Mälestusi sõjapäevilt Holstre kandist.

[mari14]

TALUPOEG TALUJA kirjutab....
Rõõm lugeda kodukandi inimese mälestusi! Eks ma juba pikka aega ootasin ka, et ehk keegi meie inimestest märkab ja lisab oma mälestusi siia. Väga tänan ja ootan huviga jutujärge!

Kahju, et nii hilja märkasin. See oli puhas õnnelik juhus. Otsisin mingisugustki infot J. Laane hukkumise kohta. Mind vaevab siiani üks episood minu lapsepõlvest.
Nimelt Vasilal rehepeksu ajal hammustas üks suur koer mul kintsu läbi. Lähim Med. punkt oli Kibelt edasi Koordil. Pidime seal marutaudi vastu emaga 10 korda süstimas käima. Ühel korral tagasi tulles ema ütles, et keerame metsa, ta tahab midagi vaadata. Mul oli veel hirm selle vaarikapõõsastesse jätmise pärast ja jäin teele ootama. Suurena olen mõelnud, et võib-olla oli seal mingi metsavendade peidukoht ja ma oleksin teada saanud. Kuigi hiljem leidsime ka Rebase mäelt ühe imeliku kaeviku, aga see oli Holstre-Nõmme sõjaaegsetega sarnane. Nüid om mäge muutnu hoolsa käe ja mitte midagi ei tunne enam ära.

[mari14]

Minu järgnev lugu on ajast, kui paljud inimesed olid kaotanud usu päästva "Valge Laeva" tulekusse. Räägiti väga vähe, vaikiti kõigest eriti laste juuresolekul. Kuulati raadiost salaja krigisevat peaaegu arusaamatut "Ameerika Häält", mis andis ikka veel mingisugust lootust. Metsades liikusid veel üksikud metsavendade grupid, maal olid moodustatud kolhoosid, "kulakud" olid viidud Siberisse , vara laiali tassitud või kolhoosi võetud. Vaja oli hävitada viimnegi vastupanu uuele võimule. Arvatavasti oli tekkinud ka selle võimu toetajaid või hirmus niisama kaasajooksikuid, sest ümberkaudsetes metsades hakkas toimuma sagedasi läbikammimisi. Ühte toimunust mäletan väga selgesti.
Ühel õhtul tulime emaga külast ja juba kaugelt nägime, et meie maja kohal on tuli ja suitsupilv. Kiiruga koju jõudes nägime, et laudatagusele suurele muruplatsile, mis oli meie ja külalaste mängimise koht oli tehtud suur lõke ja terve plats oli sõdureid täis. Nad olid läbimärjad ja väsinud. Osa neist, kes rääkisid ka eesti keelt, tulid meiega majja. Nad tahtsid kusagil oma riideid kuivatada ja kuuma juua. Inimesed olid äsjaste küüditamiste ja arreteerimiste pärast nii hirmul, et arvatavasti enda ja laste päästmise nimel oli ema kõigega nõus. Vana mamma, kes oli üksi kodus olnud, ei tulnud oma toast väljagi.
Sõdurid olid , erinevalt NKVD meestest, viisakad ja tagasihoidlikud. Mõni, kelle jutust ma aru ei saanud, tahtis isegi hopatada. Ema oli minusuguse kuldsete kiharatega kartmatu uudishimuliku tegelinskiga mõni teinekordki hädas. Hiljem küll rääkis, et sellisena panin seisma nii mõnegi "rindejoone". Ja kus on nüüd need kuldsed kiharad ?
Need sõdurid jäid meile ööseks, osa tuppa, osa sauna ja veel kuhugile.
Hommikul tegi ema neile teed ja veel midagi. Sõdurid võtsid meie suurelt punaselt roosipõõsalt roosid rinda, tänasid ilusasti ja läksid oma teed. Ei oska ette kujutada, mida ema ja mamma üle elasid , aga sel korral oli laps hea olla.

