Vastan A4 teemale põhjalikumalt - kiusu pärast (ei meeldi mulle selline eduraport ja eimillegitegemise õigustamine).
Teema juurde tagasi tulles – tean hästi, milline süsteem Soomes on. Hea, mõistlik, ettenägelik, pikaajaline süsteem. Lihtne on nõuda majade alla varjendite ehitamist, kui see on aastakümneid tavaks, projekteerimisel ja arendamisel algusest peale sisse arvestatud standard olnud. Võiks Eestis kah olla, või õigemini, teoreetiliselt oleks sellise võinud ka meil juba 1990. aastatel kehtestada. Sest tänaseks on paraku väga suur osa „uuest ehitamisest“ juba ära tehtud nii ning on küsitav, kas on mõtet alates nt 2023 ja edasi uutele hoonetele sellised nõuded kehtestada, kui see kogu olemasoleva, seni ehitatud taristu varjumisprobleeme ei lahenda.
Sõltumata seni tehtud möödalaskudest (mis tegelikult on tehtud mentaalsel, mitte materiaalsel põhjusel) tuleb see varjendi ehituskohustus kehtestada esimesel võimalusel ja mitte loota "erasektori initsiatiivile" nagu eilses Pealtnägijas selgus. Mis saab olemasolevast - selgitan tagapool.
Ja 1990. aastatel tehtust või tegemata jäetust võib tõesti rääkida vaid teoreetiliselt, sest nii palju kui Soome süsteem mulle isiklikult ka ei imponeeri, siis olgem ausad – meie ühiskond, ühiskonna ohutaju (või õigemini selle puudumine) ning riigi ja KOV-i suutlikkus ennast 1990. ja 2000. aastatel eraisiku üle kehtestada pole paraku tänasega võrreldav. Olgem ausad – taasiseseisvumise kahel esimesel aastakümnel ei mõelnud paraku ei riik, ühiskond ega enamus indiviide mingitele ohtudele, riskidele, sõjale, vajadusel end nende eest kaitsta ja sinna investeerida. Kurb fakt, tagantjärele seda ei muuda paraku. Oli vabadus, eraettevõtlus ja kapitalism – indiviid oma indivudaalsete huvide ja vajadustega oli esikohal. Mis oli ka normaalne ja paratamatu pärast eelnevat 50-aastast riiklikku plaanimajandust ja kollektivismi. Mingi „tsiviilkaitse“ seostus enamikele inimestele marlimaskidega ja oli sellisena üleüldiselt naeruvääristatud.
Hoonete ehitus toimub ehitusnormide ja standardite järgi, mida kehtestab riik (volitusnormi alusel VV ja MKM). Omavalitsus ei saa siin nõuda rohkemat - kui näiteks veepumbajaamale on lubatud kas kahepoolne võrguelektritoide VÕI generaator, siis nii ongi - kui teine osapool pole lisakulusid huvitatud vabatahtlikult kandma, siis saabki täpselt niivähe teha, kui normid lubavad. Nii näiteks saime kõik eile teada, et Tallinna ja lähialade 500 000 inimese kraanivesi sõltub ühestainsast generaatorist Ülemistel. Samal ajal omavalitsustes ümber Tallinna, kes on asjaga tegelenud, on ammuilma kõik suuremad asulad varutoitega (kuigi seal saanuks ka pugeda kahepoolse toite taha).
Omavalitsus ei saa praktikas nõuda hoonele keldrit - kui seda normid ette ei näe. Rääkimata varjendist. Seega granaat tuleb visata eelkõige MKM ehitusega tegelevate ametnike õuele ja poliitikutele, kes on seni tegutsenud arendajate huvides.
Ja kui mingi ime läbi oleks 1990. aastatel olnud isegi poliitilist ettenägelikkust ja soovi sedasama varjendikohustust kehtestada (ja kontrollida), siis praktiliselt oleks seda ilmselt järginud vaid murdosa inimesi. Ma siinkohal tean, millest ma räägin, sest minu arhitektist ema teenib endiselt uute majade projekteerimise kõrvalt päris head lisaraha sellega, et vormistab omavalitsuse, ehitusregistri jt „kontrollivate organite“ tarbiks individuaalelamute projekte ja dokumentatsiooni, mida inimesed endale ise 1990. ja isegi veel 2000. aastatel massiliselt ehitasid. St need on üldjuhul majad, kus enne ehitamist polnud puudu mitte 1-2 kooskõlastust vms, vaid tihtipeale polnud seal all ei KOV planeeringut, polnud mingit ehitusluba, polnud ka projekti ennast, vaid tihtipeale omaniku enda pastakaga joonistatud eskiis. Mingitest kasutuslubadest rääkimatagi. St majad või suvilate ümberehitused kerkisid nii, et KOV sai nendest teada alles siis, kui valmis olid. Ja mida inimesed nüüd erinevatel põhjustel on nt 20 aastat hiljem hakanud „legaliseerima“. Ei tulnud toona ükski ametnik inimesi nendest majadest välja tõstma, trahvima või esitama ettekirjutusi illegaalse hoone lammutamiseks. (Tõele au andes pidid enamik sellistest majadest olema täitsa mõistlikult planeeritud ja ehitatud – nende „legaliseerimisega“ üldjuhul suuri probleeme ei teki, mis omakorda on taas näiteks selle kohta, pealehakkajad ja vabad inimesed on võimelised ka ise mõistlikult asju ajama ilma riikliku plaani ja muidusööjatest bürokraatide ettekirjutuste ja kooskõlastuta).
