piiril - piiramisrõngas suleti 23 november. Saksa sõdurid hakkasid nälja pärast üsna massiliselt surema enam vähem detsembki keskpaigas peale ümberpiiramist, kuigi väsimusest ja näljast olid esimesed surmajuhtumid juba novembri viimastel päevadel.

Samuti polnud Saksamaal mitte mingit võimalust olukorda parandada - lisavägede saatmisel polnud ideed, sest juba kohalolevate vägede olukord oli katastroofiline ning samal ajal polnud ka logistilist võimalik parandada - kusagilt on meelde jäänud, et olukorra parandamiseks oleks nad pidanud paar uut relsipaari tõmbama ning oluliselt laiendama logistikapoolt. Ükski muu lahendus poleks töötanud.

26 november vähendati 300 grammist leivaportsijonit poole võrra , 8 detsembril uuesti, 1/3 peale esialgsest. Ehk siis 100 grammi leiva peale (pärast jõule vähendati seda veel 50 grammini). Sinna kõrvale supp surnud hobustest (kui oli surnud hobuseid).

Üleüldse ei maksa ära unustada, et terve kott kestis veidi enam kui 2 kuud. Ümberpiiramise momendil polnud neil ei süüa, laskemoona ega kütust, ning talve saabumisega ähvardas neid nagunii surnukskülmumine.

Seega ongi pakutud, et enam vähem sama tulemuse (sakslased korjaks end sealtkandist kokku) oleks saanud ka igapäevase raudee pommitamisega lennukitelt (Stalingradi kanti jooksis ainult 2 rööpapaari) ning siit sealt veidi surve avaldamisega.

Selles osas, ei maksa ära unustada, et ka venelaste kaotused olid selles lahingus (st peale ümberpiiramise algust) siiski ka äärmiselt suured - arvatavasti suuremad kui saklastel, isegi kui juurde arvestada vangilangenud. Sealjuures, täpselt samad jamad, mis saklastel olid ka venelastel. Olen 80nendate alguses rääkinud ühe vanaga, kes võttis Uraanist osa. Ütles, et rohkem mehi kaotati tänu külmale ja näljale, kui tänu saklastele, meelde on jäänud ka selline lugu - et mingi tähtsam võll tuli rindega tutvuma ning tal oli kaasas koer. Kes meelitati eemale ja söödi ära.

Veidi suuremas pildis, samal ajal oli venelastel teine suur pealetung "operatsioon Mars" mis mingil määral jälle ebaõnnestus selle tõttu, et kaasati ebapiisavad jõud (tegemist polnud Uranuse pettemanöövriga, nagu nõukogude poolel vahel meeldib vihjata, et kirjutada selle ebaedu "sõjakavaluse" reale - keskmisest armeegruppi poleks saanud nagunii stalingradi appi viia õigeaegselt). Samuti jäi veel samale ajale operatsioon "polaartäht" mis ka ebaõnnestus (ebapiisavate jõudude tõttu).

Teiste sõnadega, Stalin hajutas suuremas jaos oma väed laiali ning Stalingradis saavutati edu, sest sakslased olid nagunii kokkukukkumise äärel.

Sealjuures mingisugust laiemat tähtsust omas varemnimetatud operatsioonidest ainult polaartäht - Leningradi vabastamine piiramisrõngast. Ei Mars ega Uraan tegelikult ei muutnud venelaste jaoks otseselt midagi paremaks. Mõlemal juhul taheti purustada lihtsalt üks Saksa armeedest, ehk 9 armee Marsi ja 6 armee Uraani puhul. Mis isegi ideaalis läks metsikute kaotustega.

Ilma Uraanita oleks sakslased end samamoodi nagu Moskva alt end kokku korjanud talve jooksul, ning Ukraina puhul nagunii enamik vallutati 44 aasta alguses alles tagasi - palju 42 ja 43 aastal tühja steppi kontrolliti ei omanud tähtsust. Stalingrad oli nagunii maatasa tehtud.

Võib muidugi väita, et ehk oleks Sakslased suutnud mingi osa raskerelvastusest päästa ning kindlasti oleks vast suurem osa armeest pääsenud. Iseküsimus, kui palju neist pääsenutest kasu oleks olnud.

Muidugi Uraani peamine mõju oli moraalile - Nõukogude Liidu esimene suur "päris" võit ja Sakslaste esimene suur kaotus.

