Kas hädakaitse ?

[croman40]

Kui prokuratuur oma tegevuses ei jälgi eelpool toodud RK otsuse põhimõtteid, siis võib selline mulje jääda, aga mingit praktikat nemad ei loo.

Kui hoolikalt lugeda, siis kirjutatakse selles olulises RK otsuses verbaalse solvangu ja hädakaitseõiguse kohta:
"Ühiskonda kooshoidev solidaarsuspõhimõte, mis on sätestatud PS § 19 lg-s 2, nõuab, et isiku hädakaitseõigus taanduks, kui selle täismahus realiseerimine tooks kaasa õiguse kuritarvitamise ja talumatu sotsiaaleetilise konflikti. Sellest tulenevalt on näiteks väheohtlike õigusvastaste rünnete puhul nõutav, et kaitsja vaatamata KarS § 28 lg-le 3 väldiks rünnet või piirduks üksnes mõõdukate (ründajat säästvate) kaitsevahenditega. Nimetatud võimaluste puudumisel lasub rünnataval teatud juhtudel aga isegi kohustus taluda väheväärtusliku hüve kahjustamist, kui ainuke sobiv kaitseabinõu tooks ründaja hüvedele võrreldes kaitstava hüvega kaasa silmatorkavalt ebaproportsionaalse kahju...Väheohtliku ründe puhul puudub avalik huvi hädakaitsetegevuse vastu, mille tagajärjeks oleks silmatorkavalt ebaproportsionaalne kahju ründaja õigushüvedele."

Lisaks kokkuvõtvalt: "Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et juhul, kui isiku õigushüve rünnatakse teoga, mis ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele, tuleb eriti hoolikalt hinnata, kas tegemist ei ole väheolulise ründega, mille puhul on hädakaitseõigus piiratud."

Piiratud hädakaitseõiguse alla liigituvad erinevad tegevused alates taandumisest, abi kutsumisest, passiivsest kaitsest jne, aga noaga ründamine ei saa oma olemuselt kindlasti sinna kuuluda.

[Kriku]

Piiratud hädakaitseõiguse alla liigituvad erinevad tegevused alates taandumisest, abi kutsumisest

Kuna hädakaitse on õigusvastasust välistav asjaolu, on HK kontekstis mõtet rääkida ikka eelduslikult õigusvastastest tegevustest.

[croman40]

Tundub, et piiratud hädakaitseõigus on vähetuntud tegevus ja vajaks täpsemat selgitust. Kõige parem kokkuvõte 23.04.2021 RK otsuses p.17.

[Kriku]

Minu märkus käis selle kohta, et taandumine või abikutsumine, mida piiratud hädakaitse puhul esmajoones soovitatakse, ei ole hädakaitse teostamine.

Piiratud hädakaitseõiguse alla liigituvad erinevad tegevused alates taandumisest, abi kutsumisest, passiivsest kaitsest jne, aga noaga ründamine ei saa oma olemuselt kindlasti sinna kuuluda.

Viidatud lahendi p. 17 seda ei ütle.

Punkt 17 ütleb kaht asja:
1) kui tavalises hädakaitse seisundis on igaühel õigus aktiivsele enesekaitsele olenemata sellest, kas ta sai ennast päästa ka taandudes, abi kutsudes või ennast passiivselt kaitstes, siis piiratud hädakaitse õiguse puhul on vastupidi, enne hädakaitset peab proovima neid tegevusi;
2) kui see pole võimalik, siis piiratud hädakaitse õiguse puhul tuleb rünnakut koheselt lõpetavale kaitsevahendile eelistada kõigile võimalikult vähe kahju tekitavat kaitsevahendit.

Ehk siis:

Teisisõnu on kirjeldatud olukorras piiratud hädakaitseseisundis oleva isiku valikuvabadust kaitsetegevuseks kasutatava vahendi sobivusele...

Kui nii taandumine, abi kutsumine, passiivne kaitse ega aktiivne kaitse säästlike vahenditega pole võimalik, siis võib ikka kasutada mistahes vahendeid. Käesoleval mööndavasti vaieldaval juhul leidis Riigiprokuratuur, et ründajat maksimaalselt säästev tegevus oligi talle noaga lähenema hakata (külmrelva siiski ei kasutatud). On kerge konstrueerida selget hüpoteetilist juhtumit, kus ainuke rünnatava käsutuses olev kaitsevahend on tulirelv ja seega ei ole tal mitte midagi valida ega eelistada (näiteks kui rünnatakse voodihaiget invaliidi).

[croman40]

Muidugi pidasin siiani silmas artiklis maintud Mati-Kati juhtumit, aga kui soovite, võib ka üldisemalt „verbaalse solvamise peale reageerimise“ teemat arutada.