Meil on täna aasta 2023 - sellest 2000. aastast on möödunud juba 23 aastat. Meil on täna (ja juba aastaid tagasi) eri ametkondade poolt ja nõudel isegi maju lammutatud. Ja põhiline ehitusmass oli ju 2005 alates. Kõik need tuletõrje lõputud nõudmised veemahutite, hüdrantide, sprinklerite jne jne teemal on ju täna enamasti täidetud.
Selle kõrvalepõike point on selles, et kui toona ei suutnud riik/KOV üleüldse kontrollida ja sanktsioneerida seda, et maju massiliselt ehitati, siis kuidas sinu arvates seesama riik/KOV oleks toona olnud võimeline kontrollima (ja vajadusel karistama) seda, kas kõikide uute majade all ikka määrusega ettenähtud kelder-varjend rajatakse?
Siin on Sul õigus, kuid osaliselt - täna on 2023, mitte 1993, mil kauboid ringi käisid. Väga erinevad ajastud ja vahepeal on ka kehtestatud arendajatele igasugu rahaliselt koormavaid norme, mis on ka üldiselt täidetud. Haldussuutlikkus on omajagu kasvanud.
Sa võid ju mind nimetada „senise paigaljooksu õigustajaks“, aga kuidas sa siis selle eelneva 30 aasta „vaegtööd“ varjendiehituse vallas reaalselt likvideeriksid? Peale selle jutu, et „kuidas oleks võinud olla“, millega pole täna enam midagi peale hakata kahjuks.
Ühesõnaga – kui sa enam tagantjärele ilmselgelt ei suuda kogu olemasoleva elamufondi alla neid varjendeid tekitada, siis on otstarbekam mõelda teistsuguste, mõneti kehvemate, aga reaalselt siiski ellurakendatavate lahenduste peale. Nagu nt seesama evakuatsioon – Tallinnale ida-, potentsiaalselt ka lõunasuunast läheneva vaenlase eest on võimalik siiski lahkuda veel 1-2 suunas peale Soome lahe.
Jah, pean küll õigustajaks. Mõelda tuleb viisil, kuidas saab edasi, mitte kui tublid me olnud oleme. Kahjuks kohtan siin ametnikuhingele tüüpset õpitud abitust. Olemasoleva elamu- ja muu -fondiga kahjuks pole muud võimalust, kui teha (riigieelarve) rahakott lahti (sest tagasiulatuvalt omanikule rahalisi koormisi seada ei saa) ja teha ära korralik maa- ja poolmaa-aluste ruumide kohandamine koos vajalike ümberehitustöödega. Varjendit sellest muidugi ei tule, aga tublisti paremaks saab küll - paraku aga raha kulub sinna tublisti rohkem kui see nälginud 15 miljonit, mis aastas leitud on. Eestis on tuhandeid korterelamuid ja igaühe probleemi lahendus maksab kuuekohalise arvu - sellise tempoga lolli mängimise puhul läheb selleks terve inimpõlv aega. Hetkel on meil tegeletud lihtsalt siltide panekuga, minge vaadake näiteks Laagri Maksimarketi "varjumiskohta" - kui nägin, siis mõtlesin, kas nutta või naerda- ühest küljest avatud ja kahest küljest poolavatud maapealne parkla ja "varjumiskoht"
Nagu soomlased ütlevad - neid evakuatsioonijutte kuulavad nad natuke iroonilise muigega - evakuatsioon kui peamine lahendus on riikide fantaasia, kes ei raatsi varjenditega tegeleda või kes seadsid oma linnaelanikke teadlikult tuumarelva pantvangi (NSVL, USA, enamik Lääne-Euroopa riike).
Soomes on valglinnastud suurte linnade ümbruses samuti üldjuhul keldrita (veelvähem pole neil varjendeid). Kohustus algab 1200 m3-st ehk ka väiksemad kortermajad ei pea omama. Kuid siin tuleb arvestada ka möönduse konteksti - Helsinki ruumis on muidu maa-alust taristut mitme Helsinki jagu inimeste peitmiseks (mitte tuumakindlat, aga siiski). Eks siis pagevad linna? Meil muidugi pole neil pageda kuskile.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.