[Kapten Trumm]

Sealjuures mingisugust laiemat tähtsust omas varemnimetatud operatsioonidest ainult polaartäht - Leningradi vabastamine piiramisrõngast. Ei Mars ega Uraan tegelikult ei muutnud venelaste jaoks otseselt midagi paremaks. Mõlemal juhul taheti purustada lihtsalt üks Saksa armeedest, ehk 9 armee Marsi ja 6 armee Uraani puhul. Mis isegi ideaalis läks metsikute kaotustega.

Üsna võhiklik väide isegi minu silmis.
Paremaks muutus see, et kusagil Stalingradi ja Kurski vahepeal võime näha olulist muudatust Punaarmee võitlusmoraalis. Võiks isegi arvata, et ilma Stalingradita poleks Kurski lahingus võitu tulnud. Mark Solonin arvab teatud kriteeriumite põhjal (sellest on eraldi artikkel 22. juuni raamatus), et see murrang leidis aset kusagil 1943. a esimeses pooles.

Selleks, et see moraal paraneks, oli vaja ühte suurt ja silmapaistvat võitu.

[Xender]

Küsimuse püstitus on rohkem selles, et üsna sama aegselt toimus 3 suurt operatsiooni. Millest 2 totaalselt ebaõnnestusid (Mars ja Põhjatäht) ning kolmas õnnestus suuresti tänu sellele, et Saksa väed olid faktiliselt ka ilma ümberpiiramiseta kokkukukkumise äärel. Sealjuures võib arvata, et sakslased oleks end nagunii kokku pakkinud sealtkandist ka ilma Vene vägede tegevuseta ning kandnud materjali ja sõdurite osas arvestatavaid kaotusi.

Sealjuures kaukaasiasse läinud armeegrupp A-ga täpselt nii läkski - pakiti end 43 kokku ja lasti jalga.

Ühesõnaga võib küsida, et kui Uraani ja Marsi peale kulutatud väed oleks näiteks Leningradi vabastamiseks ära kasutatud, kus tegelikult oli ka seis üsna nõrk sakslastel. Võib olla oleks saanud Leningradi blokaadi lõpetada juba 43 aastal (ehk ligi aasta varem), mis oleks päeva lõpuks omanud käegakatsutavat tulemust Liidu jaoks ning oleks samamoodi Nõukogude moraali tõstnud.

Muidugi siinjuures on küsimus, kui hästi nõukogude pool teadis sakslaste olusid, kuid igal juhul alustada enam vähem samaaegselt kolme operatsiooni oli vägede killustamine väga laial rindel ning polnud just parim strateegia.

Samal ajal polnud sakslaste Fall Blau, mingit moodi mõistlikum operatsioon. Isegi siis kui oleks mingil maagilisel kombel suudetud hoida stalingradi enda käes + välja jõutud Groznõisse, poleks ei sealt ega ka Maikopist pärit naftaga, isegi siis kui seal oleks tootmine suudetud kiiresti käima saada midagi asjaliku peale hakkata. Puudus igasugune logistiline suutlikus selleks, et miljon tonni aastas oleks suudetud sealt ära vedada.

Kui Fall Blauga oleks koos hakkatud rajama ka uusi rongiühendusi,poleks samas olnud ka neid jamasid Armeegrupp A varustamisega, mis olid.

[Põldur]

Kindlasti pole tõsi see, et ilma uraanita, oleks sakslased volga äärest taganenud.Kui sakslased oleks lõpuks stalingradi vallutanud, oleks ka varustamisküsimus veidi kergemaks läinud, sest stalingrad oli kõige kaugem punkt varustamiseks. Novembri lõpus tekkis soodne olukord stalingradi lõplikuks vallutamiseks rüsijää tõttu volgal, mis venelaste varustamist takistas. Aga enne algas uraan. Kui sakslased oleks varem jõudnud järeldusele, et lõunas võib uraani mastaapides operatsioon tulla ja läänest saadetud üksused oleks selleks ajaks kohal olnud, siis poleks uraan õnnestunud.
MIs armeegrupp a-d puudutab, siis nemad taganesid (õigemini 1. soomusarmee taganes, 17. armee jäi tamani sillapeale) just uraani ja väikse saturni tõttu, sest neid ähvardas ülejäänud saksa rindest ära lõikamine, kui rostov oleks langend ja sakslastel oli vaja rinnet lühendada, et kaitse kuskil pidama saada. Ilma uraani õnnestumiseta poleks olnud armeegrupp a-l põhjust taganeda.
Mitmed ajaloolased arvavad , et peamine operatsioon oli mars, sest sinna oli enim vägesid eraldatud. Aga erinevalt armeegrupp b-st, oli seal piisavalt kaitsel sügavust ja reserve. Ja seal olid ainult saksa üksused. Polar star oli pigem kõige vähem olulisem operatsioon.
Kui sakslastel oleks õnnestunud kuidagi 1942 kampaania vallutusi hoida, siis võib pidada võimalikuks ka 1943 NSVL kokku kukkumist majanduslikult. Mitte kindlalt, aga võimalus oli. Ikka väga suur osa toidutootmispiirkondaest oli sakslaste käes. Ja tuleb meeles pidada , et 1943 ja edasi toideti punaarmeed meestega eelkõige tänu tagasi vallutatud aladele.
Fall blau oli sakslaste meeleheitlik katse sõda võita. Ega neil väga valikut pold.

