Info lekkimine enne 1949. aasta küüditamist

[Aspelund]

Seoses hiljutise märtsiküüditamise aastapäevaga meenus isa räägitud lugu Viljandimaalt.

Ta oli toona (1949) neljaaastane poisike ja mäletab talvepäeva, kui hiljem Siberisse küüditatud naabrid ta oma vankrile korjasid ja talle seal sõitmise ajal vorsti pakkusid. Kaasa käis jutt, et nad tegid vorsti, sest neil seisab varsti pikk tee ees.

Järelikult oli kogu salastatusest hoolimata info läheneva küüditamise ja konkreetsete inimeste kohta välja lekkinud. Asjaosaliste (naabrite) käest ei saa enam küsida, sest nad mõlemad manalas. Õnneks jõudsid mõlemad elusalt tagasi.

Aga kas on kusagil mälestustes/kirjalikult fikseeritud, kuidas selline info enne küüditamist rahvani jõudis? Külanõukogudest?

A.

[gruppen]

Noh, mina võin rääkida omaenese vanavanaisa ja tema pere pääsemise lugu.
Teise maailmasõja ajal tassiti ingerisoomlased oma kodust ära ja osa nendest sõna otseses mõttes visati veoautode kastidest välja nii lõuna-Läänemaal kui ka Pärnumaal. Võib-olla ka mujal. Nad otsisid vajupaika ümbruskonna taludest, ilmselt pidid ka sõlmima üürilepingu, kui peremehega kaubale said. Vähemalt sellise üürilepingu tolle loo peategelase ja minu vanavanaisa vahel ma just reedel üles leidsin. Üks kuu elamist vanavanaisa talus maksis Adeele Naulainenile 1 rmk. Iseasi kas sedagi maksti aga ilmselt kinnitatud paberit oli vaja. Peale sõja lõppu jäi Adeele samasse külla elama, leidis sealt endale ka mehe. Kuna läbisaamine minu vanavanaisa perega oli ääretult hea, siis olevat vanavanaisa öelnud Teelele (kes töötas tee-ehitusel), et kui seal midagi imelikku on kuulda või midagi kahtlast toimub - siis neile ka rääkida. Kas 23 või 24ndal märtsil tuligi Teele keskpäeva paiku läbi ja ütles, et midagi hakkab toimuma. Tee-ehituselt korjati kõik autod kokku koos juhtidega ja ülejäänud saadeti laiali. Öeldi, et tööle pole paar päeva vaja tulla. Vanavanaisa kaalutles asja (kohaliku küla "hing" nagu ta oli, Saksa okup. ajal käskjalg; küla ainuke telefon ja postipunkt olid tema hallata ning oli ta ka omanud traktorit ja rehepeksumasinat. Kulak nagu teda hiljemgi tembeldati) ja otsustas perekonna ree peale pakkida ning suundusid läbi metsa naabermaakonda, naise sünnikodusse. See oli küla eelviimane talu ennem raba ja metsa nii, et sinna sai autoga ainult mööda ühte ja sellel hetkel väga viletsas seisus teed. Naise sünnikodu peremees oli kohe öelnud, et ega nad sinna jääda ei saa, sest kui neid otsima tullakse, siis teatakse, et nad võivad ka seal talus olla. Tõesti, oligi kuulda kuidas paar veoautot mööda pikka külatänavat sinnapoole rühkisid mudas. Lapsed pandi ree peale ja suunduti tagasi koduküla poole. Küla metsaheinamaale, kus ei mindud mitte enda küüni, vaid naabrite omasse - paarsada meetrit eemal. Punaste küüni. Jällegi õige otsus, sest õhtul olid otsijad küüni juures, millest leiti kinnas (ilmselt oli mõni metsavend selle sinna unustanud) ja seepeale visati küünist heinad välja (no kuipalju neid märtsis seal ikka enam sai olla - küüngi pole väga suur, olen selles käinud). Vanavanaema söötis samal ajal hobusele viimase leivapätsi ära, et see vait oleks. Hiljem ma nüüd küll täpselt ei tea, kas päev või kaks hiljem, otsustas vanavanaisa, et tuleb metsast välja minna. Lapsed olid väiksed, minu meelest üks neist sai selle tagajärjel külma ja jäi ka haigeks. Saagu mis saab, olevat taat öelnud. Koju minnes oli uksel silt, et teid käidi otsimas ja helistage kohe külanõukogusse, kui koju jõuate. Vanavanaisa tegi seda. Helistas ja ütles, et meid on otsimas käidud ja me oleme nüüd kodus. Hääl teiseltpoolt oli teatanud, et väga hea, te olete mõistetud sundasumisele. Oodake, teile tuleb kohe auto järele. Seda autot ei tulnud. Nemad pääsesis ära tänu vanavanaisa arvamisele ja ettenägelikusele, et midagi säärast võib juhtuda ja pääsesid ära ka tänu sellele, et Teele oli nende katuse all varju saanud, kui tal seda vaja oli.