[mari14]

Lühidalt ühest sealtkandi loost, mida ise mäletan ja millele tahaksin vastuseid kelleltki, kes uurib sõjajärgset ajalugu. Meie küla vahel liikus keegi ratastoolis imeliku mütsiga mees. Ega minu uudishimu andnud järele ja läksin ta juurde. Ta oli väikese kitsa lumivalge näoga ja vaatas mind nukrate silmadega. Jutumees ei olnud. Minu nägemuse järgi ei olnud tal ühte jalga. Sain teada, et nimi on Ervin. Kui nüüd aastakümneid hiljem nägin fotot, siis tundsin seal ära minu lapsepõlves kohatud inimese. Hiljem ta kadus kuhugi ja ma teda enam ei näinud seal liikumas.

[Kriku]

Ervin Viks oli sel ajal ju ammu Austraalias.

[mari14]

Kriku

[mari14]

Kriku
Aitäh.
Austraaliast ja kohtuprotsessist tean küll. Kes oli ja kuhu jäi see mees ? Sel ajal otsiti paljusid ja kõikjalt. Olid ja kadusid.

Tegelikult aitab sellest ajast !

[mari14]

See Ervin, keda ma nägin liikumas meie küla vahel, oli pärit Viitnast. Elas oma onu juures, arreteeriti Holstre k/n 01.09. 1970. a , määrati surmanuhtlus ja see viidi täide 23.03.1971.a Oli Omakaitses.

[Walter2]

Raske uskuda et veel 70-ndatel kedagi sõjaaegsete pattude eest surma mõisteti (saati siis veel Omakaitses teeninul. Kui just tegu polnud millegi maalähedasemaga - näit. hilisemad tapmised vm.). NKVD haamer töötas sõjajärgsetel aastatel kiiresti ja tõhusalt. Peale Stalini surma algas rehabiliteerimiste laine laagrites istuvatele süüdimõistetutele.
Mul isapoolne vanaisa teenis Omakaitses aga kuna tegeles ainult objektivalvega, siis teda isegi ei arreteeritud kuigi korra käis ülekuulamisel.
Vahest oli mingi erandlik lugu - kas inimese täpsemad andmed on teada?

[TALUPOEG TALUJA]

Minu üks vanaisadest Richard-Johannes Lillepõld lasti sakslaste poolt maha 41-42 a. Korra kaevati ta peale, et kommunist jne. Lasti kodu tagasi kuna midagi ei suudetud tõestada. Hiljem mingi aja pärast oma küla mehed aitasid. Nimed kõik teada! Politseinik Sari käis järel ja rohkem teda keegi ei näinud.... lasti Viljandis maha.
Kolmas allkiri oli loetamatu. Kahtlustati metsavenda Juhan laanet.(Juhan Laane oli minu vanaisa Ado venna Andrese tütre mees.) Tema poeg Juhan(ka Juhan) aga mainis mulle, et tema isa ei oleks iialgi sellist tegu teinud. Oli ta ju ise metsavend kes hiljem maha lasti ja väga ligidalt sugulane.
Nende koputajate nimed olid kõik teada. Naabrimees läks vene aegu selle eest veel vangi ja sai 10 aastat Siberit. Tuli sealt ka eluga tagasi. Oli veel kolhoosis põlluprigadir. Nimesid mainima siin ei hakka, aga muld on kõik tasandanud!
Kaebamise põhjus arvatavasti oli see, et Richard oli edukas mees kes jättis Tallinnas poepidamise, tuli siia meie tallu kus elas minu vanaema Salme, kosis teda naiseks ja aitas kasvatada minu pärisvanaisa lapsi ja ka kahte oma last. Ta oli tubli mees kes oskas pottsepatööd, tegi talus kõik pliidid-ahjud, oli üldse edukas mees. Külarahvale see ei meeldinud. Peale selle ostis EW lõpus omale kuskilt veoauto Ford TT, millest tahtis teha sõidutõlla. Vanaisa mälestuseks kogusin ja taastasin selle veoauto 20 aasta jooksul. Ehk olete seda ikka kuskilt lugenud ja näinud.

Kurb on see, et see neetud ussitamine ja kaebamine meie kandis kestab siiamaani. Alles mõni päev tagasi kaevati valda, et mul kassid rääbakad, koer kasvajaga... jne. Kõik ametid jalule aetud. Koer juba vähemalt 8 kuud surnud..... aga no ei anna teistele rahu isegi see, et mul sitemini läheb, kui neil.

Juhan Laane lugu edaspidi.