[Xender]

Mingit moodi poleks ka peale Stalingradi täieliku langemist sakslatel kergemaks läinud - varustamine toimus ühe raudteeliipri paari abil (mida poleks isegi tahtmise korral saanud talvel laiendada). Samuti polnud kusagilt mingeid erilisi abivägesid tulemas. Selles osas võib vaadata Mansteini "talvetormi" mille jaoks ta ei suutnudki mingit märgatavat väge kokku kraapida ja needki tilkusid kohale üsna suure hilinemisega erinevatel aegadel.

Samal ajal sealkandis käinud muude lahingutes on kõigil sama ühine nimetaja - Saksa poole karjuv puudus laskemoonast, kütustest ja kõigest muust.

Seega ma jään oma arvamuse juurde, et juba enne "Uraani" olid sakslased nii maha joostud, et ka ilma selleta, oleks nad heal juhul suutnud end koguda suveks ning siit ja sealt oleks kaukaasias rinnet "lühendatud" nagunii. Armeegrupp A taganes Kaukaasiast peamiselt selle pärast, et tal polnud seal operatiivselt enam mitte midagi teha - Groznõi peale minekuks tal jõudu polnud. Mitte midagi andvate vallutatud alade hoidmiseks samuti mitte. Mujal oli olukord üsna katastroofiline + muidugi oht jääda kotti.

Ühesõnaga Fall Blau peamine probleem oli, et operatiivselt oleks olnud vaja, et vägesid oleks olnud poole rohkem. Kuid poole rohkem vägesid polnud selle pärast, et neid polnud kusagilt võtta ja kui ka oleks olnud, ei suudetud isegi minimaalselt varustada olemasolevaid. Ühesõnaga, oleks pidanud koos Fall Blau-ga algama ka suur logistikaoperatsioon, mis oleks loonud tingimused vägede varustamiseks.

Kuid üleüldse oli Fall Blau päeva lõpuks pea sama mõttetu kui "Zitadelle" kuna tal puudus konkreetne sõda võita andev eesmärk - kaukaasia nafta kättesaamine oli ulme ja volga oleks saanud blokeerida ka Luftwaffe abil nagu ka tasalülitada enamiku Stalingradi sõjalist tootmist.

"Polaartähe" kohta on vene keeles omajagu kirjutatud, asi selles, et kuna see ebaõnnestus siis nõukogude ajal vaikiti see üleüldse maha, et midagi sellist toimus (kuigi nõukogude poole kaotusteks langenute - haavatute läbi loetakse ligi 300 tuhat). Üleüldse oli ta peamiseks ebaõnnestumise põhjuseks, et ühte pidi olid nõukogude väed killustunud üsna samaaegsete suuroperatsioonide tõttu. Teiseks annab seal tunda veidi Stalingradist saadud mütsiga löömise mentaliteet ning kõrgema väejuhatuse üleüldine operatsiooni ettevalimistamise hetkel fookus sealtoimuvale.

Nõukogude Liit oleks võinud 41 või 42 kokku kukkuda, kuid 43 saadi juba nii massiivset Lend-Lease abi, et selleks oleks pidanud midagi väga suurt juhtuma (sakslate plaanitud gulagi ülestõus õnnestuma vms). Peale selle, 42 aastal sakslaste vallutatud aladel oli üsna väike majanduslik tähtsus - enamik oli ahelvaremetes ja midagi hakkasid tootma alles peale sõda. Ainuke sõjaline - majanduslik tähtsus oli, et Volgat oli võimalik täies pikkuses kasutada.

[A4]

Venemaa ajaloolaste seas on olnud mõningaid hääli, kes arvavad, kas sellel "Uraanil" jälle väga suurt ideed oligi, faktiliselt oli 6 armee jõudnud sinnamaani, kus jõudu oli sõdimiseks ainult üksikute majade pärast. Ülejäänud saksamaa jõud olid ka piirkonnas üsna tühjaks jooksnud. Faktiliselt oldi nälja piiril - piiramisrõngas suleti 23 november. Saksa sõdurid hakkasid nälja pärast üsna massiliselt surema enam vähem detsembki keskpaigas peale ümberpiiramist, kuigi väsimusest ja näljast olid esimesed surmajuhtumid juba novembri viimastel päevadel.