Vanavanaisat väntsutati pärast kõvasti, olen ise näinud ajalehte, kus üks "tige herilane" tõstatas küsimuse, kuidas kulak saab töötada kolhoosis sellisel kohal??? Vanaonu aga sai hiljem üle ENSV tuntud kolhoosiesimeheks. Imelikud ja ettearvamatud on need saatuse teed ja seegi, mismoodi mõnikord üks saatuslik hetk võib mööduda

[kanakukk]

Aga kas on kusagil mälestustes/kirjalikult fikseeritud, kuidas selline info enne küüditamist rahvani jõudis? Külanõukogudest?

"1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas" lk 45–46 kirjutatakse et tuledeta veoautode kolonne oli märgata ja külateid aeti lumest puhtaks.

[polzunov]

Minu vanaisa teadis täpselt,millal ja mis saab toimuma.Ta sai infot nähtavasti mitmest allikast-tuttavaid oli tal nii miilitsas,julgeolekus ,külanõukogus ja ka metsavendade hulgas.
Lapsed viidi naaberküladesse laiali võimalikult punameelsete peredesse ja vanaisa-vanaema ise olid kadunud mitu kuud.
Ema rääkis,et kui nad lõpuks koju said,ei tundnud ta vanemat venda ära-nii oli poss vahepeal kasvanud.
Alles vahetult enne surma tunnistas vanaema,et nad olid varjul ühes Ilbi paljudest peatuskohtadest.Ilp ja vanaisa olid koos vangis Saksa ajal ja käisid päris tihedasti läbi.
Saatuse pilge on see,et nad tegelikult küüditamisnimekirjas ei olnud.See näitab,et läbitilkunud info polnud päris üksikasjalik.

[mustlesk]

Kui ma oma vanaema juttu õieti mäletan, hoiatas neid sõjaajal nende talus sulaseks olnud vene vang, kes sai hiljem kusagile kõrgele kohale. Oli teisese hästi suhtutud ja korralikult süüa antud rääkis vanaema. Paar päeva oli kusagil redutatud ja siis lõuna eestist ära ida virusse tuldud.

[dendroloog]

Minu ema kutsuti ettevõtte kaadriosakonda. Praeguse mõiste järgi persionaliosakond.
Punaarmeelasest invaliid, kaadriinspektor, ütles: proua, võtke homme vaba päev!
Rääkis seda juttu kodus kus asjast paremini aru saadi ning mindi maale.
Järgmine päev oligi linnas küüditamine.
Ema pääses ära.

[Brennabor]

Kui ma õigesti mäletan, siis ka Jaan Roos oma päevaraamatus (avaldatud nime all "Läbi punase öö") fikseeris küüditamise tuleku vist juba paar päeva ette. Tõsi, aeg-ajalt fikseeris ta samasuguseid küüditamishoiatusi, mis tegelikkusele siiski ei vastanud. Teisalt teadis rahvas aga ette näiteks isegi 1947. aasta rahareformi. Igatahes jääb tema päevikust mulje, et rahvas oli suht hästi informeeritud sellest, mis tegelikult toimus, ja kuulujutt oli toona üsna usaldusväärne infoallikas.

[Mari]

Rõuge vallas andis Viitina k/n aseesimees (Lepp Viidrik oli vist nimi mälu järgi) küüditatavate nimekirja edasi metsavend Auleid Toomsalule, kelle rühma mehed hoolitsesid, et see teadmine jõudis nende peredeni. Enamik peredest varjusid. Perekond K sai teada, et on nimekirjas, juba 18. märtsil 1949. Nii on kirjas ühes ülekuulamistoimikus.

[Georges]

Simunas oli Evald Raudvee, kes vähemalt Hirla küla rahvale teada andis.

[Greta]

Siin on Eino Eiskopi mälestused 1944 kuni küüditamiseni 1949 aastal.
https://exhibits.stanford.edu/baltic-vi ... uFswTOGwi4

[Siki]

Kuulasin saatesarjast "Kirjutamata memuaare" ühte osa, kus meenutati märtsiküüditamist. Toona Tartus elanud Arvo Saarepera ja Endel Bergmann väitsid mõlemad, et nad teadsid seda tulemas. Endel Bergmannile astus tänaval temale tundmatu mees ligi ja ütles: "Kas Te olete Endel Bergmann? Homme hakkab küüditamine." Arvo Saarepera sõnul oli 24.03 "õhtul linn sellist õhku täis, et järgmisel päeval tuleb massirepressioon". Saarepera hoidis koos pruudiga kõrvale ja neil oli veel selline omapärane järellugu, et tagaotsivat pruuti aitas maale rettu toimetada ülikoolikaaslane, kes oli ise küüditamises osalenud ja omas mingit vastavat fotoga dokumenti, küüditaja tõendit. Ning hiljem lasi Tartu passilaua ülem, kes teadis, et neiu on küüditamisest kõrvalehoidja, tal Arvo Saareperaga ametlikult abielluda.

[Rebane11]

Meie kandis oli piirkonnavolinik Riik Jaan. Mu vanaema oli lapsega kahtlane ingerlane. Talu perepojaga olid juba teinud ka ühe lapse aga selline ei sobinud ju perepojale. 1948 aasta suvel pidas siis piirkonnavolinik neile hariva vestluse - kui ei abiellu, siis Juss läheb varsti külmale maale, sest kasutab võõrast tööjõudu. Ja Anna saadetakse välja kui kahtlane element. Heidetigi siis paari ja nad olid elu lõpuni tänulikud selle nõuande eest.