On üks põhimõtteline erinevus, mida te loodetavasti märkasite – nimelt on piiratud hädakaitseõiguse tegevuste järjekord ettekirjutatud ja ei saa, erinevalt tavalisest HK, valida endale parimat/sobivamat tegutsemisviisi.
Kuna kohe esimeseks kohustuslikuks väljundiks on taandumine, siis ei ole võimalik põhjendada füüsilist tegevust sisaldavat rünnet asjaoluga, et puudus taandumise võimalus, ehk kui suudad rünnata, oled võimeline esmalt ka taanduma. Seega igasugune füüsiline rünne (mile hulka kindlasti kuulub ka noaga rünne) on sellises olukorras hädakaitsepiiride ületamine ja seadusega vastuollu minek. Erinevalt prokuratuuri arvamusest on seda kinnitatud RK tasemel, eespool toodud otsuses.

Nüüd hüpoteetiline situatsioon liikumisvõimetust kodanikust, kes langeb verbaalse solvangu ohvriks.
Võib nõustuda, et mingitel tingimustel on võimalik hädakaitse relvaga, selleks peaks olema tagatud samaaegselt vähemalt - võimetus eemalduda, puudub abi hääleulatuses, ei ole käepärast häirenuppu, telefoni või arvutit, puuduvad kõrvaklapid, käeulatuses ei ole midagi viskamiseks sobivat, aga käepärast on relv ja solvang jätkub veel relva väljavõtmise ajal. Nüüd võiksite hinnata ka "kerge juhtumi" tõenäosusi.

[Kriku]

Kuna kohe esimeseks kohustuslikuks väljundiks on taandumine, siis ei ole võimalik põhjendada füüsilist tegevust sisaldavat rünnet asjaoluga, et puudus taandumise võimalus, ehk kui suudad rünnata, oled võimeline esmalt ka taanduma.

Suletud ruumis ei pruugi olla. Peretüli juhtumi puhul muidugi peaks küsima küll, et kas tädil oli võimalik lihtsalt kodust ära minna ja kas seda peaks eelistama onu suunas noaga igasugu liigutuste tegemisele.

Nüüd võiksite hinnata ka "kerge juhtumi" tõenäosusi.

Ei puutu asjasse, jutt oli põhimõttest. Elus juhtub kõiksugu veidraid lugusid ning õiguskord ei tohi neist ühegi puhul loogiliselt katki minna.

[croman40]

Suletud ruumis ei pruugi olla.

Jutt on verbaalsest solvangust ja sellele reageerimisest. Kui keegi füüsiliselt takistab liikumist on tegemist hoopis teise looga ja tingimustega.

Elus juhtub kõiksugu veidraid lugusid ning õiguskord ei tohi neist ühegi puhul loogiliselt katki minna.

Kus te näete vastuolu? Kui keegi soovib üksikut invaliidi solvata ja ei peatu isegi relva nähes, siis tuleb karistus vastu võtta. Muidugi ka sellisel juhul peab hädakaitset teostama säästlikult, hoiatuslasud jne

[Kriku]

Suletud ruumis ei pruugi olla.

Jutt on verbaalsest solvangust ja sellele reageerimisest. Kui keegi füüsiliselt takistab liikumist on tegemist hoopis teise looga ja tingimustega.

Jah, siis on vabaduse võtmine ning ohus hoopis teine õigushüve. Aga kui röökiv ja sõimav kodanik lihtsalt seisab ainukese ukse ja rünnatava vahel, siis kas rünnatav peab eeldama, et saab temast mööda jalutada? Kas on õige rünnatavat järele proovima kohustada?

[croman40]

Jah, senikaua kui solvav kodanik ei ole agressiivseks muutunud.
Kui õhus lendab lisaks solvangutele ka ähvardusi, mis tunduvad reaalsed, siis on jälle päris HK õigus.

Tulles tagasi EE artikli juurde, siis näib, et pigem mõtleme üle ja tegelikkus Mati-Kati seigas võis olla palju proosalisem.
Kuna prokuratuuril silmnähtavalt puudus huvi ja arvestades tõenäoliseid asjaolusid - 3 aasta tagune seik, st. keegi enam täpselt ei mäleta, puuduvad tõendid ja objektiivsed tunnistajad, sõna- sõna vastu olukord, kus mõlemad osapooled kraaklesid ja ei ole üldsegi selge, kes on kannatanu, seega on arusaadav, et lihtsalt ei soovitud menetlusele ressursse kulutada.

Juhul kui isegi oleks Mati versiooni alusel süüdistus kokku pandud, siis mis takistanuks Katil kohtus meenutamast, et ta ikka kuulis solvangutele lisaks ähvardusi või tegelikult tahtis ta hoopis kartuleid koorima hakata, aga Mati soovis makarone, vihastas ning hakkas sõimama ja tooliga vehkima?

Menetluse lõpetamiseks toodud poolkõva hädakaitse argument sobis Mati avalduse sisuga ja egas siis kohtunik vähem kogenum olnud, jagas perspektiivitu juhtumi koheselt ja nõustus prokuratuuriga.