Samuti polnud Saksamaal mitte mingit võimalust olukorda parandada - lisavägede saatmisel polnud ideed, sest juba kohalolevate vägede olukord oli katastroofiline ning samal ajal polnud ka logistilist võimalik parandada - kusagilt on meelde jäänud, et olukorra parandamiseks oleks nad pidanud paar uut relsipaari tõmbama ning oluliselt laiendama logistikapoolt. Ükski muu lahendus poleks töötanud.

26 november vähendati 300 grammist leivaportsijonit poole võrra , 8 detsembril uuesti, 1/3 peale esialgsest. Ehk siis 100 grammi leiva peale (pärast jõule vähendati seda veel 50 grammini). Sinna kõrvale supp surnud hobustest (kui oli surnud hobuseid).

Üleüldse ei maksa ära unustada, et terve kott kestis veidi enam kui 2 kuud. Ümberpiiramise momendil polnud neil ei süüa, laskemoona ega kütust, ning talve saabumisega ähvardas neid nagunii surnukskülmumine.

Seega ongi pakutud, et enam vähem sama tulemuse (sakslased korjaks end sealtkandist kokku) oleks saanud ka igapäevase raudee pommitamisega lennukitelt (Stalingradi kanti jooksis ainult 2 rööpapaari) ning siit sealt veidi surve avaldamisega.

Remargi korras – üldiselt on sõjapidamise peamine eesmärk siiski mitte niivõrd territooriumi vallutamine, vaid vastase hävitamine – selle järel kukuvad vajalikud territooriumid sulle iseenesest sülle. Selles mõttes ei saa öelda, et venelased oleksid võinud lasta Saksa vägedel Stalingradi alt lihtsalt ise lahkuda, sest vastasel korral oleks sisuliselt tervena siiski säilinud kogu Saksa 6. armee ja osa 4. tankiarmeest, mis 1942. aasta novembris kotti jäid ja hävitati. Selles mõttes oli Saksa jõudude Stalingradis sissepiiramine, nende deblokeerimise vältimine ja lõpuks hävitamine Punaarmeele suureks võiduks, sest sisuliselt pidid sakslased selle tagajärjel oma lahingukorrast maha kriipsutama idarinde ühe suurima ja lahinguvõimelisema väliarmee. Saksa rindesse tekkis hiiglaslik auk, mida polnud võimalik kiiresti sulgeda, ning mis tõi endaga kaasa ka väegrupi „A“ evakueerimise Kaukaasiast ning kogu 1942. aasta suvel vallutatud territooriumite kaotuse. Asi pole ju niivõrd Stalingradis kaotatud Saksa relvastusest, varustusest ja tehnikast – neid suutis Saksa tööstus iseenesest taastoota. Vaid Stalingradis hävis kokkuvõttes pea 20 Saksa diviisi, viie armee- või tankikorpuse juhatused ja suur hulk 6. armee koosseisus olnud toetusüksuseid. Nende seas paljud Wehrmachti juba rahu ajal või esimeste mobilisatsioonilainetega formeeritud parimad diviisid, tohutu hulk väga hea väljaõpe ja pika lahingukogemusega reakoosseisu, spetsialiste ja allohvitsere, ohvitsere, sealhulgas asendamatud kindralstaabiohvitserid kõikidest hävitatud diviiside, korpuste ja 6. armee staabist. (siit ka põhjus, miks Stalingradi koti lõpu poole püüti õhu teel evakueerida veel teatud hulk spetsialiste igast kotis olnud diviisist vms).

On iseenesest tõsi, et 1942. aasta sügiseks oli selge, et sakslastel ei jätku jõudu ei Stalingradi ega Kaukaasia vallutamiseks ega ilmselt isegi kogu kokkukahmatud territooriumi hoidmiseks. Aga kui kogu 6. armeel oleks lastud siiski toona kuidagi pool-rahulikult lahkuda, oleks see vägi kokkuvõttes alles jäänud, reorgi ja uue varustuse saanud ning kokkuvõttes idarindel edasi sõdinud. Nii nagu sõdisid edasi Kaukaasiast 1943. aasta alguses plaanipäraselt ja õigeaegselt tagasi tõmmatud 1. tankiarmee ja 17. armee.